ISSANDA KOORMA JAGAMINE
Iga tõeline koorem, mille Issand on andnud mulle kanda, on sündinud sügavast ja elumuutvast kohtumisest Jeesusega. 1957 langes Jumala Vaim mu üle nutu vaimuna. Müüsin maha oma teleka, mis valitses mu vaba aja üle ja veetsin terve aasta palvetades Jumala poole. Veetsin kuid, palvetades nii oma õpingute ajal kui metsas jalutades. Tema ligiolekus viibimise aeg oli see, mil’ Ta avas mulle oma südame ja näitas mulle kannatavat maailma. Kõige selle keskel kuulsin ka korraldust: „Mine New Yorki!“ Kuuletusin Talle ja New Yorgi tänavaidpidi kõndides, jagas Ta minuga oma koormat gängide, sõltlaste ja alkohoolikute suhtes.
Mõni aasta tagasi kutsus Jumal mind veelgi sügavamasse suhtesse iseendaga. Veetsin kuid ainuüksi Jeesusega, saades puhastatud, pannes maha kõik oma ambitsioonid ja igatsedes olla vaid Talle meelepärane. Taaskord tuli käsk: „Mine tagasi New Yorki!“ Meie teenistus liigub vaid palvetele ja Tema ligiolule tuginedes. Koorem, mille võtame kanda, peab olema Tema koorem, sest muidu on kõik asjata.
Kui olin 8-aastane, olid kõikvõimalikud laagrid hästi populaarsed. Tol ajal polnud küll erilisi kristlikke laagreid ega laagripaiku – telgid ja väikesed kämpingud olid kõik, mida kogudused endale lubada said. Mina ja Gwen käisime mitmeid kordi „Elava vee laagris“ Pennsylvanias. Inimesed, kes sinna tulid, olid täis Jumala ligiolu. Meil polnud seal telekaid ja keegi ei julenud isegi unistada kinno minekust. Jeesus oli meie kõik!
Teenistused kestsid õhtu läbi ja õhtutel, kus Jeesus ilmus kohe eriti võimsalt, jooksime kõik altarile. Mäletan, kuidas põlvitasin seal heintel ja ajal, mil’ viibisin Ta ligiolus, sai Temast kogu mu elu. Ta kõnetas mind ja ütles: „Anna mulle oma elu!“ Ma kahtlen, kas oleksin täna jumalariigi töös, kui poleks olnud neid kalleid Jumala pühasid, kes käisid meil seal laagrites, nii täis Jeesust. Nad peegeldasid Tema au. Olin vahel tunde laagri altaril, nuttes ja värisedes ja kui ma siis lõpuks püsti sain – väike poiss nagu ma olin – oli Jumala käsi mu elu üle ja Tema koorem mu hinge peal. Keegi ei jaganud Jumala koormat nii suurel moel kui apostel Paulus seda tegi. Jeesus pani ta õlgadele oma südame koorma. Aga kuidas Paulus selle vastu võttis? Kohtumise kaudu, kus Kristuse ligiolu ilmus kui kirgas päike! „…välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha…“ (Apostlite teod 9:3-4). See oli Jeesuse ligiolu ja Pauluse teenistus sai sellest kõigest alguse. Pane tähele, et järgmisena tuli korraldus (s 6): „Tõuse püsti ja mine!“ Kui Jeesuse enda elav ligiolu on sinuga, ei vaja sa juhiste saamiseks mingeid komiteesid, strateegiaid ega „kuidas saavutada“-seminare. Püha Vaim ise tuleb ja ütleb: „Mine sinna…mine tänna…tee nii.“ Ta ütleb sulle täpselt, mida, millal ja kuidas!
Mõni aasta tagasi kutsus Jumal mind veelgi sügavamasse suhtesse iseendaga. Veetsin kuid ainuüksi Jeesusega, saades puhastatud, pannes maha kõik oma ambitsioonid ja igatsedes olla vaid Talle meelepärane. Taaskord tuli käsk: „Mine tagasi New Yorki!“ Meie teenistus liigub vaid palvetele ja Tema ligiolule tuginedes. Koorem, mille võtame kanda, peab olema Tema koorem, sest muidu on kõik asjata.
Kui olin 8-aastane, olid kõikvõimalikud laagrid hästi populaarsed. Tol ajal polnud küll erilisi kristlikke laagreid ega laagripaiku – telgid ja väikesed kämpingud olid kõik, mida kogudused endale lubada said. Mina ja Gwen käisime mitmeid kordi „Elava vee laagris“ Pennsylvanias. Inimesed, kes sinna tulid, olid täis Jumala ligiolu. Meil polnud seal telekaid ja keegi ei julenud isegi unistada kinno minekust. Jeesus oli meie kõik!
Teenistused kestsid õhtu läbi ja õhtutel, kus Jeesus ilmus kohe eriti võimsalt, jooksime kõik altarile. Mäletan, kuidas põlvitasin seal heintel ja ajal, mil’ viibisin Ta ligiolus, sai Temast kogu mu elu. Ta kõnetas mind ja ütles: „Anna mulle oma elu!“ Ma kahtlen, kas oleksin täna jumalariigi töös, kui poleks olnud neid kalleid Jumala pühasid, kes käisid meil seal laagrites, nii täis Jeesust. Nad peegeldasid Tema au. Olin vahel tunde laagri altaril, nuttes ja värisedes ja kui ma siis lõpuks püsti sain – väike poiss nagu ma olin – oli Jumala käsi mu elu üle ja Tema koorem mu hinge peal. Keegi ei jaganud Jumala koormat nii suurel moel kui apostel Paulus seda tegi. Jeesus pani ta õlgadele oma südame koorma. Aga kuidas Paulus selle vastu võttis? Kohtumise kaudu, kus Kristuse ligiolu ilmus kui kirgas päike! „…välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha…“ (Apostlite teod 9:3-4). See oli Jeesuse ligiolu ja Pauluse teenistus sai sellest kõigest alguse. Pane tähele, et järgmisena tuli korraldus (s 6): „Tõuse püsti ja mine!“ Kui Jeesuse enda elav ligiolu on sinuga, ei vaja sa juhiste saamiseks mingeid komiteesid, strateegiaid ega „kuidas saavutada“-seminare. Püha Vaim ise tuleb ja ütleb: „Mine sinna…mine tänna…tee nii.“ Ta ütleb sulle täpselt, mida, millal ja kuidas!