VIIMANE ÜLETAMINE

„Niipea kui nende preestrite jalatallad, kes kannavad Issanda, kogu maailma Issanda seaduselaegast, laskuvad Jordani vette, katkeb Jordani veevool; vesi, mis voolab ülaltpoolt, jääb seisma paisu taha.” Ja rahvas läks oma telkidest teele, et minna üle Jordani, ja preestrid, kes kandsid seaduselaegast, olid rahva eel…ja jäid kindlalt seisma kuivale keset Jordanit, ja kogu Iisrael läks üle kuiva mööda, kuni kogu rahvas viimseni oli läinud üle Jordani.“ (Joosua 3:13-14, 17).

Jordani ületamine on kui pilt Kristuse vabadusse astumisest. Jumal toob meid alati välja millestki, et juhtida meid millessegi Temas endas! Sellest ainuüksi ei piisa, et põgened Saatana väe alt ja sidumiste vanglast – ühtlasi peame ka sisenema Kristuse ülestõusmise ellu. Antud kontekstis ei sümboliseeri Kaanan taevast, kuna see maa on vaimuliku sõjapidamise paik. Kuid see on ka paik, kus Jeesus tahab, et naudiksime Tema võidu magusust; paik, kus kogeda naudingut, rõõmu ja täiust.

Ajaks, mil’ iisraellased jõudsid Jordani äärde, polnud nad enam juhitud pilve poolt päeval ja tulesamba poolt öösel (vt 2 Moosese 13:21), vaid seaduselaekast. Me näeme seda laegast – võrdpilt Jeesusest – liikumas esmalt Jordanisse ja kastes end surma, öeldes: „Järgnege mulle!“ Jeesus ise kutsub meid saama ristitud Temas!

Jordanist välja tulles sisenesid Iisraeli lapsed Tõotatud Maale, mis sümboliseerib Kristuses olemist ja Temasse jäämist. „Rahvas tuli Jordani äärest üles…ja nad lõid leeri üles Gilgalisse“ (Joosua 4:19). Selleks hetkeks olid nad igati turvatud, olles pääsenud vaenlase käest ja tõstetud uude ellu Jumala maal, mis voolas piima ja mett.