KRISTUSE RAHU

Jeesus teadis, et ta jüngrid vajavad rahu, mis kannaks neid läbi kõiges ja kõikjal, mistõttu Ta ütles neile: ”Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.” (Johannese 14:27). Jüngrite jaoks võisid need sõnad tunduda kummalisena; tegelikult isegi uskumatuna, et Jeesuse rahu võiks saada nende rahuks. Need kaksteist meest olid imetlenud rahu, mida nad olid näinud Jeesuses viimase kolme aasta jooksul. Nende Isand ei tundnud kunagi hirmu. Ta oli alati rahulik ning ükski olukord ei viinud teda rööpast välja.

Me teame, et Kristus oli võimeline vihastuma vaimus. Samuti tuli ette aegu, kus miski teda puudutas ja isegi nutma ajas. Kuid ometigi elas ta oma maist elu kui mees, kelle südames valitses rahu. Tal oli rahu Isaga, rahu seistes silmitsi kiusatustega, rahu keset hülgamist ja pilkamist. Tal oli rahu isegi keset suurt tormi, mis ei seganud tal rahulikult magada ajal, mil teised värisesid kabuhirmus.

Jüngrid olid näinud pealt, kuidas vihane rahvahulk vedas Jeesuse mäejalamile kindla plaaniga ta tappa seal, kuid Jeesus kõndis lihtsalt minema, vana rahu ise. Eeldavasti andis see jüngritele jutuainet, arutlemaks: ”Kuidas ta küll sai magada keset tormi? Ja kuidas ta sai jääda nii rahulikuks, kui rahvas oli valmis teda kaljult alla lükkama? Inimesed mõnitavad teda, solvavad teda, sülitavad ta peale, kuid ta ei sõdi iialgi vastu. Mittemiski ei tundu teda häirivat!”

Jeesus lubas anda nendele meestele sedasama rahu, kes seda kuuldes vaatasid üksteisele imestunult otsa ja mõtlesid: “Kas me tõesti same kogema sedasama rahu, mis temal on? See on ju võrratu!”

Kuid Jeesus lisas sellele ja ütles: ”Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Johannese 14:27), mis tähendas seda, et ta ei anna nn.”tuima rahu”, mis blokeerib ära kogu ühiskonnast. Samuti pole tema rahu näol tegu ajutise kuulsatele ja rikastele kuuluva rahuga, kes püüavad seda saavutada materiaalsete asjade kaudu. Ei, siin oli tegu Kristuse enda rahuga, mis ületab kogu inimliku mõistuse.

Kui Kristus lubas jüngritele anda oma rahu, oli see otsekui oleks ta öelnud neile ja ütleb meile ka tänapäeval: “Ma tean, et te ei mõista kõiki aegu, millega te silmitsi seisate. Te ei mõista ka Risti ja kannatusi, milledega ma üsna pea silmitsi seisan. Kuid ma tahan juhtida te südamed ühte rahupaika, sest te pole suutelised taluma kõike tulevat ilma minu vastupidava rahuta teie sees. Te peate omama minu rahu.”