KUS ON TIMOTEOSED?
Filipi kristlased olid esimesed, kellele Paulus esitles mõttes „Olgu teil Kristuse meelsus“ peituvat tõde. Paulus kirjutas neile selle sõnumi ajal, mil ta Roomas vangis istus. Just nimelt sel ajal kuulutas ta omavat Kristuse meelsust, heites kõrvale kõik oma maise maine. Ta ütles: „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19)
See on Kristuse meelsusest lähtuv mõtteviis. Mõtle sellele: siin oli üks pastor, kinnipeetu vanglas, kes vaatamata raskele olukorrale, ei mõelnud iseenese heaolule, vaid tundis eelkõige muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast. Ja ta ütles oma karjukesele: „Ma leian hingerahu vaid siis, kui ma tean, et teil läheb hästi nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu saadan ma Timoteose teie juurde iseenda asemel.“
Ja siis Paulus lisab midagi väga huvitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie
eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väide. Ajal, mil Paulus seda kõike kirjutas, kasvas Rooma kogudus tema ümber, olles täiega õnnistatud. Oli ilmselge, et seda kogudust juhtisid jumalakartlikud sulased, kuid Paulus ütles: „Mul pole ühtegi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuid miks siis? Sest: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (2:21) Ilmselgelt ei olnud Roomas ühtegi juhti, kes oleks omanud teenija südant. Mitte kedagi, kes oleks olnud nõus loobuma oma reputatsioonist ja saama elavaks ohvriks. Selleasemel ajas igaüks taga omaenda huve ja mitte ühelgi neist polnud Kristuse meelsust. Sellest lähtuvalt polnud Paulusel kedagi, keda ta oleks saanud usaldada, et saata filiplaste juurde üks tõeline teenija.
Pauluse sõnu pole mingilgi moel võimalik pehmendada: „Igaüks seisab vaid iseenda eest ja jumalariigi teenijad otsivad vaid omakasu. Seepärast pole mul peale Timoteose kedagi, kes võtaks hoolt teie vajaduste ja haiget saamiste eest.“
Meie palve peaks olema: „Issand, ma ei taha panna kogu oma tähelepanu ainuüksi iseendale ja maailmale, mis ei allu minu kontrollile. Ma ei taha muretseda ainuüksi omaenda tuleviku pärast. Ma tean, et kogu mu elu on sinu kätes, mistõttu - palun Issand, lase mul osa saada sinu meelsusest, mõtteviisist ja asjadest, mis sulle korda lähevad. Ma tahan omada ühte teenija südant. Aamen.“
See on Kristuse meelsusest lähtuv mõtteviis. Mõtle sellele: siin oli üks pastor, kinnipeetu vanglas, kes vaatamata raskele olukorrale, ei mõelnud iseenese heaolule, vaid tundis eelkõige muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast. Ja ta ütles oma karjukesele: „Ma leian hingerahu vaid siis, kui ma tean, et teil läheb hästi nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu saadan ma Timoteose teie juurde iseenda asemel.“
Ja siis Paulus lisab midagi väga huvitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie
eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väide. Ajal, mil Paulus seda kõike kirjutas, kasvas Rooma kogudus tema ümber, olles täiega õnnistatud. Oli ilmselge, et seda kogudust juhtisid jumalakartlikud sulased, kuid Paulus ütles: „Mul pole ühtegi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuid miks siis? Sest: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (2:21) Ilmselgelt ei olnud Roomas ühtegi juhti, kes oleks omanud teenija südant. Mitte kedagi, kes oleks olnud nõus loobuma oma reputatsioonist ja saama elavaks ohvriks. Selleasemel ajas igaüks taga omaenda huve ja mitte ühelgi neist polnud Kristuse meelsust. Sellest lähtuvalt polnud Paulusel kedagi, keda ta oleks saanud usaldada, et saata filiplaste juurde üks tõeline teenija.
Pauluse sõnu pole mingilgi moel võimalik pehmendada: „Igaüks seisab vaid iseenda eest ja jumalariigi teenijad otsivad vaid omakasu. Seepärast pole mul peale Timoteose kedagi, kes võtaks hoolt teie vajaduste ja haiget saamiste eest.“
Meie palve peaks olema: „Issand, ma ei taha panna kogu oma tähelepanu ainuüksi iseendale ja maailmale, mis ei allu minu kontrollile. Ma ei taha muretseda ainuüksi omaenda tuleviku pärast. Ma tean, et kogu mu elu on sinu kätes, mistõttu - palun Issand, lase mul osa saada sinu meelsusest, mõtteviisist ja asjadest, mis sulle korda lähevad. Ma tahan omada ühte teenija südant. Aamen.“