teisipäev, 30. september 2008

JUMALA RIKKUSED MEIE SEES

Kui Jumal seab end sisse meie eludes, toob Ta endaga kaasa ka kogu oma väe ja varustatuse. Korraga on meie seesmisel inimesel ligipääs Jumala jõule, tarkusele, tõele, rahule ja kõigele muule, mida me vajame võidukaks eluks. Me ei pea hüüdma Ta poole, paludes Tal laskuda alla taevast, sest ta juba elab meie sees. Paulus kirjeldab, kui võimsad me tegelikult Kristuses oleme: „Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:14-20)

Milline võrratu piiblilõik! Paulus nimetab vaid mõned neist paljudest aaretest, mida Issand on meile kättesaadavaks teinud, kuigi kõik Jumala rikkused on meile saadaval Jeesuses Kristuses.

Mõned kristlased on loonud Jumalast kujutluspildi kui kellestki, kelle ainsaks naudinguks on võtta vastu kiitust. Kuid ärgu keegi meist julgegu seda arvata, sest see pole sugugi see, miks Ta on meie ellu tulnud. Ta on tulnud selleks, et näidata meile, et Ta ei ole kusagil kaugel, pimedas kosmoses asuv Jumal, vaid hoopis väga lähedal meile ja elab meie sees. Samuti ei liigu Ta lihtsalt sisse-välja meie elus ega ka hülga ega jäta meid.

Paulus ütleb: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.“ (Efeslastele 2:13) Apostel teeb selle asja väga selgeks: Jumal on siin just nüüd ja praegu ning elab meie sees. Kui Jumal asus elama meie templisse, tõi Ta kaasa ka jõu meie seesmise inimese tarvis; sügava juurdumise ja rajamise armastusse kui ka ligipääsu palumaks Temalt kõike. Ta on teinud kõik asjad võimalikuks läbi oma jumaliku väe, mis on tegev meis.“ (vt.Efeslastele 3:16-21)

esmaspäev, 29. september 2008

UUS LOODU

„Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina...“ (Galaatlastele 2:20)

„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2Korintlastele 5:17)

Sa võid öelda, et: „Ma tean, et ma olen Kristuses usu läbi. Ma saan aru, et ma olen uus loodu, kuid ometigi maadlen ma ühe oma kohutava harjumusega, mis tõmbab mulle täiega vee peale.“ Saatanale meeldiks veenda sind, et Jumal on sinu osas juba lootuse kaotanud. Ta tahab panna sind uskuma, et Jumal näeb sind su patus räpase ja väärtusetuna, kuid see kõik on vale. See, mida sa koged, on liha võitlus sinu sees elava Vaimuga ja see on tuttav kõigile usklikele. Ajal, mil sina oled keset oma lahingut, tahab Saatan veenda sind, et „vana mina“ on endiselt troonil.

Ükskõik, millises olukorras sa ka ei oleks, Jumala armastus sinu suhtes on vankumatu. Ta ei lakanud iialgi armastamast Aadama järeltulijaid, vaatamata nende kurjusele, ebajumala teenistusele ja lihalikele eluviisidele. Ta hoidis neid alal läbi ajaloo kuni viimse hetkeni, mil sekkus olukorda oma päästeplaaniga. Tänu ristile sai võimalikuks kogu Aadama soo lepitus.

Sa pead teadma, et sinu staatus Jumalas on rajatud vaid ühele asjale: sinu võidule, mis lähtub ristist. See võit ei ole seotud ühegi sinu hea teoga. Või nõnda nagu Paulus ütleb: „Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale.“ (Roomlastele 8:8). Meie võit lähtub ainuüksi meeleparandusest, usust ja Jumala hoole usaldamisest. Meie asi on vaid seista kindlalt sellel positsioonil, mille Ta meile on armulikult Kristuses andnud. Tema Sõna kinnitab meile, et: „Sa võid küll vahel läbi kukkuda, kuid igakord, kui ma vaatan su peale, näen ma oma Poega Jeesust. Sa läbid selle lahingu võidukalt ilma ühegi süütunde –või hukkamõistuta.“

reede, 26. september 2008

JUMALA TÕOTATUD HINGAMINE

„Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:9-10)

Sa võid mõelda: „Mida see tähendab minna tema tõotatud hingamisse? Kuidas see peaks minu elus välja nägema?“ Mu palve on, et Jumal võiks kõrvaldada kae meie silmilt ja aidata meil sellest aru saada. Lihtsamalt öeldes tähendab Jumala hingamisse sisenemine täielikku Kristuse usaldamist selles osas, et Ta on teinud kõik sinu päästmise nimel. Sina pead vaid hingama tema päästvas armus, mis omakorda on võimalik ainuüksi usu kaudu.

See on, mida Jeesus silmas pidas, kui ta õhutas meid: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28). See tähendab kõigi meie lihalike püüdluste ja inimlike pingutuste lõppu rahu nimel. Ja täielikku sõltumist Jeesuse tehtust sinu heaks.

Meie võitlus ei toimu liha ja vere tasandil, aga vaimses sfääris. Vana Testament teeb selle väga selgeks. Iisrael andis Jumalale ikka ja jälle tühje lubadusi stiilis: „Me tahame sind teenida, Issand. Me teeme, mida iganes sa tahad, et me teeks.“ Kuid ajaloo põhjal on selgelt näha, et neil ei jagunud ei südant ega ka võimeid oma lubadusi täide viia. Jumal pidi rebima neid lahti nende usust iseendasse, sest kõik, mida me vajame, peab lähtuma meie kalli Issanda ligiolust.

Paulus ütleb: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Apostlite teod 17:28). See viitab segamatule osadusele. Tänu risti võidule on Issand teinud end meile kättesaadavaks nii päeval kui öösel. Meie peame vaid otsustama, et: „Ma tahan Kristust oma ellu. Ma tahan saada vabaks kõigest lihalikust, mistõttu ma liigun edasi Tema ligiollu ja saan osa sellest, mis mulle kuulub. Ma tahan, et Jeesus oleks minu kõik – minu ainuke allikas kõiges.“

neljapäev, 25. september 2008

TÕOTATUD MAA TÕELINE TÄHENDUS

Jumal andis Kaananimaa meie esiisale Abrahamile „igaveseks omandiks“ (1 Moosese 17:8). Sõna „igevene“ tähendab heebrea keeles „mitte-kunagi-lõppevat“. Sa võid nüüd mõelda, et: „Aabraham oli kindlasti väga rõõmus selle asjaolu üle. Jumal oli tõotanud ta järglastele püsivat kodumaad, mis oli nii suur ja lai kui kaugele silm ulatas ja mis pidi kestma terve igaviku.“ Ometigi ütleb Uus Testament meile, et maailm saab täielikult hävitatud ja maha põletatud tule läbi, peale mida Jumal loob uue taeva ja uue maa.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Kuidas saab Jumala „igavene omand“, mis sai tõotatud Aabrahamile, olla vaid kui üks killuke kinnisvarast? Kuidas saab see olla igavene?“ Tõde peitub aga selles, et see tõotatud maa oli pigem sümboolne ja ületas kogu maise tähenduse. Ma usun, et Aabraham teadis seda oma vaimus. Piibel ütleb meile, et ajal, mil Aabraham Kaananimaal ringi liikus, tundis ta end kui tulnukana: „Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile...“ (Heebrealastele 11:9). Miks siis nii? Aga seetõttu, et Aabrahami süda igatses millegi enama järele kui seda oli see maa.

„Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.“ (Heebrealastele 11:10) Abraham mõistis selle maa õnnistuses peituvat tõelist tähendust ja sai aru, et: „See maa iseenesest pole see tegelik omand, vaid hoopis piltlik sõnum suurtest õnnistustest, mis alles tulemas.“ Aabraham mõistis tõotatud maa tegelikku tähendust; ta teadis, et Kaananimaa esindab tulevast Messiat, sest Jeesus ise ütleb meile: „Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas." (Johannese 8:56)

Püha Vaim võimaldas sel Jumala suurmehel näha aastates ette, kuni Kristuse päevani. Ta teadis, et tõotatud maa tegelik tähendus viitas tõelisele rahu ja hingamispaigale. Ja nagu Abraham teadis, see hingamispaik peitus Jeesuses Kristuses eneses. Just nii – Jeesus Kristus on see meile tõotatud omand. Meie oleme küll Tema omad, aga samas on tema ka meie oma. Ja Jumal kutsub meid saama osa sellest
„igavesest omandist“ läbi lihtsa usu.

kolmapäev, 24. september 2008

KUS ON TIMOTEOSED?

Filipi kristlased olid esimesed, kellele Paulus esitles mõttes „Olgu teil Kristuse meelsus“ peituvat tõde. Paulus kirjutas neile selle sõnumi ajal, mil ta Roomas vangis istus. Just nimelt sel ajal kuulutas ta omavat Kristuse meelsust, heites kõrvale kõik oma maise maine. Ta ütles: „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19)

See on Kristuse meelsusest lähtuv mõtteviis. Mõtle sellele: siin oli üks pastor, kinnipeetu vanglas, kes vaatamata raskele olukorrale, ei mõelnud iseenese heaolule, vaid tundis eelkõige muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast. Ja ta ütles oma karjukesele: „Ma leian hingerahu vaid siis, kui ma tean, et teil läheb hästi nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu saadan ma Timoteose teie juurde iseenda asemel.“

Ja siis Paulus lisab midagi väga huvitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie
eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väide. Ajal, mil Paulus seda kõike kirjutas, kasvas Rooma kogudus tema ümber, olles täiega õnnistatud. Oli ilmselge, et seda kogudust juhtisid jumalakartlikud sulased, kuid Paulus ütles: „Mul pole ühtegi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuid miks siis? Sest: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (2:21) Ilmselgelt ei olnud Roomas ühtegi juhti, kes oleks omanud teenija südant. Mitte kedagi, kes oleks olnud nõus loobuma oma reputatsioonist ja saama elavaks ohvriks. Selleasemel ajas igaüks taga omaenda huve ja mitte ühelgi neist polnud Kristuse meelsust. Sellest lähtuvalt polnud Paulusel kedagi, keda ta oleks saanud usaldada, et saata filiplaste juurde üks tõeline teenija.

Pauluse sõnu pole mingilgi moel võimalik pehmendada: „Igaüks seisab vaid iseenda eest ja jumalariigi teenijad otsivad vaid omakasu. Seepärast pole mul peale Timoteose kedagi, kes võtaks hoolt teie vajaduste ja haiget saamiste eest.“

Meie palve peaks olema: „Issand, ma ei taha panna kogu oma tähelepanu ainuüksi iseendale ja maailmale, mis ei allu minu kontrollile. Ma ei taha muretseda ainuüksi omaenda tuleviku pärast. Ma tean, et kogu mu elu on sinu kätes, mistõttu - palun Issand, lase mul osa saada sinu meelsusest, mõtteviisist ja asjadest, mis sulle korda lähevad. Ma tahan omada ühte teenija südant. Aamen.“

teisipäev, 23. september 2008

ARMU VALITSUSE ALL

Kadunud poeg vajas midagi, mida Paulus nimetas „meelte uuendamiseks“. Mulle meeldib lugeda tähendamissõna, mis ütleb: „Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad.“ (Luuka 15:22-23)

Kadunud pojal oli hukkamõistev mõtteviis ja Saatan oli see, kes oli teda sellega täitnud. Tänapäeval kehtib sama lugu paljude Jumala laste puhul. Meie Isa tunneb meist suurt rõõmu, igatsedes haarata meid oma armastavasse rüppe. Samal ajal arvame aga meie, et alandlikkus tähendab korrutada Jumalale, kui väga halvad me oleme, kaevates pidevalt üles oma mineviku patte, selle asemel, et uskuda Jumala armuavaldustesse. Kõike seda saadab süüdistav mõtteviis stiilis: „Ta kindlasti on väga pahane mu peale, sest ma olen hullem patune kõik teised kokku.“

Kui tolle maise isa sulased tõid välja kõige parema rüü, mis majas üldse leidus ja riietasid sellega tema poja, oli see märgiks sellest, et poeg on kaetud õigsusega Kristuses. Siis pani isa sõrmuse poja sõrme, mis sümboliseeris ühtsust Kristusega. Ja lõpuks pani ta talle jalga kingad, mis sümboliseerivad Kristuse rahu ja evangeeliumi. See armastav isa näitas oma lapsele, et: „Lase minna oma lihalikel räbalatel ja püüdlustel olla mulle meelepärane. Luba mul näidata, kuidas mina sind näen. Sa tuled minu kotta ja minu ligiollu otsekui uue, kuningliku, austust väärt lapsena. Sa ei tule kui mingi kerjus või ori, aga kui mu poeg, kes tunneb rõõmu minust. Seetõttu tule nüüd täie julguse ja kindlusega!“

Kõik ülaltoodu kehtib ka tänapäeval. Meie arusaam sellest, kuidas Jumal võtab meid vastu, peab muutuma. „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses.“ (Heebrealastele 10:19-20,22)

Sõna „julgus“ pärineb sõnajuurest, mille tähendus oli „vabakslastud ori“. See tähendab seda, et sa ei viibi enam patu ja surma valitsuse all, aga armu valitsuse all. Ehk lühidalt öeldes: see on ainult tänu Isa armastusele – ja Tema armule – mis teevad meid vääriliseks sisenemaks Tema ligiollu. Siin aga peitub meie „kõlblikuks olemise“ saladus: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:12-13)

esmaspäev, 22. september 2008

UUS LOODU

Kristuse järgijatena peaksime me võtma Jumalat Tema Sõnast ja aktsepteerima tõena kõike, keda Ta ütleb meid olevat. Meie „vana mina“ esindab inimest, kes püüab lihalikult olla meelepärane Jumalale. Taoline vihkab pattu ega taha solvata Jumalat, kuid vaatamata sellele mõistab tema alateadvus teda ikka pidevalt süüdi. Sellest lähtuvalt tõotab ta pidevalt saada jagu oma patuprobleemist, öeldes: „Ma muudan end! Hakkan juba täna võitlema oma igapäeva pahedega ja soovin, et Jumal näeks, kui väga ma pingutan.“

Sarnane inimene tekitab Jumalale tõelist peavalu ja pisaraid. Ta palub ja paastub selleks, et tõestada Jumalale, kui hea süda tal on. Ta on võimeline seisma patule vastu mitu päeva jutti, mistõttu ta ütleb iseendale: „Kui ma suudan seda juba kaks päeva, siis miks mitte ka neli või terve nädala?“ Kuu lõpuks on ta endaga väga rahulolev, uskudes, et ta suudab end iseenda jõus vabaks võidelda. Kuid siis kerkib vana patt taaskord päevavalgele ja allamäge ta läheb – sügavale meeleheitesse. Ja siis algab kogu tsükkel jälle otsast peale. Taoline inimene asub otsekui jooksurattal, mis ei peatu iialgi ja millelt inimene ise ei saa ka ise maha astuda.

Kuid ärgu seda sündigu! Taoline „lihalik inimene“ löödi risti koos Kristusega, saades tapetud otse Jumala enda silme all. Pauluski kinnitab, et see vana inimene kuulutati ristil surnuks. Jeesus viis selle vana loodu endaga hauda kaasa, kuhu ta jäeti maha surnu -ja unustatuna. Täpselt nagu kadunud poja isa ignoreeris „vana loodut“ oma pojas, ütleb ka Jumal meie vana loomuse kohta, et: „Ma ei tunnista ega tegele sellega enam. On ainult üks isik, keda ma tunnistan ja kellega ma üldse tegemist teen. See on minu Poeg, Jeesus ja kõik need, kes on Temas usu läbi.“

Uus loodu on inimene, kes on loobunud igasugustest inimlikest püüdlustest olla meelepärane Jumalale. Ta on surnud vanadele lihalikele teguviisidele ning usu läbi saanud teadlikuks sellest, et on vaid üks moodus, kuidas olla Jumalale meelepärane ja valmistada Talle head meelt: Kristus peab saama kõigeks! Ta teab, et on vaid üks, keda Isa tunnistab ja see on Kristus ning kõik, kes on Temas.

See uus loodu elab vaid usust, sest „Õiged elavad usust.“ Ta usub Jumala Sõna nii põhjalikult, et ta ei toetu millelegi muule. Ta on leidnud, et Kristus on tema kõige allikas ja Temast on rohkem kui küll. Ja ta usub, et Jumal ütleb ta kohta: „Sinu vana loomus on surnud ja su elu on peidus Kristuses, kes on Jumalas.“ Ta võib-olla ei koge seda või saa sellest lõpuni aru, kuid ta ei vaidle oma armastava Isa Sõnaga. Ta võtab selle usus vastu, uskudes, et Jumal on ustav oma Sõnale.

reede, 19. september 2008

KIUSATES JUMALAT?

Kui Jeesus seisis templi kõige kõrgemal äärel, sosistas Saatan talle: „Lase käia – hüppa! Sest kui sa oled tõesti Jumala poeg, siis Ta ju päästab su!“

„Ning Kurat ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks." (Matteuse 4:6)

Näed sa Saatana vingerdamist siin? Ta võttis kontekstist välja ühe Piibli tõotuse ja ahvatles Jeesust panema kogu oma elu sellele kaalule. Tema põhjendus oli: „Kui sa väidad, et Jumal on sinuga, siis tõesta seda mulle. Su Isa on juba andnud mulle võimaluse sind kiusata – kus Tema ligiolu siis oli? Siit kohe alla hüpates võid sa mulle tõestada, et Ta on sinuga. Sest kui Ta tõesti on, kindlustab Ta sulle ka pehme maandumise ja sa võid kogu oma usu sellele rajada. Kui aga mitte, võid sa ju sama hästi kohe praegu surra, selle asemel, et liikuda edasi ja mõelda, kas Ta ikka on sinuga?! Sa vajad üht imet veendumaks, et Isa on sinuga.“

Mis oli Jeesuse vastus sellele kõigele? Jeesus lausus talle: "Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi
kiusata Issandat, oma Jumalat." (Matteuse 4:7). Mida täpselt pidas Jeesus silmas „Jumala kiusamise“ all?

Vana aja Iisrael on hea näide sellest. Jumal oli iisraellastele tõestanud oma ustavust kümnel korral, andes oma rahvale lausa silmnähtavaid kinnitusi selle kohta, et Ta on nendega. Ometigi, igakord, kui rahvas küsis ühte ja sama küsimust: „Kas Jumal on meiega või mitte?“, nimetas Jumal seda „Tema kiusamiseks“. Jeesus kasutab sedasama fraasi – „Issanda kiusamine“ – oma vastuses Saatanale. Mida see aga meile ütleb? See näitab meile, et see on sulapatt kahelda Jumala ligiolus ja see pole meie rida küsitleda, kas Ta on meiega või mitte.

Nõnda nagu Iisraeligi puhul, on Jumal ka meile andnud terve rea kinnitusi. Esiteks on Tema Sõnas suurel hulgal tõotusi, mis räägivad Tema ligiolust meie elus. Teiseks on meil meie isiklik ajalugu Jumalaga – tunnistus Tema mitmetest sekkumistest ja päästmistest meie elus. Kolmandaks on Piibel täis kinnitusi Jumala ligiolu kohta läbi kõigi sajandite.

Piibel on väga konkreetne: meie rida on käia Jumalaga usus ja mitte nägemises. Vastasel juhul lõpetame me kui truudusetu Iisrael.

neljapäev, 18. september 2008

TA TÕI MEID VÄLJA, ET TUUA MEID SISSE

Enne ristil toimunut ei olnud tavarahval mingit ligipääsu Jumala juurde – ainult ülempreestril oli õigus siseneda kõige pühamasse paika. Jeesuse rist tegi aga võimalikuks meie ligipääsu Isa ligiollu. Ainuüksi oma armu läbi kisus Jumal maha kõik müürid, mis takistasid meid sisenemast Tema ligiollu. Nüüd avanes Tal võimalus tulla välja inimeste ligi ja emmata kõiki kadunuid ja patuseid.

Mõelge Iisraeli imelise vabastamise peale. Kui Jumala rahvas oli läbinud Kõrkjamere otsekui kuiva maapinna, nägid nad hiljem selja taga oma vaenlast laineisse uppumas. See oli auline hetk, mis pani neid korraldama võimsa ülistusteenistuse täis rohket laulu, tantsu ja tänu: „Me oleme vabad! Jumal on päästnud meid meie rõhuja käest!“

Iisraeli lugu peegeldab meie endi pääsemist patu ja süütunde ahelaist. Me teame, et Saatan võideti ristipuul ja meid vabastati koheselt tema raudseist ahelaist. Ometigi peitub Jumala eesmärgis päästa ja vabastada meid palju enamat. Jumala eesmärk ei olnud tuua Iisraellasi läbi Kõrkjamere selleks, et nad kaldale jõudes sinna võidutsedes laagrisse jääks. Tema peamine eesmärk nende Egiptusest väljatoomisel oli tuua neid Kaananimaale, Tema täiuslikku paika. Ehk lühidalt öeldes: Ta tõi nad välja, et tuua neid sisse – Tema südamesse, Tema armastusse. Ta igatses rahva järele, kes sõltuks täielikult Tema armust, halastusest ja armastusest ja sama kehtib ka tänapäeval.

Iisraeli esimene proovilepanek tuli kõigest paari päeva pärast ja tulemuseks oli rahva virisemine ja vingumine ning täielik rahulolematus. Miks? Nad olid kogenud Jumala päästet, kuid nad ei olnud õppinud tundma Tema võrratut armastust nende vastu.

Siin peitub kogu selle õpetuse võti: sul ei ole võimalik saada osa Tema rahust ja rõõmust – muide, sa isegi ei tea, kuidas teenida Issandat – kuni sa ei oska näha sinu päästesse peidetud Jumala meelehead...kuni sa ei näe Tema südamerõõmu, mida Ta kogeb sinuga suheldes...kuni sa ei näe, et iga takistav müür on lammutatud ristil...kuni sa ei tea, et kogu sinu minevik on õigeks mõistetud ja minema pühitud. Jumal ütleb: „Ma tahan, et sa liiguksid edasi selle täiuse poole, mis sind on ootamas minu ligiolus!“

Paljud tänapäeva inimesed tunnevad rõõmu ristist lähtuva kasu üle. Nad on liikunud välja Egiptusest ja püsivad nüüd „võitjate poolel“ teispool Kõrkjamerd. Nad naudivad oma vabadust ja tänavad Jumalat pidevalt oma rõhujate merre uputamise eest. Kuid paljud neist samadest usklikest jäävad ilma Jumala suuremast plaanist ja kasumlikust poolest nende jaoks. Nad magavad maha selle, et Jumal on neid välja toonud selleks, et tuua neid enese ligi.

kolmapäev, 17. september 2008

JULGUS SISENEDA JUMALA LIGIOLLU

„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses...!“ (Heebrealastele 10:19-20,22).

Kristuse ristisurmal Kolgatal on kaks külge. Üks külg peegeldab inimestele tulevat kasu ja teine külg Jumalale tulevat kasu. Üks osa toob kasu patustele, teine osa Isale.

Me oleme väga hästi kursis selle poolega, mis toob kasu inimkonnale. Kristuse rist on andnud meile võimaluse saada andeks kõik oma patud. Meile on antud võidutsev meelevald kõigi patu ahelate ja mõju üle. Meile pakutakse armu ja halastust ning loomulikult ka igavest elu. Rist on kinkinud meile võimaluse põgeneda patu ja põrgu piinadest.

Ma olen tänulik Jumalale kõige eest, mida rist endaga inimkonna jaoks kaasa toob ja rõõmustun selle üle, et sellest kuulutatakse kõikides kogudustes nädal nädala järel.

Samas aga on ristil ka teine kasumlik külg, millest me ei tea suurt palju midagi ja mis puudutab meie Taevast Isa. Nimelt mõistame me üsna vähe seda rõõmu, mida ristil teostatu valmistas Isale. Rõõmu, mida Isa kogeb igakord, kui üks „kadunud poeg“ leiab tee Tema kotta.

Kui kogu meie tähelepanu keskendub vaid andestusele – kui sellega vaid kogu meie kuulutus piirdubki – magame me maha ühe tõeliselt olulise tõe, mida Jumal tahab meile risti kohta ilmutada. On üks palju laiem arusaam ristist ja see puudutab Tema meelehead. Selle tõe mõistmine toob Jumala rahvale kaasa palju enamat kui vaid kergendustunde. See laseb kogeda vabadust, hingamist, rõõmu ja rahu.

Minu meelest on enamus kristlasi omandanud oskuse tulla julgelt Jumala trooni ette selleks, et leida andestust, varustatust ja vastuseid oma palvetele. Kuid neil jääb puudu usujulgusest – millestki, mis on sama eluliselt tähtis kui kõik muu nende osaduses Jumalaga.

Jumal tunneb siirast rõõmu asjaolust, et rist on võimaldanud meile vaba ligipääsu Temani. On selge, et ajaloo üks aulisemaid hetki oli päev, mil templi eesriie kärises kaheks ja Kristus suri. Just see oli hetk, mil kasumlik pool Jumala jaoks tulvas esile. Midagi väga imelist juhtus hetkel, mil templiriie – miski, mis eraldas inimese Jumala pühast ligiolust – sai pooleks rebitud. Sellest hetkest alates ei avanenud vaid inimesel võimalus siseneda Jumala ligiollu, aga ka Jumalal oli võimalik tulla inimese ligi.

teisipäev, 16. september 2008

KUTSUTUD ENNE MAAILMA LOOMIST

Apostel Paulus ütleb Jumala kohta: „...kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu.“ (2 Timoteose 1:9)

Iga inimene, kes „on Kristuses“, on kutsutud Jumala poolt ja meil kõigil on üks ja sama ülesanne: kuulda Jumala häält, kuulutada Tema Sõna, mitte iialgi karta inimesi ja usaldada Jumalat ükskõik, millises katsumuses.

See on see tõotus, mille Jumal andis prohvet Jeremijale, kui Ta teda kutsus (vt.Jeremija 1:1-10). Nõnda nagu Jeremijal, pole ka meil tarvis koheselt valmis sõnumit maailma jaoks. Jumal on tõotanud täita meie suu oma Sõnaga just sel hetkel, kui me seda vajame. Kuid see sünnib ainult siis, kui me Teda usaldame.

Paulus ütleb meile, et paljud on kutsutud olema jutlustajad, õpetajad ja apostlid ja nad saavad seepärast ka kannatama. Ta peab iseennast üheks neist, öeldes: „...mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud. Sel põhjusel ma ka kannatan.“ (2Timoteose 1:11-12). Teisisõnu ütleb ta siin, et: „Jumal on andnud mulle püha töö ja tänu sellele kutsele saan ma ka kannatama.“

Piibli põhjal on näha, et Paulust pandi proovile viisidel, mida vaid vähesed jumalariigi töölised on kogenud. Saatan püüdis teda ikka ja jälle tappa. N.ö.religioosne koorekiht hülgas ja mõnitas teda ning tuli ette ka aegu, kus isegi tema toetajad jätsid ta läbipekstu –ja hüljatuna maha.

Kuid mitte kunagi ei kaotanud Paulus inimeste ees oma tõelist mina. Maailm ei suutnud teda kordagi häbistada või segadusse ajada ja Paulus ei põlenud ka kunagi läbi. Jumala võitud Sõna oli ta huulil igas olukorras ja just siis, kui tarvis.

Fakt on see, et Paulust ei kõigutanud miski. Samuti ei kaotanud ta kordagi usku Jumalasse. Selle asemel tunnistas ta hoopis: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2Timoteose 1:12). Paulus ütleb: „Ma olen täielikult usaldanud oma elu Issanda hoolde, mistõttu kas ma siis elan või suren – ma olen Tema oma!“ Selle sama suhtumisega julgustas ta ka noor Timoteost, öeldes: „Võta terve õpetuse eeskujuks see, mida sa minult oled kuulnud usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses!“ (2 Timoteose 1:13)

esmaspäev, 15. september 2008

ELA KUI UUS INIMENE

Te ju kõik teate seda lugu. Noor mees võttis osa oma isa pärandusest ja laristas selle siis kõik metsiku elu peale ära, olles lõpuks omadega täiesti läbi ja murtud nii ihult kui hingelt. Oma elu kõige madalamas seisus otsustas ta pöörduda tagasi oma isa juurde. Piibel ütleb meile, et: „...ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)

Pange tähele, et mitte miski ei takistanud seda isa andmaks andeks sellele noorele mehele. Seal polnud vähimatki asja, mida see noormees oleks pidanud tegema – isegi mitte tunnistama oma pattu – sest isa pakkus talle juba lepitust. Ja see kõik sündis isa initsiatiivil, kes jooksis oma poja juurde ja embas teda niipea kui ta nägi poega mööda teed tulevat. Andestamine pole raske ühegi armastava isa jaoks ja veelgi enam pole see probleemiks meie Taevasele Isale, kui Ta näeb oma last meelt parandamas.

Seega pole selle tähendamissõna keskseks teemaks üldsegi mitte andestus. Muide, Jeesus annab üsna selgelt mõista, et sellele kadunud pojale ei piisanud ainuüksi andestusest. Isa ei emmanud oma poega vaid selleks, et anda talle andeks ja lasta tal siis minna. Ei, see isa igatses palju enama järele kui vaid tema poja taastamine. Ta igatses oma lapse seltsi, ligiolu ja suhtlemise järele.

Kuigi kadunud poeg sai andeks ja taaskord osa isa soosingust, polnud tema positsioon veel paigas tema isakojas. Ainuke viis, kuidas isa oleks olnud rahul ja tema rõõm oleks saanud täielikuks, oleks olnud siis, kui ta poeg oleks viibinud tema seltskonnas. See on kogu selle tähendamissõna mõte.

Lugu läheb aga veelgi põnevamaks. On ilmselge, et poeg ei tundnud end eriti mugavalt peale andeks saamist, mis on ka põhjus, miks ta kõhkles tagasi isa kotta minemast. Ta lausa ütles oma isale: „Kui sa vaid teaksid kõiki neid jubedusi ja rüvedusi, mis ma olen korda saatnud. Ma olen teinud pattu Jumala ees ja eksinud sinu armastuse ja armu vastu. Ma ei vääri sinu armastust ja sul on täielik õigus mind hüljata.“

Kuid pange tähele isa vastust oma pojale. Ta ei ütle ainsatki sõna kinnitamaks poja poolt lausutut. Mitte vähimgi asi tema käitumises ei viita tema poja vastuhakule, rumalusele, pillavale elustiilile või vaimsele pankrotile. Muide, isa isegi ei reageerinud poja püüetele tunda end väärtusetu- ja kõlbmatuna tema koja jaoks. Ta ignoreeris oma poega täiega! Kuid miks?

Isa silmis oli see endine poeg surnud ja täiesti välja lülitatud tema mõttemaailmast. Isa jaoks oli see poeg, kes oli tagasi koju tulnud, täiesti uus inimene, kelle minevik oli maha maetud. Isa ütles: „Nii palju kui minust sõltub, on sinu vana sina surnud. Ela nüüd koos minuga kui uus inimene. Pole vähimatki põhjust, miks sa peaksid elama süütunde all. Samuti on kogu su patu-teema lahendatud. Tule julgelt minu ligiollu ja saa osa minu armust ja armastusest.“

reede, 12. september 2008

ARAABIASSE

Kui ma püüan olla meelepärane inimestele, et saa ma olla Kristuse teener. Kui minu motivatsiooniks on vaid teiste heakskiit – kui see on minu meelsus, mis mõjutab ka minu elamise viisi – tekkib lõhe minu prioriteetides ja ma saan alati pingutama selle nimel, et olla meelepärane kõigile teistele aga mitte Jeesusele.

Mõni aasta peale Pauluse pöördumist läks ta kogudusse Jeruusalemmas, et liituda sealsete jüngritega, aga: „...kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.“ (Apostlite teod 9:26)

Apostlid teadsid Pauluse mainet tagakiusajana. „Kuid Juudamaa kogudustele, kes on Kristuses, jäin ma palge poolest tundmatuks. Nad ainult kuulsid räägitavat: "See, kes meid enne taga kiusas, kuulutab nüüd selle usu evangeeliumi, mida ta varem püüdis hävitada." (Galaatlastele 1:22-23)

Barnabas oli see mees, kes aitas jüngritel saada üle hirmust Pauluse ees ja nad pakkusid talle osadust. Kuid Paulus otsustas paganate seas rändamise kasuks. Muide, ta oli üsnagi ettevaatlik kirjeldamaks oma kutsumist, väites, et ta on „apostel mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes Tema on üles äratanud surnuist.“ (Galaatlastele 1:1).

Ja siis ta lisas: „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu...ja ma ei hakanud arutlema liha ja verega.“ (Galaatlastele 1:11-12, 16)

See, mida Paulus ütleb siin, puudutab kõiki, kes igatsevad omada Kristuse meelsust: „Ma ei pidanud lugema raamatuid või laenama mõne inimese meetodeid selleks, et saada seda, mis mul nüüd on. Ma sain oma sõnumi, oma teenistuse ja võidmise oma põlvedel olles.“ Galaatlastele 1:17 toob Paulus välja järgneva: „Vaid läksin Araabiasse.“ Ehk teisisõnu ütleb ta: „Ma ei saanud oma ilmutust Kristusest pühade seas Jeruusalemmas. Selle asemel läksin ma hoopis Araabiasse, kõrbe, et saada ilmutust Kristusest. Ma veetsin väga väärtusliku aja seal, tühjendades end iseendast, kuuldes ja saades õpetatud Püha Vaimu poolt.“

Paulus ei olnud mingi ülbe, ennast-täis, ringi uitav jutlustaja. Me teame, et tal oli teenija süda. Ta oli pannud maha kõik oma isiklikud ambitsioonid ja leidnud täieliku rahulduse Kristuses.

Kui sinu meeled ja mõtted on suunatud sellele, et olla meelepärane Kristusele, ei vaja saa enam kunagi inimeste heakskiitu ja aplause.

neljapäev, 11. september 2008

SALAJASES PAIGAS

Püha Vaim tuli ühe jumalakartliku mehe juurde Damaskuses, kelle nimi oli Hananias. Ta andis mehele juhtnöörid minemaks Juuda kotta Sirgel tänaval ja panemaks käed Sauluse peale, et taastada tolle nägemine.

Hananias oli teadlik Sauluse mainest, mistõttu ta mõistis, et tegu on üsnagi ohtliku ettevõtmisega. Ometigi, siin on viis, kuidas Püha Vaim tutvustas Saulust Hananiasele: „Sest vaata, tema palvetab.“ (Apostlite teod 9:11)

Teisisõnu ütles Issand, et: „Hananisas, sa leiad selle mehe eest oma põlvedel. Ta teab, et sa oled tulemas. Ta teab isegi su nime ja seda, miks sind on läkitatud tema juurde. Ta tahab saada taas nägijaks.“

Millal sai Saulus selle seesmise teadmise? Kuidas ta sai selle nägemuse, mis väljendus konkreetses sõnas Jumalalt? See tuli läbi püsiva palve ja alandliku palumise. Tegelikult ma arvan, et Püha Vaimu poolt Hananiasele öeldud sõnad peegeldavad kõige enam seda, mis Jumala südant puudutas: „Vaata, tema palvetab.“

Saulus oli „sulgunud Jumalasse“ kolmeks päevaks, hüljates ära nii toidu kui joogi. Kõik, mille järele ta igatses, oli Issand, mistõttu ta veetis kogu selle aja põlvedel, paludes ja otsides Jumalat.

Kui ma üles kasvasin, õpetas minu jutlustajast isa mulle, et: „Palvetavale inimesele toob Jumal alati lahenduse.“ Mu elus on olnud aegu, kus Issand on vaieldamatult teinudki seda. Ma sain kutse saada jutlustajaks 8-aastaselt, kui Püha Vaim tuli mu üle. Ma nutsin ja palusin üheaegselt, hüüdes: „Täida mind Issand Jeesus!“ Hiljem, teismeliseeas, palusin ma seni, kuni Püha Vaim tuli ja täitis mind oma jumalikus väes.

Noore pastorina kasvas sügavam nälg minu sees, mis pani mind veelgi enam palvetama. Miski minu südames ütles mulle: „Jeesuse teenimises on enamat kui vaid see, mida ma praegu teen.“. Seetõttu veetsin ma kuid oma põlvedel, paludes vahel lausa mitu tundi jutti, kuni lõpuks sain ma kutse Issandalt minna New Yorki, et kuulutada gangsteritele ja narkomaanidele.

Ma olin põlvedel ka 20 aastat tagasi, otsides Jumalat pisarsilmi ja kisendamisega, kui Ta kutsus mind minema tagasi New Yorki, et alustada Times Square’i kogudusega.

Kui ma üldse olen kuulnud Jumalalt – kui ma üldse olen saanud mingigi ilmutuse Kristusest ja mõõdu Tema meelsusest – siis see ei tulnud ainuüksi piiblitundide kaudu. See tuli palvete kaudu. Selle läbi, et ma otsisin Issandat salajases paigas.

kolmapäev, 10. september 2008

TUNNISTADES KRISTUST

„Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:32:33)

Kreekakeelne sõna tunnistama, viitab selle salmi kontekstis lepingule, nõusolekule või kokkuleppele. Jeesus räägib kokkuleppest, mis meil on Temaga. Meie osa on tunnistada või esindada Teda meie igapäeva elus. Elada Tema tõotuste kohaselt, mis on lubanud meid varustada ja kaitsta ning anda tunnistust Tema imelistest õnnistustest meie eludes.

Kristuse tunnistamine tähendab nii palju enamat kui vaid Tema jumalikkusesse uskumist. See hõlmab endas nii palju rohkem kui vaid kuulutust selle kohta, et Ta on Jumala Poeg, kes löödi risti, maeti maha, tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel. Piibel ütleb, et isegi deemonid usuvad sellesse ja värisevad selle teadmise ees. Seetõttu tekkib küsimus, mida pidas Jeesus silmas, kui ta käskis meil tunnistada Teda inimeste ees?

„Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees...“ (Matteuse 10:32). Kasutades sõna „nüüd“, ütleb Jeesus teisisõnu seda, et: „Selles valguses, mida ma just äsja ütlesin...“ või „Tänu sellele, mida ma teile just ütlesin...“ Mida siis Jeesus ütles oma kuulajaile? Ta ütles: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29) Ehk teisisõnu ütles Ta: „Mõelge kõigi miljonite lindude peale üle maailma ja nendele, kes on eksisteerinud loomise algusest alates. Kuni tänase päevani pole ükski neist surnud või neid maha müüdud ilma, et teie Taevane Isa poleks sellest teadlik olnud.“

Ja siis Ta jätkas: „Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.“ (Matteuse 10:30). Kristus rõhutas fakti, et: „Jumal on nii suur, et Ta ületab teie suurimadki püüded Teda mõista. Te ei saa iialgi lõplikult aduma, kui põhjalik on Tema hoolitsus teie suhtes.“

Jeesus lõpetas öeldes: „Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.“ (Matteuse 10:31). Ta võtab kõik kokku, öeldes: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (10:32). Ta ütleb: „Mõelge sellele, mida ma olen teile just äsja ilmutanud Isa kõike-nägeva ja kõike-hõlmava hoole kohta. Teie asi on kuulutada seda kogu maailmale, andes tunnistust iga oma hingetõmbega ja kogu oma eluga sellest, et „Jumal hoolib minust!“

Usu Isa armastusse sinu suhtes ja võta vastu Tema lähedane hool. Pane maha kõik oma hirmud ja kahtlused ning ela usus inimeste ees sellest, et Jumal ei ole sind unustanud. Tunnista kõigile, et: „Tema silm on varblaste peal ja ma tean, et Ta hoolitseb ka minu eest.“

teisipäev, 9. september 2008

TÄIELIK KONTROLL

Kahjuks ei ole olemas ühtegi mudelit, mille järgimine aitaks täielikult sõltuda Issandast. Kõik, mida võin teile pakkuda, on mõned mõtted, mida Jumal on mulle õpetanud selles valdkonnas. Ta on näidanud mulle kahte lihtsat asja, mille kaudu saaksin anda Talle täie kontrolli oma elu üle.

Esmalt pean ma olema täiesti veendunud, et Issand igatseb ja on valmis ilmutama mulle oma tahet ja seda isegi kõige väiksemates detailides minu elus. Ma pean uskuma, et Püha Vaim, kes elab minu sees, on teadlik Jumala tahtest minu elu suhtes ja et Ta juhib ja juhatab mind ning räägib minuga.

„Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse...Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“ (Johannese 16:13-14)

Sa võid hetkel kogeda teatud sorti kannatusi, mis võivad olla tingitud liiga rutakalt langetatud otsustest. Vaatamata sellele tõotab Issanda sulle, et: “Su seesmine kõrv saab kuulma minu Vaimu ütlemas sulle: „Mine seda teed. Tee seda või ära tee toda...““

Teiseks peame me aga vankumatus usus paluma võimet kuuletuda Jumala juhtnööridele. Piibel ütleb meile: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7). Kui Jumal annab meile teha midagi, vajame me väge püsida õigel kursil ja kuuletuda Temale. Üle viiekümne aastase teenistusaja jooksul olen ma õppinud tundma, et nii Saatan kui ka meie endi lihalik loomus külvavad alati kahtlusi ja küsimusi minu mõtetesse, mistõttu ma vajangi jõudu otse taevast mitte ütlemaks „jah“ asjadele, mille kohta Jeesus on öelnud „ei“.

Paljude meie palved koosnevad ütlusest: „Issand, ma tean, mida sa oled mulle öelnud, kuid ma ei ole ikka päris kindel, et see oli sinu hääl, mis rääkis. Ma pole kindel, kas ma üldse olen piisavalt vaimulik, et tunda ära sinu häält, mistõttu palun lihtsalt ava või sulge see uks minu jaoks selles olukorras.“

Kuid see ei ole see usk ja see reaktsioon, mida Ta oma lastelt ootab. Sa võid paluda nii palju kui kulub, tunde või isegi päevi ühes rodus, kuid kui sa ei palu usus - uskudes, et Püha Vaim saab juhtima sind nii nagu Jeesus tõotas – ei saa Jumala meelsus iialgi võtma maad sinu sees. Seetõttu Ta ootabki nii kaua, kuni sa oled pühendunud aktsepteerima ükskõik mida, mida Ta ka ei ütleks ja kuuletuma sellele ilma küsimusi esitamata.

esmaspäev, 8. september 2008

OLGU TEIL KRISTUSE MEELSUS

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses...“ (Filiplastele 2:5)

Siinse ülesõhutuse mõte, mida Paulus jagab Jumala rahvaga, peitub teisisõnu selles, et: „Olgu see sama meelsus – Jeesuse enese mõtteviis – osa ka teie meelsusest ja mõtteviisist, sest Tema mõtteviis on see, mille järgi me kõik peaksime igatsema ja millest lähtuma.“

Mida see tähendab omada Kristuse meelsust? Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see mõelda ja tegutseda nõnda nagu Jeesus. See tähendab langetada Kristuse sarnaseid otsuseid, mis määravad ära meie eluviisi. See tähendab tuua esile oma väiksemadki ajusopid ja mõelda, kuidas täita need Kristuse meelsusega.

Iga kord, kui me vaatame Jumala Sõna peeglisse, peaksime küsima iseendilt: „Kas see, mida ma näen iseendas, peegeldab Kristuse loomust ja mõtteviisi? Kas ma olen protsessis, mille käigus ma tänu erinevatele eluolukordadele muutun üha enam ja enam Kristuse sarnaseks?“

Pauluse sõnade kohaselt väljendub Kristuse meelsus Jeesuse enese käitumist peegeldavas salmis: „...kes ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust...saades inimese sarnaseks.“(Filiplastele 2:7)

Jeesus langetas ühe otsuse juba siis, kui Ta oli alles taevas. Ta tegi lepingu Isaga, mille kohaselt Ta loobus oma taevasest aust ja tuli siia maa peale inimesena. Tema plaan oli läheneda maailmale kui selle alandlik teener ning Tema igatsus oli pigem teenida kui olla teenitav.

Kristuse jaoks tähendas see öelda: „Ma lähen täitma sinu tahet, Isa!“ On selgemast selgem, et Jeesus oli juba aegsasti otsustanud: „Ma loobun oma tahtest selleks, et täita sinu tahet, Isa. Ma matan maha omaenda tahte, et saada osa sinu omast. Kõik, mida ma ütlen või teen, peab lähtuma sinust. Ma loobun kõigest, et olla täielikult sõltuv sinust.“

„Vastutasuks“ seisnes Isa leping Pojaga tõotuses ilmutada Talle oma tahet. Jumal ütles: „Minu tahe ei saa iialgi olema varjatud su eest. Sa saad alati teadma, mida ma teen. Sa saad osa minu mõtetest ja meelsusest.“

Kui Paulus kuulutas julgelt, et tal on „Kristuse meelsus“, siis sellega ta kuulutas: „Ka mina ei arva iseenesest midagi ja nõnda nagu Jeesus, nõnda olen ka mina võtnud teenija rolli.“ Ja Paulus kinnitab, et seesama võib juhtuda iga usklikuga, sest: „...vaimne inimene mõistab kõike.“ (1Korintlastele 2:15)

reede, 5. september 2008

KIUSATES KRISTUST

„Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi.“
(1Korintlastele 10:9)

Mida Paulus mõtleb siin, kui ta räägib „Kristuse kiusamisest“? Lihtsalt öeldes tähendab kiusamine Issanda proovilepanekut. Me kiusame Teda igakord, kui küsime: „Kui armuline küll võib Jumal olla minu suhtes, kui ma seda pattu edasi teen? Kui kaua ma võin oma patuseid tegusid jätkata, enne kui Ta tõeliselt vihastab? Ma tean, et Jumal on armuline ja see on koht, kus armu anda ja mitte kohut mõista. Kuidas Ta võikski mind hukka mõista, kui ma olen Tema laps?“

Suured hulgad kristlased esitavad neid samu küsimusi ka tänasel päeval, kui nad mängivad tulega. Nad tahavad näha, kui lähedale põrgutulele nad võivad minna, ilma patu tagajärgi maitsmata. Ehk teisisõnu: nad kiusavad Kristust, loobudes samal ajal Jumala Sõna tõekspidamistest.

Igakord, kui me läheme tõe vastu, mida Jumala Vaim meile selgelt on ilmutanud, ignoreerime me Pauluse hoiatust: „Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat.“ (1Korintlastele 10:12, 8).

Küsi iseendalt, kas sina paned proovile Jumala imelise armu piire? Kas sa kiusad Kristust oodates, et Ta lepiks sinu patuga keset sinu otsest vastuhakku? Või kas sa oled veennud iseennast mõttega, et: „Ma olen Uue Testamendi usklik ja kaetud Jeesuse verega, mistõttu ei saa ka Jumal minu üle kohut mõista.“

Jätkates patu tegemist, kohtled sa sinu eest toodud Jeesuse võrratut ohvrit ülima lugupidamatusega. Sinu teadlik patustamine häbistab Teda ja seda mitte ainult maailma silmis, aga ka kogu taeva ja põrgu ees (vt. Heebrealastele 6:6).

1Korintlastele 10:13 kirjeldab Paulus võimalust, kuidas põgeneda kiusatuste eest: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“

Mis siis aitab meil põgeneda? Kasvav teadmine ja kogemus Jumala pühast kartusest.

neljapäev, 4. september 2008

KÜMME KÄSKU

Enamus Ameerikast on teadlik, et Ameerika Ühendriikide ülemkohus on keelanud „Kümne käsu“ esitluse ükskõik, millises riiklikus kohtumajas. Nii suure kaaluga otsust on väga palju kajastatud ka meedias, kuid mida see korraldus endast tegelikult kujutab?

Kohtumaja on see paik, kus seadusi kehtestatakse. „Kümme käsku“ esindavad Jumala moraalset seadust, mis iialgi ei muutu ega paindu. Need on sama paigas kui gravitatsiooni seadus. Nende rikkumine on sama hea kui astuda üle kõrghoone katuseserva. Sa võid ju arvata, et see või teine seadus sinu puhul ei kehti, kuid hind, mida hiljem selle arvamise eest maksma pead, on väga kõrge.

Lihtsamalt öeldes: „Kümme käsku“ on igavesed seadused, mille Jumal on paika pannud selleks, et hoida ühiskonda hävitamast iseennast. Ja ometigi, kui hämmastav see ka poleks, paljud lihvimistöid pakkuvad firmad on hetkel ametis nii nende käskude kui Jumala nime „kustutamisega“ kohtumajade seinatahvlitelt või kivipõrandailt.

Milline värvikas pilt meie ühiskonna hetkeseisust! Need muutumatud seadused said algselt Jumala enda poolt kivisse raiutud ja nüüd kustutatakse neid sealt tänu inimeste poolt paikapandud seadustele.

Mõned kristlased ütlevad: „Kah nüüd asi! Me ju nagunii ei ela käsu või seaduste all! Mis siis tühjast kära teha?“ Tõsi, me ei ela Heebrea seaduste järgi, mis hõlmasid endas 613 täiendavat käsku lisatud Juudi rabide poolt. Küll aga elab iga kristlane Jumala moraalsete seaduste meelevalla all, mis kõik on kokku võetud „Kümnes käsus“.

Mind huvitab, mis võib toimuda Jumala mõtteis, kui need lihvijad Tema seadusi me kõigi silme all kustutavad? Mõned usklikud väidavad, et: „Me ei vajagi neid käske avalikult esitletutena. Peaasi, et nad on kirjutatud me südameisse!“ Kuid see pole see, mida Jumala Sõna ütleb. Pange tähele nende käskude nähtaval olemise tähtsust, kui Jumal need oma rahvale edastas:

„Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!...kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!“ (5Moosese 6:6-9)

kolmapäev, 3. september 2008

SILMAPILGU PÕLVKOND

Paljud kristlased loevad regulaarselt Piiblit, uskudes, et see on Jumala elav, ilmutatud Sõna nende elude jaoks. Ikka ja jälle, peatükk peatüki järel võivad nad Piiblist lugeda põlvkondade kohta, kes kuulsid Jumala häält. Nad võivad näha, kuidas Jumal rääkis oma rahvaga kord korra järel ja panna tähele juba vana tuttavat fraasi: „Ja Jumal ütles...“. Ometigi elavad aga paljud neist samadest kristlastest viisil, otsekui Jumal tänapäeval ei räägikski enam oma rahvaga.

Terve põlvkond usklikke on hakanud langetama otsuseid tuginedes ainuüksi omaenda tarkusele, pühendamata hetkegi Jumalalt või Tema Sõnast nõu küsimisele. Paljud lihtsalt otsustavad selle järgi, mis neile meeldib, paludes seda siis Jumalal lihtsalt õnnistada. Nad liiguvad edasi täie käiguga, paludes ainuüksi seda, et: „Jumal, kui see ei ole sinu tahtmine, siis peata mind!“

Me elame aegadel, kus inimesi on hakatud kutsuma „silmapilgu põlvkonnaks“, kuna nad langetavad eluliselt tähtsaid otsuseid vaid hetkega, silmapilgu vältel. Selle kohta on isegi üks bestseller välja antud, mis kannab pealkirja: „Silmapilk: Võime mõelda ilma mõtlemata.“ (Blink: The Power of Thinking Without Thinking.). Kogu raamatu sisu tugineb teooriale, mis käsib „usaldada oma instinkte, kuna silmapilgu vältel langetatud otsused on tõestanud end olevat need kõige paremad ja õigemad.“

Mõelge kõigele sellele soravalt kõlavale „silmapilksele kõnepruugile“, mida me enda ümber iga päev kuuleme: „See on sajandi pakkumine!! Te võite üle öö rikkaks saada, kuid võimalus selleks on ainult nüüd ja praegu!“ Kõigi nende lendlausete taga hõljub aga vaid üks vaimsus: „Silmapilk, silmapilk, silmapilk!“

Taoline mõtteviis on hakanud mõjutama ka meie kogudusi, kus otsuseid ei langeta enam mitte ainult „silmapilgu kristlased“, aga ka „silmapilgu jumalasulased“. Oleme saanud suurel hulgal kirju hämmingus inimestelt, kellede sõnum on üks ja seesama: „Meie pastor tuli tagasi „koguduste-kasvatamise konverentsilt“ ja teatas, et: „Tänasest päevast saab kõik olema teisiti!“ Ta otsustas, et meist peab üle öö saama üks populaarne ja trendikas kogudus ning ei palunud meil isegi palvetada selle pärast...Me oleme segaduses!“

Veel mõni aasta tagasi olid kristlaste seas levinud küsimused nagu: „Kas sa ikka palvetasid selle pärast? Oled sa küsinud Issanda arvamust selles küsimuses? Kas su õed ja vennad toetavad sind palves? Oled sa saanud häid juhtnööre ja nõu?“ Tahaksin küsida su käest, oled sa esitanud neid samu küsimusi? Mõeldes tagasi viimase aasta peale, siis: kui mitu tähtsat otsust sa langetasid, kus sa tõesti siiralt ja tõsimeeli viisid need asjad Jumala ette ja palusid nende pärast kogu südamest? Või, kui mitu neist otsustest said langetatud „silmapilkselt“? Põhjus, miks Jumal tahab omada täit kontrolli meie elude üle, peitub selles, et ainult nii saab Ta meid hoida eemal tõelistest kaostest, mis on just need, kuhu meie „silmapilksed otsused“ omadega välja jõuavad.

teisipäev, 2. september 2008

TAOTLEGE PÜHITSUST

Jumala Sõna ütleb meile, et: „Taotlege...pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.“ (Heebrealastele 12:14)

Selles salmis peitub väga lihtne ja selgesti mõistetav tõde! Ilma pühaduseta, mis lähtub ainuüksi Kristusest – kallis aare, mille suhtes me saame lugupidamist väljendada läbi pühendunud ja sõnakuuleliku elu Tema Sõnale – ei saa me iialgi nägema Issandat. Ja see ei puuduta ainuüksi taevast, aga ka meie praegust elu siin maa peal. Ilma pühaduseta ei saa me kogeda Jumala ligiolu oma igapäeva elus, oma peredes, suhetes, tunnistamistes ega teenistuses.

Pole mingit vahet, kui mitmest kristlikust konverentsist me osa võtame, kui paljusid kristlikke kassette kuulame või kui mitmesse osadusgruppi kuulume. Kui me anname maad vähina levivale patule või kui Jumalal on küsimusi meie puhtuse suhtes, siis ükskõik kui väga me ka ei pingutaks, jumalikku vilja ei kanna me iial. Hoopis vastupidi – meie patt saab vohama ja nakatama kõiki teisigi meie ümber.

Loomulikult kandub see teema kaugemalegi kui vaid meie lihalikud himud või vaimu kärbumine. Paulus kirjeldab seda sama hävitavat pattu, öeldes: „Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi.“ (1 Korintlastele 10:10)

Seega, armas Jumala püha, kas sa lubaksid Pühal Vaimul tegeleda kõigi oma himudega, millega silmitsi seisad, otsides ja uskudes, et Jumalal on väljaspääs su jaoks kõigist neist? Ma õhutan sind arendama jumalakartust ja usaldust Temasse neil viimseil päevil, sest need hoiavad sind puhtana ükskõik kui raevukalt ka kurjus su ümber ei möllaks. Ja see võimaldab sul käia Jumala pühaduses, mis kannab endas ka tõotust Tema alaliseks ligioluks.

See kõik on usu küsimus. Kristus on tõotanud hoida sind langemast ning anda sulle jõu seista vastu patule, kui sa vaid usud seda. Seetõttu, usu siis Temasse püha aukartusega. Palveta, et Ta võiks anda sulle seda ning võta see siis vastu. Jumal peab oma Sõna. Sa ei ole võimeline murdma end vabaks surmavaist patuahelaist oma tahtejõu, lubaduste või inimlike ponnistuste kaudu, sest: „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.“ (Sakarja 4:6)

esmaspäev, 1. september 2008

JUMALA ÜLIM PLAAN

Esimese Moosese raamatu lõpuks oli Jumal valinud välja väikesed ja üsna tähtsusetud inimesed, kellest pidi saama eeskuju ja õpetust jagav rahvas teiste jaoks. Ta tahtis tõsta esile rahva, kes oleks elavaks näiteks Tema headusest siin paganlikus maailmas. Seega selleks, et anda tunnistust sellest kõigest, viis Ta oma lapsed läbi aegadest ja oludest, mis ületasid inimlikud piirid. Ta eraldas Iisraeli kõrbe, kus ainult Tema ise sai olla nende ainukeseks eluallikaks, kandes hoolt iga nende vajaduse eest.

Iisraelil polnud seal kõrvalises paigas vähimatki meelevalda oma ellujäämise üle. Nad ei omanud mingitki kontrolli oma toiduse või veevarude üle ega ka sihtkohtade üle, sest neil polnud ju ei kaarte ega kompasse. Mida siis süüa või juua? Millises suunas minna? Ja kuhu üldse välja jõuda?

Jumal pidi kandma hoolt kõige selle eest, juhtides neid igal päeval imelise pilve läbi, mis öösiti kiirgas valgust ja päeviti peletas pimeduse. Ta toitis neid inglite toidusega otse taevast ja varustas veega otse kaljust endast. Absoluutselt iga nende vajadus pidi saama kaetud Tema läbi ja vaenlasel polnud vähimatki võimalust, et neid võita.

„Taevast on ta sind (Iisrael) lasknud kuulda oma häält, et sind õpetada...“ (5Moosese 4:36) Jumala rahvas kuulis igat Tema sõna, mis juhtis neid ja vastutasuks tunnistasid nad: „Kas on ükski rahvas kuulnud Jumala häält rääkivat...“ (vt.4:32-34)

Iidset Iisraeli ümbritsesid erinevad rahvad, kes olid tulvil „teisi jumalaid“ – puust ja hõbedast ning kullast tehtud jumalaid. Need jumalad olid tummad, võimetud kuulma või nägema; võimetud armastama, hoidma või juhtima inimesi, kes neid kummardasid. Ometigi, igaüks võis vaadata Iisraeli peale ja näha erilist rahvast, keda Jumal kandis läbi kohutava kõrbe. Nad võisid näha Jumalat, kes rääkis oma rahvaga, kes armastas ja tundis, kes vastas palvetele ja tegi imesid. Siin oli elav Jumal, kes juhtis oma rahvast igas väiksemaski aspektis nende eludes.

Jumal tõstis esile rahva, kes oli koolitatud Tema enda poolt. Nad pidid olema inimesed, kes olid nõus elama Tema juhtimise all, kes olid valmis usaldama Teda täielikult, andes Talle täie kontrolli iga oma elu aspekti üle. Neist inimestest pidi saama Tema tunnistus kogu maailmale.

Miks tahtis Jumal omada täit kontrolli inimeste üle, eeldades nende täit usaldust kõigil aegadel? Aga seetõttu, et ainult Jumal teadis teed ja ainult Tema oleks suutnud korda saata võimatut, et neid kohale viia.