neljapäev, 3. detsember 2009

ISSANDA ARMUL EI OLE PIIRE

Piibel ütleb meile, et Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Ja kuna Ta ei eelista üht teisele – Tema tõotused püsivad muutumatutena põlvest põlve – võime me paluda Tal ilmutada oma armu ja õnnistusi samal viisil nagu Ta on seda ilmutanud kogu oma rahvale läbi ajaloo. Kuningas Manasse oli hullem patune kui kõik eelnevad kuningad kokku, kuid ometigi ta parandas meelt ja sai uuesti ülesehitatud. (2Kuningate 21:1-18)


Jumala arm ei vea meid kunagi alt ja kõik Tema armuavaldused minevikust peaksid andma meile kindlustunde tuua ka oma palved Tema ette. Nii et, kallis kristlane – kui sa kardad, et sa oled liiga tihti eksinud Jumala armu vastu....kui sa arvad, et oled ületanud kõik piirid ja Jumal on sinu suhtes juba alla andnud....kui sa oled heitunud ja mahasurutud tänu läbikukkumistele või kõike muud kui Kristuse sarnane olemisele....kui sa arvad, et Jumal paneb su lihtsalt riiulisse ja ei lase sul kogeda oma armastust tänu mineviku pattudele, siis ometigi – kui sul on tõeline meeleparandust otsiv süda – siis haara kinni tõest, et: JUMAL EI MUUTU IIALGI!


Seo Jumal Tema enda Sõnaga. Kirjuta üles iga mälestus minevikust, kus Ta tegi midagi sinu heaks. Siis ava oma Piibel ja loe kõigi teiste ”armu juhtumite” kohta, mida Ta oma rahvale osutas. Too kõik need nimekirjad Jumala ette ja tuleta Talle meelde: ”Jumal, sa ei saa minna vastu omaenese Sõnale. Sa oled seesama eile, täna ja igavesti.”


Ma tahaks paluda sind, et sa mitte ei unustaks seda teha. Nii tihti me tormame Jumala ligiollu, kandes Talle innukalt ette kõik oma südamesoovid ja vajadused. Kuid palves olles me väsime ära, sest me pole tulnud Tema trooni ette ettevalmistatuna. Jumala ette tulles peab meil olema üks kindel hoiak. Tõeline julgus ei saa alguse meie tunnetest vaid meie veendumusest. Seetõttu peavad meie asjad juba enne paigas olema ja seda mitte ainult selleks, et neid Jumalale ette kanda, aga ka selleks, et üles ehitada meie endi usku.


Meil on tänasel päeval midagi, millest Vana Testamendi pühakud võisid vaid unistada. Ja see on Jumala enda Poeg, kes on asetatud istuma Isa paremale käele. Me tunneme seda Poega, sest Ta on meie vend verelepingu kaudu. See aga annab meile õiguse kuulutada veresugulust Temaga, millal iganes me ei seisa kohtujärje ees ja öelda välja Tema enda poolt öeldud sõnad: ”Isa, mul pole midagi enamat tuua su ette kui vaid su enda Sõna. Sa tõotasid, et ma saan täielikuks Kristuses, et sa hoiad mind langemast ja et Jeesus palub minu eest. Sa tõotasid, et sa kuuled kõiki mu anumisi ja täidad kõik minu vajadused. Oo Issand, ole siis mulle armuline sel hädahetkel. Aamen!”


Ma olen täiesti kindel, et Jumalale valmistab suurt head meelt, kui me sellise julgusega Tema trooni ette läheme, sidudes Tema isiku Tema enda Sõnaga. See oleks otsekui kuulda Teda ütlemas: ”Lõpuks ometi olete te asjast aru saanud ja see teeb mulle suurt rõõmu!”