ELU KOOS JUMALAGA

„Eenok kõndis koos Jumalaga...“ (1Moosese 5:24). Heebreakeelne algtähendus sõnale kõndima viitab sellele, et Eenok käis Jumalaga üles-alla, sisse-välja, edasi-tagasi, käsikäes, pidevalt suheldes Temaga ja kasvades lähemale Talle. Eenok elas 365 aastat ja me võime temas näha üht uutmoodi usklikku, sest 365 päeva iga täisaasta kohta kõndis ta käsikäes oma Jumalaga. Jumal oligi kogu ta elu – seda lausa nii palju, et oma elu lõpus ta ei näinud surma (vt.Heebrealastele 11:5)

Nõnda nagu Eenok lihtsalt võeti ära siit elust – nõnda võetakse ka kõik need, kes elavad lähedases osaduses Jumalaga, Saatana mõjusfäärist ja tema pimeduse riigist ning asetatakse elama Kristuse valguse riiki. „Kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud
oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:13)

Keset seda pahelist ühiskonda õppis Eenok elama meelepärast elu Jumala ees. Eenok ei olnud mingi erak kusagilt kõrbekoopast, vaid täiesti tavaline mees kõigi samade murede ja koormatega, millega meiegi silmitsi seisame. Ka temal oli naine ja lapsed ning kõik muud kohustused ja vastutused, mida kanda, mistõttu Eenok ei „peitnud end selleks, et olla püha“.

„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Moosese 5:24). Heebrea kirja põhjal me teame, et see salm räägib Eenoki muundumisest; asjaolust, et ta ei kogenud surma. Kuid samas tähendab see midagi veelgi sügavamat. Fraas ei olnud teda, mida kasutatakse 1Moosese 5-peatükis, tähendab ka seda, et „ta ei olnud sellest maailmast“. Oma vaimu ja hinge poolest ei olnud Eenok osa sellest pahelisest ühiskonnast ja iga päevaga, mida enam ta käis koos oma Jumalaga, seda vähem teda need maised asjad köitsid. Nõnda nagu Pauluski, suri ka tema igapäevaselt sellele maisele elule ja tõsteti vaimus taevastesse sfääridesse.

Samal ajal aga elades siin maa peal, täitis Eenok kõiki oma kohustusi. Ta kandis hoolt oma pere eest, töötas, teenis ja oli muidu ametis. Aga ta „ei olnud“ selle maisega seotud. Ükski argieluga seonduv aspekt ei suutnud teda hoida eemal oma Jumalast.

Heebrealastele 11:5 ütleb selgelt: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ Mis oli siis Eenokis midagi sellist, mis oli Jumalale nii meelepärane? See oli see, et tema elu koos Jumalaga tõi Eenokis esile usu, mida Jumal armastab. Neid kahte salmi ei saa üksteisest lahutada: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane...“ (Heebrealastele 11:5-6). Me oleme küll tihti kuulnud selle salmi esimest osa, aga harva seda seotuna viimase osaga. Ometigi võime me läbi Piibli näha, et kõik mehed ja naised, kes elasid lähedases osaduses Jumalaga, omasid väga sügavat usku. Kui ka kogudus käiks iga päev koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes, siis tulemuseks oleks rahvas täis usku – tõelist, Jumalale meelepärast usku.

Eenokit ümbritsev rahvas muutus järjest jumalakartmatumaks. Kuid ajal, mil teised mehed muutusid kui metsikuteks metslasteks täis omaenese himusid ja südame kõvadust, muutus Eenok üha enam selle sarnaseks, kellega koos ta elas ja käis.

„Eenok võeti usu kaudu ära“. See on üks imeline tõde, mis ühest küljest ületab kogu meie mõistuse. Kogu Eenoki tähelepanu oli koondunud vaid tema südame suurimale igatsusele ja see oli: olla koos oma Jumalaga. Ja vastuseks tema usule võttis Jumal ja muutis ta. Eenok poleks enam suutnud kauem eesriide taga seista – ta lihtsalt pidi nägema oma Jumalat!

Meie vennal Eenokil ei olnud ei Piiblit, lauluraamatut, kaasusklikke või õpetajaid või püha Vaimu elamas tema sees. Samuti puudus tal ligipääs kõige pühamasse paika, kuid – ta tundis Jumalat!

„Sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Kuidas me teame, et Eenoki usk oli meelepärane Jumalale? Aga seetõttu, et see oli ainuke meelepärane usk Jumalale ja me teame ka, et Eenok oli meelepärane Jumalale. Jumal on kompenseerija ja tasustaja – keegi, kes tasub hästi ustavuse eest. Kuid kuidas Ta seda teeb oma ustavate järgijate suhtes?

On kolm väga tähtsat tasu, millest me võime osa saada, kui usume Jumalasse ja käime koos Temaga usus:

1. Esimene tasu on Jumala kontroll meie elude üle. Inimene, kes hülgab Issanda, sattub peagi pöörisesse, kus Saatan astub mängu ja haarab kontrolli. Kui vaid see inimene armuks Jeesusesse ja käiks ning räägiks Temaga, siis Jumal tõestaks üsna peagi, et Saatanal pole mingit meelevalda selle inimese üle ja see inimene usaldaks kiiresti kontroll tagasi Jumala kätte.

2. Teine tasu, mis kaasneb usuga, on „tõeline valgus“. Kui me käime koos oma Issandaga, antakse meile valgust, juhtnööre, tunnetust ja ilmutusi – üht sellist teatud „teadmist“, mida vaid Jumal saab anda.

3. Kolmas tasu, mis lähtub elust usus, on kaitse kõigi me vaenlaste eest. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu.“ (Jesaja 54:17). Algses heebrea keeles tõlgitakse seda teksti järgnevalt: „Mitte ükski plaan, mitte ükski hävitav vahend või saatanlik suurtükivägi ei saa sind maha suruda või sinust üle sõita, vaid need hävitatakse juba eos.“