MÕISTETAMATU USK

Kui Jumal ütleb inimkonnale „Uskuge“, siis Ta nõuab midagi, mis ületab täiega kogu selge mõistuse. Usk on täiesti ebaloogiline ja selle peamine definitsioongi on seotud millegi mõistetamatuga. Mõelge sellele – heebrea kirjas on öeldud, et: „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta.“ Ehk teisisõnu öeldakse meile, et: usu puhul pole tegu millegi reaalselt kogetava või silmaga nähtavaga. Ja ometigi on meile öeldud, et me peame uskuma.

Ma räägin sellest teemast väga tähtsal põhjusel. Just praegu on suurel hulgal usklikke üle maailma langenud suurde meeleheitesse. On selge, et me kõik seisame ühel või teisel viisil silmitsi elu madalseisudega. Samas aga usun ma, et kui me mõistame usu tõelist tähendust – selle ebaloogilist, mõistetamatut sisu – siis me saame ka abi, mida tarvis, et minna neist läbi.

Mõelge usu peale, mida Noa’lt nõuti. Ta elas keset põlvkonda, mis oli oma vindi ikka täiega üle keeranud. Inimeste olukord oli läinud nii hulluks, et Jumal ei suutnud seda enam taluda, mispeale Ta teatas lõpuks: „Aitab! Inimene on otsustanud end hävitada, mistõttu see peab lõppema!“ (vt.1 Moosese 6). Kujutage ette Noa segadust, kui ta püüdis sellest kuidagigi moodi aru saada. Jumal plaanis saata ühe vapustava sündmuse, mis pidi hävitama kogu maa. Ometigi kõik, mida Noale sellest teada anti, seisnes paaris lühikeses sõnas taevast ja tema asi oli need lihtsalt usus vastu võtta, ilma täpsemate juhisteta järgneva 120 aasta jooksul.

Mõelge, mida taoline usk nõudis Noalt. Talle oli antud kolossaalne ülesanne ehitada võimas laev ja samas pidi ta jätkuvalt elama selles ohtlikus maailmas. Ajal, mil kogu maailm tema ümber tantsis, pidutses ja möllas oma himudes, pidi tema alal hoidma oma usku. Ja Noa tegi nõnda nagu Jumal oli teda käskinud. Enam kui kogu sajandi uskus ja usaldas Noa seda sõna, mille ta Jumalalt oli saanud. Ja tänu oma sõnakuulelikkusele sai Piibli sõnul Noa „selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.“ (Heebrealastele 11:7)

1Moosese 12:1-4 ütles Jumal Aabrahamile: „Tõuse üles ja jäta oma maa.“ Kindlasti mõtles Aabraham endamisi: „Aga kuhu ma lähen, Issand?“, mispeale Jumal vastas lihtsalt: „Ma ei ütle sulle. Lihtsalt mine.“ See polnud üldse loogiline. Igale vähegi mõtlevale inimesele oleks see olnud täiesti mõistetamatu nõue. Ma illustreeriks seda küsides igalt kristlasest naiselt, kes on abielus: kujutage ette, et te abikaasa tuleb üks päev töölt koju ja ütleb: „Hakka pakkima, kallis – me kolime ära!“ Kindlasti tahaksite te teada miks, kuhu ja kuidas?, kuid ainuke vastus, mis te saate, on: „Ma ei tea. Ma lihtsalt tean, et Jumal käskis minna.“ Taolise olukorra suhtes ei leidu mingit normaalset vastust, sest see lihtsalt pole loogiline.

Ja ometigi on just see ebaloogiline korraldus miski, mida Aabraham järgis. „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Heebrealastele 11:8). Kõik, mida ta teadis, oli lühike korraldus Jumalalt: „Mine Aabraham ja tea, et mina olen sinuga. Sinuga ei juhtu midagi halba!“ Usk nõudis, et Aabraham ei tegutse millegi muu kui ainult selle tõotuse põhjal.

Ühel tähistaevasel õhtul ütles Jumal Aabrahamile: „Vaata üles taevasse. Näed sa neid lugematus koguses tähti? Loe nad kokku, kui suudad. Just nii palju saab olema sul järglasi.“ (vt.1Moosese 15:5). Aabraham pidi sellise jutu peale vist küll pead raputama. Olid ju nii tema kui ta kaasa Saara üsna vanad ja ammu üle lapse-saamise-ea piiri. Ometigi oli tal tõotus, et temast saab paljude rahvaste isa ja ainuke tunnistus sellest, millel seista, oli sõna taevast: „Mina olen Issand.“ (1Moosese 15:7) Ometigi Aabraham kuuletus ja Piibel ütleb tema kohta sama, mida Noagi kohta: „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1Moosese 15:6). Siin on taaskord näha ebaloogilist olukorda, kus samas ühe mehe usk kandis ta õigsusesse.

Ka see, mida Jumal sinu käest ootab, võib tunduda mõistetamatuna. Ometigi ootab Ta, et me usaldaksime Teda ka siis, kui palvevastustest pole mingit märki, kui olukord näeb lootusetuna ja meil on tunne, et kõik on läbi nagunii. Jumal ütleb: „Usalda mind!“ Tundub see ebaloogilisena? Tundub! Kuid samas on Jumal tõestanud läbi sajandite, et Ta ei jää kunagi hiljaks ega jäta iialgi Saatanale viimast sõna öelda. Jumal ajab alati asjad korda ja seda Püha Vaimu täiuslikul ajal!