neljapäev, 30. juuni 2011

VAENLASE VALED

Keset meie raskusi ja katsumusi ründab Saatan meid oma valedega stiilis: „Sa oled omadega sees ja sul pole mingit väljapääsu. Suuremadki usuinimesed on sellistes oludes alla andnud. Nüüd on sinu kord. Sa oled täielik hädapätakas, sest miks sa muidu sellest kõigest pead läbi minema! Sa oled kusagil eksinud ja Jumal on sinus täiega pettunud.“

Hesekiel tunnistas oma abitust keset oma katsumusi. Kuningas mõistis, et tal polnud jõudu seista vastu erinevatele häältele, mis teda ründasid. Häältele, mis tõmbasid vee peale, hirmutasid või olid täis valet. Ta teadis, et ei suuda ise seda lahingut võita, mistõttu ta otsis Issanda abi. Ja Jumal vastas, saates prohvet Jesaja ta juurde sõnumiga: „Jumal on kuulnud su appihüüdu. Nüüd ütle Saatanale oma väravas, et hoopis tema on see, kes allavoolu läheb! Just täpsel nõnda, nagu ta sisenes, läheb ta ka välja.“

Hesekiel langes peaaegu vaenlase lõksu. Fakt on see, et kui me ei seisa kindlana Saatana valede vastu ega pöördu keset oma kriisihetki usus ja palves Tema poole, ammutades jõudu Jumala tõotustest päästa meid, kasutab vaenlane meie kõikuvat usku ära ja tugevdab oma rünnakuid veelgi.

Hesekiel ammutas jõudu sõnast, mille ta oli saanud ja oli seetõttu ka võimeline ütlema kuningas Sanheribile järgmist: „Sa kuri kuningas – sa mitte ei häbistanud mind, vaid Jumalat ennast! Issand päästab mind sinu käest, kuid kuna sa pilkasid Teda, saad sa ka kogema Tema viha ja raevu!“

Piiblis on öeldud, et Jumal päästis üleloomulikult nii Hesekieli kui Juuda juba samal ööl: „Ja sel ööl sündis, et Issanda ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada kaheksakümmend viis tuhat; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.“ (2 Kuningate 19:35)

Tänapäeva usklikel ei ole võimalus tugineda ainuüksi tõotusele, aga ka Jeesuse Kristuse valatud verele. Ja selles veres on meil võit iga patu, kiusatuse ja lahingu üle, millega me eales kokku puutume. Võib-olla oled sa ehk hiljaaegu saanud vaenlaselt mõne sõnumi. Luba mul küsida: „Usud sa, et Jumal teab juba ette kõiki katsumusi, mis sind ees ootavad? Kõiki su mõtlematuid samme? Kõiki su hirme ja kahtlusi? Kui nii, siis sulle on jäetud Taaveti eeskuju, kes palus: „See vaene mees palus ja Issand päästis ta!“ Kas sa teeksid siis seda sama?“

kolmapäev, 29. juuni 2011

RAHU JA PÜHA VAIM

Kellele kingib Jeesus oma rahu? Sa võid mõelda, et: ”Mina pole küll väärt elama Kristuse rahus. Mu elus on liiga palju võitlusi ja mu usk on nii nõrk.” Sel juhul tuleks sulle ainult kasuks mõelda nende inimeste peale, kellele Jeesus esmalt oma rahu kinkis. Mitte ükski neist polnud seda väärt ega omanud õigust sellele.

Mõtle Peetrusele. Jeesus oli valmis andma rahu oma evangeeliumit kuulutavale sulasele, kes üsna peagi oli valmis teda needma. Peetruse armastus Jeesuse vastu oli küll siiras, kuid ometigi oli ta valmis Tema tundmist eitama. Või siis Jakoobus ja tema vend Johannes, kes mõlemad omasid väga tugevat võistlusvaimu ja otsisid pidevalt teiste tunnustust. Nad palusid luba istuda Jeesuse paremale ja vasakule käele, kui Issand ükskord ausse pidi jõudma.

Ega teisedki jüngrid rohkem õigemad olnud. Nad pulbitsesid vihast Johannese ja Jakoobuse vastu, püüdes neid tahaplaanile tõrjuda. Või siis Toomas, Jumala mees, kes langenud kahtluste küüsi. Kõigil neil jüngritel oli nii vähe usku, et see hämmastas ja heidutas Jeesust üheaegselt. Polnud siis ime, et Jeesuse kõige raksemal hetkel nad hülgasid Ta ning põgenesid. Ja isegi pärast ülestõusmist, kui levis kuuldus ”ülestõusnud Jeesusest”, olid nad pikaldased uskuma.

Kuid see pole veel kõik. Jüngrite näol oli tegu ka segaduses olevate meestega. Nad ei mõistnud Issanda teid ja Tema tähendamissõnad tekitasid neis segadust. Peale ristilöömist kaotasid nad aga igasuguse ühtsustunde ja põgenesid eri suunas.

Milline vaatepilt: need mehed olid täis hirmu, uskmatust, lahkmeelt, kurbust, segadust, võistlusvaimu, uhkust. Ja ometigi ütles Jeesus just neile vaevatud sulastele: ”Ma annan teile oma rahu.”

On rohkem kui kindel, et jüngrid ei osutunud väljavalituiks seetõttu, et nad oleksid olnud head või õiglased! Kindlasti ei olnud nende väljavalimise põhjuseks ka nende andekus või võimed - olid nad ju lihtsad kalamehed ning päevatöölised. Jeesus kutsus ja valis oma jüngrid seetõttu, et Ta nägi midagi nende südameis. Nende peale vaadates Ta mõistis, et igaüks neist alistuks Pühale Vaimule.

Kuni selle hetkeni oli jüngritel vaid Jeesuse tõotus, et Ta annab neile oma rahu. Kuid selle rahu täius pidi saabuma alles Nelipühi sündmuse raames. See oli see aeg, mil Püha Vaim pidi tulema ja nende südameisse asuma. Kristuse rahu tuleb meile läbi Püha Vaimu ja läbi selle, kui ta ilmutab meile Kristust. Mida rohkem sa igatsed Jeesuse järele, seda enam Vaim sulle Teda ilmutab ja seda rohkem saad sa kogema Kristuse tegelikku rahu.

teisipäev, 28. juuni 2011

JUMALA SUURIM TÄHELEPANU

Millele on suunatud Jumala suurim tähelepanu keset kõiki ülemaailmseid “raputusi”? On see Lähis-Ida sündmuste peal? Ei. Piibel ütleb meile, et Jumala pilk on suunatud Tema lastele: ”Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad...” (Psalm 33:18)

Meie Issand on teadlik igast maavõnkest ja igast elusolendist siin maa peal. Ja ometigi on kogu Tema tähelepanu suunatud eelkõige oma laste heaolule. Tema tähelepanu on koondunud kõikidele oma vaiumuliku ihu liikmete valudele ja vajadustele ehk teisisõnu: misiganes teeb haiget meile, puudutab ka Teda. Selle tõestuseks ütles Jeesus: ”...ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!” (Matteuse 10:28) Isegi keset maailma suurimaid sõdasid, ei ole Jumala peamine fookus selle hirmuvalitsejate peal, vaid iga olukorra peal, millest Tema lapsed läbi lähevad.

Jeesus ütleb kohe järgmises salmis: ”Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.” Kristuse päevil olid varblased vaeste toiduks, keda sai osta kaks tükki ühe veeringu eest. Ometigi ütles Jeesus: ”Ükski neist väikestest olevustest ei lange maha ilma Isa teadmata.” Sõna ”langema”, mida Jeesus siin kasutas, tähendab nii palju enamat kui vaid linnu surma. Aramea keeles tähendab see ”õrnalt maad puudutama” ehk siis teisisõnu viitab ”langemine” siin väikseid hüppeid, mida varblane maapinnal olles teeb.

Jeesus ütleb meile: ”Teie Isa pilk ei ole varblase peal ainuüksi siis, kui see sureb, aga igal korral, kui ta maapinda puudutab. Kui varblane õpib lendama, siis ta kukub pesast välja ja hakkab ringi hüplema. Jumal näeb igat jõupingutust ja võitlust, mis tal selleks kulub. Ta tunneb huvi iga detaili vastu tema elus.”

Jeesus lisab: ” Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.” (Matteuse 10:31) Veelgi enam, ta ütleb meile: ”Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.” (s.30). Lihtsamalt öeldes: See, kes lõi ja luges kokku kõik taevatähed – kes jälgis igat Rooma impeeriumi sammu, kes hoiab galaktikaid oma orbiidil – Tema silmad on meie peal. Ja Jeesus küsib: ”Kas te pole talle siis rohkem väärt kui kõik need teised kokku?”

esmaspäev, 27. juuni 2011

IMELINE RAHU

Jeesus annab meile teada enamast kui vaid ühest põhjusest, miks me vajame Tema rahu. Kristus ütles oma jüngritele Johannese 14:30 ”...sest selle maailma vürst tuleb”. Mis kontekstis Ta seda ütles? Ta oli just öelnud oma 12-le jüngrile: ”Ma ei räägi enam teiega palju...” ja siis selgitas, miks: ”...sest selle maailma vürst tuleb”.

Jeesus teadis, et Saatan on juba tegutsemas, ”märgistades” Juudast reetmaks Jeesust. Ta teadis ka seda, et kogu Jeruusalemma vaimulik hierarhhia oli ammutamas oma mõjuvõimu põrguvägedelt. Samuti oli Ta teadlik, et Saatanast inspireeritud rahvajõuk Tema vahistab. Just seetõttu ütleski Jeesus oma jüngritele: ”Saatan, kurjem kurjemate seast, on tulemas, mistõttu ma ei räägi teiega enam suurt palju rohkem.”

Jeesus teadis, et Ta vajab aega olla Isaga, valmistumaks eesseisvaks konfliktiks. Ta oli kohe kohe sattumas õelate meeste küüsi, kellest Ta just äsja oli rääkinud ja Ta teadis, et Saatan teeb kõikvõimaliku kõigutamaks Tema rahu. Kurat püüdis Teda igal võimalikul viisil kiusata ja heidutada, et murda Tema usku Isasse; teha ükskõik, mida, et takistada Jeesust jõudmast ristile.

Ka sina võid keset oma elu keeristorme mõelda, et: ”Kõik on läbi! Sellest ma küll välja ei tule!” Aga Jeesus ütleb: ”Ma tean, millest sa läbi lähed. Tule ja ammuta minu rahust!”

Sa võid hetkel minna läbi oma elu kõige raskemast ajast, kus kõik tundub lootusetu ja ebakindel. Sul on tunne, et puudub igasugune väljapääs ja iga uuele rajale pöördumine toob endaga kaasa veel enam stressi, segadust ja tüdimust.

Kuid see ei oma mingit tähtsust, millest sa oled läbi minemas! Su elu võib välja näha otsekui tornaadolt löögi saanuna. Sa võid kogeda katsumusi, mis muudavad su teiste silmis tänapäeva-Iiobiks. Kuid keset kõiki oma raskusi, hüüdes appi Püha Vaimu ja paludes Tal kasta end uuesti Kristuse rahusse, Ta ka teeb seda.

Inimesed näitavad su peale ja ütlevad: ”Selle inimese maailm on ju täiega kokku varisenud. Ometigi on ta otsustanud usaldada Jumala Sõna, sõltumata, kas ta jääb ellu või sureb. Kuidas ta küll seda suudab? Ta oleks pidanud juba ammu alla andma. Ja ometigi pole ta seda teinud! Läbi kõigi nende katsumuste pole ta kordagi läinud kompromissile selles, millesse ta usub. Milline võrratu rahu! Rahu, mis ületab kogu mõistuse!”

esmaspäev, 20. juuni 2011

PAGANLIK MURETSEMINE

“Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.)” (Matteuse 6:31-32)

Jeesus ütles meile, et muretsemine – tuleviku või perekonna pärast; töökohtade või üleüldise hakkamasaamise pärast – on paganlik eluviis. Jeesus räägib siin neist, kellel ei ole Taevast Isa; kes ei tunne Jumalat nii nagu Ta igatseks, et nad Teda tunneks – hooliva, armastava, varustava Taevase Isana.

”Ärge siis hakake muretsema homse pärast” (salm 34). Nende lihtsate sõnade kaudu annab Jeesus meile korralduse: ”Ärge andke maad vähimalegi mõttele või murele selle kohta, mis võib juhtuda või ei juhtu homme! Nagunii ei saa te midagi muuta! Ja muretsemine ei aita ka midagi. Sest kui te muretsete, siis te olete otsekui paganad.” Ja siis ütleb Jeesus: ”Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (salm 33). Teisisõnu: sina lihtsalt jätka Jeesuse armastamist ja liigu edasi, jättes kõik oma mured Tema kanda. Sinu rida on hingata Tema ustavuses ja küll su Taevane Isa juba ise kannab hoolt selle eest, et sul oleks kõik, mis igapäeva eluks tarvis.

Ma vahel mõtlen, kas inglid pole mitte pahviks löödud kõigi nende inimeste muretsemistest ja ärevusest, kes väidavad end usaldavat Jumalat?! Inglite jaoks on see kindlasti väga alandav ja Jumala suhtes lausa solvav, et me muretseme nõnda otsekui meil polekski Isa taevas. Isekeskis olles võivad nad kindlasti küsida üksteiselt: ”Kas neil siis pole Isa taevas? Kas nad siis ei usu, et Ta armastab neid? Kas Ta siis ei öelnud neile, et Ta on teadlik kõigist nende vajadustest? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linnukesi ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda, kui nad teavad, et Talle kuulub kogu ilmamaa vägi ja rikkus ning ta on võimeline varustama kogu loodut? Kas nad tõesti julgevad süüdistada oma Taevast Isa ignoreerimises otsekui Ta ei olekski ustav oma Sõnale?”

Teil on Taevane Isa! Usaldage Teda!

reede, 17. juuni 2011

ME OLEME PEREKOND

Kristuse nimes peituva väe kuulutamises ei ole midagi keerulist. Samuti ei peitu selles mingit salajast teoloogilist tõde. Minu raamatukogus leidub raamatuid, mis on kirjutatud just nimelt ja ainult Jeesuse nimest. Nende autorid kirjutasid need raamatud selleks, et aidata usklikel mõista Kristuse nimes peituvaid erinevaid sügavaid tõdesid. Samas aga on enamus neist raamatuist nii „sügavad“, et nende sisu ei jõua lihtsalt kohale.

Mina usun, et kogu tõde, mis meile on määratud teada Jeesuse nimest, on nii lihtne, et isegi laps saab sellest aru. Ja see peitub järgnevas: kui me palume midagi Jeesuse nimel, siis me peame olema täiesti veendunud, et see palve on otsekui Jeesuse enese palve Isa ees. Sa küsid nüüd, et kuidas see saab võimalik olla? Las ma selgitada.

Me ju teame, et Jumal armastas oma Poega. Ta suhtles Jeesusega ja õpetas Teda ajal, mil Ta oli siin maa peal. Ja Jumal mitte ainult ei kuulnud oma Poja palveid, aga ka vastas igale ühele neist. Jeesus ise tunnistas sellest, öeldes: „Ta kuuleb mind alati.“ Ehk lühidalt öeldes: Isa ei keelanud oma Pojale kunagi midagi.

Igaüks, kes usub tänapäeval Jeesusesse, on riietatud Tema staatusega ja Taevane Isa võtab meid vastu sama soojusega kui omaenda Poega. Miks? Aga seetõttu, et me oleme vaimus üks Tema Pojaga. Läbi oma ristisurma ja ülestõusmise on Jeesus teinud meid üheks Isaga. „Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis...mina neis ja sina minus...“ (Johannese 17:21-23)

Teisisõnu, me oleme nüüd perekond – üks Isaga ja üks Pojaga. Meid on lapsendatud Tema perekonda ja meile kuuluvad absoluutselt kõik õigused, mis ühele lapsele peres kuuluda võivad. See aga omakorda tähendab seda, et kogu vägi ja taevalikud allikad on tehtud meile kättesaadavaks läbi Kristuse.

„Jeesusel nimel“ palvetamine ei ole vaid mingi tühipaljas mudel. See pole ka lihtsalt mingi fraas, mille niisama korrutamine kannaks endas mingit väge. Vägi peitub hoopis usus, et Jeesus võtab meie olukorra ja viib selle Isa ette otsekui iseenese oma. Tema on see Advokaat, kes seisab ja palub meie eest. Vägi peitub teadmises, et Isa ei ütle kunagi EI oma Pojale ja Tema ustavus oma Poja suhtes loob meile eelistatud seisuse.

neljapäev, 16. juuni 2011

DETAILSED JUHISED JA SELGED OTSUSED!

Jumala eesmärk iga oma lapse suhtes on, et me alistuksime Tema valitsuse ja Püha Vaimu juhtimise alla. „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25). Ehk teisisõnu: „Kui Ta elab te sees, siis laske Tal ka juhtida end!“

Tahan siinkohal näidata, mida see tähendab elada ja käia Vaimus. Ma isegi pole veel täiel määral selles osas kohale jõudnud, kuid tasapisi hakkab looma!

Oleme oma eludes kuulnud kõik seda klauslit: „Käige Vaimus!“, kuid mida see tegelikult tähendab? Usun, et Apostlite tegude 16-peatükk on üks parimaid näiteid selle kohta, mida tähendab Pühas Vaimus käimine.

Püha Vaim pakub väga põhjalikke ja selgeid juhiseid kõigile, kes elavad Temas. Kui sa elad Temas, ei koge sa segadust ja su otsused pole ähmased.

Algkoguduse kristlased ei elanud segaduses. Püha Vaim juhtis neid iga nende otsuse, teo ja liikumise osas! Püha Vaim kõneles nendega ja juhtis neid iga nende ärkvel oldud hetkel. Ühtki otsust ei langetatud ilma Temaga nõu pidamata. Koguduse moto läbi Uue Testamendi oli: „Kõigil, kellel kõrva on kuulda, pangu tähele, mida Vaim ütleb!“

Alustasin oma teenistust New York Citys vaid tänu sellele, et Püha Vaim ütles mulle väga selgelt: „Mine New York Citysse ja ehita üles kogudus!“ Ta andis ka teada, millal minna. Ei Saatan ega ükski deemon ei saanud mind takistada selles, kuna Püha Vaim oli andnud mulle väga selged ja konkreetsed juhised. Mäletan, kuidas seisin Broadway ja 5.Avenüü nurgal, tõstes nuttes käed taeva poole. Püha Vaim ütles mulle: „Just sellesse samasse piirkonda rajan mina oma koguduse. Kuuletu mulle, David. Alusta kogudusega New York Citys!“ Times Square’i kogudus ei sündinud juhuse läbi. See sündis tänu väga selgetele ja põhjalikele juhistele Pühalt Vaimult.

kolmapäev, 15. juuni 2011

KUI OLULINE ON ANDESTADA OMA VAENLASTELE JA ÕNNISTADA NEID?

Paulus kirjutab: „Andke maad Jumala vihale“ (Roomlastele 12:19). Ehk teisisõnu ütleb ta: „Kannatage ära, andes kõik halb üle Jumalale ja liikudes edasi. Elage oma elu Püha Vaimu väes.“ Kui me aga keeldume teiste eksimusi andeks andmast, peame seisma silmitsi järgmise tagajärgedega:

1. Me ise jääme rohkem süüdi kui need, kes meie vastu eksisid.
2. Me jääme ilma Jumala armust ja halastusest. Ja kui siis asjad me elus hakkavad allamäge minema, ei saa me aru, mis toimub? Kuid põhjuseks on meie sõnakuulmatus.
3. Meie tagakiusaja pahateod röövivad meilt meie rahu. Vaenlane võidutseb, lüües meisse püsiva haava.
4. Kuna Saatan suudab meis edukalt õhutada kättemaksu mõtteid, on ta ka võimeline juhtima meid surmapattudesse, mille tulemusena saadame me korda hullemaid tegusid kui need, mida siiani oleme teinud.

Õpetussõnade autor annab meile nõu: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.“ (Õpetussõnad 19:11). Ehk teisisõnu: me ei tohiks astuda sammugi enne kui oleme lasknud oma vihal lahtuda. Me ei tohiks langetada ühtki otsust ajal, mil oleme vihased.

Me toome au oma Taevasele Isale iga kord, kui otsustame olla üle oma haigetsaamistest ja andestada eksimused, mis meie vastu tehtud. Seda tehes kasvatame oma iseloomu. Kui me andestame nõnda nagu Jumal andestab, juhib Ta meid sellise soosingu ja õnnistuse sisse, mille sarnast me eales pole näinud.

Jeesus õpetab meid armastama oma vaenlasi, õhutades meid tegema järgnevat kolme asja:

1. Neid õnnistama
2. Neile head tegema
3. Nende eest palvetama

Jeesus ütles Matteuse 5:44: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“

teisipäev, 14. juuni 2011

SUURIM OHT

Suurim hirm, millega me kõik silmitsi seisame, on mitte näha Jeesust keset oma raskusi ja näha selle asemel hoopis tonte. Meie hirmu tipptunnil, mil pilved pea kohal kõige mustemad ja torm me ümber kõige rajum, tuleb Jeesus alati me ligi, et ilmutada end meile kui Issand keset üleujutusi ja Päästja keset torme. „Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!” (Psalmid 29:10)

Matteuse 14-peatükis andis Jeesus oma jüngritele käsu astuda paati, mis oli liikumas otse tormi suunas. Piiblis on öeldud, et Ta lausa sundis neid minema sinna paati, mis liikumas vastu tormisele merele ja mida võis seetõttu pillutada siia-sinna. Kus oli aga Jeesus? Üleval mäe peal vaatega merele, paludes, et Ta jüngrid ei kukuks läbi testist, millest Ta teadis, et nad peavad läbi minema.

Sa mõtled nüüd, et vähemalt üks Tema jüngritest oleks pidanud ju mõistma, mis toimub ja ütlema: „Kuulge sõbrad, Jeesus ütles ju meile, et Ta ei jäta meid iialgi maha ega lahku me juurest. Ta ise saatis meid sellele teekonnale ja seetõttu oleme me keset Tema täit tahet. Ta ütles, et õiglase mehe sammud on seatud Tema enda poolt. Mõelge siis veelkord – Issand ise on selle kõige taga! Ta on siinsamas! Ta pole ju kordagi varemgi meid silmist lasknud!“

Kuid mitte ükski jüngritest ei tundnud Teda ära. Nad ei osanud oodatagi, et Ta on koos nendega keset nende tormi. Nad poleks tõesti mitte iialgi arvanud, et Ta on nendega – veel enam nende lähedal – keset kogu seda möllu. Kuid ometigi Ta tuli ja oli, kõndides vee peal.

Kogu loos oli vaid üks õppetund, mida omandada. Ainult üks. Tegu oli väga lihtsa ja sugugi mitte mõne sügava, müstilise, maad-raputava õpetunniga. Jeesus lihtsalt tahtis, et igas oma elutormis usaldaksid nad Teda kui oma Issandat. Ta lihtsalt tahtis, et nad hoiaksid alal oma rõõmu ja kindla meele ning seda isegi keset oma elu kõige suurimaid torme. Muud ei midagi.

esmaspäev, 13. juuni 2011

ÄRA KARDA LÄBIKUKKUMIST

Kui Aadam oli pattu teinud, püüdis ta varjuda Jumala eest. Kui Peetrus oli eitanud Jeesust, kartis ta seista Ta palge ees. Kui Joona keeldus kuulutamast Niinevele, ajas hirm teda koguni ookeani, et põgeneda Issanda ligiolu eest.

Tunduvalt hullem, kui läbikukkumine ise, on hirm, mis sellega kaasas käib. Aadam, Joona ja Peetrus põgenesid Jumala eest mitte seetõttu, et nad oleksid kaotanud oma armastuse Tema vastu, vaid seetõttu, et nad arvasid, et Jumal on liiga pahane mõistmaks neid.

Vendade süüdistaja ootab kui raisakotkas sinu läbikukkumist ühel või teisel moel. Ja seejärel kasutab iga võimalikku põrguvalet, et panna sind alla andma ja veenda sind, et Jumal on liiga püha või et sina oled liiga patune, et tagasi Tema juurde tulla. Või paneb ta sind hirmu tundma selle ees, et sa pole piisavalt hea või et sa ei suuda iialgi tõusta kõrgemale oma läbikukkumisest.

Moosese puhul võttis 40 aastat, et saada ta vabaks hirmust ning muuta ta kasulikuks Jumala programmi tarvis. Kui Mooses, Jaakob või Taavet oleksid oma läbikukkumiste tõttu alla andnud, poleks me võib-olla enam iialgi neist kuulnud. Ometigi ajas Mooses end taas jalule, saades üheks Jumala suurimaks kangelaseks. Jaakob seisis silmitsi oma pattudega, sai taasühendatud oma vennaga, keda ta oli petnud ning jõudis uuele võidukale tasemele. Taavet lausa tormas jumalakotta, leidis andestust ja rahu ning pöördus tagasi, kogemaks oma elu kõrghetki. Joona pööras oma sammud ringi, tegi midagi, millest ta algul oli keeldunud ning tõi kogu linna meeleparandusele. Peetrus tõusis eitamise tuhast, et juhtida kogu kogudus Nelipüha kogemusse.

1958 aastal istusin ma oma väikeses autos ja nutsin, sest oli enda arust suurim läbikukkuja kogu maailmas. Mind oli ilma pikema jututa visatud välja kohtusaalist, kuhu olin läinud omaarust Jumala juhtimisel, et kuulutada seitsmele teismelisest mõrvarile. Minu püüe kuuletuda Jumalale ja aidata neid noori pätte, nägi välja kui kohutav läbikukkumine.

Samas tekitab see aga külmajudinaid, kui mõtlen, millest kõigest ma oleksin ilma jäänud, kui oleksin sel pimeduse tunnil loobunud. Küll ma olen praegu õnnelik, et Jumal õpetas mind seisma silmitsi oma läbikukkumistega ja võtma ette järgmisi samme, mille Tema on mulle valmistanud.

reede, 10. juuni 2011

ISSAND MEIE RAHU

Teadmine ja usk Jumala loomusesse nõnda nagu seda peegeldavad meile Tema nimed, on suureks kaitseks vaenlase rünnakute vastu. Jumal kuulutab läbi Hoosea „Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel.” (Hoosea 4:6) Rõhuasetus selles salmis on väga tähendusrikas. Jumal ütleb meile, et see on võimas kaitsekilp Saatana valede vastu, kui me omame lähedast osadust ja teadmist Tema loomuse kohta läbi Tema nimede.

See kõik juhib meid järgmise Issanda nime juurde: Jehoova Shalom. Me leiame selle nime Kohtumõistjate raamatust. Issand ilmutas end siin Gideonile ingli kujul (vt. Kohtumõistjate 6:22-24). Kuid mida täpselt see nimi „Jehoova Shalom“ tähendab? Heebrea keeles tähendab „shalom“ nimisõnana „täielikkust, tervist, heaolu“. See viitab täielik olemisele, omades rahu, kooskõla ja täisväärtuslikke suhteid nii Jumala kui kaasinimestega. See viitab ka teatud rahus olemisele – seisundile, kus pole mingit rahutust ning inimene kogeb rahu nii sees –kui välispidiselt, nii vaimselt kui emotsionaalselt. Ehk lühidalt – „shalom“ viitab täiusele nii elus kui tööasjades. Tegusõnana tähendab see aga täielikkust või lõpetatust või ka rahu tegemist.

Seetõttu tahaksin ma veelkord küsida: „Mis on sel konkreetsel Jumala nimel pistmist minu või tänapäeva kogudusega?“

Shalom’i pole võimalik välja teenida. Me ei saa iialgi osa Jumala shalom’ist enne, kui me ei mõista, et: „Kogu selle looga on tõsi taga. See on Kõikväeline Jumal, kellega mul on tegu – kogu universumi looja ja alalhoidjaga. Kuidas ma saan siis võtta Teda iseenesestmõistetavana? Kuidas ma siis saan ikka veel panna Ta armu proovile, elades oma himudes otsekui Ta oleks kurt ja pime mu salajaste tegude suhtes?“ Värised sa Jumala Sõna ees? Oled sa valmis kuuletuma kõigele, mis seal kirjas? Kui nii, siis sa saad ka osa ilmutusest Jehoova Shalomi kohta. Ta tuleb su juurde isiklikult kui „Issand, su rahu“, täites su vaimu üleloomuliku jõuga iga vaenlase vastu. Sa ei saa mingi valemiga seda rahu välja teenida, sest see on Jumala and.

neljapäev, 9. juuni 2011

TULE TEE OMA TÖÖ MU SEES

Mina usun, et kui üks kristlane tõeliselt igatseb püha elu järele – igatsedes anda kõik üle Issandale – siis on vaid üks põhjus, miks ta ei koge kõiki tema sees elava Püha Vaimu poolt tõotatud õnnistusi ja vabadust. Ja selleks on uskmatus. Nõnda sama kindlalt nagu Jeesus polnud võimeline saatma korda imesid seal, kus valitses uskmatus, nõndasamuti ei saa ka Püha Vaim teha midagi meie eludes, kui me hoiame kinni oma uskmatusest.

Iga Kristuse järgija jaoks on lausa eluliselt oluline mitte mõõta Jumala tõotusi mineviku kogemustele tuginedes. Kui me haarame kõige täiega kinni Tema tõotustest – uskudes neisse kogu ihu ja hingega ning usaldades, et Tema hoiab alal meie usku ja Püha Vaim teeb, mida Tema on lubanud – siis me võime hingata teadmises, et kõik tulemused on Jumala kanda. Ja ükspäev Tema trooni ees seistes, võime kinnitada, et olime ja jäime ustavaks. Me ei saa lihtsalt niisama loobuda õnnistustest, mida Ta meile on tõotanud.

Minu elus oli kord aeg, kus ma pidin rajama kogu oma ülejäänud tuleviku Jumala tõotustele. Ma olin otsustanud raudselt uskuda Tema Sõnasse ja seda praktiliselt oma elu hinnaga. Ma läksin järgneva väljakutsega Jumala ette: „Issand, ma otsustan uskuda, et sina oled andnud mulle oma Püha Vaimu ja ma usun, et ainuüksi Tema võib vabastada mind kõigist ahelaist. Ma usun, et Ta toob mu tõe tunnetusele, juhib mind ja annab mulle väe ületada kõik takistused. Ma usun, et Ta annab mulle võime kuuletuda sinu Sõnale. Ja ma usun, et Ta ei jäta mind iialgi maha, nõnda nagu Ta ei lase ka mul sind maha jätta. Ma ei piira su Vaimu tööd enese sees. Ma ootan Tema järgi, hüüan Teda appi ja usaldan Teda – tulgu siis elu või surm.“

Siis ta ütles mulle: "Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!” (Hesekieli 37:4) Meie rida on teha sedasama, mida Issand Hesekielil käskis teha – palvetada välja Jumala Sõna. Me peaksime tuletama Püha Vaimule meelde neid tõotusi, mille Jumal on meile andnud. Me peaks ütlema Talle: ”Püha Vaim, Taevane Isa lubas mulle, et Ta paneb sind elama mu südamesse ja ma olen otsustanud hoida kinni sellest tõotusest. Ma püsin selles ja lähen sinuga kaasa, sest ma tahan olla püha. Sa oled öelnud, et sa paned mind käima Tema teedel ja kuuletuma igale Tema sõnale. Mul pole aimugi, kuidas sa kavatsed seda teha, kuid sa oled andnud oma tõotuse ja ma tean, et sa ei valeta. Püha Vaim, see kõik on kirjas Jumala Sõnas, nii et tule ja tee oma töö mu sees. Ma usun sellesse tõotusesse kogu oma hingega.”

kolmapäev, 8. juuni 2011

ISSANDA SALADUSED

Matteus räägib meile, et Jeesus kõneles rahvahulkadele tähendamissõnades: „Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: "Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale." (Matteuse 13:34–35).

Paljude tänapäeva kristlaste jaoks tunduvad need tähendamissõnad väga lihtsatena. Samas aga, tuginedes Kristusele, kannab iga tähendamissõna endas üht võrratut saladust. Igas Jeesuse poolt kõneldud tähendamissõnas on peidus Kuningriigi tõde ja see tõde on avastatav vaid neile, kes täie innukusega seda otsivad.

Paljud usklikud lendavad tähendamissõnadest lihtsalt üle. Nad arvavad, et neis peituvad õppetunnid on juba niigi selged ja lähevad kiiresti edasi. Või, nad jäävad ilma tähendamissõna tähendusest, kuna arvavad, et see ei puutu neisse.

Piibel aga ütleb väga selgelt, et need on Issanda saladused. Need saladused on olnud varjul maailma algusest alates, aga Matteus ütleb meile, et need on peidetud Jeesuse tähendamissõnadesse. Ja neis varjul olevais tõdedes peitub tõeline vägi tegemaks kristlasi vabaks. Samas on vähesed nõus maksma seda kõrget hinda, et neid avastada. Mõelge koos minuga ühe Issanda tähendamissõna peale:

„Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.” (Matteuse 13:45–46). Kes on see kaupmees siin tähendamissõnas? Kreekakeelne sõna viitab talle kui rändavale hulgikaupmehele. Kaupmehele, kes ka hindas ja proovis asju. Ehk teisisõnu – te teenis oma elatist hinnates kallihinnalisi pärle, nende kvaliteeti ja väärtust.

Me teame, et Jeesus on üks väga kallihinnaline pärl, mille kaupmees leiab. Ta on väga kallis, lausa hindamatu väärtusega, sest kaupmees müüb maha kõik, mis tal on, et saada osaks vaid Teda. Ma usun, et me leiame pärli tähenduse Jumala igavikulistes eesmärkides. On ilmselge, et see pärl kuulus Isale. Kristus kuulus Talle nõnda nagu ükskõik, milline teine poeg kuulub oma isale. Pole kahtlustki, et Jeesus on oma Isa kõige väärtuslikum ja kallihinnalisem omand. Ja ainuüksi üks asi sai panna Isa loobuma sellest kallihinnalisest pärlist ning Ta tegi seda armastusest.

Kristus on see aaretelaegas ja Temas olen ma leidnud kõik, mida ma eales vajan. Pole olnud enam vähimatki põhjust püüda leida mingit eesmärki oma teenistuses. Ei mingeid püüdlusi enam leida rahuldust oma perelt või sõpradelt. Ei mingit vajadust ehitada midagi Jumalale või olla edukas või kasulik. Ei mingit teistega sammu pidamist või millegi pidevalt paremaks muutmist. Ei mingeid võimaluste otsimisi, kuidas olla teistele meelepärane. Ei mingeid püüdlusi või omaenese mõistuslikke käike leida väljapääsu raskustest.

Ma olen leidnud selle, mida olen otsinud. Minu aare ja pärl on Kristus. Ja kõik, mida Omanik minult palub, peitub järgnevas: „David, ma armastan sind. Luba mul sind enese omaks võtta. Ma olen juba allkirjastanud kõik paberid oma Poja verega, mistõttu nüüdsest oled sa Ta kaaspärija kõiges, mis mulle kuulub.“

Milline tehing! Mina pean loobuma oma räpastest enese-sõltuvuse ja heade tegude räbalaist. Heitma kõrvale oma ribadeks kantud enese-püüdluse jalanõud. Jätma maha kõik oma unetud ööd kahtluste ja hirmude lõputuil tänavail ja vastutasuks lapsendatakse mind Kuninga enda poolt! Aga see on just see, mis juhtub, kui sa otsid seda pärli, seda aaret, kuni sa ta leiad. Jeesus pakub sulle kõike, kes ta on! Ta toob sulle rahu, rõõmu, eesmärgi ja pühaduse. Temast saab sinu kõik – sinu käimised ja magamised; sinu hommik, pärastlõuna ja õhtu.

teisipäev, 7. juuni 2011

USU TAASTUMINE

Mul on eriline sõnum kõigile neile, kes seisavad silmitsi võimatustega. Usu taastumine sõltub suuremast ilmutusest meie Taevase Isa armastuse kohta, mida Ta meie vastu tunneb.

„Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ (Sefanja 3:17). Selles salmis peitub üks auline ilmutus Jumala vankumatust armastusest oma laste vastu. Piibel ütleb meile, et Ta hingab ja rõõmutseb oma armastuses meie vastu!

Jumalal pole vähimatki kahtlust oma armastuse suhtes meie vastu. Ta on oma armastuse kinnitanud – otsekui paika pannud – ja Ta ei võta seda kunagi tagasi. Veelgi enam, meile öeldakse, et Jumal on nii rahulolev oma armastuse suhtes meie vastu, et Ta lausa tunneb hõisates sellest rõõmu.
Kujutad sa seda ette? See on konkreetne taevalik kinnitus Jumala heameelest sinu suhtes. John Owen on tõlgitsenud seda salmi järgnevalt: „Jumal lausa kargab ülevoolavast rõõmust!“

Veelgi enam – Paulus ütleb meile, et kõik, mis on väljaspool jumalikku tahet – kõik segadus ja uskmatus – saab muutuma Jumala armastuse palge ees. „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus...“ (Tiituse 3:4)

Sellele eelnevas salmis ütleb Paulus: „Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad...“ (Tiituse 3:3). Ehk teisisõnu: „Kõik oli korrast ära. Meie usk ei olnud selline, mis oleks suutnud ületada kõik, kuid siis said Jumala heldus ja armastus ilmsiks, mida Isa jagas meile rikkalikult läbi oma Poja Kristuse.“

Kui Paulus räägib Jumala armastuse „ilmumisest“, kasutab ta kreekakeelse sõna juurt, mis tähendab „katma“. Ehk lühidalt öeldes: Jumal vaatas ülevalt alla me peale, kes me olime väsinud vaevatud hinged täis hirmu ja kartust ning kattis meid ilmutusega, mille sõnum oli: „Minu armastus päästab teid. Hingake ja rõõmustuge minu armastuses teie vastu.“

Ma tänan Jumalat selle päeva eest, mil Tema armastus „ilmus“ mulle. Mitte ükski usk ei suuda seista vastu võimatustele enne, kui absoluutselt kõik – iga probleem ja mure – on usaldatud meie Isa armastavasse hoolde. Kui minu olukorrad on kõige hullemad, pean ma lihtsalt hingama usus.

esmaspäev, 6. juuni 2011

TÄIELIKULT VEENDUNUD

Abraaham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta mõistis, et Jumal on võimeline „tegema asju eimillestki“. Ja nii see on – meie Jumal loob asju otsekui eimillestki. Mõelge kasvõi 1 Moosese raamatu peale – Jumal lõi maailma mittemillestki. Ta loob vaid ühe ainsa sõnaga ja Ta on võimeline looma ka meile imesid eimillestki.

Kui kõik muu hävib – kui iga sinu plaan ja kavatsus on läbikukkunud – on aeg heita kõik Jumala peale. On aeg lasta minna oma püüdlustel leida lahendusi kusagilt mujalt. Ja kui sa seejärel oled valmis uskuma, siis sa ei näe enam Jumalat kui potisseppa, kes vajab savi, vaid kui Loojat, kes loob asju eimillestki. Seetõttu ei loo Jumal midagi, mis oleks sellest maailmast või selle materjalidest, vaid töötab ja toimetab viisidel, mida sa poleks ealeski osanud ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku keset võimatusi? Me võime leida vastuse sellele küsimusele Sakariase loost, kes oli Ristija Johannese isa. Ingel külastas Sakariast, öeldes talle, et tema naine Eliisabet saab käima peale ja toob ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias – kes oli sama elatunud kui Aabrahamgi – keeldus seda uskumast. Jumala tõotusest üksi ei piisanud talle.

Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas." (Luuka 1:18). Ehk teisisõnu: Sakarias pani tähele kõiki võimatusi, öeldes: „See pole lihtsalt võimalik. Sa pead mulle tõestama, kuidas see sünnib.“ See lihtsalt ei tundunud loogilisena.
Kuid Sakariase uskmatus polnud Jumalale meelepärane. Ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal." (Luuka 1:20)

Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuksime Teda, kui Ta räägib. Selle kinnituseks kirjutab Peetruski järgmist: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)

reede, 3. juuni 2011

SILMITSI VÕIMATUSTEGA

“Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“(Roomlastele 4:19).

Tõelise usu peamine tuum peitub selles ainsamas salmis. Jumal oli just tõotanud Aabrahamile, et too saab poja, kellest saab seeme paljudele rahvastele. Hämmastaval kombel ei kohkunud Aabraham selle tõotuse ees tagasi, kuigi oli juba ammuilma lapse eostamise east väljas. Selle asemel võime me hoopis lugeda, et kui Aabraham oli Jumalalt selle sõna vastu võtnud, ei „jäänud ta usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“

Inimliku mõistuse jaoks näis selle tõotuse täitumine võimatu. Kuid Aabraham ei lasknud end kõigutada neist võimatustest. Tuginedes Paulusele, ei hakanud me esiisa arutlema selle üle, kuidas Jumal kavatseb küll oma tõotuse täide viia. Ka ei hakanud ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Aga Issand, mul pole seemet, mida külvata. Ja Saara üsas pole enam ka elu, mis suudaks uue elu vastu võtta. Mu naine on juba ammu lapse saamise east väljas, mistõttu kuidas sa seda küll teha kavatsed, Issand?“ Selle asemel, et taolisi mõtteid oma peas kedrata, otsustas Aabraham hoopis seda kõike „mitte tähele panna“.

Fakt on see, et kui Jumal tahab tuua esile usku, mis on läbikatsutud ja väärtuslikum kui kuld, surmab Ta kõik inimlikud variandid ja allikad. Ta sulgeb ukse inimlikule arutelule, jättes maha kõik võimalikud mõistuslikud lahendid.

Jumalale meelepärane usk sünnib keset „surma“. Siinkohal pean ma silmas kõigi inimlike võimaluste surma. See on koht, kus inimese poolt loodud plaanid võivad küll õitseda hetke, kuid seejärel surevad. See on olukord, kus inimlikud lootused võivad tuua küll hetkelist kergendust, kuid mis kukuvad siiski kokku, suurendades veelgi enam abituse tunnet.

Oled sa kunagi olnud sellises surmaseisus? Oled sa kogenud, et enam pole mingit võimalust? Sul pole kellelegi helistada, kellelt nõu küsida ja kui sa palud, siis taevas kumiseb vastu kui vask, kupatades kõik su palved maa peale tagasi.

Kui nii, siis ma kuulutan sulle – Jumal on tegemas oma tööd! Tema Vaim tegutseb selle nimel, et peatada sind mõtlemast võimatustele, peatada sind leidmast inimlikke lahendeid ja allikaid, peatada sind leidmast ise väljapääsu. Püha Vaim õhutab sind: „Lõpeta inimeste käest abi otsimine. Ja lõpeta keskendumast sellele, kui lootusetu su olukord tundub, sest kõik need on takistuseks sinu usule.“

neljapäev, 2. juuni 2011

RAHU JA ARMU TEILE MEIE ISALT, JUMALALT

“Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Filiplastele 4:6).

Mina usun, et palves, mis liidetud usuga, peitub vastus kõigele. Paulus kasutab sõna „kõiges“, mis tähendab seda, et „Paluge kõige pärast! Ja tänage juba ette, et teie palveid võetakse kuulda ja neile vastatakse.“ Palve on midagi, mida me peaksime praktiseerima esmajärjekorras ja mitte alles siis, kui kõik meie püüdlused kasutada muid variante, on läbi kukkunud. „Aga otsige esiti Jumala riiki!“ (Matteuse 6:33)

Nii paljud tänapäeva kristlased on Saatana väntsutada. Nende kodudes möllab kui keeristorm, nad on koormatud ja vaevatud hirmust ning süütundest ja igasugu hädad ründavad neid kõigist paigust. Probleemid, millega oma teenistuses kristlaste poolt saadud kirjadest kokku puutume, on hingematvad.

Kurb tõsiasi on aga see, et ainuüksi vähesed neist raskustega silmitsi seisvatest usklikest pöörduvad Issanda poole püsivas palves. Vaid üksikud võtavad igapäevaselt ja järjepidevalt kvaliteetaega Issanda jaoks. Sageli võtab meeleheide maad just seetõttu, et inimesed ei lähe oma salajasse paika valamaks välja oma kurbust ja kergendamaks südant Issanda ees. Selle asemel jagavad nad kõigist oma probleemidest hoopis sõprade, -pastorite –ja nõustajatega, jättes täielikult kõrvale Issanda, kes tegelikult ootab neid. Meie jaoks on palve alles viimane võimalus.

Kas tänapäeva põlvkond kurvastab Jumalat sama palju, kui tolleaegne Iisrael? Ta ütles nende kohta: „Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil.“ (Jeremija 2:32)

Jumalal on hea meel, kui me jookseme eelkõige Tema palge ette; kui me võtame spetsiaalselt aega, et olla ainuüksi Temaga, valades välja oma südamesoppide kõige sügavaimad tunded ja palved. Meil pole mingit õigust väita, et me armastame Issandat, kui me ei veeda regulaarselt aega Temaga. Ta võtab kuulda su palveid ja vastab sulle. Kuid Ta vajab ainuüksi sind, et Ta võiks kõneleda sulle vaiksetel hetkedel.

Sisenedes iga päev Issanda ligiollu, on minu kõige suurimaks palveks, et Püha Vaim võiks avada mulle Jumala Sõna, et ma võiks tõesti olla otsekui Tema häälekajaks. Ma usun, et minu Kristuse ihule jagatavad sõnumid toovad kaasa nii kosutust kui ka patu tunnetuse, õhutades kristlasi üles elule õigsuses.

Palun võta siis kvaliteetaega Issanda jaoks, usaldades kõik oma palved ja anumised Tema hoolde.

kolmapäev, 1. juuni 2011

TERVITUSED MEIE KALLI ISSANDA JEESUSE NIMEL

Püha Vaim andis mulle alljärgneva sõnumi. See on kõigi nende jaoks, kes vajavad vastust oma palvele, kes vajavad abi keset raskusi ja kes on valmis ning tahavad puudutada Jumala südant vastavalt Tema enda Sõnale:

1. Haara kinni Psalmides 46:2 peituvast lepingulisest tõotusest: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.“ See fraas „kergesti leitav“ viitab ka sellele, et „alati kättesaadav; kergesti olemasolev.“ Usk peab hingama kindlas teadmises, et Jumala Vaim on pidevalt sinuga ja seda nii ööl kui päeval. Ja kuna Ta elab sinu sees, siis Ta ka kuuleb igat sinu palves avalduvat mõtet ja nuttu. Me teame, et kui Ta meid kuuleb, siis Ta ka vastab meile. Pole vähimatki kahtlust, et Püha Vaim kõigutab nii taevast kui maad iga Jumala lapse heaks, kes võtab aega selleks, et kiirustamata valada välja oma süda Tema ees.

2. Loe ja usu Psalme 62:6-8. See oli Taaveti palve, mis puudutas Jumala südant. Selle kõigega ütles Taavet tegelikult seda, et: „Oota ainuüksi Jumalat. Ära looda abile ühestki teisest allikast Ainuüksi Tema peab olema su varustaja, su lootus ja kaitse. Ainuüksi Tema saab varustada sind jõuga, mida vajad selleks, et jätkata seni, kuni vastused saabuvad.“

Kui sa saad sõltuvaks ainuüksi Issandast – kui sa lõpetad abi otsimise inimestelt ja usud Jumala üleloomulikku sekkumist – ei saa enam miski sind kõigutada. Miski ei saa sind enam viia meeleheitele, sest Taavetki kuulutas: „Ma ei kõigu.“ (Psalmid 62:7)

3. Siin aga peitub kogu loo tuum – enamuse palvete saladus, mille paljud jumalalapsed läbi aegade on selgeks saanud: OMA SÜDAME VÄLJAVALAMINE ISSANDA EES. “Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:9). Hanna on meile heaks eeskujuks. Igatsedes nii väga last saada, „valas ta oma südame välja“ Issanda ees ja piibel ütleb meile, et: „ta nägu ei olnud enam kurb.“ (1 Saamuel 1:18).

Jumal kuuleb ja vastab sulle, kui Ta näeb, et sa oled mõneks ajaks valmis lülitama välja kõik maised hääled. Jaga Temaga oma südame kõige sügavaimatest soppidest; laota oma hing Tema ette ja usu, et Ta vastab sulle. Aeg on tulnud, et olla murtud Issanda ees; et usk võis uuesti sündida südamest lähtuvast eestpalvest. Järgi neid piibellikke teid ja tea, et Jumal kuuleb ning vastab sulle.