teisipäev, 10. veebruar 2015

ON ÜKS JÕGI

„Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid. Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.“ (Psalmid 46:5-6). Just, selleks jõeks on Jeesus ise ühes oma ligioluga. Hetkel, mil’ heidad ära kogu hirmu ja kahtlused, hüüdes: „Issand, ma usun ja Sinus on kogu mu lootus!“, kantakse sind Jumala Vaimu väes selle jõe kallastele.

Põhjus, miks on nii oluline ajada oma juured sügavale Jumalasse, on see, et hullemad ajad on alles ootel! „Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?“ (Jeremija 12:5). Praegused ajad peaks teadu pärast olema veel head ajad. Me elame keset kerget vihmasabinat võrreldes tormiga, mis on alles ootel. Võrreldes hädadega, mis on alles ees, on praegune vaid kui lapsemäng. Sa võid arvata, et oled minemas läbi millestki päris kohutavast, kuid see on veel täiega rahulik asi võrreldes kannatuste ja hädadega, mis on peagi maailma tabamas!

Me peame ajama oma juured sügavale! Kui sa ei ammuta juba täna jõudu Jumalast, ei jää sa ka püsima siis, kui pilkane pimedus saab katma maad. Sind ja mind testitakse hetkel vaid „kergete kannatustega“ (2 Korintlastele 4:17), mis ajaks meid enam Issanda ligi ja paneks meid juurduma sügavamale, et ammutada salajasest elureservaadist.

„Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale…Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.“ (Jeremija 17:7-8).