neljapäev, 26. veebruar 2015

SÕNAKUULMATUSE VILI

Sõnakuulmatus Jumala Sõna suhtes viib lõpuks isikliku moraali ja kristliku karakteri hävinguni. See kõik saab alguse vaid ühest jultunud sõnakuulmatuse teost selge Jumala Sõna vastu. Kui lisada sellele veel poolevinnane arusaam patust ja meeleparandusest, oledki lõpuks Saalomon valmis – täielikult allakäinud kuju! „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu…Saalomon käis siis siidonlaste jumalanna Astarte ja ammonlaste jäleduse Milkomi järel. Saalomon tegi kurja Issanda silmis…Aga Issand vihastas Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud Issandast, Iisraeli Jumalast…“ (1 Kuningate 11:4-9). Need sõnad toovad mulle kananaha peale.

Saalomoni süda oli kalgistunud evangeeliumi suhtes. Jumala Sõna ei omanud ta elu üle enam mingit võimu. Ta oli lihtsalt nii hale! Paigas, kuhu ta kord oli rajanud koja ühele võõrale naisele, laiutas nüüd terve haarem. Vaarao tütrest oli korraga saanud tuhat armukest! Saalomon ise oli juba vana ja jõuetu, samas kui Jumal oli endiselt vaikne ja pahane ta peale. Ta ei palunud enam Jumala poole ja tal polnud enam kübetki rõõmu. Ta hing oli haige, kui ta kirjutas suht haleda proosa elu tühisusest ja kaduvusest. Jeruusalemm oli nö reostatud paganlike templite poolt, mis kõik said rajatud kõrge maksumaksja raha eest. Kuningas jõi kõige täiega, tundes tülgastust kõigist oma uhketest majadest ja aedadest. Ta süda oli täis ebajumalateenistust ja Jumala puudutusest oli saanud kauge minevik. „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (vt Koguja 1:14)

Ons’ tegu tõesti selle sama mehega, kes kord templimäel hardalt palus? „Kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole, siis kuule sina taevast… ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant…et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!“ (1 Kuningate 8:38-40). Nii et lase aga käia – klammerdu aga oma iidolite külge! Õigusta aga õigusta oma sõnakuulmatust ning vabanda välja oma väikeseid patte, kuniks sellest saab ühel päeval mäslev ja kontrollimatu ebamoraalsus ja usust taganemine