MILLINE JUMAL TEGELIKULT ON

Jumala rahvas hülgas Vanas Testamendis Jumala ikka ja jälle, kuid ometi Ta taastas ja õnnistas neid ühel imelisel moel. Jumalal oli enam kui põhjust anda iisraellaste osas alla, kuid Ta jäi siiski ustavaks neile. Nehemja võtab selle võrratu tõe Jumala kohta kokku järgmiselt: „Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees…Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi…Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!“ (Nehemja 9:28, 31) 

Prohvet Jesaja teadis seda külge Jumalast. Nõnda nagu Mooses enne teda, kuulutas ka Jesaja Jumala kohtumõistmisest patu üle. Ta rääkis pimedatest meeleheite päevadest, mis pidavat langema nende üle, kes elavad pidevas mässumeelsuses. Kuid ometi, keset oma seda kõige otsekohesemat sõnumit, peatus temagi, et öelda järgmist: „Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast.“ (Jesaja 63:7).

Kuhu iganes ka Jesaja ei vaadanud – ta nägi iisraellaste tagasilangemist ja usust ära pöördumist. Kuid sellest hoolimata vaatas ta oma südamesse ja meenutas ilmutust sellest, milline Jumal tegelikult on. Nii hakkaski ta kiitma Jumalat Tema ustavuse eest: „Oo Issand, me oleme mässanud Su vastu ja pöördunud ära Pühast Vaimust. Päästa meid taas oma suure halastuse tõttu. Õhuta üles oma kaastunne meie suhtes, sest Sa oled täis armu ja heldust.“

Prohvet Joel esitas hiljem tuliseid hoiatusi, kuid isegi, et temagi prohveteeris suurtest maavärinatest ja päikese ning kuu pimenemisest, hakkas temagi korraga rääkima Jumala armastavast loomusest: „Pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest.“ (Joel 2:13).

Mu armsad, on aegu, kus peame meenutama endile ilmutust Issanda armulikkusest meie vastu.