UNUSTA MÖÖDUNU

Selleks, et saavutada võitu patu üle, tuleb mõista, et Jumal on õrn ja täis armastust ning headust.

„Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.“ (Jeremija 9:23-24).

Kui oled juba mõnda aega koos Issandaga elanud, oled eeldavasti ka julgustanud teisi, öeldes neile, et Jumal on armuline ja andestav. Kuid las ma küsida su käest: kui sa mingi hetk Jumalat alt vead, kas siis on korraga teisiti? Leiad sa end korraga maadlemas tohutu süü- ja häbitundega? Küsid nüüd seepeale: „Kas me siis ei peaks kogema nii, kui pattu teeme?“ Loomulikult. Need tunded on normaalne patu tagajärg. Kuid Jumala lastena ei peaks me arvama päevi ja nädalaid, et Jumal on nüüd pahane me peale. Sest tänu Kristuse ristitööle võime me süüst ja hukkamõistust üsna ruttu lahti saada. Samas, olles meelt parandanud, võime ikka veel tunda, otsekui peaksime oma läbikukkumised Issandale heastama. Kuid nii nagu kadunud poja puhul, võime ka meie kogeda Isa kallistusi, sõrmuse sõrme panekut ja puhast kuube seljas. Ta palub meil unustada kogu möödunu ja tunda rõõmu peost, mille Ta on meile korraldanud. Meie aga protestime seesmiselt edasi: „Ma ei ole seda väärt! Olen teinud pattu Jumala vastu! Pean ikka näitama Talle, kui väga kahju mul on.“

Paljudel kristlastel pole probleemi uskuda, et Jumal andestas iisraellaste kõige jubedamadki patud. Meil pole ka probleemi uskuda, et Ta andestas Niineve rahvale Vanas Testamendis ning Jeesuse kõrval ristil surevale röövlile Uues Testamendis. Küll aga on meil kummalisel kombel raske mõista, et sel samal hetkel, mil pöördume Ta poole meeleparanduses, andestab Ta meile kiiresti võttes meid vastu armastaval moel, otsekui me poleks kunagi pattu teinudki.