esmaspäev, 30. juuni 2008

OLGU SUL RÕÕM ISSANDAST

Meie hingerahu ja rahulolu sõltuvad alati sellest, kui palju me usaldame Jumalat ja seda sõltumata olukordadest! Psalmist kirjutab: ”Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!” (Psalm 37:4).

Kui sina oled end täielikult usaldanud Jumala hoolde, oled sa võimeline kannatama kõiki ja ükskõik, milliseid raskusi. Sinu Taevase Isa igatsus on, et sa võiksid elada oma igapäeva elu ilma ühegi hirmu või ärevustundeta, usaldades täielikult Teda. Talle alistumine omab väga praktilist mõju sinu elu üle. Mida enam sa oled alistunud Jumala hoole ja hoidmise alla, seda vähem lähevad sulle korda sind ümbritsevad olukorrad.

Olles andunud Talle, ei murra sa pidevalt pead iga järgmise sammu pärast. Sind ei kohuta hirmuäratavad uudised ega heiduta mõtted tulevikust, sest sa oled usaldanud kogu oma elu, pere ja tuleviku Jumala turvalistesse ja armastavatesse kätesse.

Mis sa arvad, kui murelikud ja koormatud on oma karjast järgivad lambad? Nad ei muretse mitte põrmugi, sest nad on täielikult alistunud karjase juhtimisele. Nõndasamuti oleme ka meie kui Kristuse lambad, kes on meie suur Karjane, mistõttu miks peaksime siis tundma mingitki muret või hirmu oma elude või tuleviku pärast? Tema teab ju täpselt, kuidas hoida ja kaitsta oma karja, kuna Ta juhib meid armastuses.

Omaenda elus olen ma pidanud õppima usaldama Jumalat üks probleem korraga. Mõtle sellele: kuidas ma saan väita, et ma usaldan Jumalat kõiges, kui ma ei ole usaldanud Teda üksikute asjadegagi? Sõnad: ”Ma usaldan Jumalat täielikult!” ei ole piisavad! Ma pean seda tõestama ikka ja jälle, erinevates valdkondades ja igapäevaselt.

Paljud tänapäeva inimesed ütlevad: ”Ma alistun, pühendun ja usaldan” ainult siis, kui nad ei näe enam muud väljapääsu. Kuid tõeline Jumalale meelepärane pühendumine ja üleandmine toimub vabatahtlikult ja inimese omast tahtest enne, kui mingid lahtised otsad üldse esile kerkivadki. Me peame olema ühel meelel Jumalaga, nõnda nagu Aabraham seda oli, andes Jumalale oma elu üle kui puhta lehe, mida Jumal ise sai täita.

reede, 27. juuni 2008

PALVE KESET RASKEID AEGU

Kas kogudus on võimeline tegema midagi keset hädaaegu, milles praegu elame? On meie rida ainult istuda käed rüppes ja oodata Jeesuse tagasitulekut või on meid kutsutud võtma ette midagi väga kardinaalset? Kas ajal, mil kogu maailm on värisemas ja inimeste südamed on hirmul, ei peaks me mitte haarama vaimulikke relvi ja sõdima vaenlase vastu?

Prohvet Joel nägi sarnaseid aegu tulemas ka Iisraeli üle, nimetades neid ”tõelise pimeduse ja varjude aegadeks”. Tuginedes Joelile, polnud kogu Iisraeli ajaloos nähtud nii suurt pimedust kui see, mis nüüd oli saabumas. Prohvet hüüdis: ”Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.” (Joel 1:15).

Millist nõu andis Joel Iisraelile nendeks pimeduse aegadeks? Ta ütles järgmist: “Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja! Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse...?” (Joel 2:12-14).

Neid salme lugedes hämmastavad mind kõige enam kolm sõna ja need on: ”Aga veel nüüdki”. Kui pimedus oli langenud üle Iisraeli, siis Jumal ilmutas end oma rahvale ja ütles: “Aga veel nüüdki, minu kättemaksu tunnil – kui te olete mind tõrjunud välja oma ühiskonnast; kus armu andmine tundub võimatu, kus inimkond on irvitanud minu hoiatuste üle; kus hirm ja süngus on katmas kogu maad – siis nüüdki veel ma kutsun teid tagasi enese juurde. Ma olen pikameelne ja tuntud oma viha ning kohtumõistmise tagasihoidmise poolest teatud ajaks, nõnda nagu ma olen teinud seda varasematelgi aegadel. Kuid minu rahval on võimalus paluda ja anuda minu armu, sest maailm ei paranda meelt, kui te ütlete, et armu pole võimalik saada.”

Kas te näete Jumala sõnumit selles ka meie jaoks? Tema rahvana võime me hüüda Tema poole kogu südamest ja Ta võtab meid kuulda. Me võime paluda ja teada, et Ta vastab oma pühade siirastele, tulihingelistele palvetele.

neljapäev, 26. juuni 2008

KARTUS JA AUKARTUS

Prohvetid hoiatavad meid, et kui me näeme Jumalat raputamas rahvaid ja hädaajad rulluvad lahti me silme ees, kogeme me inimlikult suurt hirmu. Hesekiel küsis: ”Kas su süda peab vastu? Või on su käed tugevad neil päevil, kui ma nõuan sinult aru? ” (Hesekiel 22:14)

Kui Jumal hoiatas Noa’d eesootavast kohtupäevast ja käskis tal ehitada laeva, koges Noa suurt aukartust (Heebrealstele 11:7). Taavet, kes muidu oli igati vapper ja julge, tunnistas Psalmis 119:20: ”Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.” Ja kui prohvet Habakuk nägi hävingu päevi saabumas, kisendas ta: ”Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb...” (Habakuk 3:16)

Neis salmides on juttu nii inimlikust kartusest kui ka aukartusest Issanda ees. Need pühakud ei kartnud vaenlast ega oma hingede saatust, küll aga Jumala õiglast kohtumõistmist. Ja seda seetõttu, et nad mõistsid seda võimast väge, mis peitus lähenevates hädades. Nad ei kartnud saabuva tormi tagajärgi, vaid Jumala pühadust.

Nõndasamuti saame meiegi kogema suurt hirmu tulevaste hädade ja hävingu ees. Kuid meie kartus peaks lähtuma aukartusest püha Jumala ees ja mitte iialgi lihalikust ärevusest oma saatuse pärast. Jumal vihkab meie patuse loomuse hirmu, mis kardab kaotada materiaalseid asju, rikkust või teatud eluviisi.

Inimesed üle kogu maailma on kogemas just sellelaadset hirmu, nähes majandusnäitajaid langemas. Nad kardavad majanduslangust kui tuld, sest see hävitaks ära kõik, mille nimel nad on kogu oma elu rüganud. Selline on uskmatute südamemure, kel pole mingit lootust. Küll aga ei tohiks see olla Jumala laste mure. Veelgi enam, kui sa oled Jumala laps, siis tea, et su Taevane Isa ei kannata taolist uskmatust sinus. Jesaja hoiatas: ”Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Issanda, kes sind on teinud...ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees...” (Jesaja 51:12-13) ”Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (au(kartus))!” (Jesaja 8:13)

Olgu Jumal see, kelle ees sa koged nii kartust kui aukartust, sest need ei juhi sind mitte surma, vaid ellu!

kolmapäev, 25. juuni 2008

KESET RASKUSI

Pane tähele ühte võimsamat tõotust kogu Jumala Sõnas:

”Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas...värisegu mäed tema ülevusest!...Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid. Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites. Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa. Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks... kes lõpetab sõjad maailma otsani...” (Psalm 46:2-8,10)

Milline imeline sõnum! Ma olen lugenud seda lõiku ikka ja jälle, sadu kordi, kuid ma ei väsi imestamast selle üle. Jumala Sõna on siin nii võimas ja vankumatu. Ta ütleb meile: ”Sa ei pea enam mitte kunagi kartma. Vahet pole, kui ka kogu maailm oleks pahupidi pööratud. Maa võib väriseda, ookeanid möllata ja mäed kõikuda. Kõik sinu ümber võib olla täielikus kaoses, kuid: ”Tänu minu Sõnale võid sa kogeda rahu, mis voolab kui jõgi. Ajal, mil kõik rahvad märatsevad, saab minu rahvas rõõmustuma ülevoolavalt ning nende südamed on täidetud rõõmuga.”

Praegustel aegadel kogeb kogu maailm suurt hirmu. Rahvad värisevad terrorisimi hirmus teades, et mitte ükski piirkond pole kaitstud. Inimeste isiklikud mured ja kannatused kasvavad üle pea, kuid keset seda kõike kajab Jumala lastele Psalm 46, kus Jumal ütleb: ”Mina olen teie keskel ja koos teiega keset kõike. Minu rahvast ei kõiguta ega hävita miski. Minu abi on mu kogudusele alati kättesaadav.”

Jumal teab, et me kõik seisame silmitsi suurte vajadustega; me kõik kogeme möllu, kahtlusi ja segaseid aegu, mis muudavad me hinge seisundi üsna hapraks. Kuid Tema sõnum Psalmis 46 on just mõeldud sellisteks aegadeks. Samas ütleb Ta meile, et kui me anname alla hirmule ja laseme end heidutada ning maha suruda, elame me täielikus vastuolus sellele reaalsusele, mida Tema tahab meie eludes esile tuua.

On eluliselt oluline, et sa saaksid aru, mida Jumal selle piiblilõiguga öelda tahab. Meie Jumal on meie jaoks kättesaadav igal ajal – olgu öösel või päeval! Ta on pidevalt meie kõrval, valmis rääkima meiega ja juhtima meid. Ta on teinud selle võimalikuks tänu Pühale Vaimule, kes elab meie sees. Piibel ütleb meile, et Kristus ise on meis ja meie Temas.

esmaspäev, 23. juuni 2008

KRISTUSE IHU

Apostel Paulus õpetab meid, öeldes: “Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.” (1Korintlastele 12:27) Kuid siis ta jätkab veelgi konkreetsemalt: “Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.” (1Korintlastele 12:12)

Paulus ütleb meile: “Heida pilk omaenda ihu peale. Sul on käed, jalad, silmad, kõrvad. Sa ei ole vaid üks isoleeritud aju, lahus teistest ihuliikmetest. Sama lugu on ka Kristusega. Ta ei ole ainult pea. Tal on ka ihu, mille meie, selle liikmetena, moodustame.

Kuid siis ütleb apostel: ”Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.” (Roomlastele 12:5) Ehk teisisõnu – me ei ole ainuüksi liidetud Jeesusega, meie peaga, aga ka üksteisega. Tegelikult ei olegi meil võimalik olla ühendatud Jeesusega ilma, et me poleks ühendatud oma õdede ja vendadega Kristuses.

Paulus püüab kogu mõtte kokku võtta järgmiste sõnadega: ”Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.” (1 Korintlastele 10:16-17). Ehk lihtsamalt öeldes: ”Meid kõiki toidetakse ühe ja sama leivaga – Kristusega, kes on taeva manna. “Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu." (Johannese 6:33)

Jeesus rääkis oma jüngritele tihti tähendamissõnades, milledest igaüks kätkes endas peidetud Jumala tõde. Isa, Poeg ja Püha Vaim on jaganud neid saladusi juba enne kogu loodu algust: "Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale." (Matteuse 13:35). Jeesus tunnistab siin, et need varjatud tõed saavad osaks vaid neile, kes võtavad aega nende otsimiseks.

Jeesus kuulutas: "Mina olen eluleib...Mina olen taevast alla tulnud elav leib...Kui keegi sööb seda
leiba, siis ta elab igavesti.” (Matteuse 6:35,51,57). Leiva kujund siin on väga tähtis. Jumal ütleb meile: “Kui sa tuled minu juurde, sa saad toidetud. Ma liidan sind iseendaga otsekui mu ihu liikmena ja seetõttu saad sa osa ka jõust, mis voolab minust kui eluallikast.” On selge, et iga Tema ihu liige ammutab jõudu vaid ühest allikast, milleks on Kristus, ihu pea. Kõik, mida me vajame selleks, et oma eludega toime tulla, lähtub Temast.

See on see leib, mis eristab meid kui Tema ihu liikmeid. Meid on eraldatud ülejäänud inimkonnast, kuna me ammutame ühest ainsast leivast – Jeesusest Kritusest. ”...sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.” (1 Korintlastele 10:17)

pühapäev, 22. juuni 2008

TÕOTATUD MAA

Ma usun, et Psalm 46 on Uue Testamendi pilt “tõotatud maast”. Tegelikult, Psalm 46 esindab sedasama jumalikku hingamist, millele viitab Heebrea kiri: ”Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees.” (Heebrealastele 4:9). Need salmid kirjeldavad Jumala rahvale mõeldud hingamist. Seal on juttu Jumala alati kättesaadavast jõust, Tema abist hädaajal ja Tema rahust keset kaost. Jumala ligiolu on alati koos meiega ja Tema abi saabub alati õigel ajal.

Iisrael keeldus sellest hingamisest. ”Pärast nad põlgasid ära kalli maa, ei nad uskunud tema sõna.” (Psalm 106:24) Kahjuks sarnaneb tänapäeva kogudus üsna palju Iisraelile. Vaatamata Jumala võrratutele tõotustele ja kinnitusele anda meile rahu, abi ja täis varustatus, ei usalda me Teda täielikult. Selle asemel me hoopis viriseme ja pärime: ”Kus on Jumal keset mu katsumusi? Kas Ta siis on minuga või mitte? Kus on tunnistus Tema ligiolust? Miks Ta küll laseb kõigil neil raskustel kuhjuda mu elus?”

Mina aga kuulen Issandat küsimas oma koguduselt: ”Kas sa usud, et ma endiselt kõnelen oma rahvaga? Kas sa usud, et ma endiselt igatsen pakkuda sulle oma abi ja juhtnööre? Kas sa usud, et ma tõesti tahan rääkida sinuga iga päev, iga tund, iga hetk?” Meie vastus neile küsimustele peaks olema kui Taavetil. See jumalamees pani kogu põrgu värisema, kui ta deklareeris Jumala kohta järgmist: ”Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.” (Psalm 33:9).

Igale põlvkonnale, kes usub Jumala Sõna, on Jumal andnud tõotuse selle kohta, et Ta tõepoolest igatseb rääkida meiega: ”Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve.” (Psalm 33:11). Kogu universumi Looja igatseb jagada oma mõtteid meiega!

Piibel ütleb väga selgelt: Jumal rääkis oma rahvaga minevikus, räägib nendega tänapäeval ja saab rääkima nendega ka tulevikus, kuni aegade lõpuni. Veelgi enam, Jumal tahab rääkida sinu probleemidest otse sinuga. Ta võib seda teha läbi oma Sõna, läbi jumalakartliku sõbra või läbi Püha Vaimu vaikse hääle, kes sosistab: ”See on see tee, mine mööda seda!”

Ükskõik, milliseid vahendeid Ta ka ei kasutaks – sa tunned Ta hääle ära. Lambukesed tunnevad oma karjase häält ja Tema on ustav ”hoidma oma vagade hingi ja kiskuma nad ära õelate käest.” (Psalm 97:10).

reede, 20. juuni 2008

ISSAND JEESUS, TULE RUTTU, TULE VARSTI!

Jeesus kuulutab Ilmutuse raamatus: ”Ja vaata, ma tulen peagi! Õnnis on see, kes hoiab alal selle raamatu ennustuse sõnu!" (Ilmutuse 22:7). Viis salmi hiljem ütleb Ta uuesti: ”Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.” (Ilmutuse 22:12)

Siin on aga kõigi nende südamehüüe, kes ootavad Jeesuse tagasitulekut: “Vaim ja mõrsja ütlevad: "Tule!"” (Ilm.22:17). See viitab Kristuse pruudile, mis tähendab kõiki usklikke üle maailma. Usklikke, kes on uuestisündinud ja Jeesuse veres pestud.

Sa võid nüüd küsida: “Ma saan aru, et see on usklike südamehüüe, aga miks peaks Vaim ütlema: Tule!”?” Aga seetõttu, et see on Püha Vaimu viimane palve, kuna ta teab, et tema töö siin maa peal on peaaegu lõpule jõudmas. Nõnda nagu Jumal andis Paulusele ja Peetruselegi teada, et nende aeg siin maa peal saab olema üürike, nõnda hüüab Vaimgi: ”Tule, Issand Jeesus!”

Kust kuulda sellist Vaimu hüüdu aga tänasel päeval? See kõlab läbi nende häälte, kes on asetatud taevasesse seisusesse Kristusega, kes elavad ja käivad Vaimus ning kellede ihud on Püha Vaimu templid. Just nende sees ja nende läbi hüüab Vaim: ”Tule ruttu, Issand, tule!”

Millal oli viimane kord, mil sina palusid: ”Issand Jeesus, tule ruttu, tule varsti!”? Isiklikult võin öelda, et mina küll ei mäleta, millal ma üldse oleks niimoodi palunud. Ma isegi ei teadnud, et ma võiksin kiirendada Kristuse tagasitulekut, lubades Vaimul paluda seda palvet läbi minu! Ometigi annab Peetrus meile tõestuse selle võrratu tõe kohta: ”...oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad.” (2 Peetruse 3:12) Kreeka keeles tähendab see kiirendamine ”kiiruse lisamist, takka ajamist”. Seega annab Ppeetrus teada, et meie ootusärevad palved kiirendavad, annavad hoogu juurde ja ajavad Isa takka saatmaks oma Poega kiiremini tagasi maa peale.

Kuid samas on Issanda armuline kannatlikkus see, mis määrab ära Tema tagasituleku. Kas see tähendab siis seda, et me ei peaks paluma Jeesuse tagasituleku pärast? Sugugi mitte! Kristus ise ütleb meile, et: ”...need on ahistuse päevad, milliseid pole olnud loomise algusest, mille Jumal on loonud, kuni praeguse ajani, ega tulegi enam. Ja kui Issand ei oleks nende päevade arvu kahandanud, siis ei pääseks ükski, kuid valitute pärast, keda tema on ära valinud, on ta kahandanud neid päevi.” (Markuse 13:19-20) Kujuta ette, mis juhtuks, kui Kristuse pruut ärkaks üle kogu maailma ja palvetaks vaimus: ”Tule Jeesus!”

neljapäev, 19. juuni 2008

SEO END ELAVA SÕNAGA

Issand valitseb kogu loodu üle kõiges oma väes ja hiilguses. Tema seadused valitsevad kogu universumi – kogu loodust, kõiki rahvaid ja iga inimese käekäiku. Ta valitseb nii merede, planeetide, taevalike olendite kui kõigi nende liikumiste üle. Piibel ütleb meile, et: ”Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle...” (Psalmid 66:7) ”Issand on kuningas! Ülevusega on ta riietunud. Issand on riietunud, ta on vöötunud võimusega...Sinu aujärg on kinnitatud muistsest ajast, igavikust oled sina. Sinu tunnistused on väga ustavad...” (Psalmid 93:1-2,5)

Need psalmid on kirjutatud Taaveti poolt, kes tunnistab, et: “Jumal, sinu tunnistused – sinu seadused ja teod ja sõnad – need on kõik vankumatud ja täiesti usaldusväärsed.” Heebrea kirja autor kordab sedasama, kuulutades Jumala Sõna igaveseks ja muutumatuks: ”...seesama eile, täna ja igavesti.” (Heebrea 13:8)

Mõtle sellele: universumis toimivad seadused, mis eksimatult valitsevad asjade käigu üle. Mõtle kõigi nende seaduspärasuste peale, mis valitsevad päikese, kuu, tähtede ja maa liikumise üle. Kõik need taevakehad said pandud paika siis, kui Jumal ütles oma sõna ja sellest ajast alates nad ka liiguvad ja toimivad tuginedes seadustele, milled Jumal andis.

Uues Testamendis antakse meile mitmeid kordi teada, et see suur Jumal on meie Isa, kes tunneb kaasa oma lastele. Heebrea kirjas on öeldud, et meie haigetsaamised liigutavad Jumalat ja Ta kuuleb igat meie nuttu ja näeb igat meie pisarat. Samas aga öeldakse ka, et Ta on õiglane kuningas, kes mõistab kohut vastavalt oma seadustele. Ja Tema Sõna on Tema põhiseadus, hõlmates endas kõiki seaduslikke kraade, mille järgi õiglaselt kohut mõista. Kogu loodu üle mõistetakse kohut Tema muutumatu Sõna läbi.

Ehk lihtsamalt öeldes: me võime hoida Piiblit oma käes ja teada: “See raamat räägib mulle sellest, kes Jumal on. See kirjeldab Tema omadusi, loomust, tõotusi aga kohtumõistmist. Need on Tema seadused, mis on lähtunud Tema enda suust ja nende järgi Ta valitseb ning on. See on Sõna, mille külge Ta iseend on sidunud.”

Iga maine kohtunik on otsuse langetamisel seotud kehtivate seadustega. Jumal valitseb ja otsustab kõige üle tuginedes igavesele seadusele, milleks on Tema enda poolt rajatud Sõna. Kui Jumal midagi kehtestab, siis seda tuginedes oma elavale Sõnale – Sõnale, millega Ta iseend on sidunud.

kolmapäev, 18. juuni 2008

JULGUSEGA

”Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Heebrealastele 4:16) ”... kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale.” (Efeslastele 3:12). Need salmid räägivad julgusega Jumala juurde tulekust, kus me toome Ta ette meid rõhuvad vajadused, teades, et Ta võtab need heal meelel vastu.

Kui Jumal ütleb meile, et me võime minna Tema trooni ette täie julguse –ja kindla meelega, siis see ei ole lihtsalt ettepanek, vaid väga tugev soovitus ja eeldus Tema poolt, mistõttu me peaksime seda ka tegema. Kuid kust saada seda julgust ja kindlat meelt Jumala ette minekuks?

“Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.” (Jakoobuse 5:16) See sõna “mõjuvõimas” pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab “kindlalt paikapandud positsiooni”. See tähendab kõikumatut, vankumatut meelt. Samuti viitab mõjuvõimas ka innukusele ja tulihingelisusele, mis omakorda aga on rajatud ühtedele kindlatele tunnustele ja konkreetsele tõestusele selle kohta, mida nii väga palud. Need kaks sõna koos tähendavad aga seda, et sa sisened Jumala kotta täie kindlusega teadmises, et su olukord on hästi ettevalmistatud ja ületab kõik inimlikud emotsioonid, kära ja üles vuhvitud entusiasmi.

Taoline palve võib lähtuda vaid sellise Jumala sulase huulilt, kes uurib Jumala Sõna ja on täiesti kindel, et Jumal on alati valmis austama seda. Muide, on ääremiselt oluline, et mitte keegi meist ei siseneks Jumala ligiollu võtmata kaasa Tema enda Sõna. Issand tahab, et me tooks Tema tõotused tagasi Tema trooni ette, tuletades neid meelde Talle, sidudes need Temaga ning seistes nende peal.

Me näeme seda kõike sündimas Apostlite tegude 10-ndas peatükis, kus Peetrusele anti nägemus. Jumal ütles oma apostlile: ”Ühed mehed tulevad su ukse taha ja kutsuvad sind endaga kaasa. Mina ise olen nad läkitanud, mistõttu ma tahan, et sa läheks koos nendega ega kahtleks.”

Mida see piiblilõik ütleb meile? See annab teada sellest, et kui Jumal on midagi öelnud, siis me peame uskuma, et nii see ka on ja seisma sellel, ilma pidamata nõu oma lihaga. Jumala Sõna usaldusväärsust ei saa iialgi mõõta omaenese olukordi või väärtust mõõtes. Seda tehes ei näe midagi enamat kui vaid seda, et me tõesti pole väärt, mis omakorda tingib aga selle, et me loobume kuulutamast ja rakendamast Jumala Sõna oma elude üle.

Veelgi enam, meile on antud abimees lähenemaks Jumala armutroonile. Piibel ütleb meile, et me oleme küll kui anujad Jumala trooni ees, kuid Kristus on koos meiega, olles kui meie eestkostja ja tehes eestpalveid meie eest. Samuti on Isa trooni ees ka Püha Vaim koos meiega, olles meile kui nõuandja. Ta seisab meie kõrval ja tuletab meelde igavikulisi väärtusi ja jumalikku plaani, mis kõik lähtuvad Jumala Sõnast.

Seega, meil on need võrratud tõotused eestkostja ja nõuandja kohta, kes seisavad meie kõrval, et anda meile julgust ja kindlust minna Jumala trooni ette täie julgusega.

teisipäev, 17. juuni 2008

ALATI OLEMASOLEV ABI

Jumal on meile tõotanud, et: ”Keset teie raskusi – seistes silmitsi pideva kurjusega – saan mina olema pidevalt teie juures.” (vt.Psalm 46:1)

See fraas ”alati kohalolev” tähendab ”alati siin; alati kättesaadav; piiramatult ligipääsetav.” Ehk teisisõnu: Jumala kallis ligiolu on alati koos meiega ja meie sees. Ja kui Ta on pidevalt meie sees, siis Ta igatseb ka pideva osaduse järele meiega. Ta igatseb, et me räägiks Temaga ükskõik, kus me ka ei viibiks: tööl, pereringis, sõprade või uskmatutega aega veetes.

Ma keeldun aktsepteerimast Saatana valet, millega ta on petnud nii paljusid tänapäeva kristlasi, öeldes, et: Jumal ei räägi oma rahvaga enam. Vaenlane tahab panna meid uskuma, et Jumal on lubanud Saatanal kasvada tolle väes je meelevallas, kuid pole varustanud omaenda rahvast teda ületava meelevallaga. Mitte iial! Jesaja raamatus on öeldud, et kui vaenlane tulvab sisse kui võimas vetevoog, siis Issanda Vaim tõuseb tema vastu. Seetõttu ei oma vähimatki tähtsust, millega vaenlane meid ründab, sest Jumala vägi oma laste sees on alati tugevam kui ükskõik, millised Saatana rünnakud.

See kirjakoht Jesaja raamatus viitab tegelikult lipukandjale, kes ratsutas Iisraeli sõjaväe ees. Alati, kui Jumal oma rahva lahingusse juhtis, tegi Ta seda oma kindla seljataguse ja standardite taga. Nõnda nagu tänapäevalgi – Jumalal on auline taeva-armee, kes kõige ees sööstavad Tema lipu all lahingusse, olles iga hetk valmis laskma käiku Tema lahinguplaanid meie eest.

Sa võid küsida, et: ”Mil viisil aitab Jumal meid meie raskustes?” Tema abi saabub Püha Vaimu näol, kes elab meie sees ja toob esile Isa tahet meie eludes. Paulus korrutab meile ikka ja jälle, et meie ihud on Püha Vaimu templid. Meie oleme Jumala asupaigad siin maa peal. Me kordame seda tõde tihti oma ülistuslauludes ja tunnistustes, kuid ometigi ei võta nii paljud meist seda tõena. Me lihtsalt ei mõista seda väge, mis peitub selles tões. Sest kui me seda mõistaks ja sellest kinni haaraks, ei kogeks me enam iial hirmu ega kahtlusi.

Ka mina pole veel täiel määral seda ära õppinud. Isegi peale pikki aastaid jumalariigitöös, kogen ma ikka aegajalt kiusatust tunda midagi enne Jumala hääle kuulmist. Kuid Jumal ütleb: ”Sa ei pea ootama tunde selleks, et mind leida. Ma ju elan sinu sees. Ma olen koos sinuga nii ööl kui päeval.”

Pange tähele Taaveti tunnistust: “Ma tänan Issandat, kes mulle on nõu andnud;isegi öösiti manitsevad mind mu neerud. Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.” (Psalm 16:7-8). Taavet kuulutab siin: ”Jumal on alati olemas mu jaoks ja ma olen otsustanud kanda Teda oma mõtetes. Ta juhib mind ustavalt nii ööl kui päeval ja ma ei pea iialgi enam olema segaduses.”

esmaspäev, 16. juuni 2008

ISSANDA ARMUL EI OLE PIIRE

Piibel ütleb meile, et Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Ja kuna Ta ei eelista üht teisele – Tema tõotused püsivad muutumatutena põlvest põlve – võime me paluda Tal ilmutada oma armu ja õnnistusi samal viisil nagu Ta on seda ilmutanud kogu oma rahvale läbi ajaloo. Kuningas Manasse oli hullem patune kui kõik eelnevad kuningad kokku, kuid ometigi ta parandas meelt ja sai uuesti ülesehitatud. (2Kuningate 21:1-18)

Jumala arm ei vea meid kunagi alt ja kõik Tema armuavaldused minevikust peaksid andma meile kindlustunde tuua ka oma palved Tema ette. Nii et, kallis kristlane – kui sa kardad, et sa oled liiga tihti eksinud Jumala armu vastu....kui sa arvad, et oled ületanud kõik piirid ja Jumal on sinu suhtes juba alla andnud....kui sa oled heitunud ja mahasurutud tänu läbikukkumistele või kõike muud kui Kristuse sarnane olemisele....kui sa arvad, et Jumal paneb su lihtsalt riiulisse ja ei lase sul kogeda oma armastust tänu mineviku pattudele, siis ometigi – kui sul on tõeline meeleparandust otsiv süda – siis haara kinni tõest, et: JUMAL EI MUUTU IIALGI!

Seo Jumal Tema enda Sõnaga. Kirjuta üles iga mälestus minevikust, kus Ta tegi midagi sinu heaks. Siis ava oma Piibel ja loe kõigi teiste ”armu juhtumite” kohta, mida Ta oma rahvale osutas. Too kõik need nimekirjad Jumala ette ja tuleta Talle meelde: ”Jumal, sa ei saa minna vastu omaenese Sõnale. Sa oled seesama eile, täna ja igavesti.”

Ma tahaks paluda sind, et sa mitte ei unustaks seda teha. Nii tihti me tormame Jumala ligiollu, kandes Talle innukalt ette kõik oma südamesoovid ja vajadused. Kuid palves olles me väsime ära, sest me pole tulnud Tema trooni ette ettevalmistatuna. Jumala ette tulles peab meil olema üks kindel hoiak. Tõeline julgus ei saa alguse meie tunnetest vaid meie veendumusest. Seetõttu peavad meie asjad juba enne paigas olema ja seda mitte ainult selleks, et neid Jumalale ette kanda, aga ka selleks, et üles ehitada meie endi usku.

Meil on tänasel päeval midagi, millest Vana Testamendi pühakud võisid vaid unistada. Ja see on Jumala enda Poeg, kes on asetatud istuma Isa paremale käele. Me tunneme seda Poega, sest Ta on meie vend verelepingu kaudu. See aga annab meile õiguse kuulutada veresugulust Temaga, millal iganes me ei seisa kohtujärje ees ja öelda välja Tema enda poolt öeldud sõnad: ”Isa, mul pole midagi enamat tuua su ette kui vaid su enda Sõna. Sa tõotasid, et ma saan täielikuks Kristuses, et sa hoiad mind langemast ja et Jeesus palub minu eest. Sa tõotasid, et sa kuuled kõiki mu anumisi ja täidad kõik minu vajadused. Oo Issand, ole siis mulle armuline sel hädahetkel. Aamen!”

Ma olen täiesti kindel, et Jumalale valmistab suurt head meelt, kui me sellise julgusega Tema trooni ette läheme, sidudes Tema isiku Tema enda Sõnaga. See oleks otsekui kuulda Teda ütlemas: ”Lõpuks ometi olete te asjast aru saanud ja see teeb mulle suurt rõõmu!”

reede, 13. juuni 2008

KRISTUSE TULEK ON KÄEGA KATSUTAV

Paulus kirjutas: ”Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid kogutakse tema juurde, et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada - ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt -, otsekui Issanda päev oleks juba käes.”
(2 Tessalooniklastele 2:1-2).

Piibli õpetlased on tõlgendanud seda järgmiselt: “Algkoguduse päevil leidus keegi, kes raputas usklikud üles sõnumiga Kristuse peatsest tagasitulekust, kuid Paulus ütles neile: ”Ärge muretsege selle pärast ega heituge sellest!”

Kuid see pole see, mida kreekakeelne algtekst tähendab! Sealne peamine mõte ja sõnade juur peitus selles, er: ”(ärge laske end raputada)...sellest, et Issanda päev on tulnud.” See, mis häiris tessalooniklasi, oli asjaolu, et nad arvasid, et Kristus on juba tulnud ja nad on selle mahamaganud. Kuid Paulus kinnitab neile järgmises salmis: ”Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg.” (2:3) Paulus viitas nende hirmudele vaid siis, kui ta ütles: ”Ärge muretsege, sest enne peab juhtuma veel kaks asja.”

Seega, mis oli Pauluse peamine õpetus Kristuse tagasituleku kohta? Me leiame selle kahest kirjakohast: ”...käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal.” (Roomlastele 13:11-12) ”Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!” (Filiplastele 4:5) Paulus on hüüdmas siin: “Ärgake üles! Aeg on juba ammu üle südaöö!!! Issanda tulek on ligidal, mistõttu valmistage endid! Ärge olge uimased – Issand tuleb nende järgi, kes Teda ootavad.”

Skeptikud võivad muidugi küsida, et: “Kuidas ikkagi jääb nende Pauluse oma sõnadega? Ta ju ütles, et kaks asja peavad sündima enne kui Kristus tagasi tuleb. Esiteks ei saa Issand tulla enne, kui on aset leidnud suur usust ärataganemine ja teiseks peab Antikristus esile tulema, kes kuulutab end jumalaks. Enne Kristuse tulekut peame me nägema Antikristust istumas templis, kes nõuab inimestelt enese ülistamist.”

Esiteks pead sa olema ikka täitsa pime, kui sa ei märka meeletut usust taganemist üle kogu maailma. Uskmatus tuulutab läbi kõikide rahvaste, pannes usklikke langema kõikjal, kuhu sa ka ei vaataks. Seega usust taganemine, millele Paulus viitas, on täiesti konkreetselt olemas.

Mõned võivad öelda, et ”Paulus ütleb ju selgelt, et Jeesus ei saa tulla enne kui Antikristus pole võimule saanud.” Kuid mõelge sellele, mida Piibel ütleb: ”Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega.” (1Johannese 2:22). Johannese kohaselt on Antikristus igaüks, kes eitab Isa ja Poega. Veelgi enam, ta ütleb, et taolise Antikristuse mõju suurenemine on kindlaks märgiks sellest, et me elame lõpuaegadel. Ehk teisisõnu: mitte miski ei hoia tagasi Kristuse tulekut!

neljapäev, 12. juuni 2008

JUMAL KASUTAB INIMESI

Jumal kasutab inimesi, et tuua kosutust ja värskendust teistele inimestele. Taoline teenistus läheb Talle lausa nii palju korda, et Ta pani prohvet Malaki rääkima sellest kui viimsete päevade kõige-enam-vajatud tööst. Malaki kirjeldab meile, kuidas tema päevil Jumala rahvas üksteist läbi julgustuse üles ehitas: ”Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat;” (Malaki 3:16)

Millal täpselt see kõik juhtus? Malaki sõnad tulid esile kõige metsikumal jumalakartmatuse ajal, mil ”õgardid” olid hävitanud suure hulga maa viljast. Jumala rahvas hakkas väsima ja mõtlema, kas elul koos Jumalaga on ikka mõtet? Nad mõtlesid: ”Meid on õpetatud, et see tuleb kasuks teenida Issandat, kuuletuda Tema Sõnale ja kanda kõiki koormaid. Kuid vaadates ringi meid ümbritsevate tõusikute ja kompromissile minejate peale, tundub, et nemad on palju õnnelikumad! Nad ajavad taga rikkust ja edu, elavad muretult ja naudivad elu kõige täiega!”

Püha Vaim aga hakkas varsti Iisraelis liikuma ja üsna peagi tuli jumalakartus kõigi Jumala-järgi-näljaste üle. Korraga hakkasid kõik iisraellased, nii noored kui vanad, üks-ühele misjonärideks. Tänu Vaimu puudutusele avasid inimesed end teineteisele, üksteist julgustades, kinnitades ja üles ehitades.

Ma olen veendunud, et Malaki sõna taolise teenistuse kohta on peegelpildiks ka tänasest päevast. Ta on andnud meile pildi Püha Vaimu väljavalamisest viimseil päevil, kus Jumala rahvas lõpetab tagarääkimise ja virisemise ning hakkab hoopis teenima teiste kosutamises. See sünnib nii telefoni kui kirja kui E-maili teel kui ka silmast silma kohtudes. Ja Jumalale on taoline teenistus väga meelepärane. Meile on öeldud, et Ta lausa kirjutab kõik need asjad üles. Iga sõbralik sõna, iga tehtud telefonikõne, iga saadetud kiri, iga püüe lohutada heitunuid, saab kirja pandud “mälestuste raamatusse”. Ja Piiblis on öeldud, et igaüks, kelle teod on seal kirjas, on Jumalale kallis: ”Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand (= inglise keeles: minu poolt loodud aarded)
sel päeval, mille ma valmistan.” (Malaki 3:17)

Ole kui Tiitus kellegi jaoks, kes oma vaimus mahasurutud. Palu, et sul võiks olla süda, mis igatseb leida üles kõik haiged, et tuua neile tervist. Mõtle: sulle on antud kogu taeva vägi värskendamaks haiget saanud usklikke; kedagi, kes vajab lohutust, mille Jumal on andnud just täpselt sulle jagamiseks. Usu, et on olemas inimesi, kes vajavad sind ja Jumal tahab kasutada ka sinu mineviku kogemusi, et tuua neile kinnitust. Helista siis sellele inimesele juba täna ja ütle: ”Õde / vend, ma tahan paluda su eest ja julgustada sind. Mul on üks hea sõnum su jaoks!”

kolmapäev, 11. juuni 2008

LIGIPÄÄS JUMALA JUURDE

Otsides Jumalat palves, küsisin ma: “Mis on see kõige tähtsam aspekt, mis paneb sind muutma meid oma templiks?” ja see on, mida ma kogesin vastusena: julguse ja kindlusega Tema ette minek.

Rääkides Kristusest, ütleb Paulus: ”...kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale.” (Efeslastele 3:12)

Juudi templis valitses väga väike ligipääs Jumalale. Tegelikult oli see ligipääs lubatud ainult ülempreestritele ja sedagi vaid kord aastas. Ja kui see aeg siis kätte jõudis, sisenes preester Jumala ligiollu suure hirmu ja värinaga, sest ta teadis, et liginedes Jumala troonile mõne andeks palumata jäänud patu tõttu, võib ta surra.

Tänaseks päevaks on Jumal sellest väikesest, piiratud ruumist välja kasvanud ja tulnud otse meie juurde keset meie häbi ja rikutust. Ta ütleb: ”Ma olen tulnud, et elada sinu sees. Sa ei pea peitma kõike seda räpast ja meeleheidet minu eest. Ma olen vallinud su, sest ma igatsen su järgi ja olen otsustanud muuta sinu ihu oma koduks, oma asupaigaks.

”Ma saadan oma Püha Vaimu, kes pühitseb sind. Ta tolmutab ja pühib puhtaks iga toa, valmistamaks sinu kui minu pruudi südant, kuid see ei ole veel kõik. Ma panen sind istuma otse iseenda kõrvale ja ma õhutan sind tulema julgelt ja täie kindlusega minu trooni ette. Kas sa tead, et ma igatsen, et sa paluksid mu käest väge, armu, jõudu ja kõike, mida sa vajad. Ma olen toonud taeva alla teie hingedesse, mistõttu sul on ligipääs sellele kõigele. Sa oled rikas ja sa isegi ei märka seda. Sa oled kogu minu au pärija!”

Ainuke põhjus, miks sinu ihu on püha, peitub selles, et Püha Vaim elab seal. Ja su ihu hoitakse pühana tänu tema pidevale ligiolule ja väele. Sina ise ei saaks sellega hakkama. Püüe kaitsta ise kõiki sissepääse, muudaks su peagi ahervareks. Sa heidaksid meelt, kui kukuksid läbi kõige tolmu ja prahi eemalhoidmises, mis püüab sisse tungida. Sa väsiksid lihtsalt ära, joostes ühest toast teise, pühkides
ja poleerides ja püüdes hoida asju korras.

Iga kristlane peaks tundma rõõmu faktist, et: Jumal on tema sees! Ta on alati koos sinuga, mistõttu: kes saab olla sinu vastu?

teisipäev, 10. juuni 2008

SÜDAME AVARDAMINE

Evangelistid George Whitefield ja John Wesley on olnud läbi aegade suurimad jutlustajad. Nad kuulutasid tuhandetele inimestele nii väliteenistustel kui ka tänavatel, parkides ja vanglates, tänu millele paljud leidsid tee Jeesuse juurde. Kuid siis kerkis kahe mehe vahel üles õpetuslik vaidlus teemal, kuidas üks inimene saab pühitsetud? Mõlema õpetuslikud suunad kaitsesid kiivalt oma seisukohti, pildudes omavahel õelusi ja tuues kaasa mõlemate meeste järgijate omavahelisi kohatuid vaidlusi.

Kord tuli üks George Whitefield’I järgijaist tema juurde ja küsis: “Kas me saame nägema John Wesley’t taevas?”, mõeldes samal ajal tegelikult: ”Kuida võib Wesley üldse päästetud saada, kui ta õpetab nii valet asja?!”

Whitefield vastas, “Ei, me ei saa nägema John Wesley’t taevas, kuna ta saab olema nii kõrgel, otse Kristuse trooni lähedal ja veelgi lähemal Issandale, et me lihtsalt pole võimelised teda nägema.”

Paulus nimetas taolist vaimsust “südame avardamiseks”, mille ta ise oli muide läbi teinud, kirjutades Korintose kogudusele, kus mõned inimesed olid teda süüdistanud südame kõvaduses ja teised kirunud tema õpetust. Paulus kinnitas neile: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud.”
(2 Korintlastele 6:11)

Kui Jumal avardab su südant, kaovad korraga kõik piirangud ja barjäärid. Sa ei näe enam asju kitsarinnaliselt, vaid leiad end olevat juhitud Püha Vaimu poolt nende juurde, kes on kannatamas. Ja kõik ”kannatanud” saavad haaratud sinu kaastundlikust vaimust, olles otsekui magnetiga tõmmatud su ligi.

Seega, kas su süda kogeb kaastunnet, kui sa näed kannatavaid inimesi? Tekkib sul kiusatus öelda neile õdedele-vendadele, kes on takerdunud patuahelaisse või omavad muid probleeme, mis on valesti? Paulus õpetab meile, et eksinuid tuleb taastada õrna ja leebe vaimsusega. Nad vajavad samasugust lähenemist kui Jeesusel oli.

Siin on minu südamehüüe kõikide mu järelejäänud elupäevade suhtes: ”Jumal, kõrvalda kõik kitsarinnalisus mu südamest. Ma igatsen sinu kaastunde vaimu kõigi suhtes, kes on kannatamas...sinu andestavat vaimu, kui ma näen kedagi, kes on langenud....sinu taastavat vaimu, et võtta ära nende koormad. Kõrvalda igasugune eraldatus mu südamest ja suurenda minu võimet armastada oma vaenlasi. Kui ma puutun kokku kellegagi, kes elab patus, siis ära lase mul teda hukka mõista. Pigem lase minu sees peituval allikal saada jumaliku armastuse jõeks tema jaoks ja las tema vastu ülesnäidatud armastus panna teda omakorda armastama teisi.”

esmaspäev, 9. juuni 2008

JUMAL ARMASTAB KOGUDUST

Tõeline Jeesuse kogudus on suureks rõõmuks Jumalale. Ometigi on Tema kogudus juba algusest peale seisnud silmitsi usust taganemiste -ja valeõpetustega. Kõige esimestele kogudustele – neile apostellikele kogukondadele, milled Paulus ja teised apostlid olid rajanud – õpetati täit Jumala tarkust ja tahet. Kristuse järgijate eest ei hoitud midagi tagasi ja nad võisid kasvada ja saada kindlaks. Neile jagati tõde ja seda mitte ainult Sõna põhjal, aga ka Püha Vaimu väe ja ilmingute kaudu.

Paulus hoiatas Timoteost, et tuleb aeg, kus osad Jumala lapsed ”ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.” (2 Timoteose 4:3-4)

Ajalugu kinnitab meile, et just nõnda nagu Paulus oli ette ennustanud, nõnda ka läks. Peale apostlite ja nende õpetusest osa saanud põlvkonna surma, hakkas koguduses maad võtma kurjade eksiõpetajate salanõu. Uskmatuid meelitati imelike õpetustega ning ka teadus ja filosoofia õõnestasid Kristuse evangeeliumi tõde.

Pange tähele, mida Paulus ütles Kristuse koguduse puhtuse kohta: ”...otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu.” (Efeslastele 5:25-27)

Jumala suurimaks mureks ei ole usust tagasilangejad, sest isegi nemad poleks võimelised hävitama ja tapma Tema kogudust. Vaatamata kõigile probleemidele, on Jumalal siiski kontroll kõige üle ja Tema müstiline, nähtamatu, kõigest võitu saav kogudus ei ole suremas. Pigem on Püha Vaim voolamas tagaslangenud koguduste ”surnud merre”, paljastades kõik puudused ja leiguse, lastes samal ajal esile tulla uuel elul.

Vaatamata sellele, et neist surnud, elututest kogudustest võivad järgi olla vaid jäänused, kuulutas Jeesus siiski, et: ”Põllud on lõikuseks valmis ja jätkuvalt on veel aega töötegijail esile tõusta!” Piiblis pole kusagil kirjas nagu oleks Püha Vaim lahkunud orbiidilt, jättes maha kuivetunud saagi. Jumala Vaim on endiselt tegutsemas manitsedes, tuues patutunnetusele ja tõmmates enese ligi kõiki eksinuid; kaasaarvatud ka tagasilangenuid.

Tunnistajate pilv soovitaks meil mitte koondada oma tähelepanu kohtumõistmisele ja eneste ”kindlustesse peitmisele”, sest Püha Vaimu aeg kestab ikka veel, igatsedes täita iga kuivanud ja januneva anuma.

Jumal armastab endiselt oma kogudust – nii ebatäiuslikke kui kõiki!

reede, 6. juuni 2008

OLE VALMIS

Matteuse 24 peatükis räägib Jeesus tähendamissõna selle kohta, kuidas olla valmis Tema tagasituleku ajaks: ”Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma? Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: "Mu isand viibib," ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.” (Matteuse 24:44-51)

Pange tähele, et Jeesus, rääkides sulastest, peab tegelikult silmas usklikke. Ühte sulast nimetatakse ustavaks ja teist halvaks. Mida tähendab ”halb” Jumala silmis? Tuginedes Jeesusele, on see midagi, mida inimene mõtleb oma südames (“ütleb endamisi”). Ta ei ütle oma mõtteid häälega välja ega kuuluta neid kõigile avalikult, aga ometigi mõtleb neile. Ta on müünud oma südame saatanlikule valele nagu: “Jumala tulemine viibib.” Pane tähele, see vale ei väida, et: ”Issand ei ole tulemas tagasi” vaid et: ”Tema tulemine viibib”. Teisisõnu: ”Jeesus ei tule ootamatult või äkitse ega tule ka minu põlvkonna ajal!”

Taoline “halb sulane” on selge viide teatud tüüpi usklikule, võib-olla isegi teenistusele. Talle oli antud korraldus ”valvata” ja ”olla valmis”, sest ”Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi.” (Matteuse 24:44). Tema aga kergendab oma olemist Saatana poolt ettesöödetud valega.

Jeesus annab meile ka teada, mida taoline mõtteviis endaga kaasa toob. Kui sulane on kindel, et isand viibib oma tulemisega, siis ei näe ta ka vajadust korralikuks eluks. Ta ei koge sundust teha rahu oma kaassulastega. Ta ei näe mingit vajadust sälitada üksmeelt kodus, tööl või koguduses. Ta võib lajatada oma kaasteenijatele, pidada viha nende vastu, neid süüdistada ja hävitada nende maine. Või nagu Peetrus ütles: taoline sulane on juhitud oma himude poolt. Ta igatseb elada kahes maailmas, nautides ühest küljest patuelu ja uskudes samas, et on kaitstud kohtpäeva eest.

neljapäev, 5. juuni 2008

VAENLASE VALED

Keset raskusi ja kiusatusi tuleb Saatan oma valedega ja ütleb: “Sa oled omadega lõksus! Siit pole mingit väljapääsu. Sinust suuremadki Jumala sulased on sarnastes olukordades alla andnud, mistõttu nüüd on sinu kord allamäge minna. Sa oled ikka täielik läbikukkuja, sest vastasel juhul ei peaks sa läbi minema sellest kõigest. Sul on ikka midagi tõsist viga ja Jumal on tõeliselt pettunud sinus.”

Hesekiel tunnistas oma abitust keset oma katsumusi. Kuningas mõistis, et ta ei suuda omast jõust peatada hääli, mis ta kallal närisid; hääli, mis tõid kaasa heitumuse, ähvardused ja valed. Ta teadis, et ta ei suuda omal jõul sellest lahingust läbi minna, mistõttu ta otsis abi Issandalt. Ja Jumal vastas, saates prohvet Jesaja Hesekieli juurde, kelle sõnum oli: ”Jumal on kuulnud su appihüüdu. Ütle nüüd Saatanale oma väravas: Hoopis sina oled see, kes läheb allamäge! Seda sama teedpidi, midapidi sa siia tulid, sa siit ka lahkud!”

Hesekiel oleks äärepealt jäänud uskuma Saatana valesid. Fakt on see, et kui ka meie ei tõuse Saatana valede vastu – kui keset oma kriisihetki me ei pöördu usus ja palves Jumala poole ega ammuta jõudu Jumala tõotusest päästa meid – kasutab Saatan ära meie kõikuvat usku ja tugevdab oma rünnakuid meie vastu.

Hesekiel ammutas julgust sõnast, mille ta oli saanud ja ta oli võimeline ütlema kuningas Sanherib’le otse ja konkreetselt: ”Sina kuri kuningas, sa ei pilganud mitte mind, aga Jumalat ennast. Minu Jumal saab vabastama minu, kuid kuna sina pikasid Teda, tuleb Tema viha sinu peale.”

Piiblis on kirjas, et Jumal vabastas sel samal õhtul üleloomulikult nii Hesekieli kui Juuda: ”Ja sel ööl sündis, et Issanda ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada kaheksakümmend viis tuhat; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.” (2Kuningate 19:35)

Tänapäeva usklikud ei seisa ainuüksi Kristuse tõotuste, aga ka Tema valatud vere peal. Ja selles veres peitub võit iga patu, iga kiusatuse, iga võitluse üle, millega me silmitsi seisame. Võib-olla oled sa hiljaaegu saanud vaenlaselt mingi sõnumi, kuid luba mul küsida: usud sa, et Jumalal on võime teada ette igat tulevast katsumust? Igat sinu rumalat sammu? Igat sinu hirmu ja kahtlust? Kui nii, siis olgu sulle eeskujuks Taaveti näide, kes palus: “See vaene mees palus ja Issand päästis ta.” Oleksid sa nõus tegema sedasama?

kolmapäev, 4. juuni 2008

RAHU JA PÜHA VAIM

Kellele kingib Jeesus oma rahu? Sa võid mõelda, et: ”Mina pole küll väärt elama Kristuse rahus. Mu elus on liiga palju võitlusi ja mu usk on nii nõrk.” Sel juhul tuleks sulle ainult kasuks mõelda nende inimeste peale, kellele Jeesus esmalt oma rahu kinkis. Mitte ükski neist polnud seda väärt ega omanud õigust sellele.

Mõtle Peetrusele. Jeesus oli valmis andma rahu oma evangeeliumit kuulutavale sulasele, kes üsna peagi oli valmis teda needma. Peetruse armastus Jeesuse vastu oli küll siiras, kuid ometigi oli ta valmis Tema tundmist eitama. Või siis Jakoobus ja tema vend Johannes, kes mõlemad omasid väga tugevat võistlusvaimu ja otsisid pidevalt teiste tunnustust. Nad palusid luba istuda Jeesuse paremale ja vasakule käele, kui Issand ükskord ausse pidi jõudma.

Ega teisedki jüngrid rohkem õigemad olnud. Nad pulbitsesid vihast Johannese ja Jakoobuse vastu, püüdes neid tahaplaanile tõrjuda. Või siis Toomas, Jumala mees, kes langenud kahtluste küüsi. Kõigil neil jüngritel oli nii vähe usku, et see hämmastas ja heidutas Jeesust üheaegselt. Polnud siis ime, et Jeesuse kõige raksemal hetkel nad hülgasid Ta ning põgenesid. Ja isegi pärast ülestõusmist, kui levis kuuldus ”ülestõusnud Jeesusest”, olid nad pikaldased uskuma.

Kuid see pole veel kõik. Jüngrite näol oli tegu ka segaduses olevate meestega. Nad ei mõistnud Issanda teid ja Tema tähendamissõnad tekitasid neis segadust. Peale ristilöömist kaotasid nad aga igasuguse ühtsustunde ja põgenesid eri suunas.

Milline vaatepilt: need mehed olid täis hirmu, uskmatust, lahkmeelt, kurbust, segadust, võistlusvaimu, uhkust. Ja ometigi ütles Jeesus just neile vaevatud sulastele: ”Ma annan teile oma rahu.”

On rohkem kui kindel, et jüngrid ei osutunud väljavalituiks seetõttu, et nad oleksid olnud head või õiglased! Kindlasti ei olnud nende väljavalimise põhjuseks ka nende andekus või võimed - olid nad ju lihtsad kalamehed ning päevatöölised. Jeesus kutsus ja valis oma jüngrid seetõttu, et Ta nägi midagi nende südameis. Nende peale vaadates Ta mõistis, et igaüks neist alistuks Pühale Vaimule.

Kuni selle hetkeni oli jüngritel vaid Jeesuse tõotus, et Ta annab neile oma rahu. Kuid selle rahu täius pidi saabuma alles Nelipühi sündmuse raames. See oli see aeg, mil Püha Vaim pidi tulema ja nende südameisse asuma. Kristuse rahu tuleb meile läbi Püha Vaimu ja läbi selle, kui ta ilmutab meile Kristust. Mida rohkem sa igatsed Jeesuse järele, seda enam Vaim sulle Teda ilmutab ja seda rohkem saad sa kogema Kristuse tegelikku rahu.

teisipäev, 3. juuni 2008

JUMALA SUURIM TÄHELEPANU

Millele on suunatud Jumala suurim tähelepanu keset kõiki ülemaailmseid “raputusi”? On see Lähis-Ida sündmuste peal? Ei. Piibel ütleb meile, et Jumala pilk on suunatud Tema lastele: ”Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad...” (Psalm 33:18)

Meie Issand on teadlik igast maavõnkest ja igast elusolendist siin maa peal. Ja ometigi on kogu Tema tähelepanu suunatud eelkõige oma laste heaolule. Tema tähelepanu on koondunud kõikidele oma vaiumuliku ihu liikmete valudele ja vajadustele ehk teisisõnu: misiganes teeb haiget meile, puudutab ka Teda. Selle tõestuseks ütles Jeesus: ”...ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!” (Matteuse 10:28) Isegi keset maailma suurimaid sõdasid, ei ole Jumala peamine fookus selle hirmuvalitsejate peal, vaid iga olukorra peal, millest Tema lapsed läbi lähevad.

Jeesus ütleb kohe järgmises salmis: ”Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.” Kristuse päevil olid varblased vaeste toiduks, keda sai osta kaks tükki ühe veeringu eest. Ometigi ütles Jeesus: ”Ükski neist väikestest olevustest ei lange maha ilma Isa teadmata.” Sõna ”langema”, mida Jeesus siin kasutas, tähendab nii palju enamat kui vaid linnu surma. Aramea keeles tähendab see ”õrnalt maad puudutama” ehk siis teisisõnu viitab ”langemine” siin väikseid hüppeid, mida varblane maapinnal olles teeb.

Jeesus ütleb meile: ”Teie Isa pilk ei ole varblase peal ainuüksi siis, kui see sureb, aga igal korral, kui ta maapinda puudutab. Kui varblane õpib lendama, siis ta kukub pesast välja ja hakkab ringi hüplema. Jumal näeb igat jõupingutust ja võitlust, mis tal selleks kulub. Ta tunneb huvi iga detaili vastu tema elus.”

Jeesus lisab: ” Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.” (Matteuse 10:31) Veelgi enam, ta ütleb meile: ”Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.” (s.30). Lihtsamalt öeldes: See, kes lõi ja luges kokku kõik taevatähed – kes jälgis igat Rooma impeeriumi sammu, kes hoiab galaktikaid oma orbiidil – Tema silmad on meie peal. Ja Jeesus küsib: ”Kas te pole talle siis rohkem väärt kui kõik need teised kokku?”

esmaspäev, 2. juuni 2008

IMELINE RAHU

Jeesus annab meile teada enamast kui vaid ühest põhjusest, miks me vajame Tema rahu. Kristus ütles oma jüngritele Johannese 14:30 ”...sest selle maailma vürst tuleb”. Mis kontekstis Ta seda ütles? Ta oli just öelnud oma 12-le jüngrile: ”Ma ei räägi enam teiega palju...” ja siis selgitas, miks: ”...sest selle maailma vürst tuleb”.

Jeesus teadis, et Saatan on juba tegutsemas, ”märgistades” Juudast reetmaks Jeesust. Ta teadis ka seda, et kogu Jeruusalemma vaimulik hierarhhia oli ammutamas oma mõjuvõimu põrguvägedelt. Samuti oli Ta teadlik, et Saatanast inspireeritud rahvajõuk Tema vahistab. Just seetõttu ütleski Jeesus oma jüngritele: ”Saatan, kurjem kurjemate seast, on tulemas, mistõttu ma ei räägi teiega enam suurt palju rohkem.”

Jeesus teadis, et Ta vajab aega olla Isaga, valmistumaks eesseisvaks konfliktiks. Ta oli kohe kohe sattumas õelate meeste küüsi, kellest Ta just äsja oli rääkinud ja Ta teadis, et Saatan teeb kõikvõimaliku kõigutamaks Tema rahu. Kurat püüdis Teda igal võimalikul viisil kiusata ja heidutada, et murda Jeesuse usku Isasse; teha ükskõik, mida, et takistada Jeesust jõudmast ristile.

Ka sina võid keset oma elu keeristorme mõelda, et: ”Kõik on läbi! Sellest ma küll välja ei tule!” Aga Jeesus ütleb: ”Ma tean, millest sa läbi lähed. Tule ja ammuta minu rahust!”

Sa võid hetkel minna läbi oma elu kõige raskemast ajast, kus kõik tundub lootusetu ja ebakindel. Sul on tunne, et puudub igasugune väljapääs ja iga uuele rajale pöördumine toob endaga kaasa veel enam stressi, segadust ja tüdimust.

Kuid see ei oma mingit tähtsust, millest sa oled läbi minemas! Su elu võib välja näha otsekui tornaadolt löögi saanuna. Sa võid kogeda katsumusi, mis muudavad su teiste silmis tänapäeva-Iiobiks. Kuid keset kõiki oma raskusi, hüüdes appi Püha Vaimu ja paludes Tal kasta end uuesti Kristuse rahusse, Ta ka teeb seda.

Inimesed näitavad su peale ja ütlevad: ”Selle inimese maailm on ju täiega kokku varisenud. Ometigi on ta otsustanud usaldada Jumala Sõna, sõltumata, kas ta jääb ellu või sureb. Kuidas ta küll seda suudab? Ta oleks pidanud juba ammu alla andma. Ja ometigi pole ta seda teinud! Läbi kõigi nende katsumuste pole ta kordagi läinud kompromissile selles, millesse ta usub. Milline võrratu rahu! Rahu, mis ületab kogu mõistuse!”