reede, 30. jaanuar 2009

VAIMU TUNNISTUS

„...ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde.“ (1Johannese 5:6)

On aegu, kus Püha Vaimu tunnistus minu sees ei lase mul vait olla ja tõuseb mu sees nii tugevalt, et ma lihtsalt pean suu lahti tegema ja midagi ütlema.

Püha Vaim elab meie sees, et ilmutada meile, mis on õige ja mis vale. Ta räägib vaikse tasase häälega sügaval meie südames. Paljud meie pühad esiisad uskusid taolisse Püha Vaimu töösse usklike südameis. Nad kuulutasid palju sellest „tunnistusest“ eneste sees, kuid kahjuks ei kuule ma seda tõde kuulutatavat enam tänapäeval. Tegelikult, Vaimu tunnistusest ei kuule tänapäeva kogudustes enam praktiliselt üldse!

Samas vajavad usklikud Vaimu tunnistust rohkem kui eales varem! Ja mida lähemale Issanda päev jõuab, seda enam me seda vajame. Saatan on hakanud üha jultunumalt võtma valguse ingli kuju, et petta Jumala valituid nii palju kui vähegi võimalik ja kus iganes võimalik. Tema õelad pettused vohavad nii valeõpetuste, valeõpetajate kui valeevangeeliumite kaudu.

Vaimu seesmine tunnistus toimib „rahu printsiibil“. Jumala rahu on võrratuim asi, mida sa kogeda võid ja kui see rahu saab häiritud, võid olla kindel, et Püha Vaim püüab sulle midagi öelda. Kui sinu vaimus on üks rahutus – üks keeris ja vankumine – siis Jumal annab sulle mõista, et midagi on valesti. Sa võid ühes Temaga kogeda piinlikkust, kurbust või viha.

„Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu...“ (Koloslastele 3:15). Ka ükskõik, milline patt, millest pole meelt parandatud, võib röövida uskliku kallihinnalise rahu. Ta süda on kistud kui ribadeks süütunde, hukkamõistu ja hirmu poolt ja Püha Vaimul on vaid kaks asja, mida selle kohta öelda: „Paranda meelt ja põgene!“

Püha Vaim tõepoolest räägib sinuga, et korrigeerida sind ja tegeleda sind puudutava patu, õigluse ja kohtumõistmisega. Sest niipea, kui lugu jõuab juhtnööride andmiseni – seda siis sel tasasel, vaiksel häälel, mis annab sulle teada, kuhu minna või mida teha – siis Ta ei saa tegutseda määrdunud astjate kaudu.

Kui sa jääd oma patu sisse – ei tunnista seda ega tegele sellega – hakkab su süda toitma sind terve rodu valedega. Sa hakkad kuulma õpetusi, mis lubavad sul vabalt tunda end keset oma pattu. Sa võid hakata mõtlema, et: „Ega mu probleem nüüd ikka nii hull ka ei ole ja ma ei tunne end üldsegi mitte süüdi!“ Kuid niiviisi mõeldes lähed sa omadega täitsa rappa.

Jesaja räägib inimestest, kes läksid välja ja kuulutasid oma igatsusest kuulda Jumala nõu. Nad ütlesid: "Tõtaku tema, tehku kiiresti, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!" (Jesaja 5:19). Kuid nende inimeste südameis valitses pettus ja nad keerasid oma nõuannetes täitsa ära. Patt oli rikkunud nende arusaamise ja selle tulemusena polnud nad võimelised tegema vahet sellel, mis õige või väär. See omakorda tingis aga selle, et nad hakkasid nimetama asju, mis pühad ja õiged, valedeks. Jesaja ütles neile: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!“ (Jesaja 5:20)

neljapäev, 29. jaanuar 2009

HINGA ISA ARMASTUSES

Oled sa kunagi kuulnud mõnd oma sõpra või lähedast küsimas su käest: “Oled sa mu peale pahane? Olen ma midagi valesti teinud?”

Võib-olla olid sa lihtsalt vait või sügavalt oma mõtteis, mistõttu sa vastad: „Ei, ma ei ole pahane. Sa pole midagi valesti teinud. Ma lihtsalt olen pisut vaikne praegu.“

Kuid nemad ei jäta jonni ja küsivad: „Kas ma ehk ütlesin midagi valesti?“, mispeale sa vastad: „Ei, sa ei öelnud midagi valesti. Kõik on korras.“ Et aga seda inimest lõplikult veenda, pead sa teda ehk kallistama ja ütlema: „Kuule, ma armastan sind ja ma ei ole üldsegi mitte pahane su peale. Kui sa aga samas vaimus jätkad, võin ma küll pahaseks saada.“

Armsad, ülaltoodud olukord on see, kuidas meie oma Taevase Isaga käitume. Päeva lõpus oma salajasse palvekambrisse sisenedes ütleme me: „Vaataks nüüd korra üle, kuidas ma täna Jeesust kurvastasin? Mida ma valesti tegin või mida unustasin tegemata jätta? Ma olen omadega ikka täitsa metsas ja ma ei saa aru, kuidas Ta üldse suudab mind armastada? Issand, andesta mulle veel üks kord. Üks päev muutun ma tõeliselt kuulekaks ja siis sul pole enam probleemi minu armastamisega.“ Samas aga on Jumal olnud pidevalt su juures, valmis sind iga hetk kallistama. Ta tahab näidata sulle, kui väga Ta sind armastab ja anda sulle võimaluse rahuneda maha ning hingata Tema armastuses.

Kui kadunud poeg koju tuli, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai omale uue rüü, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Üks asi, mida see poeg täiega koges, oli turvatunne oma isa armastuse suhtes. Ta teadis, et isa on alati koos temaga, töötab koos temaga ja armastab teda. Just sedasama teeb ka meie Taevane Isa meiega!

Ükskõik, kui kaugele me ka oma Isast ei sattuks – meil on jätkuvalt võimalus tulla tagasi Tema juurde. Kuid me peame uskuma, et me oleme vastuvõetud Tema armastuses (Efeslastele 1:4-7)

Ta ootab avalisüli kõiki, kes on valmis tulema Tema juurde ja saama osa Tema armastusest.

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

ME OLEME PIIRANUD JUMALAT LEPPIDES LIIGA VÄHESEGA

Jumalal on nii palju, mida Ta tahab teile anda. Tema igatsus on „avada teile taevaluugid ja kallata teile õnnistust küllastuseni.“ (Malaki 3.10) Ta seisab pilgeni täis varaaidas ja ütleb: „Ma olen andev, armastav Jumal, kuid nii vähesed saavad osa sellest, sest nad ei lase mul olla enestele Jumalaks!“

On selge, et me peame tänama Jumalat kõige eest, mis Ta juba on teinud ja andnud meile. Samas aga ei tohiks me piirduda ainuüksi sellega, mida me ise peame paljuks! Nii paljud kristlased on rahul vaid kirikus istumise ja Jumala ligiolust õnnistatud saamisega. Kuid sellised inimesed pole midagi enamat kui vaid „rahulolevad svammid“! Nad imavad kõik endasse, kuid piiravad Jumalat oma eludes, kui Ta tahab võida neid teenistuse tarvis.

Kui jüngrid olid hämmingus Kristuse imetegude üle, vastas Jeesus neile: „Jumalal on teie jaoks veelgi suuremad teod varuks!“ Enamus meist on otsekui Ta jüngrid – me näeme üht imet ja siis ketrame sellest kogu oma ülejäänud elud. Samas, kui me tõesti tunneksime oma Jumalat ja lubaksime Tal olla Jumalaks, paluksime me Talt nii palju enamat:

- Me ulatuksime usu läbi taevasteni, paludes Jumalal võtta rajalt maha kõik jumalakartmatud juhid nii kohalikes kui riigi tasandil üksustes. Me kisuksime maha kõik valitsuse jõud ja väed nagu Jumal ütles.

- Me usuksime, et Jumal aitaks meil immutada oma linn läbi Kristuse evangeeliumist. Me tõuseksime usus iga relva vastu, mis meie vastu suunatud ja kisuksime maha kõik Saatana kõrgistused oma peredes ja kogudustes.

Meie visioonid oleksid piiramatud! Me usuksime Jumalalt palju suuremaid asju, et need võiks sündida Tema kuningriigi auks.

teisipäev, 27. jaanuar 2009

TUNDA JUMALAT NAGU TA IGATSEB OLLA TUNTUD

Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa...“ (Johannese 14:9). Me peaksime nägema Jeesust mitte inimliku õpetuse vaid Vaimu ilmutuse läbi – nõnda, nagu Ta igatseb, et me Teda näeksime ja tunneksime! Me peaksime võtma omaks Jumala nägemuse ja tunnistuse Kristusest, sest ainult niiviisi õpime me tundma Jumalat nõnda nagu Ta tahab, et me seda teeksime.

Järgnev on see, kuidas ma usun, et Jumal tahab, et me Tema Poega näeksime: „Aga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jakoobuse 1:17)

Jeesus oli kui kingitus, kui and! Jumal koondas kõik oma allikad kokku Jeesusesse – „Ta andis oma ainusündinud Poja...“ (Johannese 3.16). Kristus on Jumala hea ja täiuslik and meie jaoks, kes läkitati maa peale. Näed sa Jeesust kui Jumala täiuslikku andi sinu jaoks? Näed sa Teda kui ainukest allikat, kelle läbi elada rõõmsat, võidukat, õiglast elu täis rahu ja hingamist?

Aegu enne seda, kui sind üldse loodi, nägi Jumal juba ette kõiki su valusid ja vajadusi. Ta teadis juba ette, et sa pead hakkama tegelema oma probleemide lahendamisega. Kuid Ta ei kogunud oma vastuseid kokku ega saatnud neid sulle kui mingi käsiraamatuna. Ei, Ta kinkis meile kõigile üheainsa lahenduse – mis vastaks kõikidele meie kriisidele ja vajadustele. Üheainsa Mehe, üheainsa Tee, üheainsa Vastuse kõigele, mida me vajame – Jeesuse Kristuse!

Jumal ütleb sulle: „Ma ei taha, et sa elaksid homse nimel, sest seda tehes jääb sulle ainult võimalus vaadata tagasi ja mõista, et tänane päev oleks olnud kõige parem aeg su jaoks. Jeesus ei saa muutuda su jaoks paremaks või tugevamaks kui Ta seda juba on! Miks sa siis ei lase mul olla sulle Jumalaks juba täna?“

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

TEMA HÄÄLE TUNDMINE

Need, kes tõeliselt tunnevad Jumalat, on õppinud ka eristama Tema häält kõigist teistest häältest. Ta tahab, et sa oleksid täiesti veendunud Tema igatsuses rääkida sinuga – anda teada sulle asju, mida sa iial pole varem näinud või kuulnud.

Ma usun, et on kolm asja, mis on vajalikud selleks, et kuulda Jumala häält:

1. Vankumatu kindlus teadmises, et Jumal tahab sinuga rääkida. Sa pead olema selles täiesti veendunud ja kindel. Sest Ta tõepoolest on kõnelev Jumal ja Ta tahab, et sa tunneksid Tema häält, et täita Tema tahet. Kõik, mida Jumal ütleb, ei ulatu kunagi väljapoole Piibli piire.

2. Kvaliteetaeg ja vaikus. Sul peab olema tahe eraldada end vaid Jumala jaoks ja vaigistada kõik muud hääled. On tõsi, et Jumal räägib meiega läbi kogu päeva. Kuid samas, iga kord, kui Jumal on tahtnud rajada midagi mu elus, on see alati tulnud esile alles peale seda, kui ma olen vaigistanud kõik muud hääled peale Tema oma.

3. Usus palumine. Me ei saa mitte midagi Jumala käest enne (kaasaarvatud Tema hääle kuulmine), kui me tõesti ei usu, et Ta on võimeline edastama meile oma mõtteid ja laskma meil mõista Tema täiuslikku tahet!

Jumal ei ole kiusupunn! Ta ei lase vaenlasel petta sind. Kui Jumal räägib, siis rahu kaasneb koos sellega ja see on midagi, mida Saatan ei suuda iialgi järgi teha!

„Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält." (Johannese 10:2-5)

reede, 23. jaanuar 2009

KUS SA SEISAD

2Moosese 33-peatükis Mooses ei teadnud, et Jumal on talle kohe kohe ilmutamas suurimat ilmutust oma loomusest ja aust. See ilmutus pidi ületama kõik tava sõpruse ja osaduse piirid. See on ilmutus, mida Jumal tahab kinkida kõigile oma lastele.
Jumal ütles Moosesele, et Ta tahab näidata talle oma au: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime.“ (2Moosese 33.19) Ja siis Ta ütles: "Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!...Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.“ (2Moosese 33:20-22)

Antud kontekstis on heebreakeelne tähendus sõnale au „mina ise“. Jumal ütles Moosesele: „Mina ise lähen sinu lähedalt mööda.“ Üks teine piiblitõlge ütleb, et: „Ma peidan sind kaljulõhesse ja kaitsen sind oma väega seniks, kuni ma olen sinust möödunud.“

See on ka see, mida apostel Paulus silmas pidas, kui ta ütles, et me oleme „peidetud Kristusesse“. Kui me veame Jumalat alt ja patustame teadlikult Tema vastu, siis me ei tohiks jääda oma langenud olukorda, vaid peaksime kiiruga jooksma Jeesuse juurde, peites end Kalju varju. Paulus kirjutab: „Kõik meie esiisad...jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1Korintlastele 10:1,4)

Mis oli see võrratu ilmutus, mille Jumal andis Moosesele iseenda kohta? Mis on see tõde Tema kohta, mille ka meie peaksime talletama oma südameis? See on järgmine:

Ja Issand ütles Moosesele: "Ole hommikuks valmis! Mine hommikul üles Siinai mäele...Ja Issand laskus alla pilve sees. Mooses astus seal tema juurde ja hüüdis Issanda nime. Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: "Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata". (2Moosese 34:1,2 ja 5-7)

See oli üks suurem ja täiuslikum pilt sellest, kes Jumal on. Issand ütles Moosesele: „Tule siia mäele hommikul ja ma annan sulle lootust, mis hoiab sind. Ma ilmutan sulle oma südant viisil nagu sa kunagi varem pole näinud.“ Milles peitus see „au“, mida Mooses nägi Issandas? See peitus selles, et: „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata"

Kristus on täielik peegeldus sellest aust, sest kõik, mis peitub Isas, on peidus ja Pojas. Ja Jeesus saadeti siia maailma selleks, et tuua see au meieni.

neljapäev, 22. jaanuar 2009

TÄNU AEG!

Tänu-teema kerkis minu jaoks hiljaaegu taas esile, kui seisin silmitsi mitmete suurte raskustega. See oli aeg, mil meie koguduse hoone vajas suurt remonti; vallaelanike probleemid kuhjusid ja mulle jäi mulje, et ükskõik, kellega ma ka kokku ei puutunud, kõik läksid läbi teatud sorti raskustest. Ja ma tundsin, kuidas kõik need asjad hakkasid lihtsalt üle pea kasvama!

Läksin istusin oma kontoris maha ja mul oli lihtsalt kahju iseendast. Hakkasin Jumala eest virisema: „Issand, kui kaua sa mul lased keset seda kuumust praadida? Kui kaua ma pean paluma kõigi nende asjade pärast enne, kui sa üldse midagi teed nende suhtes? Millal sa küll ometi vastad mulle, Jumal?“

Korraga aga langes Püha Vaim mu üle ja ma tundsin häbi. Püha Vaim sosistas mulle kõrva: „David, hakka lihtsalt tänama mind. Too mulle tänuohver kõigi nende asjade eest, mis ma olen sinu heaks teinud minevikus ja nende eest, mida ma saan alles tegema. Too mulle oma tänu ja korraga sa näed, et kõik on teisiti!“

Need sõnad sööbisid mu vaimu, kuid samas hakkasin ma mõtlema: „Mida Jumal küll mõtleb selle „tänuohvri“ all?“ Otsisin selle väljendi Piiblist üles ja olin lausa hämmingus kõigist neist viidetest, mida selle kohta leidsin:

- „...ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!“ (Psalm 107:22).

- „Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.“ (Psalm 116:17).

- „Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!“ (Psalm 95:2).

- „Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele!“ (Psalm 100:4).

Me elame ajal, kus meie ülempreester Jeesus on juba toonud omaenese vere ohvri, et lepitada meie patud Isa ees. Kristus on kustutanud kõik meie üleastumised ja neid ei peeta meie vastu. Seega, lepitustöö on meie eest juba tehtud!

Samas, nõnda nagu iisraellased, nõnda peame ka meie tulema Issanda õuedesse tänu –ja kiituslauluga (Psalm 100). Ja me peame võtma enesega kaasa kaks ohvriandi ehk „kitse“, milleks on meie huuled ja neilt lähtuvad sõnad. „Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: "Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!“ (Hoosea 14:3) Jumal ütleb: „Tulge minu ligiollu tänusõnadega. Rääkige ja laulge mulle kiitust!“

Me ei pea enam tooma Jumalale vereohvreid või kulla ja hõbeda ohvreid, et saada oma patud andeks. Selle asemel peame tooma hoopis oma tänu ja kiituse: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Heebrealastele 13:15) See „huulte vili“ on meie tänu ja kiitus!

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

ÕIGE LAUL – VALE POOL

Kui Iisraeli lapsed läksid läbi oma katsumuste, pidid nad siis tõesti väljendama tänu ja kiitust keset seda kõike? Olles ümberpiiratud ja keset suurimat lootusetust, ootas Jumal siis tõesti, et nad Teda tänaksid?

Jah – absoluutselt! Sest selles peitus nende raskusest väljapääsu saladus! Teate, Jumal ootab kõigilt meilt midagi keset meie meeletuid koormaid ja katsumusi. Ta ootab, et me tooks Talle tänuohvri keset seda kõike.

Ma usun, et Jakoobus oli sellele saladusele jälile saanud, kui ta manitses meid öeldes: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse...!“ (Jakoobuse 1:2). Teisisõnu ütles ta: „Ärge andke alla! Ehitage oma südameisse altar ja tooge sinna keset oma kannatusi rõõmsaid tänuohvreid.“

Iisraeli lapsed küll tõid Jumalale tänu –ja kiitusohvreid, kuid nad tegid seda valel pool Surnumerd. Jah, rahvas rõõmustas kogu õhtu läbi, kuid Jumalal ei olnud sellest head meelt, sest igaüks oskab hõisata siis, kui võit juba õuel! Kuid küsimus, mille Jumal Iisraeli ette seadis oli: „Kas te kiidaksite mind enne, kui ma teid aitan? Veel siis, kui te olete keset oma lahinguid?“

Ma usun, et kui Iisrael oleks kiitnud ja ülistanud alles Surnumere „katsumuste poolel“, poleks nad hiljem pidanud uutest katsumustest läbi minema. Nad oleksid läbinud Surnumere proovi ja sellest oleks piisanud. Nad oleksid näinud veeallikaid purskamas keset kõrbe ja nad poleks enam iialgi pidanud kogema janu.

Aidaku meid Jumal laulmaks õiget laulu juba keset katsumusi, sest see pakub suurimat meelehead meie Taevasele Isale.

Seisad sa ehk silmitsi oma elu raskeima ajaga just praegu? Siis laula! Kiida ja ülista! Ütle Issandale: „Sina suudad! Sa oled aidanud mind varem ja teed seda kindlasti ka nüüd. Ma lihtsalt hingan ja rõõmustan sinus.“

teisipäev, 20. jaanuar 2009

TÄNU OHVER

Üks kõige tähtsamaid salme kogu Piiblis on kirja pandud Peetruse esimeses kirjas. Apostel räägib meie usu proovilepaneku vajadusest: „...et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.“ (1Peetruse 1:7)

Samas kirjalõigus ütleb Peetrus ka seda, mida me võime oodata keset neid usu läbikatsumisi: „ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes.“ (s.6)

Kreekakeelne tähendus sõnale kiusatus on „läbi katsumine, kontrollimine, raskustega proovilepanek ja vastuseis“. Peetrus ütleb: „Kui te olete Jeesuse Kristuse järgijad, siis lähete te ka läbi paljudest rasketest katsumustest ja kiusatustest. Teid pannake ikka täiega proovile!“

Selle kirjakoha põhjal võiks kujutada ette Jumalat ütlemas: „Teie usk on mulle väga kallis – kallim kui kõik maailma rikkused kokku, mis ühel päeval kaovad. Mistõttu neil viimseil päevil – mil vaenlane saadab kõikvõimalikke rünnakuid te vastu – tahan ma, et te seisaksite kindlate ja vankumatutena usus.“ Ta jätkab: „Ma hoian ja õnnistan teid keset raskeid aegu! Teie osa on lihtsalt uskuda minusse ja minu vägi kannab teid läbi usu!“ „...keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (s.5) Peetrus ütleb meile: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...“ (2 Peetruse 2:9).

Paulus kirjutab: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13)

On selge, et Jumal ei taha lasta meil viibida keset kiusatusi. Miks peakski Ta olema huvitatud sellest, et lasta meil kogeda kiusatusi ja häda? Tema nimi ei saa mitte austatud läbi oma laste kannatuste vaid läbi nende kannatuste tulemuste!

On vaid üks viis, kuidas põgeneda oma katsumuste eest ja see on läbida proovilepanekud! Mõelge sellele: kui te koolis käisite, siis milline oli ainuke võimalus, mille kaudu pääseda kooli „orjusest“? Läbi lõpueksamite! Ja kui te neid ära ei teinud, jäite te istuma! Sama lugu oli ka iidsete iisraellastega, kui Jumal nad Surnumere juurde tõi. Jumal pani oma rahva proovile ja katsus nad läbi. Ta pani nad otsekui kaljuservale kõlkuma, kus mõlemal pool kõrgusid suured mäed, ees laius lõputu meri ja tagant lähenesid vaenlaste väed.

Kuid Jumal pani Iisraeli sellesse olukorda selleks, et näha nende reaktsiooni. Ta tahtis, et Ta rahvas tunnistaks oma abitust. Ta tahtis kuulda neid ütlemas: „Me mäletame, kuidas Jumal päästis meid surmava katku käest. Me mäletame, kui Ta tõi meid välja põletavast katsumuste ahjust, kus me nii ööd kui päevad pidime laduma tellistest müüri. Jumal päästis meid siis ja teeb seda ka nüüd! Rõõmustugem siis Tema ustavusest! Tema on Jumal ja Ta on andnud meile tõotused, mida Ta ka peab. Ta kaitseb meid iga vaenlase eest, kes tõuseb meie vastu.“

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

TUNDES JUMALAT

Esitan siinkohal väga šokeeriva väite ja mõtlen seda tõsiselt: ma tõesti ei tunne Jumalat! Mis tähendab seda, et ma ei tunne Teda nii nagu Tema tahab, et ma Teda tunneks. Kuidas ma seda tean? Püha Vaim ütles mulle. Ta sosistas mulle väga armastaval viisil: „David, sa tegelikult ei tunne Jumalat viisil nagu Ta tahaks, et sa Teda tunneks. Sa ei lase Tal tegelikult olla Jumal oma jaoks.“

Vanas Testamendis võttis Jumal ühe rahva iseendale. Rahva, kes ei olnud ei rikkam ega targem kui teised, aga kellele ta sai olla Jumalaks: „Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks...“ (2Moosese 6:7). Ehk teisisõnu ütles Jumal: „Ma õpetan teid, kuidas olla minu rahvas, et mina võiksin olla teie Jumal!“ Jumal tõepoolest ilmutas end ja ilmus oma rahvale ikka ja jälle. Ta saatis oma inglid. Ta kõneles nendega kuuldaval häälel. Ta täitis iga oma tõotuse võrratute lahendustega. Ja ometigi, peale 40 aastat kestnud imesid ja tunnustähti ei saanud Jumal teha muud kui tõdeda oma rahva suhtes, et: „Te ei tunne mind ega minu teid!“

„Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.“ (Psalmid 95:10). Jumal ütles: „Keset seda kõike ei lasknud te mul kordagi olla Jumal! Kogu 40 aasta jooksul, mis ma püüdsin teid õpetada, ei õppinud te siiski mind tundma ega teadnud, kuidas ma tegutsen!“ Jumal otsib endiselt inimesi, kes lasevad Tal olla Jumalaks oma elus ja seda kuni sinnamaani, et nad tõesti õpiksid tundma Teda ja Tema teid!

Piibel ütleb Iisraeli kohta: „Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.“ (Psalmid 78:41). Iisrael oma uskmatuses pöördus ära Jumalast. Nõnda samuti usun ma, et ka meie piirame Jumalat oma kahtluste ja uskmatusega. Me küll usaldame Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid samas on meie usul alati oma piirid ja takistused. Ikka leidub kasvõi mõni väike alagi, kus me paneme bloki peale ega usu, et Jumal võiks midagi teha me heaks.

Mina piiran Jumalat eelkõige tervenemise vallas. Olen palvetanud mitmete inimeste füüsilise tervenemise eest ja näinud Jumalat saatmas korda imesid ime järel. Kuid kui asi jõuab minu endani, panen ma Jumalale bloki peale. Ma kardan lasta Tal olla Jumal minu enda jaoks! Ma tambin end tablette täis või jooksen arsti juurde, enne kui palvetan iseenda eest. Ma ei ütle, et arsti juurde minek oleks vale, kuid sageli kuulun ma pigem nende hulka, kes „oma haiguseski ei otsinud Issandat, vaid arste.“ (2Ajaraamatu 16:12)

Luba mul küsida: kas sa palud, et Jumal võik lammutada müüre Hiinas või Kuubas, aga kui asi jõuab su oma pere päästeni, pole sul grammigi usku?! Sa mõtled: „Ma ei usu, et Jumal tahab seda teha. Mu pereliige on selline kõva pähkel ja mul on tunne, et Jumal ei kuule mind tema osas.“ Kui nii, siis sa ei näe Teda kui Jumalat! Tema teed on sulle tundmatud, sest Jumala igatsus on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Iisraeli 70 pühakut sõid ja jõid otse Jumala ligiolus ja ometigi ütles Jumal nende kohta, et: „Te iialgi ei õppinud tundma minu teid.“ Jüngrid veetsid kolm aastat Jumala ligiolus koos Kristusega, ammutades Tema õpetustest ja olles Temaga nii ööd kui päevad. Ometigi, kõige lõpus, hülgasid nad Ta ja andsid päkkadele tuld, sest nad ei tundnud Tema teid.

Jeesus ütleb, et Jumal ei võta kuulda meie palveid või kiitust ainuüksi seetõttu, et me korrutame neid järjest tundide viisi. On täitsa võimalik paluda ja paastuda ja teha õigeid asju ning ometigi mitte jõuda paika, mille järgi me igatseme, et õppida tundma Teda ja Tema teid. Me ei õpi tundma Tema teid ainuüksi oma palvekambris, kuigi igaüks, kes tõeliselt tunneb Issandat, on ka väga lähedane Temaga. Sa ei saa tunda Jumala teid ilma võtmata rohket aega palveks. Kuid palve omakorda peab olema kvaliteetaeg, kus me laseme Jumalal olla Jumal me jaoks – usaldades iga oma vajaduse ja palve Tema hoolde ning jättes need sinna.

reede, 16. jaanuar 2009

ÕLEKÕRRE OTSAS?

Tunned sa, et su elu ripub õlekõrre otsas? Väsinud, tüdinud ja iga hetk alla andmas? Tahan julgustada sind vastama järgmistele küsimustele, öeldes lihtsalt kas „jah“ või „ei“:

- Kas Jumala Sõna tõotab täita kõik sinu vajadused?
- Kas Jeesus lubas sind mitte iialgi maha jätta ja olla koos sinuga kuni aegade lõpuni?
- Kas Ta ütles, et hoiab sind langemast ja esitleb sind veatu ning laitmatuna Isa trooni ees?
- Kas Ta ütles, et varustab sind igal ajal kõigega, mida vajad? Kas Ta lubas anda sulle kõik, mida - vajad evangeeliumi kuulutamiseks?
- Kas Tema on rohkem valmis andma kui sina vastu võtma? Kas Ta on suurem sinu sees kui see, kes on maailmas?
- Kas Tema mõtted sinu suhtes on kõige paremad mõtted? Annab Ta tasu neile, kes Teda kogu südamest otsivad?
- Kas Ta valmistab sulle paiga igavikus? Tuleb Ta üks päev pilvede peal, et viia oma rahvas koju? Lähed sa koos Temaga, kui Ta tuleb?

Sinu vastus kõigile neile küsimustele peaks olema absoluutne „JAH!“

Nüüd aga vii läbi üks seesmine inventuur ja küsi iseendalt: Kas ma tegelikult ka usun, et Jumal on ustav pidama oma sõna või on mu usk on heitlik? „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka. Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:2-7)

Sa võid saada osa Jumala tarkusest, mis aitab lahendada ükskõik, millised eluprobleemid. Aga seda juhul, kui sa usud ilma kahtlemata, rajades kogu oma elu ja tuleviku sellele tõotusele: Jumal jagab oma tarkust kõigile!

neljapäev, 15. jaanuar 2009

KAASA OMA SÜDA!

Jumalale pole ükski tegu vastuvõetav, mis tehtud nurina ja vastumeelsusega. „Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.“ (Koloslastele 3:23) Kogu hingest tähendab „kogu oma südame ja jõuga – kõigega, mis sinus on!“

Paulus kirjutab: „Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult...“ (2Korintlastele 9:7). Apostel toob siin esile andmise kahekordse sisu: see puudutab meie rahalisi ohvreid aga ka kogu meie elu pühendamist Issanda tööle!

Paulus kirjutas, et Makedoonia kogudus praktiliselt anus temalt luba võtta üles korjandus vaeste kannatavate usklike jaoks Jeruusalemmas. Need makedoonlased olid nii pühendunud Jumalale, et andsid omaenese vaesusele vaatamata.

„...sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile.“ (2Korintlastele 8:5). Paulus ütleb, et makedoonlased andsid nii palju enam kui lihtsalt raha. Nad ütlesid talle: Siin on meie ohvriand – mida sa tahad, et me sellega teeksime? Me soovime vabatahtlikult osaleda jumalariigi töös.“ Nad ei hoidnud midagi tagasi teenides Jumalat ja oma vendi. „Nad on ju andnud...koguni üle oma jõu. Nad ise on vabatahtlikult...“ (8:3) Nad andsid üle oma inimlike võimete ja tegid seda läbi rohke palve!

Kui sa annad ainuüksi seetõttu, et sa pead seda kohustuslikuks või sa arutled pidevalt selle üle, kas kümnise maksmine on ikka Vana või Uue Testamendi õpetus, siis on su südamehoiak väga vildakas! Kui sa annad 10% oma sissetulekuist vaid seetõttu, et pastor seda sinult ootab, siis see on vale. Ükski neist aspektidest ei jõua tegelikult asjatuumani – selleni, mida tegelikult andmine tähendab!

Kui sina tahad pühendada end täielikult Jumalale ja Tema teenistusele, siis sa pead tegema seda rõõmuga, sest Jumal armastab rõõmsat andjat! (2Korintlastele 9:7)

Olen ise selle salmi poolt täiega pihta saanud, sest üsna tihti on tulnud ette aegu, kus ma kas oma isiklikus elus või jumalariigi töös olen tegutsenud ilma Issanda rõõmuta. Olen kuulnud nii mitmeid kristlasi ütlemas: „Ma olen nii väsinud. Ma ei tea, kuidas ma küll kõige sellega toime tulen? Oo Jumal, tule ja anna mulle jõudu!“ See on inimlik karje, mis omane kõigile meist. Kuid enese pühendamine Jumala meeleheaks peab lähtuma rõõmsast südamest, mis tegelikult kättesaadav meile kõigile – läbi lapsemeelse usu.

Kreekakeelne tähendus sõnale rõõmsameelne on „lustlik, rõõmus, rahulolev“. See tähendab omada kerget südant, rõõmu ja lustlikku meelt. Jumal ütleb: „Milles iganes ka teie töö minu heaks ei seisneks – olgu see siis eestpalve, ülistus minu koguduses või minu otsimine oma isiklikus palvekambris – tehke seda kõike rõõmsa meelega! Olge rõõmsad ja helded kõiges – oma rahaasjades, on teenistuses, ajas ja kogu elus!“

Tahaksin sinult küsida: kas Jumala teenimine on muutunud sinu jaoks igavaks kohustuseks? On see kui koorem, mis muudab sind kurvaks ja kurnatuks? Jumal ei taha, et sa nuriseksid oma koormate pärast, vaid peletaksid need eemale, haarates kinni Tema Sõnast.

Sinu arveldusarve, mis täidetud Tema allikatega, peitub usus. Ta ütleb: ma olen juba valmistanud kogu varustatuse su jaoks. Milline vajadus küll võiks olla nii suur, et ma ei suudaks rahuldada seda viisil nagu ettenähtud?“

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

PIISAVUS KÕIGES

Miks kogevad nii paljud usklikud nõrkust, meeleheidet ja tühjustunnet ning seda lausa nii, et nad tunnevad, et ei jaksa enam edasi minna? Aga seetõttu, et neil ei ole sedasama ilmutust, mille Püha Vaim andis Paulusele. Ilmutus kogu varustatusest, mille Jumal on valmistanud kõigile neile, kes on valmis selle usu läbi vastu võtma.

Kas sina sobitud Pauluse poolt esile toodud kirjeldusega ülevoolavalt varustatud sulasest, kellel on kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel igal ajal ja igas raskuses?! Oled sa seda kogenud, ammutades taeva panga varudest?

Töötasin aastaid koos Kathryn Kuhlman’ga, kuulutades tema koosolekutel nii hommikuti kui õhtuti, valades täiega oma südame välja rahva ees. Päeva lõpuks olin üsna kutu. Ühel õhtul ütles Kathryn mu naisele Gwenile ja mulle: „Lähme välja sööma!“, mispeale ma vastasin, et: „Anna andeks, aga ma olen liiga väsinud. Tahan minna hotelli ja lihtsalt magada.“

Ta vaatas mulle uurivalt otsa ja küsis: „David, kas sa kõnelesid täna Püha Vaimu võidmise all?“, mispeale ma vastasin: „Sa ju tead, et ma olin võitud. Altarid olid otsekui õlitatud!“ Siis ütles Kathryn vaikselt: „Siis oled sa millegi olulise maha maganud. Kuulutades Püha Vaimu väe all peaksid sa teenistuse lõpuks olema tugevam kui teenistuse alguses, sest tema on elu andev Vaim. Sa võid tõusta kõrgemale oma liha nõtrusest, sest Vaimu läbi oled sa vaba sest kõigest.“ Sellest hetkest alates olen ma rakendanud seda tõde oma teenistuses.

„...et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.“ (2Korintlastele 9:8). Küllaldaselt tähendab teisisõnu „pidevalt kasvamist ja lõpus rohkem omamist kui alguses.“ Ehk, kui lahing läheb väga tuliseks, suureneb ka Jumala arm. Kui nõrkus ja jõuetus võtavad maad, siis Tema tugevus ja jõud teevad seda veelgi enam, kui sa ainult usud sellesse.

teisipäev, 13. jaanuar 2009

TA ON JUBA VARUSTUSE VALMIS PANNUD

Kui Jumal kutsub meid ükskõik, millisele tööle, siis ta on ka juba varustuse valmis pannud, et me võiks oma ülesandeid täita. „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.“ (Korintlastele 9:8). Selle salmi näol ei ole tegu mingi lootustandva idee vaid tõotusega! See algab väitega „Jumal on vägev andma!“

Jumal ei ole huvitatud ainuüksi sinu vajaduste rahuldamisest, sest Ta alati igatseb anda rohkem kui sa vajad. See on, mida „rikkalikult“ tähendab – lõputu, ülikülluslik varustatus! „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Mõtle korra sellele, mida siin lubatakse! Kui sa oled väsinud ja tüdinud ja sul on tunne, et enam ei jaksa, siis Jumal on võimeline sind julgustama, andes teada, et sul saab olema kõik, mida sa vajad – igal ajal ja igas võimalikus olukorras. See on otsekui Issand ütleks: „Pange tähele, kõik mu lapsed! Kõik, kes te ustavalt käite mu kojas ja teete tööd nii palve, kiituse kui vaimulike võitluste läbi. Ma tahan anda teile külluslikult jõudu, lootust, rõõmu, rahu, hingamist, finantse, julgustust ja tarkust. Tegelikult tahan ma, et teil oleks ülevoolavalt kõike, mida te vajate, igal ajal!“

Jumala plaan pole kunagi ette näinud meie staatust „vaeste kirikurottidena“. Hoopis vastupidi! Külluses elav jumala sulane on see, kes naudib ilmutust Jumala võrratust varustatusest, mis tema jaoks valmis pandud. Ja ta järgib seda ilmutust usu kaudu! „Kuid nõnda nagu on kirjutatud: "Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad." Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1Korintlastele 2:9-10)

Ehk kui seda kirjalõiku teisisõnu võtta, siis: „Me esiisad ei suutnud iialgi haarata kogu Jumala rikkalikku varustatust, mille Ta oli neile valmis pannud! See ei jõudnud ei nende nägemustesse, kuulmisse ega ettekujutustesse. Kuid pole vähimatki põhjust, miks meie peaksime olema pimedad nende asjade suhtes, elades teadmatuses selle osas, mis kuulub meile. Meie silmad peavad nägema, kõrvad kuulma ja süda aduma, sest meie oleme see rahvas, kelle jaoks Jumal selle kõik valmistanud on! Püha Vaim on selle meile ilmutanud!“

Piibel ütleb, et me peaksime otsima Teda selle ilmutuse tõttu. Paulus kirjutas: „Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega.“ (salmid 12-14)

Ma usun, et enamus kristlasi ei ole tegelikult silmitsi seisnud Jumala tõotustest lähtuva väega! Me oleme lugenud neid lubadusi mitmeid kordi, kuid need ongi jäänud vaid sõnadeks paberil. Me ei ole neist kinni haaranud ega öelnud: „Issand, ilmuta mulle, mida sa oled mu jaoks valmis pannud! Ava mu meeled ja mu vaim nägemaks sinu allikaid. Su Sõna ütleb, et ma pean teadma kõiki neid asju, mis on mulle valmis pandud, et ma võiks neist osa saada sinu nime auks!“

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

VARUSTATUD SULANE!

Läksin hiljaaegu Issanda ette palves, omades üsna rasket südant ja mitmeid muresid, mida kanda. Hakkasin oma koormat Tema ees lahti harutama: „Oo Issand, ma pole eales varem nii väsinud olnud ja tunnen, et ei jaksa enam edasi minna!“ Ja siis hakkasin ma nutma. Olin nii väsinud ja kurnatud, et pisarad lihtsalt purskusid mu silmist. Seal silmili maas pisaraid valades mõtlesin endamisi: „Kindlasti mu pisarad liigutavad Jumala südant!“

Püha vaim tõepoolest tuli ja rääkis mu südamesse, kuid mitte viisil nagu mina oleksin seda oodanud! Mina ootasin kaastunnet, julgustust ja mõistmist ja seda Ta ka andis, kuid hoopis teisel viisil kui mina oleks arvanud.

Issand juhatas mind vaikselt lugema 2Korintlastele 9:6-11 ja ütles, et kõik, mida ma vajan, on peidus selles kirjakohas:

Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: "Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti." Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale,

Ma lugesin seda kirjakohta ja lugesin veelkord, kuid ometigi ei saanud sest’ midagi. Lõpuks panin oma Piibli kinni ja palusin: „Issand, ma olen segaduses – ma ei näe siin midagi, mis oleks mulle abiks või julgustuseks.“

Lõpuks Püha Vaim rääkis väga konkreetselt, siiski armastaval viisil, mu vastu: „Sel kõigel on vägagi pistmist sellega, millest sina hetkel läbi lähed. Sa oled viimasel ajal teeninud mind ilma rõõmsa ja ülevoolava vaimsuseta. Kuhu on kadunud su rõõm ja sära sinu teenistusest? Minu Sõna ei räägi ainuüksi raha andmisest vaestele, vaid ka minu ja mu Ihu teenimisest rõõmuga! Ma olen kutsunud sind New York City’sse, kuid ma ei teinud seda ilma, et poleks varustanud sind abi ja vajaminevate vahenditega. Kõik, mida sa vajad, on sulle kättesaadav – jõud, rahu, vägi, võime, rõõm ja hea tuju. Sul pole vähimatki põhjust teha oma tööd kurva – ja ülekoormatuna, sest sul on ligipääs kõigele jõule ja rõõmule!“

reede, 9. jaanuar 2009

ÕPI ISE SEISMA JA VÕITLEMA

Sa pead õppima ise võitlema omaenda võitlusi, sest sa ei saa loota kellelegi teisele oma vabastamise suhtes!

Võib-olla on sul mõni palve-võitlejast sõber, kellele sa võid iga kell helistada ja öelda: „Seisan hetkel ühe lahinguga silmitsi! Kas sa palvetaks mu eest, sest ma tean, et oled võimas Issandas?!“ Ühest küljest on see piibellik, kuid samas pole see Jumala täielik tahe su suhtes! Jumal tahab, et sinust endast saaks võitleja! Ta tahab, et sa suudaksid ise seista vastu vaenlase rünnakutele.

Jumal lubas Gideonile: "Et mina olen sinuga, siis sa lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe." (Kohtumõistjate 6:16). Jumal ütles: „Ma olen sind läkitanud – ma olen sinuga!“

Kuid siis tuli linnarahvas otsima inimest, kes oli kiskunud maha nende ebajumalad (vt.Kohtumõistjate 6:28-30). Kus oli Gideon? Peidus! – olles ebakindel Jumala tõotustes ja ikka veel kaheldes, kas Jumal on temaga? Gideon ütles: „Kui Issand on meiega, mispärast on siis see kõik meid tabanud? Ja kus on kõik tema imeteod, millest meie vanemad meile on jutustanud...?" (Kohtumõistjate 6:13). Sama kehtib nii paljude meiegi puhul! Jeesus on tõotanud meile, et: „...mina olen iga päev teie juures..." (Matteuse 28:20), kuid ometigi pole me õppinud seisma Tema Sõnal ja võitlema.

Kuid asjad hakkavad muutuma niipea kui sa oled täielikult veendunud, et Jumal on sinuga! Et Ta räägib sinuga ja näitab sulle kõike, mida vajad teada!

Sa oled tugevam kui sa arvad! Nõnda nagu Gideon, võid ju sinagi mõelda, et: „Kuidas ma küll võitlen? Ma olen ju nii nõrk ja nii kogenematu.“ Kuid Jumal ütles Gideonile: "Mine selles oma jõus...!“ (Kohtumõistjate 6:14). „Millises jõus?“ küsid sa kohe. Gideoni jõud oli seotud Jumala sõnaga, mis talle antud: „Tõesti, ma läkitan sind ja olen koos sinuga!"

Armsad, selles samas fraasis – „Ma olen sinuga!“ – peitub ka teie jõud! Ja te saate selle jõu, kui te usute seda sõna ja tegutsete tuginedes sellele.

neljapäev, 8. jaanuar 2009

TEGELE OMA HIRMUDE JA USKMATUSEGA

Iisrael oli langenud ebajumalateenistusse. Kuid nende peamine patt seisnes uskmatuses, mis omakorda tõi endaga kaasa erinevaid hirme. Mistõttu Jumal saatis nende juurde prohveti, kes paljastas nende peamise patu.

Prohvet kordas neile nii mitmeid kordi: „Vaadake nüüd endid – te kari argpükse, kes te kardate tõusta ja võidelda. Te olete juba alla andnud, kuigi oma ajaloos olete kogenud Jumala päästet ja vabastust! Ta kinkis teie isadele suured võidud, kui nad lootsid Tema peale ja Ta on lubanud ka teid päästa, kuid teie ei usu sellesse!“ (vt.Kohtumõistjate 6:7-10)

Paljud kristlased on lausa hirmunud selle ees, et vaenlane hävitab nad. Nad kardavad teha vigu või langeda tagasi oma pattu, misläbi Saatan saabki oma tahtmise. Kuid see on sulaselge vale otse põrgust endast! Piibel ütleb meile, et sa ei pea tundma hirmu elades seda elu, mida sa elad.

Kui sa hoiad hirmust kinni, muutub see nakkavaks. Igaüks sinu ümber saab osa sellest! Kui Gideon koondas oma sõjaväe, andis Jumal talle korralduse saata koju iga sõdur, kes kardab. „Kes kardab ja on arg, see mingu tagasi...Ja rahvast läks tagasi kakskümmend kaks tuhat...“ (Kohtumõistjate 7:3)

Jumal jagab sedasama sõnumit ka oma kogudusele tänapäeval. Ta küsib: „Miks te kardate? Miks te mind mitte usaldades teete pattu ega lase mul tuua võitu oma ellu? Olen ma ju lubanud võita iga deemonliku väe, mis tuleb teie vastu!“

Gideoni isal Joasel olid võimas kuju Baalist ja ka viljakustulp, mis mõlemad olid ehitatud hiiglaslikest kividest. Tema mõttekäik oli järgmine: „Baal on andnud midjanlastele võimu meie üle, mistõttu võib-olla kui me kummardame nende jumalaid, saame ka meie osa sellest väest.“ Inimesed tulid suurte vahemaade tagant ülistama neid jumalaid – nende hulgas ka midjanlased ja moabiidid. See oli Iisraeli jaoks üks võimas deemonlik kindlustus.

Jumal ütles Giideonile: „Ma ei vabasta Iisraeli enne kui te pole lahti saanud sellest ebajumalakujust, kes on tulnud minu ja teie vahele. Pange see kõrvale ja võtke maha!“ Mistõttu keset ööd „Giideon võttis kümme meest oma sulaste hulgast ja tegi nõnda, nagu Issand temale oli öelnud...“ (Kohtumõistjate 6:27). Ta haaras kirve ja kasutas köisi, et lammutada ja kiskuda maha nii Baal kui viljakustulp.

Jumalal on kaasaja kogudusele sama sõnum, mis tookord Gideonilegi: „Ma tahan aidata teid, kuid ma ei saa seda teha, kui te ei usalda mind. Te olete täis hirmu, mistõttu enne kui mina saan tuua oma vabastuse, peate te lammutama selle kindlustuse ja peidus oleva patu!“ Seepärast „pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid...“ (Heebrealastele 12:1). Me peame lammutama kõik hirmu ja patu kindlustused!

Gideon lammutas deemonlikud kindlustused tänu tugevale kirvele. Kuid meie kätte on usaldatud kümneid kordi võimsamad relvad kui seda oli Gideoni oma (vt.2Korintlastele 10:4-5)

Võit tuleb läbi usu kaudu palumise, mis ei tähenda tuima, külma palvet, aga palvet Vaimus. Palvet, mis usub, et Jumal vastab. „Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus...“ (Efeslastele 6:18)

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

KUIDAS TÕUSTA JA VÕIDELDA

Kogudustes räägitakse pidevalt vaimulikust sõjapidamisest. Sellele vaatamata pole kristlased õppinud ära vaenlasele vastu seismist, olles vaenlase jaoks ikka lükata ja tõugata

Mina ei usu, et iga ebaõnnestumine, mis kristlastele osaks saab, lähtub Saatanast. Me süüdistame teda alusetult iseenda hoolimatuses, sõnakuulmatuses ja laiskuses. Nii kerge on ju süüdistada vaenlast oma rumaluses, sest sellisel juhul ei pea me ise selle teemaga tegelema. Kuid, tänapäeva maailmas eksisteerib ka tõeline vaenlane ja tal on käed-jalad tööd täis!

Las ma rääkida sulle midagi Saatana strateegiast. Kui ta ei suuda kangutada Kõikväelist Tema troonilt, siis ta püüab lammutada Jumala kuju sinu sees! Ta tahab muuta kõik usklikud nurisejateks ja süüdistajateks.

Samas ei saa Saatan sind rünnata oma suva järgi, sest Jumal on seadnud tulemüüri iga oma lapse ümber ja Saatan ei saa sellest läbi ilma Jumala loata.

Saatan ei ole võimeline lugema kristlase mõtteid. Mõned kristlased kardavad paluda, kuna nad pelgavad, et Saatan kuulab salaja pealt. Teised arvavad, et vaenlane saab lugeda nende mõtteid. Kuid see pole nii! Ainuüksi Jumal saab olla kõikjalviibiv ja kõiketeadev.

Piibel käsib meil tõusta, olla tugev ja sõdida liha ja Kuradi vastu: „Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!“ (1Korintlastele 16:13). „Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!“ (Efeslastele 6:10)

Sa pead jõudma punkti, kus sul on kõrini sellest, et Kurat sind pidevalt tümitab, täites su elu madalseisude, depressiooni, kurbuse, tühjuse ja kiusamistega!

Kohtumõistjate Raamat ütleb meile, et: „Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning Issand andis nad seitsmeks aastaks Midjani kätte. Midjani käsi Iisraeli peal osutus tugevaks ja Midjani pärast tegid Iisraeli lapsed endile need mägedes olevad õõned ja koopad ning redupaigad.“ (Kohtumõistjate 6:1-2)

Iisraellased olid oma elu kõige madalamas seisus, olles näljaste, hirmunute ja abitutena sunnitud elama erinevais koopais ja kaevikuis. Kogu lugu sai alguse Gideonist ja levis siis kulutulena üle kogu laagri – iisraellased olid väsinud ja tüdinud peitmast end neis pimedais koopais!

Gideon ütles iseendale: „Kui kaua me peame seda kõike taluma? Midjanlased marsivad läbi meie maa kogemata mingitki vastuseisu. Keegi ei tõuse neile vastu ega võta midagi ette! Meile on räägitud, et meie esiisade Jumal tegutses meie isade heaks, kuid vaata nüüd meid – me oleme puupaljad ja elame pidevas hirmus!“

Miski tõstis pead Gideoni sees ja ta ütles midagi, mida Jumal igatses juba ammu kuulda: „See on kestnud liiga kaua! Me teenime kõikvõimast ja võidukat Jumalat. Miks lepime siis päevast päeva sellise virelemisega?“

Jumal ei liiguta lillegi enne kui sa pole lõplikult tüdinud – kuni sul pole kõrini kõrini olemisest! Sa pead tegema nii nagu Gideon tegi – hüüdma Issanda poole! Sest me teenime seda sama Jumalat, keda Iisrael teenis. Ja kui ta võttis iisraellasi kuulda keset nende ebajumalateenistust, siis Ta võtab kuulda ka sind, kui sa oled siiras ja avatud.

teisipäev, 6. jaanuar 2009

USKMATUSE PALVE

Kindlasti oled sa kuulnud usupalvest. Kuid mina usun, et usupalvel on ka peegelkujutis ja see on palve, mis on rajatud lihale. Mina nimetan seda uskmatuse palveks.

Tahaksin siinkohal esitada sulle ühe küsimuse: oled sa kunagi kuulnud Jumalat ütlemas sulle: „Lõpeta palvetamine ja tõuse oma põlvedelt“? On Ta Vaim kunagigi käskinud sul „lõpetada nutmine ja pühkida pisarad“ ning küsinud „miks sa ometigi mu ees silmili oled“?

Just need on need sõnad, mida Issand ütles Moosesele: "Miks sa minu poole kisendad?“ (2Moosese 14:15). Otsene heebreakeelne tõlge nimetatud lausele on: „Miks sa kisendad mu ees? Milleks selline lärmakas anumine mu kõrvades?“

Miks Jumal küsis midagi sarnast Mooseselt? Oli siin ju tegu jumalakartliku palvetava mehega, kes viibis keset oma elu suurimaid raskusi - vaarao jälitas iisraellasi, kel polnud kuhugi põgeneda. Enamus kristlasi oleksid eeldatavasti reageerinud samamoodi kui Mooses. Ta läks kõrvalise mäe jalamile ja võttis aega olla üksi koos oma Issandaga, valades palves välja kogu oma südame.

Kui Jumal kuulis Moosest kisendamas, ütles Ta temale: „Aitab!“ Piibel ei anna meile täpset ülevaadet sellest, mis peale seda juhtus, kuid võimalik, et Jumal ütles: „Mooses, sul pole vähimatki õigust halada mu ees. Sinu nutt on kui solvang minu ustavuse suhtes. Ma olen juba andnud sulle oma vankumatu tõotuse vabastamise suhtes ja andnud ka juhtnöörid, mida teha, mistõttu lõpeta see halamine.“

Seistes silmitsi oma eneste raskustega, võime me end veenda, et: „Palvetamine on kõige tähtsam asi, mida ma hetkel teha saan.“ Kuid samas tuleb aeg, kus Jumal ootab, et me tegutseksime ja kuuletuksime Tema Sõnale usus. Neil hetkedel ei luba Ta meile seda luksust minna kõrbesse palvetama. See läheks sõnakuulmatuse alla ja meie palved peegeldaksid vaid uskmatust.

Uskmatuse palve arvestab ainuüksi Jumala headusega, kuid ignoreerib täiega Tema kohtumõistmist ja selle tõsidust. Paulus kirjutab: „Vaata siis Jumala heldust ja karmust.“ (Roomlastele 11:22). Apostel mainib teadlikult Jumala headust ja karmust ühes salmis, andes mõista, et need kaks käivad käsikäes.

Jesaja väljendas seda Vanas Testamendis järgnevalt: „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule. Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.“ (Jesaja 59:1-3)

Armsad, Jumal ei ole muutunud Vana ja Uue Testamendi vahel. Ta tõesti on helduse ja armastuse Jumal nagu Jesaja seda ütles, kuid samas Ta vihkab pattu, kuna on ka püha ja õiglane. Seepärast ütleski Ta Iisraelile: „Ma ei kuule teid teie patu tõttu!“

Mõelge Taaveti sõnade peale: „Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel. Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud. Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält. Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!“ (Psalmid 66:17-20)

Taavet ütleb siin, et: „Ma nägin nurjatust oma südames ja keeldusin elamast edasi koos sellega. Seetõttu läksin ma Jumala ette, et Ta puhastaks mind ja Ta kuulis mu palvet. Kuid kui ma oleksin oma patust kinni hoidnud, poleks Ta mu hüüdu kuulnud.“

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

LÄHEDASE OSADUSE TEINE POOL

Jumala aus elamine ei tähenda ainuüksi seda, et me võtame vastu Isa armastuse, vaid ka seda, et me armastame Teda vastu. Siinkohal on tegu kahepoolse kiindumusega, kus mõlemad pooled nii annavad välja kui saavad ka vastu. Piibel ütleb meile: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5Moosese 6:5)

Jumal ütleb meile: „Anna, mu poeg, oma süda mulle ja su silmad tundku head meelt mu teest!“ (Õpetussõnad 23:26). Tema armastus eeldab, et me vastame Talle samaga, andes endast armastuse, mis on täielik ja lahterdamatu, haarates nii meie mõtted, südame, hinge kui jõu.

Samas annab aga Issand meile ka mõista, et: „Minu armastust pole võimalik välja teenida! Minu armastus Teie vastu ei sõltu teie tegudest!“ Johannes kirjutab: „Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.“ (1Johannese 4:10, 19)

Nõnda nagu Jumala armastusega käivad kaasas rõõm ja hingerahu, nõnda peaks ka meie armastus Tema vastu hõlmama neid samu kahte elementi:

1. Taavet väljendab oma rahulolu armastuses Jumala vastu järgnevalt: „Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.“ (Psalmid 73:25) Süda, mis armastab Jumalat, ei otsi lohutust kusagilt mujalt kui vaid Tema juurest, leides ka täie rahulolu Temas. Taolisele armastajale on Jumala headus ja heldus kallimad kui elu ise.

2. Taoline süda rõõmustab ka oma armastuses Issanda vastu. See laulab ja hõiskab ülevoolavas rõõmus oma Jumala ees. Kui Jumala laps teab, kui väga tema Isa teda armastab, siis see paneb ta hinge rõõmust rõkkama.

Las ma tuua siin ühe näite võimsaimast salmist kogu Piiblis. Õpetussõnad toovad esile Kristuse kohta käivad prohvetlikud sõnad: „Siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.“ (Õpetussõnad 8:30-31)

Armsad, meie oleme need inimlapsed, kellest siin juttu on! Juba aegade algusest peale nägi Jumal usklike kogu ühte liidetuna oma Pojaga. Ja juba siis tundis Isa rõõmu neist oma lastest! Jeesus tunnistab: „Ma olin oma Isa silmarõõm ja uhkus ning kõik need, kes pöörduvad minu poole usus, on seda samuti!“

Seega, kuidas me saame Jeesust vastu armastada? Johannes vastab: „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.“ (1Johannese 5:3)

Mis on need Tema käsud? Jeesus ütleb, et tegelikult on neid kaks ja „neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid." (Matteuse 22:40). Esimene ja kõige tähtsam käsk on armastada oma Issandat kogu oma südamest, hingest ja jõust. Me ei tohiks midagi hoida tagasi Tema suhtes! Ja teine käsk on see, et me armastaks oma ligimest nagu iseennast. Need kaks lihtsat ja üldsegi mitte konti-murdvat käsku võtavad kokku kõik Jumala seadused.

Jeesus ütleb meile, et me ei saa elada lähedases osaduses Jumalaga või käia Tema aus, kui me peame vimma üksteise vastu. Seetõttu hõlmab Jumala armastamine endas ka oma õe ja venna armastamist viisil nagu Jumal meid armastab.

reede, 2. jaanuar 2009

ELU LÄHEDASES OSADUSES

Suur hulk Jumala rahvast ei tea midagi või teab väga vähe elust lähedases osaduses Jumalaga. Kuid miks?

Ma arvan, et neil kristlastel on kurb, moonutatud arusaam oma Taevasest Isast. Mõtlen siinkohal Jeesuse tähendamissõna peale sulasest, kes mattis maha tema kätte usaldatud talendi, kuna tal oli täiesti vale arusaam oma peremehest. See sulane ütles: „....ma tean, et sa oled vali mees...“ (Matteuse 25:24)

Ka tänapäeva kristlased mõtlevad, et: „See pole ju võimalik, et Jumal võiks minu üle head meelt tunda, armastuses rõõmustades ja lauludes minust. Ma olen Teda nii haledalt alt vedanud, tehes häbi Tema nimele. Kuidas ometigi saaks Ta mind armastada – eriti praegu, keset mu järjekordseid võitlusi?“

Ma usun, et see on üks mõjuvamaid põhjuseid, miks nii paljud kristlased ei taha saada lähedaseks oma Taevase Isaga. Nad kardavad tulla Tema ligi just tänu sellele, et arvavad end Jumalat petnud olevat. Ainuke, mida nad Tema kohta uskuda oskavad, on see, et Jumal on kui üks kõike laastav tuli, mis on valmis neid iga hetk ähvardama ja hukka mõistma.

Küsimus meie kõigi jaoks aga on: kuidas me saame hoida eemale Isast, kes kirjutab meile armastuskirju, väljendab oma sügavat igatsust meie järgi, on alati valmis meid vastu võtma ning kes ütleb, et Tema mõtteis ei liigu midagi muud kui vaid parimad mõtted meie suhtes? Vaatamata meie rumalusele, kinnitab Ta meile: „Saatan võib ju öelda, et te olete kasutud, kuid mina ütlen, et te olete mu südamerõõm!“

Sa võid mõelda, et: „Pole võimalik, et Issand rõõmustuks kellestki, kes ikka veel elab patus. Ma ei saa loota Tema armastusele, kui ma ise jätkan oma patustel teedel. Taoline lootus viitab pigem Jumala pilkamisele.“

On tõsi, et Jumal armastab oma rahvast, kuid Ta ei armasta nende pattu. Piibel ütleb meile, et Ta võtab vastu iga oma lapse, kes elab kõlvatuses, kuid Ta teeb seda suure raskusega südames. Samas Ta aga ka korrigeerib meid täites meid oma Vaimuga, mis annab edaspidi kohe märku, kui me oleme patusel teel.

Keset seda kõike püsib Jumala armastus siiski vankumatuna. Piibel ütleb: „Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud.“ (Malaki 3:6). „Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jakoobuse 1:17) „...sest ma olen Jumal, aga mitte inimene...“ (Hoosea 11:9)

Jumala armastus meie suhtes ei ole nii muutuv ja kõikuv kui meie oma Tema suhtes. Meie armastus varieerub sõltuvalt päevast, olles kord kuum ja kirglik ning siis jälle leige või lausa külm. Nõnda nagu jüngrid, võime ka meie olla üks hetk valmis surema Jeesuse eest, aga järgmisel juba hülgama Ta ja jooksma.

Tahaksin sinult küsida, kas sa oled võimeline ütlema: „Minu Taevane Isa armastab mind! Ta ütleb, et ma olen kallis ja armastusväärne Ta silmis ja ma usun Teda. Ma tean, et ükskõik, millest ma ka läbi ei läheks või kui väsinud või kiusatustes ma poleks, Ta alati tuleb ja aitab mind. Ta on minuga keset seda kõike ega lase mul iialgi hukka saada. Ta on alati lahke ja õrn mu suhtes!“

See on, kus lähedane osadus tõeliselt alguse saab. Me peame olema iga päev veendunud Jumala muutumatus armastuses meie suhtes ja ka näitama Talle, et me usume Tema ilmutust iseendi suhtes. Johannes kirjutab: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Johannese 4:16)

neljapäev, 1. jaanuar 2009

TÕELINE OSADUS

Paljud kristlased räägivad lähedasest suhtest Jumalaga, Temaga koos elamisest, Tema tundmisest ja Temaga osaduse pidamisest. Kuid me ei saa omada tõelist ühtekuuluvust Jumalaga seni, kuni me ei ole oma südameis vastu võtnud täit ilmutust Tema armastusest, halastusest ja armust.

Ühtekuuluvus Jumalaga hõlmab kahte aspekti:

1. Isa armastuse vastu võtmist
2. Tema armastamist meie poolt

Sa võid iga päev veeta tunde palves, rääkides Issandale kui väga sa Teda armastad, kuid see ei tähenda veel ühtekuuluvust. Sest kui sa ei ole võtnud vastu Tema armastust, ei ole sa ka kogenud tõelist ühtsust Temaga. Sest see pole lihtsalt võimalik jagada lähedust Issandaga ilma Tema armastuses end turvaliselt tundmata.

Mina tean, et kui ma tulen oma Issanda ette, siis ma ei tule karmi, raevuka ja nõudliku Isa juurde. Ta ei ole keegi, kes ootaks mind vihane pilk silmis, valmis kohe mulle piitsa andma. Samuti ei jälita Ta mind ootuses näha mind läbi kukkumas, et hüüda siis: „Said nüüd!“

Ei, ma tulen Isa ette, kes on ilmutanud mulle oma puhast, tingimusteta armastust. Ta on hea ja õrna hingega, täis armu ja halastust ning valmis võtma kõik mu mured ja vaevad enda kanda. Ja ma tean, et ta ei pööra mulle iialgi selga, kui ma Teda appi hüüan.

See on ka põhjus, miks ma peaksin sisenema Tema õuedesse tänu ja kiitusega, sest ma olen tänulik oma Jumalale selle eest, kes Ta on. Ta hoolib kõigest, mis minuga seotud! (vt.Psalmid 100)

Prohvet Sefanja ütleb midagi väga võrratut Jumala armastuse kohta meie suhtes. Ta kirjutab: „Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ (Sefanja 3:17)

See salm räägib meile kahest väga tähtsast asjast, mis puudutab Jumala armastust meie suhtes:

1. Jumal hingab oma armastuse keskel oma laste vastu. Heebreakeelne tähendus samale mõttele on ka see, et „Ta on vait oma armastuse tõttu“, mis teisisõnu tähendab otsekui Jumala poolset väidet, et: „Ma olen leidnud oma tõelise armastuse ja ma olen täiega rahul! Ma ei pea enam otsima kusagilt mujalt, sest mul pole millegi üle kurta. Ma olen täielikult rahul selle suhtega ja ma ei võta oma armastust tagasi. Mu armastus on kindel ja vankumatu.“

2. Jumalal on suur rõõm oma rahvast. Sefanja kinnitab: „Ta tunneb hõisates sinust rõõmu“. Ehk teisisõnu ütleb ta: „Jumala armastus sinu vastu on nii suur, et see paneb Ta huuled rõõmust hõiskama!“

Rõõmustama tähendab „rõõmu omama, nautima“. See on kui seesmise naudingu väline väljendus. See on ka armastuse väljenduse kõrgeim vorm. Heebreakeelne sõna, mida Sefanja kasutab „rõõmustamise“ väljenduseks on tripudiare, mis tähendab „suures rõõmujoovastuses hüppamist“.

Kujutad sa ette oma Taevast Isa nii suurel määral armastamas sind, et ta lausa hüppab suurest rõõmust, kui sinu peale mõtleb? Suudad sa vastu võtta sõnumi, et Ta armastas sind enne maailma loomist, enne ininkonna eksistentsi ja enne su sündi? Suudad sa aktsepteerida asjaolu, et Ta armastas sind isegi peale seda, kui sa olid langenud Aadama patustesse jälgedesse ja saanud Tema vaenlaseks?