MEILE HOIATUSEKS
Kogu 5 Moosese raamat kätkeb endas vaid ühte Moosese kõnet, mille ta pidas vahetult enne oma surma. See kõne oli kui ülevaade 40-aastast, mil Iisraeli rahvas oli uitanud mööda kõrbe ja Mooses rääkis sellest kõigest iisraellaste uuele põlvkonnale.
Selle kõne ajal viibisid iisraellased Kaades-Barneas, mis on ajalooliselt väga oluline paik. Nad olid Kaananimaa ehk Tõotatud Maa piiril – samas kohas, kus nende esiisad olid 38 aastat tagasi seisnud. See oli ka see sama paik, kus Jumal oli takistanud eelmise põlvkonna sisenemist Tõotatud Maale - väljaarvatud Joosua ja Kaaleb. Kogu ülejäänud seltskond saadeti tagasi kõrbe, kuniks kogu üks põlvkond oli välja surnud.
Mooses tuletas sellele uuele põlvkonnale meelde nende esiisade lugu. Ta tahtis, et nad saaksid aru, miks eelnev põlvkond oli surnud kui meeleheitel mässajatena Jumala silmis. Mooses julgustas neid õppima oma vanemate suurtest vigadest, väljendades seda nii mitmel moel: „Te teate oma esiisade lugu. Nad olid rahvas, kes oli kutsutud, valitud ja võitud Jumala poolt. Kuid nad kaotasid sihi silmist. Jumal armastas neid nii väga, et kandis neid ikka ja jälle lausa kätel, kuid nemad ainult virisesid ja nurisesid, valmistades Talle sellega suurt meelehärmi. Nii saigi Jumala kannatus otsa. Ta nägi, kuidas nad olid nii oma uskmatuses kinni, et Ta ei suutnud kuidagi muuta nende meelt. Mis iganes imesid Ta ka korda ei saatnud, ei suutnud need veenda neid Tema headuses ja ustavuses. Nende süda oli kõva kui graniit, mispeale Jumal ütles neile: „Mitte ükski teist ei saa sisenema minu Tõotatud Maale. Selle asemel pöörate hoopis otsa ringi ja lähete tagasi kõrbe.“
Millised võimsad sõnad. Kuid samas ei kõnetanud Mooses selle kõige läbi vaid uut iisraellaste põlvkonda. Ta kõnetas sellega kõiki usklike põlvkondi, sh tänapäeva usklikke. Nii nagu kõik Vana Testamendi salmid, sai järgnevgi kirjutatud meie jaoks: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11).
Selle kõne ajal viibisid iisraellased Kaades-Barneas, mis on ajalooliselt väga oluline paik. Nad olid Kaananimaa ehk Tõotatud Maa piiril – samas kohas, kus nende esiisad olid 38 aastat tagasi seisnud. See oli ka see sama paik, kus Jumal oli takistanud eelmise põlvkonna sisenemist Tõotatud Maale - väljaarvatud Joosua ja Kaaleb. Kogu ülejäänud seltskond saadeti tagasi kõrbe, kuniks kogu üks põlvkond oli välja surnud.
Mooses tuletas sellele uuele põlvkonnale meelde nende esiisade lugu. Ta tahtis, et nad saaksid aru, miks eelnev põlvkond oli surnud kui meeleheitel mässajatena Jumala silmis. Mooses julgustas neid õppima oma vanemate suurtest vigadest, väljendades seda nii mitmel moel: „Te teate oma esiisade lugu. Nad olid rahvas, kes oli kutsutud, valitud ja võitud Jumala poolt. Kuid nad kaotasid sihi silmist. Jumal armastas neid nii väga, et kandis neid ikka ja jälle lausa kätel, kuid nemad ainult virisesid ja nurisesid, valmistades Talle sellega suurt meelehärmi. Nii saigi Jumala kannatus otsa. Ta nägi, kuidas nad olid nii oma uskmatuses kinni, et Ta ei suutnud kuidagi muuta nende meelt. Mis iganes imesid Ta ka korda ei saatnud, ei suutnud need veenda neid Tema headuses ja ustavuses. Nende süda oli kõva kui graniit, mispeale Jumal ütles neile: „Mitte ükski teist ei saa sisenema minu Tõotatud Maale. Selle asemel pöörate hoopis otsa ringi ja lähete tagasi kõrbe.“
Millised võimsad sõnad. Kuid samas ei kõnetanud Mooses selle kõige läbi vaid uut iisraellaste põlvkonda. Ta kõnetas sellega kõiki usklike põlvkondi, sh tänapäeva usklikke. Nii nagu kõik Vana Testamendi salmid, sai järgnevgi kirjutatud meie jaoks: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11).