USKMATUSES PEITUV OHT
5 Moosese raamatus olevas Moosese sõnumis Iisraeli rahvale näitas Mooses uskmatuses peituvat ohtu. Ja ta hoiatas meid, et kui me ei võta sellest loost õppust, saame kannatama sama kohutavaid tagajärgi, kui meie eelkäijad: „Et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:11).
Ehk tegelikult püüdis ta anda mõista: „Vahet pole, milliste võimatustega te ka silmitsi ei seisaks või kui lootusetuna mõni olukord ei näiks. Te ei tohi langeda samasse uskmatuse pattu nagu iisraellased seda tegid. Muidu lõpetate ka teie kohutavas kõrbes nagu nemad, uitades seal elu lõpuni. Jumal on ustav juhtima teid nagu Ta juhtis me esiisadki põhjusega kriisidesse, sest Ta tahtis õpetada neid usaldama Teda. Ta igatses rahva järgi, kes oleks vankumatu oma usus. Nad pidid väljuma sealt kõrbest läbikatsutud usuga, mis pidi olema puhtam kui kuld. Ta tahtis, et neist saaks kogu maailmale tunnistus Tema headusest oma rahva vastu.“
Usun, et meie põlvkond on võtnud uskmatuse pattu liiga kergelt, mille tulemusena näeme ka täna selle traagilisi tagajärgi. Näen nii palju usklikke, kes on täiega depressioonis ja rahutud. Loomulikult on neid, kel’ on see põhjustatud füüsilistest olukordadest, kuid paljud kannatavad nende nähtude all ka tänu oma vaimsele olukorrale. Usun, et depressioon on Jumala rahulolematuse märk, mis on tingitud inimeste jätkuvast uskmatusest.
Jumal kasutab alati üsna tugevat sõnavara, kui viitab uskmatusele oma rahva seas. Ta kasutab selliseid sõnu nagu „raev, viha, jälestus, Tema kiusamine“. Seetõttu rõhutas ka Mooses oma mõtet, kui noortele iisraellastele järgnevat meelde tuletas: „Nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal...Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes: „Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile.“ (5 Moosese 1:31, 34-35).
Ehk tegelikult püüdis ta anda mõista: „Vahet pole, milliste võimatustega te ka silmitsi ei seisaks või kui lootusetuna mõni olukord ei näiks. Te ei tohi langeda samasse uskmatuse pattu nagu iisraellased seda tegid. Muidu lõpetate ka teie kohutavas kõrbes nagu nemad, uitades seal elu lõpuni. Jumal on ustav juhtima teid nagu Ta juhtis me esiisadki põhjusega kriisidesse, sest Ta tahtis õpetada neid usaldama Teda. Ta igatses rahva järgi, kes oleks vankumatu oma usus. Nad pidid väljuma sealt kõrbest läbikatsutud usuga, mis pidi olema puhtam kui kuld. Ta tahtis, et neist saaks kogu maailmale tunnistus Tema headusest oma rahva vastu.“
Usun, et meie põlvkond on võtnud uskmatuse pattu liiga kergelt, mille tulemusena näeme ka täna selle traagilisi tagajärgi. Näen nii palju usklikke, kes on täiega depressioonis ja rahutud. Loomulikult on neid, kel’ on see põhjustatud füüsilistest olukordadest, kuid paljud kannatavad nende nähtude all ka tänu oma vaimsele olukorrale. Usun, et depressioon on Jumala rahulolematuse märk, mis on tingitud inimeste jätkuvast uskmatusest.
Jumal kasutab alati üsna tugevat sõnavara, kui viitab uskmatusele oma rahva seas. Ta kasutab selliseid sõnu nagu „raev, viha, jälestus, Tema kiusamine“. Seetõttu rõhutas ka Mooses oma mõtet, kui noortele iisraellastele järgnevat meelde tuletas: „Nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal...Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes: „Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile.“ (5 Moosese 1:31, 34-35).