NAD EI OODANUD JUMALAT
Iisraellased tormasid Jumalast ette, pannes ise oma sõjaväe ja sõjastrateegia kokku ning asudes omas jõus rünnakule. Kui aga vaenlane neid nägi, ajasid nad Iisraeli sõdureid otsekui mesilase kombel taga ja hävitasid nad (vt 5 Moosese 1:44).
Olen näinud kohutavaid juhtumeid usklike eludes, kes pole kunagi jõudnud Jumala hingamisse. Jumal lasi neil läbi minna korralikest katsumustest – kriisidest peres, rahalistest raskustest, abielu probleemidest – kuid nad ei oodanud Jumala tegutsemist neis küsimustes. Selle asemel hoopis süüdistasid Teda olukorra eiramises ja püüdsid omas jõus oma kriisidega hakkama saada. Täna pole neil usklikel mingit rahu, hingamist ega Jumala ligiolu kogemist ja nad elavad pidevate kahtluste all. Tundub, et neid tabab üks kriis teise järel ja ainus, millest nad üldse räägivad, on nende kõige värskemad probleemid. Ja samas – iga väiksemgi gramm nende segadusest on tingitud nende uskmatusest.
Psalmist ütleb, et me elu möödub kähku (Psalmid 90:10). Nii usklike, kui uskmatute oma, ainult viimaste elu pealkiri on: „Nad kõik elasid ja surid tühja.“ See on see sama lugu, mida kuuleme inimesi ütlevat oma vanavanemate kohta: „Nad elasid kõik oma aastad sünguses. Nad ei teinud midagi muud, kui vaid virisesid ja nurisesid ning nad surid üksikute ning unustatutena.“ See on uskmatusest tingitud õud. See lõikab läbi su vaimse ajaloo, nii et kõik, mis sust’ maha jääb, on raisatud elu. Kui iisraellaste noorem põlvkond küsis, mis vanaemast-vanaisast sai, öeldi neile: „Nad virisesid ja vingusid kogu aja. Neil polnud midagi, mille nimel elada, mistõttu nad lihtsalt istusid ja ootasid oma surma.“
Tõelised usklikud on otsustanud uskuda Jumalat isegi siis, kui nende palved ei saa vastatud. Vahet pole, kui nad ka kaotaks kogu vara või seisaks silmitsi surmaga. Nende igatsus on jõuda Jumala hingamisse. Kuid mis on taolise elu tunnuseks? Nad hingavad omaenda tegudest (vt Heebrealastele 4:10). Nad ei püsi enam öö läbi üleval, püüdes lahendada oma probleeme omaenda tarkusest ja jõust, vaid nad annavad kõik üle Jeesusele. Vahet pole, saavutavad nad siis võidu või kaotuse. Nende ainuke tähelepanu punkt on see, et Jumalal on plaan ja Ta viib selle ka täide nende elus.
Olen näinud kohutavaid juhtumeid usklike eludes, kes pole kunagi jõudnud Jumala hingamisse. Jumal lasi neil läbi minna korralikest katsumustest – kriisidest peres, rahalistest raskustest, abielu probleemidest – kuid nad ei oodanud Jumala tegutsemist neis küsimustes. Selle asemel hoopis süüdistasid Teda olukorra eiramises ja püüdsid omas jõus oma kriisidega hakkama saada. Täna pole neil usklikel mingit rahu, hingamist ega Jumala ligiolu kogemist ja nad elavad pidevate kahtluste all. Tundub, et neid tabab üks kriis teise järel ja ainus, millest nad üldse räägivad, on nende kõige värskemad probleemid. Ja samas – iga väiksemgi gramm nende segadusest on tingitud nende uskmatusest.
Psalmist ütleb, et me elu möödub kähku (Psalmid 90:10). Nii usklike, kui uskmatute oma, ainult viimaste elu pealkiri on: „Nad kõik elasid ja surid tühja.“ See on see sama lugu, mida kuuleme inimesi ütlevat oma vanavanemate kohta: „Nad elasid kõik oma aastad sünguses. Nad ei teinud midagi muud, kui vaid virisesid ja nurisesid ning nad surid üksikute ning unustatutena.“ See on uskmatusest tingitud õud. See lõikab läbi su vaimse ajaloo, nii et kõik, mis sust’ maha jääb, on raisatud elu. Kui iisraellaste noorem põlvkond küsis, mis vanaemast-vanaisast sai, öeldi neile: „Nad virisesid ja vingusid kogu aja. Neil polnud midagi, mille nimel elada, mistõttu nad lihtsalt istusid ja ootasid oma surma.“
Tõelised usklikud on otsustanud uskuda Jumalat isegi siis, kui nende palved ei saa vastatud. Vahet pole, kui nad ka kaotaks kogu vara või seisaks silmitsi surmaga. Nende igatsus on jõuda Jumala hingamisse. Kuid mis on taolise elu tunnuseks? Nad hingavad omaenda tegudest (vt Heebrealastele 4:10). Nad ei püsi enam öö läbi üleval, püüdes lahendada oma probleeme omaenda tarkusest ja jõust, vaid nad annavad kõik üle Jeesusele. Vahet pole, saavutavad nad siis võidu või kaotuse. Nende ainuke tähelepanu punkt on see, et Jumalal on plaan ja Ta viib selle ka täide nende elus.