USKMATUSE TAGAJÄRJED
„Oli ju Issanda käsi olnud nende vastu, hävitades nad leerist viimseni…kui kõik sõjamehed olid otsa saanud, olles rahva hulgast surnud.“ (5 Moosese 1:14-15). See on üks karmimaid piiblisalme üldse, mis puudutab uskmatust. Sa võid nüüd öelda: „Aga selline tekst ei peegelda kuidagimoodi armu. Jumal tänapäeval küll uskmatuse suhtes enam nii karmilt ei käitu.“ Pole tõsi. Piibel ütleb tänase päeva kohta, kus elame armu all, et: „Ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Uskmatuse pattu ei saa kuidagi eraldada ühestki muust asjast me elus – see kandub üle kõigele, jättes oma jälje igasse me elu valdkonda.
Iisraellased ei kahelnud ainult Jumala võimes lüüa nende vaenlasi, vaid see kandus edasi ka nende usaldusele selles osas, kas Jumal suudab täita nende igapäeva vajadused. Nad kahtlesid Jumala võimes kaitsta nende lapsi. Kahtlesid, kas Ta ikka juhib neid Tõotatud Maale. Nad kahtlesid isegi selles, kas Ta ikka on nendega? Seetõttu Jumal ütleski neile: „Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole…sest mina ei ole teie keskel.“ (5 Moosese 1:40, 42).
Kui ainuüksi ühes me eluvaldkonnas on uskmatust, kandub see edasi igasse me eluvaldkonda, määrides kogu me südant. Me võime küll usaldada Jumalat teatud küsimustes nagu näiteks selles, et Ta päästab inimesi usu kaudu, on kõikväeline ja võimas ning et Tema Vaim elab meie sees. Kuid kas me usaldame Teda ka oma tuleviku suhtes? Usume me, et Ta kannab head hoolt meie tervise ja finantside eest, andes meile ka võidu patu üle? Uskmatus viib eelarvamuste patuni. Eelarvamus tähendab jultumust arvata, et meie teame, mis on õige. Kuid see on vaid ülbus, mis ütleb: „Mina ise tean!“ ja siis tegutseb oma „teadmise“ põhjal.
Kuid iisraellased tegid veel teistki uskmatusega seotud pattu. Kui Jumal käskis neil pöörduda tagasi kõrbe, ei tahtnud nad kuuletuda sellele. Selle asemel läksid nad Moosese juurde ja ütlesid: „Hea küll, me oleme pattu teinud. Kuid meil on nüüd kõik selge. Me oleme nüüd valmis kuuletuma Jumala korraldusele ja minema vastu vaenlasele.“ Ja nad haarasid ohjad oma kätte.
Paljud kahtlevad usklikud teevad tähendusrikka ja traagilise vea – kui nad põruvad usu küsimustes, pöörduvad nad oma lihaliku loomuse poole. Nad teevad seda, mida nad ise arvavad, et on tarvis teha ja nad tuginevad selles omaenda tarkusele ja oskustele. Kuid usk ei tugine hirmus tegutsemisele, vaid ootab Jumala tegutsemise järgi. Usk ei pane kunagi midagi ise sündima, tormates ette Jumalast endast.
Iisraellased ei kahelnud ainult Jumala võimes lüüa nende vaenlasi, vaid see kandus edasi ka nende usaldusele selles osas, kas Jumal suudab täita nende igapäeva vajadused. Nad kahtlesid Jumala võimes kaitsta nende lapsi. Kahtlesid, kas Ta ikka juhib neid Tõotatud Maale. Nad kahtlesid isegi selles, kas Ta ikka on nendega? Seetõttu Jumal ütleski neile: „Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole…sest mina ei ole teie keskel.“ (5 Moosese 1:40, 42).
Kui ainuüksi ühes me eluvaldkonnas on uskmatust, kandub see edasi igasse me eluvaldkonda, määrides kogu me südant. Me võime küll usaldada Jumalat teatud küsimustes nagu näiteks selles, et Ta päästab inimesi usu kaudu, on kõikväeline ja võimas ning et Tema Vaim elab meie sees. Kuid kas me usaldame Teda ka oma tuleviku suhtes? Usume me, et Ta kannab head hoolt meie tervise ja finantside eest, andes meile ka võidu patu üle? Uskmatus viib eelarvamuste patuni. Eelarvamus tähendab jultumust arvata, et meie teame, mis on õige. Kuid see on vaid ülbus, mis ütleb: „Mina ise tean!“ ja siis tegutseb oma „teadmise“ põhjal.
Kuid iisraellased tegid veel teistki uskmatusega seotud pattu. Kui Jumal käskis neil pöörduda tagasi kõrbe, ei tahtnud nad kuuletuda sellele. Selle asemel läksid nad Moosese juurde ja ütlesid: „Hea küll, me oleme pattu teinud. Kuid meil on nüüd kõik selge. Me oleme nüüd valmis kuuletuma Jumala korraldusele ja minema vastu vaenlasele.“ Ja nad haarasid ohjad oma kätte.
Paljud kahtlevad usklikud teevad tähendusrikka ja traagilise vea – kui nad põruvad usu küsimustes, pöörduvad nad oma lihaliku loomuse poole. Nad teevad seda, mida nad ise arvavad, et on tarvis teha ja nad tuginevad selles omaenda tarkusele ja oskustele. Kuid usk ei tugine hirmus tegutsemisele, vaid ootab Jumala tegutsemise järgi. Usk ei pane kunagi midagi ise sündima, tormates ette Jumalast endast.