TRAAGILINE VIGA
Mooses kirjeldab üht traagilist viga, mille iisraellased tegid Kaades-Barneas (vt 4 Moosese 13-14 ptk). See juhtus peagi peale seda, kui nad olid Punasest Merest läbi tulnud. Jumal oli andnud neile korralduse siseneda julgelt Kaananimaale, andes neile selleks ka võimsa kinnitussõna: „Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!...Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses.“ (5 Moosese 1:21, 29-30). Milline imeline tõotus! Ükski nende vaenlastest ei pidanud saama nende vastu (vt 5 Moosese 7:24).
See Jumala tõotus lõi iisraellased aga vankuma ja selle asemel, et võtta Teda Tema sõnast, saatsid nad nuhid Kaananimaale luurama, kes tulid tagasi uskmatust täis „halbade uudistega“. Nad rääkisid hiiglaslikest meestest ja kõrgete müüridega ümbritsetud linnadest, mispeale inimesed jäid neid uskuma, nii et nad „ei tahtnud sinna minna ja tõrkusid Issanda, oma Jumala käsu vastu.“ (5 Moosese 1:26). Seetõttu ütleski Mooses nooremale põlvkonnale: „Nad oleks pidanud koheselt tegutsema selle Jumala sõna põhjal, mis nad said. Jumal ju tõotas, et võitleb ise nende eest, kuid nad ei uskunud ja hakkasid sellele sõnale vastu.“
Näed sa, mis juhtus vanema põlvkonnaga? Nuhkide saatmine Kaananimaale oli uskmatuse tegu. Ja ajal, mil nuhid seal olid, said nad mõjutatud Saatana poolt. Nad said mõjutatud hingevaenlase valedest, kuna nad polnud uskunud Jumalat. Nii et kui rahvas „halbu uudiseid“ kuulis, vibutas ta Jumala poole rusikat ja ütles süüdistavalt: „Sa oled meid hüljanud, Jumal! Sa tõid meid siia surema!“ Ja seda kõike olukorras, kus vaid mõni kuu varem oli Jumal eraldanud selle sama rahva, andes neile mõista, et nad on erilised Ta silmis ja päästes neid üleloomulikult. Nüüd aga oli kogu laager segaduses, arutledes isekeskis kõva häälega: „Kas Jumal üldse enam ongi meiega?“ Ja peagi halasid nad ka oma laste pärast: „Me lapsed surevad siin kõrbes nälga! Jumal vihkab meid täiega!“
Mooses tuletas nooremale põlvele meelde nende vanemate süüdistusi: „Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: „Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.“ (5 Moosese 1:27).
See Jumala tõotus lõi iisraellased aga vankuma ja selle asemel, et võtta Teda Tema sõnast, saatsid nad nuhid Kaananimaale luurama, kes tulid tagasi uskmatust täis „halbade uudistega“. Nad rääkisid hiiglaslikest meestest ja kõrgete müüridega ümbritsetud linnadest, mispeale inimesed jäid neid uskuma, nii et nad „ei tahtnud sinna minna ja tõrkusid Issanda, oma Jumala käsu vastu.“ (5 Moosese 1:26). Seetõttu ütleski Mooses nooremale põlvkonnale: „Nad oleks pidanud koheselt tegutsema selle Jumala sõna põhjal, mis nad said. Jumal ju tõotas, et võitleb ise nende eest, kuid nad ei uskunud ja hakkasid sellele sõnale vastu.“
Näed sa, mis juhtus vanema põlvkonnaga? Nuhkide saatmine Kaananimaale oli uskmatuse tegu. Ja ajal, mil nuhid seal olid, said nad mõjutatud Saatana poolt. Nad said mõjutatud hingevaenlase valedest, kuna nad polnud uskunud Jumalat. Nii et kui rahvas „halbu uudiseid“ kuulis, vibutas ta Jumala poole rusikat ja ütles süüdistavalt: „Sa oled meid hüljanud, Jumal! Sa tõid meid siia surema!“ Ja seda kõike olukorras, kus vaid mõni kuu varem oli Jumal eraldanud selle sama rahva, andes neile mõista, et nad on erilised Ta silmis ja päästes neid üleloomulikult. Nüüd aga oli kogu laager segaduses, arutledes isekeskis kõva häälega: „Kas Jumal üldse enam ongi meiega?“ Ja peagi halasid nad ka oma laste pärast: „Me lapsed surevad siin kõrbes nälga! Jumal vihkab meid täiega!“
Mooses tuletas nooremale põlvele meelde nende vanemate süüdistusi: „Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: „Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.“ (5 Moosese 1:27).