PISUT HAPUTAIGNAT
Paulus küsis Galaatia koguduselt: „Te jooksite hästi. Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast? See veenmine ei tule sellelt, kes teid kutsub. „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.” (Galaatlastele 5:7-9).
Paulus viitab siin ühele mõtteviisile, doktriinsele uskumusele või teoloogilisele ideele. Ta küsib: „Mis on see miski te eludes, mis hoiab teid liikumast edasi täies Kristuse õnnistuses? Teil läks kunagi nii hästi. Ma teadsin teid kui palvetavat rahvast ja inimesi, kes tegid innukalt head, kuid nüüd on miskit mäda. Ma ei näe teid kasvamas enam, vaid te olete hoopis pöördunud tagasi oma lihaliku olemise poole. Ma ei koge enam seda head Kristuse aroomi, mis teist kord õhkus…Kogu te kindlus, selgus ja visioon on kadunud. Miski takistab teid ja hoiab tagasi. Mis küll on veennud teid leppima sellise olukorraga? No mis iganes see ka poleks, las ma öelda teile – see pole Jumalast. Kui aus olla, siis tajun teie juures haputaignat; mingit sorti kompromissile minekut. Miski otsekui varjutab teid; miski, millest te ehk endiselt kinni hoiate. Ja Jumal tahab teada, mis lugu on, mistõttu öelge mulle, millega tegu?“
Tean nii mitmeid kristlasi, keda Jumal kord väga võimsalt kasutas. Tegu oli pühendunud, palvetavate ja uskuvate Jumala pühadega. Kuid siis juhtus midagi, mis korraga takistas neid kogemast Kristuse täiuslikku õnnistust. See puudutab ka paljusid jumalasulaseid ja pastoreid, keda tean. Oma elus Jumalaga nägid need mehed võite võitude järel. Kuid miski hiilis nende ellu…mõni kompromiss või midagi, millega nad ajapikku ära harjusid. Sageli oli selleks takistavaks haputaignaks kasvõi üksainus salajane patt.
Paulus küsibki kõigi nende inimeste käest: „Mis juhtus? Mis takistab Kristuse õnnistuste voolu te ellu? Milline haputaigen on te ellu hiilinud?“ Paulus lõpetas selle kirjalõigu galaatlastele hoiatusega: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.“ (Galaatlastele 5:9).
Paulus viitab siin ühele mõtteviisile, doktriinsele uskumusele või teoloogilisele ideele. Ta küsib: „Mis on see miski te eludes, mis hoiab teid liikumast edasi täies Kristuse õnnistuses? Teil läks kunagi nii hästi. Ma teadsin teid kui palvetavat rahvast ja inimesi, kes tegid innukalt head, kuid nüüd on miskit mäda. Ma ei näe teid kasvamas enam, vaid te olete hoopis pöördunud tagasi oma lihaliku olemise poole. Ma ei koge enam seda head Kristuse aroomi, mis teist kord õhkus…Kogu te kindlus, selgus ja visioon on kadunud. Miski takistab teid ja hoiab tagasi. Mis küll on veennud teid leppima sellise olukorraga? No mis iganes see ka poleks, las ma öelda teile – see pole Jumalast. Kui aus olla, siis tajun teie juures haputaignat; mingit sorti kompromissile minekut. Miski otsekui varjutab teid; miski, millest te ehk endiselt kinni hoiate. Ja Jumal tahab teada, mis lugu on, mistõttu öelge mulle, millega tegu?“
Tean nii mitmeid kristlasi, keda Jumal kord väga võimsalt kasutas. Tegu oli pühendunud, palvetavate ja uskuvate Jumala pühadega. Kuid siis juhtus midagi, mis korraga takistas neid kogemast Kristuse täiuslikku õnnistust. See puudutab ka paljusid jumalasulaseid ja pastoreid, keda tean. Oma elus Jumalaga nägid need mehed võite võitude järel. Kuid miski hiilis nende ellu…mõni kompromiss või midagi, millega nad ajapikku ära harjusid. Sageli oli selleks takistavaks haputaignaks kasvõi üksainus salajane patt.
Paulus küsibki kõigi nende inimeste käest: „Mis juhtus? Mis takistab Kristuse õnnistuste voolu te ellu? Milline haputaigen on te ellu hiilinud?“ Paulus lõpetas selle kirjalõigu galaatlastele hoiatusega: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.“ (Galaatlastele 5:9).