TÜHJAD SÕNAD
Psalmid 50 toob väga selgelt esile patu, mis lähtub meie sõnade ebapuhtast kasutusest ja selle tagajärgedest. Paljud kristlased on võtnud seda teemat aga liigagi kergelt.
„Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega…Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”…Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“ (Psalmid 50:19-23).
Miks me siis ei karda ega austa Jumala Sõna selles küsimuses? Miks me kipume nii kergesti teisi tühjade sõnadega taga rääkima? Miks me pillume nii hoolimatult sõnu ega valva oma suu üle? See Psalm ütleb meile, miks: „sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina.“ Ehk lihtsamalt öeldes: me muudame Jumala iseenda sarnaseks. Me vääname Tema Sõna, et peegeldada me enda kalduvust mõista kohut välise inimese üle. Ja me ignoreerime Jumala sõnu selles osas, mis puudutab me enda südame kõige sügavamaid ja salajasemaid teemasid. Jumal ütleb meile siin Psalmis 50: „Ma tahan korrigeerida sind, sest ma tahan, et need asjad saaksid korda. Sa pead nägema oma möödalaskmist nii nagu mina seda näen: õela ja halvana; tõsise ohuna oma hingele.“
Jumalasulasena on mu igatsuseks, et Kristuse elu võiks voolata välja mu jutlustest. Abikaasa, isa ja vanaisana on mu igatsuseks, et see voolaks välja mu perele. Seetõttu ei saa ma kuidagimoodi lasta Kristuse elu allikal endas saada reostatud. Ma ei saa kuidagimoodi lasta sel saada mürgitatud või lasta millelgi takistada selle voolu minus. Kuid see peab olema pidev otsus minu poolt. Pean pidevalt hüüdma Püha Vaimu poole: „Issand, too mind koheselt meeleparandusele, kui end kuidagigi moodi reostan.“ Taavet ütles seda sel moel: „Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.“ (Psalmid 17:4). „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Psalmid 141:3).
Sa võid nüüd mõelda: „On see tõesti võimalik kontrollida oma sõnu ja teadlikult mitte teha pattu oma suuga?“ Taavet vastab sellele küsimusele oma tunnistusega: „Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.“ (Psalmid 39:1) Ehk teisisõnu ütleb ta: „Igakord, kui tahan hobust ohjata, pean talle päitsed pähe panema. Ja nii nagu ma teen seda oma hobusega, pean seda tegema ka oma keel ja suusõnadega.“
„Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega…Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”…Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“ (Psalmid 50:19-23).
Miks me siis ei karda ega austa Jumala Sõna selles küsimuses? Miks me kipume nii kergesti teisi tühjade sõnadega taga rääkima? Miks me pillume nii hoolimatult sõnu ega valva oma suu üle? See Psalm ütleb meile, miks: „sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina.“ Ehk lihtsamalt öeldes: me muudame Jumala iseenda sarnaseks. Me vääname Tema Sõna, et peegeldada me enda kalduvust mõista kohut välise inimese üle. Ja me ignoreerime Jumala sõnu selles osas, mis puudutab me enda südame kõige sügavamaid ja salajasemaid teemasid. Jumal ütleb meile siin Psalmis 50: „Ma tahan korrigeerida sind, sest ma tahan, et need asjad saaksid korda. Sa pead nägema oma möödalaskmist nii nagu mina seda näen: õela ja halvana; tõsise ohuna oma hingele.“
Jumalasulasena on mu igatsuseks, et Kristuse elu võiks voolata välja mu jutlustest. Abikaasa, isa ja vanaisana on mu igatsuseks, et see voolaks välja mu perele. Seetõttu ei saa ma kuidagimoodi lasta Kristuse elu allikal endas saada reostatud. Ma ei saa kuidagimoodi lasta sel saada mürgitatud või lasta millelgi takistada selle voolu minus. Kuid see peab olema pidev otsus minu poolt. Pean pidevalt hüüdma Püha Vaimu poole: „Issand, too mind koheselt meeleparandusele, kui end kuidagigi moodi reostan.“ Taavet ütles seda sel moel: „Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.“ (Psalmid 17:4). „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Psalmid 141:3).
Sa võid nüüd mõelda: „On see tõesti võimalik kontrollida oma sõnu ja teadlikult mitte teha pattu oma suuga?“ Taavet vastab sellele küsimusele oma tunnistusega: „Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.“ (Psalmid 39:1) Ehk teisisõnu ütleb ta: „Igakord, kui tahan hobust ohjata, pean talle päitsed pähe panema. Ja nii nagu ma teen seda oma hobusega, pean seda tegema ka oma keel ja suusõnadega.“