teisipäev, 31. märts 2009

ME EI ELA ILMA LOOTUSETA

Meie, kes me tunneme Kristust ja Tema õiglust, ei peaks elama nagu need, kel pole lootust. Meid on õnnistatud nii Jumala armastuse –kui ka jumalakartusega ja Tema tahe meie suhtes keset kõige pimedamaid ja kohutavamaid aegu on see, et me hoiaks alal oma rõõmu ja hõiskamise. Isegi siis, kui me näeme kohtumõistmist sündimas me ümber, peaksime me laulma, hõiskama ja rõõmustama. Ja seda mitte kohtumõistmise tõttu, vaid sellele vaatamata!

Jesaja raamatus tuletas Jumal oma rahvale meelde: „Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud...“ (Jesaja 51:10) Ehk teisisõnu Ta ütles: „Mina olen endiselt Issand, imede tegija läbi aegade ja ma mu käsi on endiselt tugev, et päästa teid!“

Mida siis Jumal tahab oma lastele öelda selle tõe valguses? Jesaja 51:11 ütleb kõik:


- „Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates.“ Ehk teisisõnu: „Ma saan omama rahvast, kes pöördub tagasi mu juurde usus, usalduses ja kindlas meeles. Nad tõstavad pilgu oma olukordadelt ja pöörduvad tagasi oma rõõmulaulude juurde.“

- „Nende pea kohal on igavene rõõm.“ Rõõm, mida jumalarahvas saab kogema, ei ole mõeldud vaid pühapäeva hommikutesse või vaid mõnda nädalasse või kuusse. See kestab läbi aastate ja läbi kõige raskemate aegade ning viimse hingetõmbeni välja

- „Rõõm ja ilutsemine valdavad neid.“ Jumal vaatas maa peale läbi aegade ja ütles: „Ma saan omama rahvast, kes haarab kinni rõõmust, võtab selle omaks ja hoiab seda alal, kuna see kuulub neile.“

- „Aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ See ei tähenda nüüd seda, et kõik meie kannatused saavad otsa. See tähendab hoopis seda, et meie usk ja usaldus Jumala suhtes tõstavad meid kõrgemale igast valust ja katsumusest. Neil pole mingit meelevalda röövida meilt meie rõõm ja hõiskamine Kristuses.

reede, 27. märts 2009

KAS SUREMINE ON KASU?

Paulus ütles: “Suremine on kasu” (Filiplastele 1:21). Selline kõneviis on meie kaasaegsele keelepruugile täiesti võõras. Meist on saanud sellised elukummardajad, et meil on väga väike soov siit ilmast lahkuda ja minna Issanda juurde.

Paulus ütles: “Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Filiplastele 1:23). Kuid samas, et pöördunuid julgustada, arvas ta, et parem on “jääda oma kesta” või nagu ta ise ütles: “oma ihusse”.

Kas Paulus oli sünge? Kas ta oli ebatervel viisil surmale keskendunud? Kas Paulus näitas välja vähest austust selle elu suhtes, millega Jumal oli teda õnnistanud? Absoluudselt mitte! Paulus elas oma elu täiel rinnal. Tema jaoks oli elu kingitus ja ta oli seda hästi kasutanud, võideldes head võitlust. Ta oli üle saanud “surma nõelavast” hirmust ja võis nüüd öelda, et “parem on surra ja minna Issanda juurde kui jääda oma ihusse”.

Need, kes Issandas surevad, on võitjad, meie, kes me siia jääme, oleme kaotajad. Surm ei too täielikku tervenemist, ülestõusmine toob seda! Surm on koridor ja mõnikord võib sellest koridorist läbiminek olla valuline. Vaatamata sellele, kui palju valu ja kannatamine meie kehas hävitustööd teevad, ei ole see isegi mainisväärt võrreldes selle auga, mis ootab neid, kes peavad vastu selle koridori lõpuni.

Igasugune sõnum surma kohta häirib meid. Me püüame isegi vältida selle peale mõtlemist. Me kahtlustame neid sünguses, kes sellest räägivad. Vahetevahel me räägime missugne taevas võiks olla, aga enamasti on surma teema tabu.

Esimesed kristlased olid selles suhtes väga erinevad! Paulus rääkis palju surmast. Tegelikult viitab Uus Testament meie ülestõusmisele surmast kui “õnnistatud lootusele”. Aga tänapäeval loetakse surma sissetungijaks, mis lõikab meid ära sellest heast elust, millega me harjunud oleme. Me oleme oma elud materiaalsete asjadega täis kuhjanud nii, et me oleme elu alla surutud. Maailm on meid materialismi lõksu meelitanud. Me ei suuda enam taluda mõtet, et peaksime oma ilutest kodudest lahkuma, lahti ütlema oma armsatest asjadest, oma hurmavatest kallimatest. Me näime mõtlevat: “Praegu surra tähendaks liiga suurt kaotust. Ma armastan Issandat, aga ma vajan aega, et oma kinnisvara nautida. Ma olen abielus. Ma pean ennast veel tõestama. Ma vajan rohkem aega”.

Kas sa oled tähele pannud, et tänapäeval räägitakse väga vähe taevast või sellest maailmast lahkumisest? Selle asemel pommitatakse meid sõnumitega, kuidas endale rohkem asju soetada. Mismoodi küll on Jumala igavese eesmärgi kontsepti kärbitud. Pole ime, et nii paljud kristlased kardavad isegi surmast mõelda. See on tõsi, et me oleme kaugel mõistmast Kristuse kutset jätta maha see maailm ja kõik see, mis meid selle külge takerdab. Ta kutsub meid tulema ja surema, seda ilma endale mälestuskive ehitamata, surema ilma, et me muretseksime sellepärast, kuidas meid mäletatakse. Jeesus ei jätnud endast maha autobiograafiat, või peakorterit, ta ei jätnud endast maha ülikooli või Piiblikooli. Ta ei jätnud midagi muud enda mälestust alal hoidma kui leiba ja veini.

neljapäev, 26. märts 2009

KADUNUD POJA ÕPPETUND

Piibel ütleb: “Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud” (Luuka 15:20).

Ma usun, et kadunud poeg tuli koju sellepärast, millest ta oli koos oma isaga läbi tulnud. See noor mees teadis oma isa iseloomu ja tõenäoliselt oli isa tema vastu suurt armastust üles näidanud. Ta pidi teadma, et kui ta koju tagasi läks, ei hurjutatata ega mõisteta teda tema pattude pärast hukka.

Pane tähele, kuidas kadunud poja isa võttis ta haletsusväärses olukorras vastu. Noormees oli valmis oma isale kõik südamest üles tunnistama. Kuid kui ta oma isaga silmitsi seisis, ei saanud ta võimalust kõike täielikult üles tunnistada. Ta isa katkestas teda, joostes talle vastu ja teda emmates.

Noor mees suutis ainult oma kõnet alustada, öeldes: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!" (s. 21). Aga ta isa ei oodanud, et ta lõpetaks. Tema jaoks oli noore mehe patt juba andestatud. Isa ainuke vastus oli anda oma teenijatele käsk: “Pange mu pojale selga kuub ja tema sõrme sõrmused. Valmistage pidöök, sest me hakkame pidutsema. Rõõmustage kõik, sest mu poeg on koju tulnud”. Ta teadis oma poja südant. Ta teadis, et ta oli südamest oma pattu kahetsenud.

Patt ei lugenud tema isa jaoks midagi. Ainuke asi, mis talle luges, oli armastus. Ta tahtis, et ta poeg teaks, et ta oli vastu võetud enne kui ta jõudis oma ülestunnistust pomiseda. Ja see on see, mida Jumal tahab meile teada anda: Tema armastus on suurem kui meie patud. “...Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Roomlastele 2:4).

kolmapäev, 25. märts 2009

LÕIKA NAD ÄRA

Jeesus ütleb oma jüngritele: “Aga (seepärast) kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle.” (Matteuse 18:8).

Jeesus alustab lauset sõnaga seepärast, mis tähendab, “selles valguses”. Ta seob oma väite kogu õppetunni konteksti, mida ta on õpetanud inimese enda tegude segamise kohta ristiga. Seega, kui ta siin ütleb: “Kui su käsi või jalg sind pahandab”, siis ta räägib sellest pahandusest, mida rist lihale toob.

Kui Jeesus ütleb: “Kitku välja, lõika ära”, siis ta räägib juutidest kuulajatele esiteks nende lootmise kohta enda heade tegude peale. Käsi, jalg ja silm esindavad liha, sõltumatuse instrumente, millega inimene läheb oma teed lootuses, et tema omaenda tahtmine ja inimlikud pingutused vabastavad ta patu ahelatest. Kristus ütleb sellisele inimesele: “Su silm on keskendunud valele asjale. Sa vaatad omaenese võimele ja jõule. Seepärast kisu oma silm välja. Sa pead oma keha, mõistuse ja südame eemaldama kõigest sellisest kurjast mõtteviisist. Ütle sellest lahti, eemalda see endast kirurgiliselt. Lõika ära kõik lootus pakkuda Jumalale midagi, mis on sinu enda teenetest või headusest tulenev. Himu ja solvumised peavad olema ära lõigatud, aga mitte sinu oma käte poolt. See on Vaimu töö”.

“Siis lihtsalt jookse minu käte vahele. Alanda end nagu laps emmates minu risti peal saavutatud võitu. Anna oma elu, et täielikult mulle pühenduda ja minust sõltuda. Minu töö tõttu Kolgatal ei ole sa enam enda oma. Ma olen su ostnud. Minu Vaim täidab minu käsu pühaduse järele sinus”.

teisipäev, 24. märts 2009

MA EI SAA SINUGA RÄÄKIDA ... JUHUL KUI!

Kahjuks ei tunne suured kristlaste hulgad Jumala häält. Mõned elavad kuid, isegi aastaid, ilma et nad võtaksid Issandalt vastu isikliku sõna sügaval südames. Oo jaa, oli aeg, millal Jumal nendega rääkis. Aga aastate jooksul on õppinud nad tema häält oma südames vaigistama. Teised aga on kiired uskuma, et iga sõna, mis nende pähe siseneb on jumalik. Sellised inimesed kiitlevad: “Jumal ütles mulle”, aga samas on see “sõna” mida nad kuulevad ainult nende oma himustava liha hääl!

Kui sa tahad Jumala häält lähenevatel päevadel tunda ja kuulda, siis ole valmis selleks, et ta räägib sulle ennem puhastusest ja siis juhatusest. Paljud kristlased tahavad, et Jumal räägiks neile selle kohta, kuidas hoida kinni oma igapäevasest teenistusest, kuidas oma perekonna eest hoolitseda, kuidas hoida oma äri või karjääri edukana. Aga tõsi on see, et enne kui Jumal annab meile kõikides nendes asjades juhatuse sõna, räägib ta meile oma käskudest.

“Selle käsu ma annan teile: armastage üksteist” (Johannese 15:17). Jumal räägib sulle kõigepealt su tegudest kodus abikaasa ja laste vastu, sinu tulise iseloomu kohta, sinu vimma kohta teiste vastu, sinu andestamatu vaimsuse kohta. Ta toob välja iga peidetud, salajase asja sinu elus ja siis ta ütleb sulle armastavalt: “Ma tahan olla su nõuandja, su nõustaja, su juht, su kaitsja, su varustaja. Ma tahan sinuga koos käia läbi igast raskusest ja läbi katsumisest. Ja ma tahan sind soosida, õnnistada ja hoida oma Vaimu läbi. Aga kõigepealt pead sa olema aus oma südames olevate ebajumalate kohta. Praegu hoiad sa neist kinni, aga sa pead neist loobuma! Me lihtsalt ei saa koos käia kui me ei jõua sinu südames olevate asjade kohta ühele meelele!”

esmaspäev, 23. märts 2009

ÕPI TUNDMA JUMALA HÄÄLT

Jumal tahab, et me teaksime seda vaatamata sellele, kui raskeks asjad meie jaoks muutuvad, et ta hoiab kõiki, kes usaldavad teda oma vaikse hääle väes, mis räägib iga päev meie seesmisele inimesele.

Seda kinnitab ka prohvet Jesaja: “Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" (Jesaja 30:21).Sa pead aru saama, et Jesaja andis selle sõna Iisraelile selle kõige halvimal ajal. Rahva üle oli mõistetud kohut, see oli absoluudselt varemeis, kõik lagunes. Ja seetõttu ütles Jesaja Iisraeli juhtidele: “Pöörduge nüüd Issanda poole! Ta tahab teile anda juhatuse sõna, teiega rääkida, öeldes: “See on tee, käige seda, siin on see tee...” Aga nad ei kuulanud. Nad otsustasid pöörduda Egiptuse poole, et see neid päästaks! Nad arvasid, et nad võivad loota Egiptuse sõjavankrite, hobuste ja varustuse peale, et need neid sellest kõigest läbi aitaksid.

Kuid samas ei saatnud Jumal oma kohtumõistmist selles punktis Iisraeli peale. Vaid ta otsustas kannatlikult oodata, kuni kõik plaanid nurjuvad. Ta ütles: “Samal ajal kui nad ringi jooksevad ja püüavad oma ellujäämistplaanida, ootan mina. Ma tahan neile vaatamata nende kurjusele oma armu näidata !” (s. 18). Loomulikult kukkus kõik läbi ja asjad läksid rahva jaoks halvemaks. Kui kõik nende plaanid olid lõpuks luhta läinud, ütles Jumal inimestele: “Laske mina võtan siit ohjad enda kätte. Avage oma kõrvad ja ma räägin teile. Ma tean väljapääsu ja ma juhatan teid. Ma tahan juhatada teie igat sammu, paremale ja vasakule, et teid päästa. Ma juhatan teid oma häälega, teiega rääkides, teile öeldes, mida teha kuni viimase detailini!”

Mis kõige rohkem loeb, mis on eluliselt tähtis, on see, et sa õpiksid tundma Jumala häält. Ta räägib ikka veel. Ta tegi selle selgeks: “Minu lambad kuulevad minu häält”. Maailmas on tänapäeval palju hääli, valjusid, nõudvaid hääli. Aga on ka see vaikne, tasane Issanda hääl, mida võivad tunda ja kuulda kõik need, kes usaldavad seda, mida Jeesus ütles.

neljapäev, 19. märts 2009

RAHU JUMALAGA

Jésus est mort sur la croix pour acheter la paix avec Dieu pour moi—et maintenant il est dans les cieux pour maintenir cette paix, pour moi et en moi. La paix que nous avons avec Dieu par le Christ distingue notre foi de toutes les autres religions.

Dans toute les autres religion excepté le christianisme, la question du péché n'est jamais résolue. La domination du péché n’a tout simplement jamais été rompue. Par conséquent, il ne peut y avoir de paix: "Il n'y a point de paix pour les méchants, dit l'Éternel.” (Ésaïe 48:22). Mais nous avons un Dieu qui donne la paix par le pardon du péché. C'est la raison pour laquelle Jésus est venu sur terre: pour apporter la paix à l’humanité troublée et peureuse.

Comment Jésus maintient-il la paix de Dieu pour moi? Il le fait de trois façons:

• Tout d'abord, le sang du Christ a enlevé la culpabilité de mon péché. Dans ce sens, Paul dit: "Il est notre paix.” (Ephésiens 2:14). Jésus a fait la paix pour moi par son sang.
• Deuxièmement, le Christ, maintient ma paix et ma joie dans la foi: “Que le Dieu de l'espérance vous remplisse de toute joie et de toute paix dans la foi, pour que vous abondiez en espérance, par la puissance du Saint Esprit!" (Romains15:13)
• Troisièmement, Jésus me fait réjouir avec l’espoir d’entrer dans la gloire: "…et nous nous glorifions dans l'espérance de la gloire de Dieu.” (Romains 5:2)

Autrement dit, la paix est l'absence de la peur. Et une vie sans peur est une vie pleine de paix.

Quand Jésus monta au ciel, il ne se réjouissait pas seulement dans la gloire que Dieu lui avait accordée. Non, il est allé vers le Père pour maintenir la paix gagnée durement qu’il a accomplie pour nous au Calvaire.

Notre Sauveur est vivant dans la gloire en ce moment même. Et il est à la fois entièrement Dieu et entièrement homme, avec des mains, des pieds, des yeux, et des cheveux. Il a aussi les cicatrices des clous sur ses mains et ses pieds, et la blessure sur son côté. Il ne s'est jamais écarté de son humanité; il est encore toujours un homme dans la gloire. Et en ce moment même, notre homme dans l'éternité est à l’œuvre afin de nous assurer que nous ne sommes jamais privés de la paix, qu’il nous a donnée quand il a quitté la terre. Il nous administre comme notre grand prêtre, participant activement à maintenir son corps sur la terre remplie de sa paix. Et quand il revient, il veut que nous "soyons trouvés par lui dans la paix." (2 Pierre 3:14)

Quand j'ai péché, ma paix est interrompu dans deux domaines. Tout d'abord, ma conscience me et m'accuse, et à juste titre. Mais deuxièment, les accusations de Satan me remplissent de peur. Je crois que ce sont les deux domaines principaux où l'intercession du Christ s’applique à nous.

Tout d'abord, mon grand prêtre ne permettra pas que ma conscience me tienne en captivité. Ni va-t-il permettre que les accusations de Satan contre moi ne soient pas contestées. Christ est mon défenseur auprès du Père contre toute accusation de l'enfer. Qu'est-ce qu'un défenseur? Il est tout simplement "mon ami au tribunal." Pour les chrétiens, cet ami au tribunal est également le fils du juge. De plus, notre avocat est notre frère. En fait, nous allons hériter la fortune du juge en plus de lui.

MEIE EESTKOSTJA

“Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” (Heebrea 7:25).

Mida peab Pühakiri silmas, kui see ütleb, et Jeesus palub meie eest? Ma usun, et see teema on niivõrd sügav, majesteetlik ja väljaspool igasugust inimlikku arusaamist, et ma lausa värisen seda teemat puudutades. Piiblitundjatel on selle teema kohta mitmeid arvamusi.

Ma hakkan läbi palve ja Püha Vaimu juhtimist usaldades vähehaaval sellest imelisest teemast aru saama. Hiljuti palvetasin ma lihtsalt nii: “Issand, kuidas mõjutavad sinu taevased eestpalved minu elu? Sinu Sõna ütleb, et sina seisad Isa ees minu eest. Missugust tähendust omab see minu igapäevases osaduses sinuga?”

Inglise keeles tähendab sõna eestpalve “teise eest anumist”. See räägib kellestki, kes asub teiste ees sinu kohale, kostes või anudes sinu asjade pärast. Sellist definitsooni kuuldes kujutad sa Kristust ette pidevalt Jumala ees sinu eest anumas, paludes halastust, andestust, armu ja õnnistusi? Minu arvates kujutab see meie taevast Isa kitsina. Ma lihtsalt keeldun uskumast, et armu peab meie armastavalt Jumalalt välja kangutama. Kui me limiteerime end sellise kitsarinnalise eestpalve definitsiooniga, siis ei mõista me kunagi sügavamal vaimsel tasandil, mida Kristus meie jaoks teeb.

Piibel kuulutab, et mu taevane Isa teab mu vajadusi enne, kui ma nendele temalt vastust palun. Ja tihtipeale ta katab mu vajadused enne, kui ma nende pärast palvetada jõuan. Seepärast on mul raske uskuda, et Jumala enda Poeg peab temalt midagi anuma. Lisaks ütleb Pühakiri, et Isa on oma Pojale juba kõik asjad usaldanud: “Sest Temas elab kogu Jumala täius ihulikult” (Koloslastele 2:9).

Ma ei väida teadvat kõike Kristuse eestpalvete kohta meie pärast. Aga ma usun, et mida iganes meie ülempreester teeb oma eestpalvetes meie jaoks, on see väga lihtne. Ja ma usun, et eestpalve on otseselt seotud tema ihu kasvuga siin maa peal. Ta töötab, varustades iga ihu liigest ja osa väe ja jõuga.

kolmapäev, 18. märts 2009

UUS TEMPLI PREESTERKOND

Palun loe hoolikalt läbi Hesekieli 44:15-16. Heebrea nimi Saadok tähendab “õige või õiglane”. Hesekiel viitab mehele nimega Saadok, kes teenis Taaveti valitsemise ajal preestrina. See õiglane mees ei kaldunud oma ustavusest kõrvale Taaveti ega Issanda ees. Ta seisis ustavalt kuninga ja Issanda Sõna eest, minnes läbi rasketest ja kergetest aegadest. Saadok jäi alati Taavetile ustavaks, sest ta teadis, et kuningas oli Issanda poolt võitud.

Kuna Saadok jäi kõige keskel ustavaks, siis hakkas tema teenimine väljapaistvalt esindama ustavust Issandale. Tõepoolest, Saadok oli peamine näide Jumala teenrist – eraldatud sellest maailmast, eraldanud end Issandale, pidevalt kuuldes taevast. Selline Jumala teenija tunneb ära, et tema peamine töö on palve: iga päev Jumala otsimine, pidevalt Püha Vaimuga suhtlemine ja Jeesuse teenimine.

Uued templi preestrid on ustavad, seistes Issande ees enne kui nad seisavad koguduse ees. Nad veedavad hinnalisi tunde Issanda lähedalolus, kuni nad on läbiligunenud nende hinge põletatud sõnumist. Ja kui nad väljuvad Jumala lähedusest, siis on nad võimelised rääkima otse inimeste südametesse. Nende sõnum jõuab sinna, kus lambad elavad, kuna see on tulnud otse Jumala trooni eest.

Issand ütleb Saadoki preesterkonna kohta: “Need teenijad sisenevad minu pühamusse ja seisavad minu ees. Nad tulevad minu laua ligi ja teenivad mind. Ja nemad toimetavad minu teenistust. Ma juhin ja juhatan neid ja ma annan neile oma inimeste jaoks oma sõna”.

Uues, viimaste päevade pühamus, teab Saadoki preesterkond, et nende põhiline töö on Issandat teenida. See teenimine hõlmab endas igatühte, kes Jeesust armastab ja kes tahab õigsuses käia. Tõepoolest, me näeme “usklike preesterkonda”, kellest kogu Uus Testament kajab. Johannes ütleb: “Kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale” (Ilmutuse 1:6). Peetrus kirjutab: “Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu” (1 Peetruse 2:5).

Sul pole võib olla ühestki kogudusest ette näidata konkreetseid teenimiskogemusi. Sa pole võib olla kunagi seminaris käinud. Sa pole võib olla kunagi jutlustanud. Aga sa oled samamoodi kutsutud ja ordineeritud teenima Saadoki preesterkonnas nagu seda on isegi kõige tuntum jutlustaja või evangelist. Mõlemad Testamendid teevad selle väga selgeks: Kõik meist on kutsutud preestri ametisse ja täitma preestri kohustusi.

Sa võib olla mõtled, et kuidas sa seda teha võiksid? Sa teed seda peamiselt Issandat teenides. Sa pakud talle oma ohvriande – palve ohvrit, teenides teda, andes talle üle kogu oma südame, hinge, mõistuse ja jõu. Ta on kutsunud sind olema osa tema kuninglikust preesterkonnast. Seega, sa pead teenima teisi ainult peale seda, kui sa oled esmalt teda teeninud. See tähendab, et sa ei lähe Jumala kotta iga nädal tühja ja kuivana, lootes, et mõni jutlustaja sõnum sind jälle tuliseks teeks. Ei, sa pead tulema, olles ettevalmistatud teenima Issandat kiitust täis südamega.

esmaspäev, 16. märts 2009

USU JUMALA USTAVUSSE

Usk saab alguse enda täielikust usaldamisest Jumala hoolde – aga meie usk peab olema aktiivne, mitte passiivne.

Meil peab olema täielik kindlus selles, et Jumal on suuteline tegema ja teeb võimatu võimalikuks. Jeesus ütles: “Jumalaga koos on kõik võimalik” (Matteuse 19:26). “Jumalaga pole midagi võimatut” (Luuka 1:37). Lühidalt kokku võttes, “Jumalast piisab!”

Issand muutis Aabrami usumeheks juhatades teda võimatusse olukorda. Ta tahtis, et ta teenija ütleks: “Isa, sina juhtisid mind siia ja sina tead kõige paremini. Nii, et ma ootan vaikselt ja usun, et sina teed võimatu võimalikuks. Ma panen oma elu sinu kätesse, usaldades täielikult, et sina ei lase mind ja mu perekonda nälga tunda. Ma tean, et me oleme säästetud, sest sina lubasid, et minust saab seeme alguse!”

Meie usk pole mõeldud selleks, et meid raskest kohast välja saada või muuta meie valusat olukorda. Vaid see on hoopis mõeldud selleks, et ilmutada meile Jumala ustavust selle raske olukorra keskel. Jumal muudab mõnikord meie proovile panevaid olukordi. Aga enamasti ta seda ei tee, sest ta tahab meid muuta.

Me ei saa lihtsalt usaldada Jumala väge kuni me oleme seda oma kriisi keskel ise kogenud. Nii juhtus ka kolme heebrea lapsega. Nad nägid Kristust ainult siis, kui nad olid tuliseks köetud ahjus. Ja Taaniel koges Jumala väge ja armu, kui ta visati lõvi koopasse. Kui nad oleksid korraga oma olukorra keskelt välja tõmmatud, ei oleks nad kunagi täielikult tundnud kogu Jumala imeliselt töötava väe armu. Ja Issandale poleks osaks saanud au jumalatute silmis.

Me arvame, et näeme suuri imesid, kui Jumal lõpetab meie elu tormid ja kriisid. Aga me võime sellistel puhkudel kergesti tähelepanemata jätta usu õppetunni, mis ütleb, et Jumal jääb ustavaks läbi meie jaoks raskete aegade. Ta tahab meid usu läbi tõsta kõrgemale meie katsumustest, et me võiksime öelda: “Mu Jumal suudab teha võimatut. Ta on päästja ja ta toob mind sellest läbi”.

pühapäev, 15. märts 2009

JUMALA LÄHEDUSES OLEMISE SALADUS

Taavet räägib Laulud 31 Tema lähduses olemise saladusest (olles varjatud Tema palge varju alla). Ta kirjutab:”Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.” (Laulud 31:19-20).

Taavet ütleb siin midagi väga sügavat: “Kõik tõeline tugevus tuleb Issanda lähedusse tõmbumisest. Meie tugevuse suurus on võrdeline sellega, kui lähedal oleme talle!” Lihtsalt öeldes, mida lähemal oleme Jeesusele, seda tugevamaks me saame. Ja kogu tugevus, mida me eales vajame tuleb ainult läbi meie salajase palveelu. Kui me lihtsalt hoiame Kristuse lähedale, siis tuleb tema meie lähedale, andes meile igapäevast värsket leiba. Selles seisnebki tema läheduses olemise saladus!

Vanas Testamendis võrdsustati Jumala lähedust seaduselaekaga. Iisrael uskus, et kusiganes see laegas oli, seal oli ka Jumala lähedus. Seega, kuhu iganes inimesed läksid, võtsid nad endaga laeka kaasa. Me näeme seda Issanda läheduse ja laekaga seotud olevat usunäidet 1 Saamueli 4.

Kurat kardab väga Issanda lähedust meie elus. Ta väriseb selle mõtte peale, et usklik võiks olla Kristusele lähedal. Nii, et kui deemonlikud hulgad näevad sind igapäev põlvili palves, sinu Taevase Isa läheduses, siis hüüab kogu põrgu: “Jumal on koos selle usklikuga. Sellel inimesel on jumalik lähedus. Mida saame meie tema vastu teha?”

Sellepärast teeb saatan kõik endast sõltuva, et varastada sinu elust Issanda lähedust. Sellepärast tahab ta su hinge maha suruda kahtluse ja hirmuga. Ta tahab, et sa oleksid kogu oma jõust tühjaks pigistatud! Ta kasutab kõike võimalikku, isegi “häid” asju, et hoida sind eemal isikliku aja veetmisest Jeesusega. Ta teab, et sinu veedetud aeg Kristusega teeb sind võidukaks selle ajastu hirmude ja ängistuse üle!

Jumala Sõna ütleb meile, et me võime jätkuvalt palvetada. See on vaikne palve, igal ajal, igas kohas. Ma olen jõudnud selleni, et minu kõige tähtsamad palved on need vaikselt sosistatud tänupalved, mida ma talle terve päeva vältel väljendan. See hoiab mind tema lähedusest teadlikuna.

reede, 13. märts 2009

PASTORI VASTUS “KIIRELOOMULISELE HOIATUSELE”

Tõelise prohveti ülesanne on hoiatada. Me oleme hiljuti kuulnud sellist selget hoiatust meid ootavate hädaohtlike päevade kohta. Prohvet on nagu mees, kes tuleb karjast hoiatama lähenevate näljaste huntide eest.

Siis saab see karjase ülesandeks hoiatus läbi katsuda ja juhatada oma hoolealused tarkusesse ja ohutusse kohta. Ma ei ole prohvet. Ma olen kohalik pastor. Ma pean endalt küsima, mida ma pean tegema kuuldes sellist Jumala hoiatust. Mida ma peaksin ütlema nendele, kes on minu pastorliku hoole all?

Esiteks ma tahan, et mu inimesed kuuleksid selgelt sõna. Mida see ütleb ja mida see ei ütle. Mõned on kuulnud tulekahjudest ja rüüstamistest ja nende südamed on täidetud hirmuga. Ma tahan oma inimesi kinnitada selles, et Jumala käes on alati absoluutne kontroll. Jumal on suveräänne. Midagi ei toimu väljaspool tema tähelepanu või nõu ja kõik asjad juhtuvad tema kõrgeima au jaoks. Isegi kõige ärevamatel aegadel teab meie Jumal täpselt, mida ta teeb.

Teiseks, tahan ma, et need keda ma teenin teaksid kahte asja Jumala viha kohta. Esiteks, mõned koguduse juhid on kahjuks langenud sellise petliku kujutelma ohvriks, et ei ole sellist asja nagu Jumala viha. Roomlastele 1:18 ütleb: “Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais”. Mõned käituvad jumalatutel viisidel, teised on jumalatud surudes maha tõde Jumala viha kohta. Mõned juhid vähendavad, ignoreerivad ja isegi naeruvääristavad neid, kes tuletavad neile meelde, et Jumala viha tõepoolest eksisteerib. Roomlastele 2:5 ütleb meile selgelt, et Jumala viha on nende vastu, kelle südamed on kõvad ja kannatamatud. See viib meid teise Jumala viha elemendi mõistmise juurde. Seda ei valata mitte kunagi, absoluudselt mitte kunagi Jumala laste peale. 1 Johannese 2:2 ütleb: “Tema on lepitusohver meie pattude eest.” Sõna lepitus tähendab “viha kustutaja”. Missugune imeline arm, milline pääste! Jumala viha minu vastuhakkamise ja patu peale on kustutatud Kristuse risti peal. Rasked ajad tulevad, vihm langeb isegi õige peale, aga mitte viha.

Viimaks, olen ma kohustatud juhatama mulle antud karja armastuse ja kainusega. Kui hunt või torm tulevad, siis pean mina kui karjane teadma oma karja olukorda. Kas keegi istub piirdeaia peal? Hoiatama neid, et aeg ei ole kompromisside jaoks või lähedaste suhete loomiseks maailmaga. Egiptuse majas pidutsemine paasapühade ajal ei ole kindlasti hea mõte. Aeg on hoida Pea Karjase lähedusse.

See on ka meie võimalus hüüda neid, kes on väljaspool piirdeaeda. Jeesus on Uks ja ta on oma südame avanud. Tema hüüdeks on, et kõik võiksid läheneva viha eest põgeneda. Selle asemel, et vajuda kössi kahekordselt lukustatud ukse taha või maakohas asuvasse talusse põgeneda, kutsub Jeesus sind oma elu viima lambaaedikusse.

Kui prohvet tuleb hoiatava sõnumiga, siis tahavad inimesed, et prohvet annaks konkreetset nõu selle kohta, mida teha. Mõnikord annab Jumal prohvetile sõna, aga tihtipeale on see karjase asi, veel rohkem, iga Jumala mehe asi võtta see sõna arvesse oma perekonna pärast. Kui keegi tuleb hoiatama lähenevate huntide eest, siis ei ole see alati tema kohustus anda juhtnööre selle kohta, mida tegema peab. Me võime ise Jumalalt kuulda. Joosep kuulis Jumalat ütlemas, et ta varuks toitu läheneva aja jaoks (1 Moosese 41). Mooses kuulis Jumalat ütlemas, et ta võtaks egiptlastelt vastu kingitusi nende teekonna jaoks (2 Moosese 12). Meie kuuleme samuti Jumalalt oma olukorra jaoks. Lambad kuulevad Karjase häält.

Jeesus, sellel tunnil, selle tormi ajal ainult ei juhata oma inimesi ja lohuta oma karja, aga annab neile ka julgust, kindlust ja südant teenida neid, kes vaevlevad häda käes. Ükskord tuli prohvet Pauluse juurde ja prohveteeris, et kui ta läheb Jeruusalemma, siis seotakse ta kinni ja pannakse vangi. Prohvet oli ustav ja andis sõna edasi, nüüd oli kord Pauluse käes Jumalalt kuulda selle kohta, kuidas selle hoiatusega ümber käia. Peale prohveteeringu kuulmist otsustas Paulus ikkagi Jeruusalemma minna, olles valmis oma eluga Evangeeliumi pärast riskima (Apostlite teod 21). Mõned kuulevad ja jäävad ohutusse kohta, teised kuulevad ja lähevad kohta, kus nad saavad teenida. Mõned kogudused on asetatud linnadesse, mis vajavad nende vaimset tugevust ja kaastunnet. Võib olla räägib Pauluse tarkus Efeslastele 5:15-18 sellest, mida me kõige rohkem vajame: “Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu”.

neljapäev, 12. märts 2009

ÄRA KARDA - KINNITA OMA SILMAD JEESUSELE

Kuigi me peame panema tähele „vahimeeste“ hoiatusi, ei tohi need hoiatused saada meile kinnisideeks.

Prohvetlikud sõnumid peavad tegema meid valvsaks ja hoiatama meid ning me peaks võtma tõsiselt iga sõnumit, mis on kooskõlas Piibliga. Me peaks saabuva tormi osas koondama nii palju infot kui vähegi võimalik, et valmistada ette oma südamed ükskõik millisteks raskusteks, mis ka ees ei oota. Kuid me ei tohi lasta hirmul ja ärevusel võtta võimust oma mõtete üle, lastes neil immutada kogu meie meeled ja südame.

Pimeduseaeg on raudselt tulemas ja kohtumõistmine juba me ukselävel. Kuid jumalarahvana ei tohi me lasta sündida sellel, et me laseme pimeduse pilvedel varjutada Jumala võrratute tõotuste valgust, mis räägivad armust ja armastusest oma laste vastu. Me peame olema hästi teadlikud Jumala Sõnast ja Tema prohvetitest, kuid samas me ei tohi jääda selle prohvetliku tunnetuse sisse nii suurel määral, et see vallutab kogu meie elu.

Saatan igatseks näha seda juhtumas, sest ta teab, et kui ta ei saa panna sind kahtlema Jumala Sõnas, mis puudutab kohtumõistmist, siis ta veab su teise äärmusesse, kus sa tunned haiglast hirmu lõpuaegade ees. Ta tahab röövida sinult kogu sinu lootuse, külvates su mõtted üle kurjakuulutavate mõtetega.

Apostel Paulus kinnitab meid neis asjust järgmiste juhtnööridega. „Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Filiplastele 4.8) Paulus ütleb meile, et „te olete kuulnud neid hoiatusi. Nüüd lihtsalt võtke kinni sellest, mida Jumala Sõna ja Tema sulased räägivad ja peale seda kinnitage kogu oma tähelepanu ja mõtted Jeesusele ning Tema headusele!“

Ma olen ustavalt kuulutanud peagi-saabuvast ülemaailmsest majandus-holokaustist ja me juba näeme seda sündimas üle maailma. Ma olen hoiatanud ka selles osas, et kristlased saavad kannatama ja seal saab olema suuri raskusi ja kaotusi. Just praegu on suured hulgad Jumala pühasid üle maailma kannatamas uskumatut tagakiusu. Kuid samas ei ole need asjad minu teenistuse peamised keskpunktid. Minu südame kõige sügavaim igatsus on kuulutada Jumala Isa armastust ja meie Päästja Jeesuse imelist armu!

kolmapäev, 11. märts 2009

TÄIUSLIKKU RAHU

Keset paanikaaegu saavad Jumalat usaldavad inimesed kogema täiuslikku rahu.

Issand kuulutab: “Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.” (Jesaja 57:19) Heebreakeelne tähendus sõnale “rahu” tähendab antud kontekstis “täiuslikku rahu”.

Mina usun, et olles ümbritsetud saabuvate aegade kaosest ja hüsteeriast, saab Ameerika nägema suurimat tunnistust Jumala väest ja aust, mida ta eales varem näinud pole. Kuidas? Kogu Ameerika saab nägema, et väga paljud jumalalapsed kogevad Tema täiuslikku rahu! See saab olema aeg, mil Jumal tõstab üles inimesed, kes omavad Tema kõikehõlmavat täiuslikku rahu – rahu, mida Kristus ise praegu naudib, istudes Isa paremal käel. Ja me saame elama, käima ja hingama selles võrratus rahus.

Piibel ütleb, et kõigile, kes Jumalat usaldavad, annab Ta “rahu, sest ta loodab sinu peale.” (Jesaja 26:3). Ja just praegu on paljud jumalalapsed tegemas seda pühendumist Talle, öeldes: “Ma tahan kogu südamest otsida Jumalat, ükskõik ka, mis ei tuleks! Ma annan talle kõik, mis mul on ja kõik, kes ma olen. Ma usun, et Tema kohtumõistmine on tulekul, mistõttu ma tahan valmistada end Tema jaoks otsekui Tema pruut.“
Jumal andis oma täiusliku rahu tõotuse esmalt neile Juudamaa elanikele, kes kogesid suurt Jumala korralekutsumist oma maal. Jumal oli maha kiskumas kõiki tugevaid müüre ja kindlustusi; kogu rikkust ja sära, millele inimesed toetusid, põrmustades need kõik. (Jesaja 25:12) Isegi neid Jumala kalleid, kes olid alles jäänud, raputati kuni viimsete alusteni välja. Ja ometigi keset seda kõike andis Jumal Jesajale korralduse kinnitada neid ustavaid usklikke öeldes: “Issand saab hoidma teid oma täiuslikus rahus, kui te vaid usaldate Teda!” Prohvet ütles: “Issand, sina saadad meile rahu…” (Jesaja 26:12). Ehk teisisõnu: “Jumal kinnitab igaühe teie südameid oma ülima rahuga, mida ei saa kõigutada miski!”

Tänapäevalgi, mil Ameerikat saab haarama suur paanika – kui uudised hakkavad saatma suuri shokilaineid üle maa ja hüsteeria kasvab – ei pääse jumalarahvas kogemast seda suurt inimlikku ängistuse tunnet. Sest nii see on: mina tunnen seda ja sina tunned seda – kõik kristlased saavad seda tundma! Need tunded on vältimatud ja see on väga inimlik kogeda kõiki neid tundeid keset seda kohutavat kaost. Samal ajal aga külvab Jumal meie sisse allikaid, mis aitavad meil koheselt võtta kontrolli iga hirmuäratava mõtte üle ja siduda see Kristuse tõega. Ja Tema Vaim saab täitma kogu meie olemuse ülima ja täiusliku rahuga.

teisipäev, 10. märts 2009

KES KÜLL UNISTAS KOKKU SELLISE ELLUJÄÄMISE PLAANI?

Ja temale [Eelijale] tuli Issanda sõna, kes ütles: "Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit! (1 Kuningate 17:2-3)

Kui Eelija vaatas läheneva kriisi peale, siis võisid asjad tema jaoks absoluudselt lootusetud tunduda. Aga Jumalal oli mõttes oma ustava sulase jaoks konkreetne päästeplaan. Ta juhendas prohvetit: "Mine ida poole Jordani jõest ja sa leiad seal Kriti, väikese jõeharu, mis sellest eraldub. Kogu vajaliku joogivee leiad sa sealt ojast. Lisaks olen ma korraldanud, et kaarnad toimetavad sulle igapäevase söögi!"

Kas oleks keegi inimene sellist päästeplaani võimeline välja mõtlema? Kuidas oleks Eelija eales võinud ette kujutada, et ta saadetakse varjul oleva oja juurde joogivett leidma, kui kõikjal maal valitses põud? Kas ta oleks suutnud välja mõelda seda, et ta igapäevane toiduvaru tuuakse talle kätte kaarnate poolt, kes söövad kõike, millesse nad oma noka löövad?

Hiljem muutusid ajad Eelija jaoks raskeks, sest oja kuivas lõpuks kokku. Aga Jumal sekkus, andes prohvetile värsked juhised. Ta ütles: "Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal! Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita." (s. 9) Ja jälle pean ma küsima. kuidas oleks keegi võinud ette kujutada sellist asja, et vaene lesknaine keset majanduslangust oleks suutnud ühte meest toita päevi, nädalaid ja lõpuks kuid? Aga see on fakt, et Jumal kasutab kõige ärapõlatumaid, tähtsusetumaid asju siin maailmas oma auks. Ja ta ütles Eelijale: "Kui sa lähed tema juurde ja teed, mida ma sind käsin, siis sa jääd ellu. Kuula mind, pane tähele mu juhatust ja sa tuled sellest ajast läbi!"

See on tõepoolest tõsi: Jumalal, meie nõuandjal, nõustajal ja ellujäämis eksperdil on detailne plaan igaühe oma lapse jaoks, et aidata meil silmitsi seista ka kõige raskemate aegadega!

esmaspäev, 9. märts 2009

JÄRG EELMISELE SÕNUMILE....

Kogesin hiljaaegu tugevalt oma südames saata välja KIIRELOOMULINE sõnum, hoiatamaks suure häda eest, mis paneb isegi Jumala väljavalitud värisema.

Üks piiskop küsis mu käest: „Kas sellele sõnumile mingit järelsõna polegi? Selles osas, et kuidas Jumala rahvas peaks sellele esimesele sõnumile reageerima?“

Ma saan vastata sellele küsimusele ainult selle läbi, mida Püha Vaim on isiklikult minu südamesse rääkimas, et mida mina pean tegema. Oma eelmises sõnumis ma ütlesin, et Püha Vaim juhtis mind väga praktilisel viisil panema kõrvale ühe kuu toiduvarud, sest terrorismi tärgates tekkib suur paanika. Kuid see peab olema isiklik sõnum igale ühele eraldi.

Järgnev aga on see, mida ma kogen Püha Vaimu rääkimas oma südames seoses minu isikliku reageeringuga saabuvate hädade suhtes ja see on väga lihtne – PÜSI PAIGAL JA OOTA ISSANDA PÄÄSTET! „Aga Mooses vastas rahvale: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab!....Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!" (2Moosese 14:13-14)
Selline peab olema meie usuhoiak keset häda ja õnnetusi. Mida sai Iisrael teha Surnumere lahknemise osas? Vaarao armee oli tulemas selja tagant, kummalgi pool kõrgusid suured mäed ja ees laius avar meri. Liha karjus: „Tehke ometigi midagi!“

Liha kisendab lootusetuses. Kas Jumala rahvas suudab kuivatada mere? Ületada mägede kõrguse? Võidelda relvadeta suure armee vastu? Väliselt tundub, et nad on väga hirmuäratavas, surmavas olukorras. Jumala rahvas väriseb – ja sel samal hetkel tuleb sõna Jumalalt, mis ütleb: „Püsige paigal. Ärge kartke. See on päästetund. Te saate nägema, kuidas selle maailma võimu ja vägede alustalad maha kistakse, kuid samal hetkel mina võitlen ka teie eest. Hoidke alal oma rahu – püsige paigal ja vaadake minu tegusid!“
Armsad, minu hääl on vaid üks paljude seast, kes räägivad neid samu asju. Me võime väriseda küll mõne aja, kuid need, kes tõeliselt tunnevad Jumala Sõna, kogevad kiiresti Püha Vaimu lohutust. Meid kastetakse suure rahuga – üleloomuliku vaikusega – mis saab olema võrratuks tunnistuseks väga suurtele hulkadele neile, kes kardavad.

Kristuses,
David Wilkerson

laupäev, 7. märts 2009

KIIRELOOMULINE SÕNUM

Tunnen väga tugevat Püha Vaimu sundust saata välja kiireloomuline sõnum kõigile meie listis olijaile ja piiskoppidele ning sõpradele, kellega oleme kohtunud erinevais paigus üle maailma.
KOGU MAAD-RAPUTAV HÄDA ON TULEMAS JA SEE SAAB OLEMA NII HIRMUÄRATAV, ET ME KÕIK SAAME VÄRISEMA; KA KÕIGE PÜHAMAD MEIE SEAST.
Ma olen kümme aastat hoiatanud tuhandest tulekahjust, mis tabavad New York City’t. Need saavad haarama enda alla meeletult suuri alasid, kaasaarvatud New Jersey and Connecticut’i piirkondi. Suuremates linnades üle kogu Ameerika leiavad aset suured mässud ja rahutused ning lõõmavad tulekahjud. Just sellised, mida me nägime Watts’is, Los Angeles’s aastaid tagasi.
Tulekahjud ja rahvarahutused saavad aset leidma linnades üle kogu maailma. Rüüstamised, millest ei pääse ka Times Square, New York City. See, mida me hetkel kogeme, ei ole ei majanduslangus ega isegi depressioon, vaid Jumala viha. Psalmis 11 on kirjutatud:

„Kui alussambad maha kistakse, mida siis õige saab teha?“ (s.3)

Jumal mõistab kohut nii Ameerika kui kõigi rahvaste vohava patu üle. Ta on hävitamas ilmalikke alussambaid.

Prohvet Jeremija anus nurjatut Iisraeli, öeldes: „Nõnda ütleb Issand: Vaata, mina valmistan teile õnnetuse ja pean nõu teie vastu. Pöördugu seepärast igaüks oma kurjalt teelt ja parandagu oma viise ja tegusid! Aga nad vastavad: Asjata! Sest me käime oma nõu järgi ja talitame igaüks oma kurja südame paadumuses.“ (Jeremija 18:11-12)

Psalmis 11:6 Taavet hoiatab: „Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa.“ Miks? Taavet vastas: „Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet.“ (s.7) See on õiglane kohus – just nagu Soodoma ja Gomorra kohtumõistmispäeval.

MIDA PEAKSID ÕIGED TEGEMA? KUIDAS JÄÄB JUMALA RAHVAGA?

Esmalt tahaks jagada Teiega üht praktilist sõna, mille ma sain juhtnöörina iseenda jaoks. Varuge ja pange kõrvale 30-päeva jagu toitu, tualett-tarbeid ja teisi esmatarbekaupu. Lähenevat hävingut märgates tühjendatakse suuremate linnade toidupoed ühe tunni jooksul.

Mis puudutab meie vaimulikku reaktsiooni, siis meil on vaid kaks võimalust ja need on kirjas Psalmis 11. „Me põgeneme mägedele nagu lind“. Või nagu Taavet ütles, kes kinnitas oma pilgu Issandale, kes istus taevas oma troonil: „Tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.“ (s.4) „Ma otsin pelgupaika Issanda juures.“ (s.1)

Ma ütlen oma hingele: pole põhjust põgeneda...pole põhjust peita end. See on Jumala õiglane töö. Mina aga vaatan oma Issandale, kes istub troonil ja kelle õrnust ja armastust täis silmad jälgivad igat minu sammu ning ma usun, et Tema kannab oma rahva läbi isegi keset üleujutusi, tulekahjusid, rahutusi, proovilepanekuid ja kõikvõimalikke katsumusi.

Tähelepanu: Ma ei tea, millal need asjad saavad sündima, kuid ma tean, et need ei ole enam kaugel. Mina olen oma südame te ette väljavalanud – Teie tehke selle sõnumiga, mida kõige paremaks peate.


Jumal õnnistagu ja hoidku Teid!
Kristuses,
DAVID WILKERSON

reede, 6. märts 2009

ISA TUNDMA ÕPPIDES

Mina usun, et meie lapsed õpivad tundma meie loomust ja iseloomu nende suhtes siis, kui nad seisavad silmitsi raskustega. Sest keset oma kannatusi, valu ja vajadusi mõistavad nad meie tõelist hoolt ja abikätt nende suhtes. Ajal, mil me lapsed üles kasvasid, ei pidanud ma neile loenguid teemal, milline ma olen. Ma ei pidanud neile kunagi ütlema, et: „Ma olen teie isa ja ma olen teie suhtes lahke, kannatlik, armastav ja armuline. Mu süda on kinni teie küljes ja valmis andestama igal ajal.“ See oleks olnud ikka täiega naeruväärne! Miks? Aga seepärast, et mu lapsed õppisid tundma mu armastust nende vastu keset oma kriise. Ja nüüd, kui nad ise on abielus ja lapsevanemad, õpivad mu pojad ja tütred mind tundma täiesti uute kogemuste ja olukordade kaudu. Nüüd, kui nad ise on uues elukorras, õpivad nad tegelikult veelgi enam minu hoiakute ja tegude kaudu.

Sama lugu kehtib ka meie puhul, kui me õpime tundma oma Taevast Isa. Alates Aadama aegadest kuni ristini välja, ilmutas Jumal oma lastele üha suureneva ilmutuse oma loomusest. Ometigi ei teinud Ta seda läbi selle, et Ta ütles, kes Ta on. Ta ei püüdnud ilmutada end, öeldes: „Need on need nimed, mis iseloomustavad minu loomust – minge, õppige need pähe ja avastage nende läbi, kes ma olen!“

Heebreakeelsed väljendid (nimed) tõepoolest kirjeldavad neid imeliselt aulisi tõotusi ja varustatust, mis peituvad Issanda nimedes. Kuid – Jumal ilmutas oma loomust rahvale läbi selle, et Ta tegelikult tegigi nende heaks seda, mida Ta oli kuulutanud oma nimedes peituvat. Ta nägi oma laste vajadusi ja nägi ka ette vaenlase rünnakuid nende suhtes, mistõttu Ta sekkus üleloomulikult oma laste poolel!

Ma tahan julgustada sind õppima tundma oma Taevast Isa tasapisi, sihipäraselt ja südame tasandil. Palu Püha Vaimul tuletada sulle meelde neid kümneid kordi, kus Jumal varustas sind keset raskeid aegu. Ja seejärel palu, et Püha Vaim võiks kinnistada sinus ühe kindla teadmise sellest, kes ütleb MINA OLEN – Jumalast, kes on kõik, mida sa vajad ükskõik, mis ajal!

neljapäev, 5. märts 2009

SUURIM KÕIGIST PROOVILEPANEKUIST

„Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (2Moosese 14:21)

Iisraellaste ees avanes tee, mis pidi juhtima neid turvalisse paika. Sel otsustaval hetkel tahtis Jumal, et Ta rahvas vaataks nende veemüüride peale ja usuks, et Ta peab vett kinni seni, kuni nad on turvaliselt teisele kaldale jõudnud. Lihtsamalt öeldes igatses Jumal, et Ta lastel oleks usku, mis kuulutaks: „See, kes on selle imega alustanud meie heaks, viib ka selle lõpule, sest Ta on juba tõestanud meile, et Ta on ustav!“

„Tagasi vaadates me näeme, et kõik meie hirmud olid asjata. Me poleks pidanud kartma, kui egiptlased tulid, sest Jumal rajas üleloomuliku pimedusemüüri kaitsmaks meid nende eest. Me poleks pidanud kartma nende ähvardusi kesk ööpimedust. Kogu selle aja, mil me vaenlased istusid pilkases pimeduses, varustas Jumal meid ereda valgusega. Me poleks pidanud kartma ka siis, kui torm ja maru möllasid, sest Jumal kasutas kogu selle aja ja olukorra selleks, et rajada meile põgenemisteed.“

„Me mõistame nüüd, et Jumal igatseb meile vaid head. Me oleme näinud Tema au ja väge tegutsemas meie kasuks, mistõttu me oleme otsustanud mitte elada enam hirmus. Isegi kui need veemüürid peaks langema, siis vahet pole, sest me kas elame või sureme – me kuulume ikka Issandale!“

Sel oli üks põhjus, miks Jumal tahtis, et Ta lastel oleks sel hetkel selline usk. Nad seisid silmitsi kõrbeteekonnaga, kus neid oli ootamas ees puudus, ohud ja kannatused. Seepärast Ta ütles: „Ma tahan, et mu rahvas teaks, et ma soovin neile ainult head. Ma ei taha, et nad tunneksid surmahirmu iga ohu ees, mis nende teele sattub. Ma igatsen rahvast, kes ei karda surma, sest nad teavad, et ma olen usaldusväärne kõigis asjus!“

Tõeline ülistaja pole see, kes tantsib peale seda, kui võit on käes. See pole ka isik, kes ülistab Jumalat taevani peale vaenlase lüüasaamist. Kuid see on just see, mida iisraellased tegid. Alles siis, kui Jumal oli Surnumere kaheks löönud ja Ta rahvas turvaliselt teisele kaldale jõudnud, laulsid ja tantsisid nad, kiites ja ülistades Tema suurust. Samas, kolm päeva hiljem nurises seesama rahvas Jumala ees täiega. Nende näol polnud tegu mitte ülistajate –vaid lihtsalt tühipaljaste jutupaunikutega!

Tõeline ülistaja on see, kes on õppinud usaldama Jumalat keset oma torme. Tema ülistus ei peegeldu ainuüksi tema sõnades, aga ka tema elamise viisis. Tema maailm on täis rahu ja hingamist, sest tema usk Jumala ustavusse on vankumatu. Samuti ei tunne ta hirmu tuleviku ees, sest ta ei karda surra.

Gwen ja mina nägime taolist vankumatut usku oma 12-aastases tütretütres. Istudes ta voodiserval tema elu viimseil hetkeil, kogesime me sellist rahu, et see ületas kogu mõistuse. Ta ütles mulle: „Vanaisa, ma tahan minna koju. Ma nägin Jeesust ja Ta ütles mulle, et minu koht on seal, mistõttu ma ei taha enam kauem olla siin.“ Tiffany oli kaotanud igasuguse hirmu surma ja lahkumise ees.

See on see rahu ja hingamine, mida Jumal igatseb anda oma rahvale. See on see veendumus, mida väljendasid nii Paulus kui ka Tiffany - „Ma kas elan või suren, aga ma kuulun Issandale!“ See on see, mis teeb kellestki tõelise ülistaja.

Mu palve on, et kõik, kes seda sõnumit loevad, võiksid öelda keset oma torme: „Jah, majandus võib küll kokku kukkuda. Jah, ma võin ikka seista silmitsi pimedate tormiste öödega, kuid Jumal on tõestanud mulle, et Ta on ustav. Seetõttu – misiganes ka ei tuleks – ma hingan Tema armastuses minu vastu!“

kolmapäev, 4. märts 2009

TEE KOLME ASJA

Keset iisraellaste katsumusi käskis Jumal teha neil kolme asja: „Ärge kartke. Püsige paigal. Vaadake Issanda päästet.“ Tema kinnitus oma lastele oli: „Ma võitlen teie eest ja kõik, mis te tegema peate, on lihtsalt hoidma alal oma rahu. Püsige vagusi ja usaldage mind, sest juba praegu olen ma tegutsemas üleloomulikes sfäärides. Kõik on minu kontrolli all, mistõttu ärge paanitsege! Uskuge, et mina sõdin Saatanaga ja see lahing ei kuulu teile.“ (vt.2 Moosese 14:13-14)

Peagi saabus hämarik ja alguse sai Iisraeli pimedaim ja tormiseim öö. Aga samas oli see ka Jumala üleloomuliku tegevuse algus. Ta saatis võimsa kaitseingli seisma oma rahva ja vaenlase vahele ja ma usun, et Jumal saadab veel tänapäevalgi oma kaitsvaid ingleid ümbritsema neid, kes Teda armastavad ja kardavad (vt. Psalmid 34:8)

Jumal liigutas ka üleloomulikku pilve, mille ta oli andnud iisraellastele suunanäitajaks. Korraga tõusis see pilv Iisraeli laagri eesotsast ja liikus nende taha, maandudes rünkmusta seinana egiptlaste ette. Pilve teine pool kiirgas aga üleloomulikku valgust, andes iisraellastele võime näha kogu öö. (vt.2 Moosese 14:20)

Vaatamata sellele, et vaarao armee oli keset pilkast pimedust, said nad siiski tõsta oma hääled, mistõttu kogu öö saatsid nad lendu valesid ja ähvardusi. Iisraeli telgid värisesid nende ähvarduste all, kuid ükskõik kui kõvasti vaenlane ka poleks ähvardanud – Jumala ingel oli valvamas oma laste üle ja Jumal oli tõotanud, et Ta kannab oma lapsed läbi.

Armas Jumala püha, kui sina oled Tema vere kaudu lunastatud laps, siis Ta on juba asetanud ühe võitleva ingli sinu ja vaenlase vahele. Ja Ta ütleb sulle sama, mida Iisraelilegi: „Ära karda! Püsi paigal ja usu minu päästesse.“ Saatan võib ju rünnata sind kõige karmimate ähvardustega, kuid mitte hetkekski ei avane tal võimalust hävitada sind keset su pimedaimat tormist ööd.

Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda...“ (2Moosese 14:21)

Torm, mille Jumal lasi tõusta, oli nii tugev, et see lõi merelained kahte lehte: „...tugevast idatuulest...tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (14:21)

Heebreakeelne tähendus sõnale tuul viitab „metsikule väljahingamisele“. Ehk teisisõnu: Jumal hingas välja ja veest moodustusid kui seinad. Iisraeli telgivaiad vappusid vist täiega, kui need võimsad veejoad üle laagri uhusid. Kuid miks lasi siis Jumal minna Iisraelil läbi kogu selle tormise öö, kui Ta oleks võinud öelda vaid ühe sõna ja vaigistada kõik?

Pidi see vast üks torm olema! Ja pidi see ka üks hirmutav aeg olema iisraellaste jaoks! Las ma küsida teilt – mida Jumal küll plaanis? Miks lubas ta sellisel võimsal tuulel ja tormil möllata kogu öö? Miks ei käskinud Ta Moosesel lihtsalt puudutada kuuehõlmaga vett ja need oleks lahknenud üleloomulikult? Mis võis küll olla see põhjus, miks Jumal lasi sel kohutaval ööl üldse aset leida?

Seal oli vaid üks põhjus: Jumal oli loomas ülistajaid. Ta tegutses ju kogu selle aja, kasutades kohutavat tormi selleks, et sillutada oma lastele teed raskustest välja. Ometigi ei näinud iisraellased seda sel hetkel. Paljud peitsid end oma telkides, kuid need, kes julgesid välja tulla, said aulise valguse vaatemängu osalisteks. Samuti olid nad tunnistajateks sellele aulisele vaatepildile, kus merelained koondusid, moodustades võimsad seinad ja valmistades kuiva tee läbi mere. Seda kõike nähes pidi rahvas küll hõiskama: „Vaadake, Jumal on kasutanud tormi ja tuult, et valmistada meile tee. Kiitus Issandale!“

teisipäev, 3. märts 2009

ÜLISTAJA TÕELINE OLEMUS

2 Moosese raamat kirjeldab üht võrratut hetke Iisraeli laste ajaloos. Iisraellased olid just lahkunud Egiptusest Jumala üleloomuliku juhtimise läbi, kui korraga vaarao armee neid tulisjalu taga ajas. Iisraellased olid juhitud orgu, kus kahelt poolt ümbritsesid neid kõrged mäed ja ees laius hirmuäratav meri. Ja kuigi nad veel ei teadnud seda, olid need inimesed kohe kohe seismas silmitsi oma hinge pimedaima ja tormiseima ööga. Nad olid ahhetama panevas olukorras kesk paanikat ja meeleheidet, mis pani neid proovile kuni viimse piirini.

Ma usun, et see peatükk näitab väga konkreetselt, kuidas Jumal muudab oma rahva ülistajateks. Mitte ükski teine kirjalõik Piiblis ei peegelda seda nii selgelt. Kas teadsite, et ülistajad ei sünni mitte keset ärkamisi ja päikselisi helgeid aegu, kus valitsevad võidud ja hea tervis. Jumala ülistajad leiavad oma kuju keset pimedaid tormiseid öid. Seetõttu määravad meie reaktsioonid tormidele ära selle, millised ülistajad me oleme.

Heebrea kirja 11 peatükk annab meile sellest aimu elatunud Jaakobi näol: „Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.“ (Heebrealastele 11:21). Miks kirjeldatakse Jaakobit sellisel viisil oma viimseil päevil?

Jaakob teadis, et ta elu on lõpusirgel, mistõttu me ka näeme teda jagamas õnnistust oma lastelastele. Seega, mida Jaakob teeb, kui ta vaatab tagasi oma elusündmustele? Ta kiidab Jumalat. Ta ei lausu sõnagi, aga oma kepi najale nõjatudes ta imetleb elu, mille Jumal on talle kinkinud ja ta „kummardab“ oma Jumalat.

Jaakob kummardas ja kiitis Jumalat, sest ta hing oli saanud rahu. Ta oli kogenud Jumala vankumatut ustavust, mis ületas iga väiksemagi kahtluse. Ja nüüd see suur usumees lõpetas, öeldes: „See ei omanud kunagi tähtsust, millistest lahingutest ma läbi läksin, sest Jumal tõestas oma ustavust minu vastu. Ta on alati ustav olnud. Oo Kõikväeline Jumal, ma kiidan ja ülistan sind!“

esmaspäev, 2. märts 2009

ÄRA KARDA VÄIKESEID KANNATUSI

Kristuse ülestõusmisele eelnes lühike kannatuste periood. Me tõepoolest sureme! Me tõepoolest kannatame ja maailmas leidub ikka valu ja kurbust!
Meile aga ei meeldi kannatada või kogeda valu. Meie tahame kogeda valutut pääsemist ja üleloomulikku sekkumist. Meie palved kõlavad: „Tee seda Jumal, sest ma olen nõrk ja saan seda alati olema. Seni, kuni mina lähen oma teed ja ootan üleloomulikku päästet, aja sina kõik korda.“

Me võime ajada kõik oma hädad ka deemonite kaela. Seetõttu püüame me leida mõne jumalamehe, lootuses, et ta ajaks kõik deemonid välja meist ja meie saaks ilma valu ja kannatusteta jätkata oma teed. Ja ongi kombes! Lenda kui linnuke rahu täis võiduka elu poole. Me tahame, et keegi tuleks ja paneks oma käed me peale, peletades kogu tuimuse. Kuid võidud ei saabu igakord valu -või kannatusteta. Vaata oma patu peale. Seisa sellega silmitsi ja koge selle kannatust nõnda nagu Jeesus seda tegi. Sisene Tema kannatusse. Sest vaev kestab küll läbi öö, aga hommikul saabub hõiskamine.

Jumala armastus nõuab üht valikut. Kui Jumal kõrvaldaks meid üleloomulikult igast võitlusest ilma valu või kannatusteta, hävitaks see küll kõik katsumused ja kiusatused, kuid samas ei jätaks alles meie vabadust valida ega võimalust saada tules läbikatsutud. See tähendaks otsekui Jumala tahte meelevaldset pealesurumist inimkonnale. Seepärast on Ta otsustanud kohtuda meiega pigem keset meie kõrbeaegu, et näidata seeläbi teed uude usuellu.

Sageli peegeldubki just meie põuaaegades ja valus Jumala tahtmine. „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)

Kuid tänu Jumalale, et kannatused kestavad vaid lühikest aega enne lõplikku võitu! „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.“ (1Peetruse 5:10)