TÄNAGE MIND ALATI!

“Tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ (Efeslastele 5:20).

Tänu toomine oli Pauluse õpetuses alati väga olulisel kohal, mistõttu ta kordab seda kolmel korral: (1) „Lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule (2) Lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale ja (3) „tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ (Efeslastele 5:19-20)

Ilma usuta aga ei suudaks me seda teha nii nagu tarvis. Elus on liiga palju probleeme ja muresid, mis meid maha suruvad ja on ka selge, et Jumal ei taha, et me teeskleks. Samas on mulle tunne, et Paulus jättis meile võtme, kuidas selle kõige hakkama saada, öeldes: „Tehke seda Issandale!“ Üks tuntud jumalamees, John Calvin ütles, et taoline laulmine ja tänu toomine Jumalale on täiega võlts ja silmakirjalik, kui me pole täielikult veendunud, et Jumal on meie Isa.

On aegu, kus meie huuled värisevad kurbusest ja me lihtsalt pole võimelised laulma. Veel vähem on meil tahtmist tuua tänu. Hädaolukorrad purustavad meie vaimu. On aegu, kus me süda hüüab Jumala poole: „Issand, kas sa tõesti ootad, et ma laulaks ja kiidaks sind ajal, kus ma olen valust nõrkemas?“ „Issand, ma olen muredest nii murtud, et suudan vaevu oma peadki tõsta.“ „Issand, mul on raske tuua sulle kiitust ja tänu, kuna süda on täis nii suurt hirmu, kurvastust ja kahtlusi.“

On tõsi, et sellistes oludes pole mitte kerge käituda vastavalt tõele. Ka ei ole Jumal mõistmatu meie valude suhtes – me oleme ju Ta lapsed! Kuid need Pauluse sõnad on antud meile selleks, et leida tröösti ja kergendust keset raskeid aegu. Me keskendume nii palju oma raskustele, et me kaotame palju enam kui vaid oma laulu – me triivime üha kaugemale ka Jumala igavikulistest tõotustest. Sõltumata sellest, millega me ka silmitsi ei seisaks, Jumal ütleb: „TÄNAGE MIND ALATI!“

Me muutume tänamatuteks kõige selle eest, mida Ta on meie jaoks minevikus teinud. Me saame nii haaratud vaid iseenda, oma vajaduste ja perede eest palvetamisest, et me ei suuda näha kellegi teise kannatusi peale iseenda omade.

Kuid see Pauluse sõna puudutas mind tõsiselt. Seetõttu tahan ma kindla meelega laulda kiitust oma Jumalale ja tuua Talle tänu kogu päeva vältel – kõige eest ja kõigis asjus. See võib olla kuuldamatu laul. See võib olla algul nõrk ja vilets, kuid kui seda usu kaudu teha, peab selles peituma vägi, kuna muidu poleks seda põhimõtet kolm korda korratud.

Oh millist rõõmu valmistaks see Isa südamele, kui vaid need tuhanded lugejad, kes seda sõnumit praegu loevad, minuga koos selle kiitusega liituksid. Ja seejärel hingaksid teadmises, et Jumal on kuulnud te nuttu ja töötamas lahenduste kallal just nüüd ja praegu, mistõttu – kiitke vaid ja ärge iialgi lakake laulmast armastuslaule meie kallile Issandale ja Päästjale.