esmaspäev, 28. veebruar 2011

ALISTATUD ELU

Mida ütleb sulle sõna „alistuma“? Otseses tähenduses tähendab alistumine loobumist millestki kellegi teise kasuks. See tähendab ka millegi sulle kuuluva loovutamist. See võib hõlmata sinu vara, võimu, eesmärke ja isegi su elu.

Tänapäeva kristlased kuulevad palju alistatud elust, kuid mida see tegelikult tähendab? Alistunud elu tähendab anda Jeesusele tagasi see elu, mille Tema on sulle andnud. Loobuda kõigest kontrollist, õigustest, väest, suunast ja kõigest sellestki, mida sa ütled või teed. See tähendab oma elu täielikku üleandmist, et Tema võiks sellega teha midaiganes Ta soovib.

Jeesus ise elas alistunud elu: „Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.“ (Johannese 6:38). „Aga mina ei taotle tunnustust iseendale.“ (8:50). Kristus ei teinud iialgi midagi omapäi. Ta ei astunud ühtegi sammu ega lausunud ühtegi sõna ilma Isalt juhiseid saamata. „...ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud...ma teen alati seda, mis talle meeldib." (8:28-29)

Jeesuse täielik alistumine Isale on näide sellest, kuidas ka meie kõik peaksime elama. Sa võid ju küll öelda, et: „Jeesus oli Jumala lihalik kuju ja Ta elu oli alistunud juba enne kui Ta üldse siia maailma tuli!“ Kuid alistatud elu ei saa kellelegi peale sundida - isegi Jeesusele mitte.

„Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta." (Johannese 10:17-18)

Jeesus ütles meile: „Saage õigesti aru – enese alistamine on täielikult minu enda võimuses ja ma olen otsustanud panna oma elu maha. Ma ei tee seda seetõttu nagu keegi käsiks mul seda teha. Mitte keegi ei saa võtta minult mu elu. Mu Isa on andnud mulle õiguse ja meelevalla loobuda oma elust ja Ta andis mulle ka valikuvõimaluse lasta karikal minna mööda minust ja vältida risti. Kuid mina otsustasin seda siiski teha – tänu armastusele ja täielikule alistumisele oma Isale.“

Meie Taevane Isa on andnud kõigile meile selle sama õiguse – eesõiguse valida alistunud elu. Mitte kedagi ei sunnita pühendama oma elu Jumalale. Jumal ei käsi meil ohverdada oma tahet ja anda oma elud tagasi Talle. Ta lihtsalt pakub meile võimalust saada osa Tõotatud maast täis piima, mett ja parimaid palu. Aga meil on alati võimalus mitte valida seda täiust.

Tõde peitub selles, et me saame Kristusest osa just täpselt nii palju kui me ise seda tahame. Me võime minna Temas nii sügavuti kui me ise soovime, elades täielikult Tema sõna ja juhtimise järgi.

neljapäev, 24. veebruar 2011

KAS ME PIIRAME JUMALA VÄGE JA TÕOTUSI?

Mina usun, et me piirame Jumalat oma kahtluste –ja uskmatusega. Piibel ütleb Iisraeli kohta: „Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.“ (Psalmid 78:41). Iisrael pöördus ära Jumalast oma uskmatuse tõttu.

Me usaldame küll Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid ometigi on meie usul omad piirid ja piirangud. Meie elus on vähemalt üks valdkond, kus me blokime Jumala ära ega usu, et Tema võiks seal midagi korda saata. Nõnda näiteks on väga paljud mu päevasõnade lugejad palvetanud mu naise Gweni pärast, kuid niipea kui asi jõuab nende endi abikaasa või laste tervenemiseni, piiravad nad Jumalat.

Ma ise piiran Jumalat eelkõige tervenemise valdkonnas. Olen palvetanud väga paljude inimeste füüsilise tervenemise pärast ja näinud Jumala imesid üksteise järel. Kuid kui lugu jõuab minu enda tervendamiseni, piiran ma koheselt Jumalat. Ma otsekui kardaks lasta Jumalal olla Jumal ka minu jaoks. Ma pigem ajan omale peoga tablette sisse või jooksen arsti vastuvõtule kui et palun esmalt iseenda pärast. Selle kõigega ei taha ma väita otsekui arsti juures käimine oleks vale. Kuid aegajalt vastan ma pigem kirjeldusele, kus „oma haiguseski ei otsinud ta Issandat, vaid arste.“ (2 Ajaraamatu 16:12).

Seetõttu luba mul küsida su käest: „Kas sa palud Jumalat müüride langemise pärast Hiinas või Kuubas, aga kui teema jõuab su oma lähikondlaste päästeni, pole sul enam grammigi usku?“ Ja sa mõtled: „Jumal ei soovi seda nagunii. Mu lähedane on selline pähkel, et Jumal lihtsalt ei tundu mind kuulvat tema suhtes.“ Kui nii, siis sa tegelikult ei näe Jumalat Jumalana ja sa ei tunne tegelikult Tema teid, sest Jumala igatsus on: „saata korda palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20).

Jumal ütles mulle: „David, sa oled sidunud mu käed ja piiranud mind. Kuidas saakski ma sind tervendada, kui sa tegelikult ei usu, et ma seda suudan? Sinu kahtlused ei lase mul olla Jumal su jaoks. Sa ei saa mind iialgi tundma enne, kui sa ei usu, et mina olen valmis tegema ja andma palju rohkem kui sina suudad vastu võtta.“

Iisraellased virisesid pidevalt stiilis: „Kas Jumal ikka...?“ „Jah, Ta lõi meile küll väljapääsutee läbi Surnumere, kuid kas Ta suudab meile ka toidust anda?“ Jumal andis, kattes neile laua lausa keset kõrbe. „Kuid kas Ta suudab meile ka vett anda?“ Suutis, tehes seda läbi kalju. „Kuid kas Ta saab meile ka liha anda?“ Jumal andis neile liha ja seda otse taevast. „Kuid kas Ta suudab meid ka päästa meie vaenlaste käest?“ Jumal varustas ja päästis neid ikka ja jälle, kuid ometigi kulutas see rahvas 40 aastat, küsides: „Kas Jumal ikka saab?“ ja „Kas Jumal ikka suudab?“

Mu armsad, me peaks ütlema: „Jumal saab ja Jumal suudab!“ Ta on seda alati teinud ja saab tegema ka tulevikus! Jumal suudab ja teeb kõike seda, mida me Temalt palume ja usus loodame.

kolmapäev, 23. veebruar 2011

JUMAL TAHAB ÕPETADA MEID TUNDMA TEMA HÄÄLT

Need, kes tõeliselt tunnevad Jumalat, on õppinud ka eristama Tema häält üle kõigi teiste häälte. Ta tahab, et sa oleksid täiesti veendunud Tema igatsuses rääkida sinuga; jagada sinuga asju, mida sa kunagi varem pole kuulnud ega näinud.

Alles hiljaaegu näitas Issand mulle, kuidas ma ikka veel kõhklen vahel Tema hääle kuulmises. Ma ei kahtlegi selles, et Ta räägib ja Tema lambukesed kuulevad oma karjase häält, kuid ma kahtlesin omaenda võimes Teda kuulda. Ma kulutasin kogu oma aja selle hääle „kontrollimisele“, mida olin kuulnud. Ja kui see kuuldu oli minu jaoks midagi liiga suurt või müstilist, mõtlesin ma endamisi: „See ei saa küll olla Jumalast! Pealegi võib ju ka Saatan mulle midagi rääkida. Ja siis veel mu oma liha ja petlikud vaimud.“ Suurel hulgal erinevaid hääli piirab meid ju pidevalt – kuidas ma siis võin teada, milline neist on Jumala hääl?

Ma usun, et Jumala hääle kuulmine eeldab kolme asja:

1. Sa pead olema täiesti veendunud Jumala igatsuses kõnelda sinuga. Sa pead olema selles täiesti kindel. Pole kahtlustki, et Ta on kõnelev Jumal. Ta tahab, et sa kuuleksid Tema häält, et võiksid täita Tema tahet. Samas tea, et kõik, mida Jumal sulle räägib, ei ületa kunagi Piibli piire. Teisalt ei pea sa omama mingit doktorikraadi, et mõista ja saada aru Tema häälest. Kõik, mida sa vajad, on vaid süda, mis tunnistab: „Ma usun, et Jumal igatseb rääkida minuga.“

2. Sa pead võtma kvaliteetaega Jumala jaoks ning leidma vaikusehetki. Sul peab jaguma tahet eemalduda koos oma Jumalaga ja vaigistada kõik teised hääled. On tõsi, et Jumal kõneleb meiega kogu päeva vältel. Kuid igakord, kui Ta on tahtnud rajada ja luua midagi väga erilist mu elus, on see sündinud alles peale seda, kui ma olen lülitanud välja kõik muud hääled peale Tema oma.

3. Sa pead paluma usus. Me ei saa Jumalalt enne mitte kui midagi (sh. Tema hääle kuulmine), kui me pole veendunud, et Ta on võimeline ilmutama oma mõtteid meile ning andma meile võime täita Tema täiuslikku tahet.

Jeesus ütles: „Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?“ (Luuka 11:11-12). Ehk teisisõnu: „Kui sa palud oma Taevaselt Isalt üht sõna – üht selget suunda, Jumalast lähtuvat korrigeerimist või lahendust mõnele konkreetsele vajadusele – kas sa saad siis hetkekski mõelda, et Ta lubab vaenlasel tulla ja petta sind?“

Jumal ei narri kedagi! Ta ei lase ka vaenlasel petta sind. Jumala kõnega kaasneb alati rahu! Ja rahu on midagi, mida Saatan ei suuda eales tuua. Kui sa oled leidnud rahu –ja hingamispaiga, olles veendunud, et Jumal võib sinuga rääkida, siis sul on ka üks vankumatu veendumus, mis iialgi ei muutu. Sa võid minna Jumala juurde tagasi kasvõi 1000 korda ja saada ikka sama sõna, sest see on tõde.

teisipäev, 22. veebruar 2011

KUI SUUR ON SU KRISTUS?

„Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.“ (Johannese 14:14). Me peegeldame Kristuse suurust iseendi silmis läbi selle, mida me Temalt palume. Meid on õpetatud paluma julgelt ja ootama suuri asju. Me näitame üles Kristuse suurust läbi selle, kuidas ja mida me palume. Meil aga on nii vähe Kristust tänu sellele, et me palume nii vähe.

Me piirame kõiki oma palveid vaid materiaalsete asjadega. Ühest küljest on tõsi, et me peamegi tegema oma vajadused teatavaks. Kuid teisalt, paludes vaid toiduse ja peavarju pärast, kahandame me oma nägemust Tema suurusest.

Jumalariik tähendab „õigust, rõõmu ja rahu Pühas Vaimus“! Me teenime võidukat Kristust ja meid on kutsutud jagama seda võitu koos Temaga. Kas sina koged õigust, rõõmu ja rahu Pühas Vaimus? Palud sa Tema trooni ette minnes rõõmu ja rahu? Palud sa Isa „Jeesuse nimel“?

Kristus ei saavutanud võitu iseenda pärast. Ta tegi seda sinu ja minu pärast, mistõttu meie oleme need, kes sellest kasu saavad. Palud sa Ta käest võimalust muutuda üha enam Tema sarnaseks? Palud sa Ta käest usus ja Jeesuse nimel seda tõotatud hingamist, millest Heebrea kiri räägib?

Jumal ootab ja igatseb me poolt suuremaid palveid. „Jeesuse nimel“ palumine on kui kutse vastuvõtmine saamaks osa Jumala võrratust headusest, mis on valmis pandud kõigi nende jaoks, kes usuvad ja paluvad suurelt. Seetõttu palu juba täna üht ülevoolavat rõõmustuse vaimu isegi keset oma kõige suuremaid katsumuste aegu.

Kuidas aga olid lood selle 5000-liikmelise rahvahulgaga Uues Testamendis, kus Jeesus küsis oma jüngritelt, et mida nendega peale hakata? Ehk teisisõnu küsis Ta neilt tegevusplaani rahva toitmiseks. Et mida teha lahendamaks seda kriisi? Ta pani nende usu proovile. Ometigi oli Jeesusel kogu selle olukorra keskel juba ammu plaan valmis! Sest kes teine oleks suutnud toita seda suurt massi viie leiva ja kahe kalaga?

Mu armsad – Jumalal on plaan valmis ka iga teie eluolukorra tarvis. Sa võid ju küll mõelda teatud viisidele, kuidas Jumal peaks või võiks su kriisid lahendada, kuid Jumala Sõna ütleb meile, et Jumala teed on kõrgemad kui inimese omad.

Jumal ei ütle meile, milline Ta plaan on. Ta isegi ei vihja millelegi. Ta ootab meilt usku, mis toetub Tema tõotustele, kuninglikkusele ja meie elus varem toimunud imedele. Tema sõnum meile on: usu! Su Issandal on juba tee valmis su jaoks ja Tal on ka vägi, et oma plaan täide viia. Ma olen kindel, et Ta hea meelega kergitaks eesriiet, et anda meile veidigi aimu oma nähtamatutest teedest, aga samas Ta ei saa seda teha. Sest usk on midagi, mida ei saa näha. Ja seetõttu ei leia me ka keset oma kõige põletavamaid katsumusi rahu enne, kuni me ei usu kindlalt, et Tema on valmis – valmis tegema mõeldamatut ja võimatut! Meie osa on vaid lihtsalt uskuda, et Ta teeb, mida on tõotanud.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

TÄNAGE MIND ALATI!

“Tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ (Efeslastele 5:20).

Tänu toomine oli Pauluse õpetuses alati väga olulisel kohal, mistõttu ta kordab seda kolmel korral: (1) „Lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule (2) Lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale ja (3) „tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ (Efeslastele 5:19-20)

Ilma usuta aga ei suudaks me seda teha nii nagu tarvis. Elus on liiga palju probleeme ja muresid, mis meid maha suruvad ja on ka selge, et Jumal ei taha, et me teeskleks. Samas on mulle tunne, et Paulus jättis meile võtme, kuidas selle kõige hakkama saada, öeldes: „Tehke seda Issandale!“ Üks tuntud jumalamees, John Calvin ütles, et taoline laulmine ja tänu toomine Jumalale on täiega võlts ja silmakirjalik, kui me pole täielikult veendunud, et Jumal on meie Isa.

On aegu, kus meie huuled värisevad kurbusest ja me lihtsalt pole võimelised laulma. Veel vähem on meil tahtmist tuua tänu. Hädaolukorrad purustavad meie vaimu. On aegu, kus me süda hüüab Jumala poole: „Issand, kas sa tõesti ootad, et ma laulaks ja kiidaks sind ajal, kus ma olen valust nõrkemas?“ „Issand, ma olen muredest nii murtud, et suudan vaevu oma peadki tõsta.“ „Issand, mul on raske tuua sulle kiitust ja tänu, kuna süda on täis nii suurt hirmu, kurvastust ja kahtlusi.“

On tõsi, et sellistes oludes pole mitte kerge käituda vastavalt tõele. Ka ei ole Jumal mõistmatu meie valude suhtes – me oleme ju Ta lapsed! Kuid need Pauluse sõnad on antud meile selleks, et leida tröösti ja kergendust keset raskeid aegu. Me keskendume nii palju oma raskustele, et me kaotame palju enam kui vaid oma laulu – me triivime üha kaugemale ka Jumala igavikulistest tõotustest. Sõltumata sellest, millega me ka silmitsi ei seisaks, Jumal ütleb: „TÄNAGE MIND ALATI!“

Me muutume tänamatuteks kõige selle eest, mida Ta on meie jaoks minevikus teinud. Me saame nii haaratud vaid iseenda, oma vajaduste ja perede eest palvetamisest, et me ei suuda näha kellegi teise kannatusi peale iseenda omade.

Kuid see Pauluse sõna puudutas mind tõsiselt. Seetõttu tahan ma kindla meelega laulda kiitust oma Jumalale ja tuua Talle tänu kogu päeva vältel – kõige eest ja kõigis asjus. See võib olla kuuldamatu laul. See võib olla algul nõrk ja vilets, kuid kui seda usu kaudu teha, peab selles peituma vägi, kuna muidu poleks seda põhimõtet kolm korda korratud.

Oh millist rõõmu valmistaks see Isa südamele, kui vaid need tuhanded lugejad, kes seda sõnumit praegu loevad, minuga koos selle kiitusega liituksid. Ja seejärel hingaksid teadmises, et Jumal on kuulnud te nuttu ja töötamas lahenduste kallal just nüüd ja praegu, mistõttu – kiitke vaid ja ärge iialgi lakake laulmast armastuslaule meie kallile Issandale ja Päästjale.

reede, 18. veebruar 2011

USUD SA VEEL?

Hiljaaegu Issanda ees mõtiskledes sain ühe väga ebatavalise kogemuse osaliseks. Jumal küsis mu käest vaiksel häälel: „Usud sa veel?“

„Usud sa, et ma ikka veel armastan sind tingimusteta? Et Püha Vaim juhib sind just praegu ja ma püüan kinni iga su valatud pisara? Et just sel tunnil ja hetkel oled sa kesk’ Jumala täiuslikku tahet oma elus?“

„Usud sa veel, et kõik asjad töötavad välja nende kasuks, kes mind armastavad? Et ma kuulen su palveid isegi siis, kui sa neid sõnades väljendada ei oska või kui kõik tundub nii pime ja lootusetu? Kui hirm haarab su mõtted ja hinge ja sul on tunne, et ma olen sulgenud taevad su ees?“

„David, usud sa, et ma endiselt toidan kogu elavat loodut: kalu meres, linde ja roomajaid ja loomi? Usud sa veel, et ma endiselt pean arvet iga su juuksekarva üle ja iga langenud linnu üle kogu maamuna peal? Usud sa seda tõesti?!

„Kas sa usud ka siis, kui surm võtab mõne su lähedase? Usud sa ka seda, et ma pakun lohutust ja jõudu isegi surmasuus olles?“

„Usud sa endiselt, et ma armastan sind? Et ma andestan kõik su mineviku, oleviku ja tuleviku patud, kui sa vaid usaldad mind ja hingad minus? Usud sa, et ma näen ja mõistan olukordi, kus Saatan saadab oma saadikud külvama valesid, kahtlusi, häbi, hirmu ja meeleheidet su ellu?“

„Usud sa, et sa oled endiselt mu peopesade sees, olles oma Päästja jaoks kallim kui ehedam kuld? Et igavene elu on su tulevik ja et mitte ükski jõud ega vägi ei suuda sind kangutada lahti minu käest? Et ma saan puudutatud igast nõtrusest ja katsumusest, mida koged? Usud sa, et need asjad vastavad endiselt tõele?“

Minu vastus on kindel ja ühemõtteline JAH! Jah, Issand – ma usun seda endiselt ja enamgi veel! Palju enamgi veel!

Loe Psalme 103 ja küsi iseendalt: „Kas ma endiselt usun seda? Kohe päris kõike?“

neljapäev, 17. veebruar 2011

MEIE TAEVASEL ISAL ON PLAAN SU JAOKS

Jumal on juba valmistanud plaani päästmaks meid kõigist meie põletavaist katsumustest. Ükskõik, millisest raskusest sa ka praegu läbi ei läheks, Jumalal on juba väljapääs valmis su jaoks ja see on midagi, mida ei suudaks iialgi inimliku mõistuse või jõuga ise luua.

Võtkem näiteks iisraellaste meeletud katsumused kõrbes. Neil polnud seal mingit toitu. Huvitav, missugune nõukogu või palvegrupp oleks küll suutnud välja mõelda, et: „Palvetagem nüüd ja kui homme ärkame, on kogu maa täis meemaitselist inglite toitu!“

Jumalal on plaan – üks ime, üks mõistust ületav plaan – ja see on imeline!

Samuti puudus neil kõrbes vesi. Kuum kõrb kuivatas nende huuli ja inimlikult rääkides polnud neil mingit lootust, et ellu jääda. Sajad tuhanded inimesed nutsid, seistes silmitsi elu ja surmaga. Kes oleks eales võinud arvata, kuidas Jumal sellesse sekkub? Kes oleks küll osanud viidata suurele kaljule ja öelda Moosesele: „Mine viruta sellele korra kepiga, pannes veed sellest jooksma!“

Kuid Jumalal oli plaan. Väljapääs, mis valminud Tema mõtteis ammu enne kriisi tekkimist.

Mingem tagasi Surnumere juurde. Taaskord võimatu olukord, põgenemas vaarao sõjaväe eest. Täiesti võimatu! Täiesti lootusetu!

Kuid kas Jumalal polnud plaan ka selle olukorra jaoks?

kolmapäev, 16. veebruar 2011

SÕNUM MEELEHEITEL USKLIKELE

Siinkohal tahaksin kõnelda neile usklikele, kes tänu oma kasvavatele murekoormatele ja katsumustele on sattunud meeleheitesse. Taavet räägib Piiblis oma ületamatutest raskustest: „Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale. Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.“ (Psalmid 55:5-6).

Piiblit uurides saab selgeks, et mitte ükski teine jumalamees ei räägi nii palju Jumala usaldamisest kui seda teeb Taavet. Mitte keegi teine ei rääkinud nii palju Jumala otsimisest ja Tema ootamisest, leidmaks jõudu raskustes ja kitsikuse aegadel. Taavet oli see, kes tunnistas, et ta ei karda kurja isegi surmaorust läbi minnes, kuna ta teadis, et Jumal on temaga.

Samas aga said just Taavetile osaks kõige suuremad ja valusamad löögid, mis panid ta usu proovile. Ühel sellisel lootusetuse ja madalseisu hetkel kisendas ta: „Kõik on valetajad!“ See lähtus tema meeletust valust ja meeleheitest. Kõik tema ellu külvatud lootuse ja lohutussõnad ei olnud kandnud vilja ja seetõttu tunduski see kõik vaid kui suure valena. Taaveti usk oli sattunud täie rünnaku alla. Ta ei süüdistanud mitte Jumalat valetamises, vaid kõiki neid hääli, mis teda igast nurgast piirasid. Seetõttu oligi ta täies masenduses ja igatses väljapääsuteed: „Oh kui ma oleks vaid kui tuvi, siis lendaksin ära kõigest sellest lootusetust olukorrast, et leida hingamist.“

Kui ma räägin meeleheitest, siis uskuge mind – ma tean, millest ma räägin! Mu tütar Debi käis just hiljaaegu vähi tõttu operatsioonil ja mu 29-aastane lapselaps Brandon saab keemiaravi tänu 4-staadiumi vähile. Taavetil oli õigus: „Kartus ja värin on tulnud me peale.“ Kuid mida Jumala laps teeb keset neid meeleheitlikke aegu? Me teeme seda, mida Taavetki tegi:

„Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind. Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält. Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.“ (Psalmid 55:17-19)

Seetõttu – mine palvesse! Võta see aeg ja mine Jumala ligiollu. Isegi kui sa teed seda vaikselt, vala välja oma valu Jumala ees ja palu Tema rahul tulla täita sind. Me peame tegema enamat kui vaid usaldama. Me peame püsima Tema Sõnas, tuues Tema enda tõotused palves tagasi Tema ette.

Mina ja mu pere käime usus, toetudes täielikul Jumala ustavusele oma Sõna suhtes. Jumal on hea!

teisipäev, 15. veebruar 2011

USK ON PIGEM KUTSE KUI KÄSK

Usk on käsk. Piiblis on kirjas, et: „Õiged peavad elama usust.“ ja et ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale. Piibel lisab: „Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt." (Heebrealastele 10:38).

Mul tuleb kananahk peale, kui mõtlen uskmatusega kaasnevatele ohtudele ja hirmule. Uskmatus on põhjatu hirmu, meeleheite ja heitumuse mülgas ja selle tagajärjed on tohutud. See kõik saab alguse hirmust asjade ees, mida me ei näe. Üks tänase päeva hirm viib kahe järgneva päeva hirmuni ja sealt edasi kolmandani jne., muutudes põhjatuks sügavikuks, kus valitsevad ahastus ja meeleheide.

Üha enam ja enam näen ma seda, kuidas hirm ja uskmatus viivad lootusetuseni ja see omakorda segaduse ja tühjuse kõrbe. Siinkohal pole tegu valikuvõimalusega ja Jumala silmis pole see ka mingi väike asi. See on elu ja surma küsimus, kuna see viib hirmule kõige ees – nii oleviku kui tuleviku suhtes. Hirm on suurim piinaja.

Kõik Jumala lapsed kogevad ühel või teisel viisil kannatusi ja vaeva. Vahel on lausa südantlõhestav kuulda kõigist neist rasketest olukordadest ja kannatustest, millest jumalalapsed läbi lähevad. Minu endagi peret on mitmeidki kordi tõsiselt proovile pandud ja läbikatsutud. Mõned, kes taolisi suuri ja hirmuäratavaid kannatusi nii vaimses kui füüsilises mõttes kogevad, kaotavad oma julguse. Kui sina oled see, kes just praegu on läbi minemas põletavatest ahjudest, on mul sulle üks sõnum ja see on järgmine:

USK ON KA KUTSE SAAMAKS OSA JUMALA VÕRRATUST HEADUSEST.

Siinkohal tahan jätta sulle ühe kõige julgustavama tõotuse kogu Jumala Sõnast, mistõttu lase sel sööbida sügavale oma südamesse:

„Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalm 31:20-21).

Siin peitub üks võrratu üleskutse jääda püsima usku. Selles peitub ka Jumala suur ja auline tõotus, mille kohta Ta ütleb: „Kui sina usaldad mind kõigi inimeste nähes, avan mina sulle oma jumaliku headuse varaaidad ja täidan sind ülevoolavalt. Siis sa peidad end minu salajasse ligiollu ja ma ei lase hirmul võtta maad su üle.“

Mõned võivad nüüd öelda: „Me ei suuda usaldada Jumalat, et võtta vastu Tema headust.“ Kuid see pole tõsi! Piiblis on öeldud: „Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!“ (Heebrealastele 10:35). Samuti on seal kirjas, et: „...ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Me peame uskuma, et Ta annab oma tasu. Need usutasud peituvad vaimsetes aspektides nagu jõud, rahu ja hingamine kesk torme ja raskusi.

Mu armsad, Jumal rõõmustab meie usu üle! Ta igatseb anda meile lootust ja avada me silmad Tema armastava hoole suhtes. Kuid otsus see vastu võtta on meie teha – kasvõi kohe praegu! See on meie võimuses otsustada, kas usaldada Jumalat nii oma hetke kui ka tuleviku katsumustes. Seega on meil valida – kas meeleheite kõrb või avatud taevas ja Jumala naeratus huulil. Seetõttu aidaku meid Jumal hoida kinni oma usust! Ärge andke alla! Me oleme liiga lähedal finišijoonele, et seda teha.

„Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela. Sina ütled: "Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.“ (Psalm 32:7-8).

esmaspäev, 14. veebruar 2011

USKMATUSE OHT

Jumal on istutanud mu sisse hirmu uskmatuse ees ja seda tänu kõigile nendele näidetele, mida olen Piiblist uskmatuse tagajärgede kohta leidnud. Seetõttu tänan Jumalat kõige täiega, et Ta on ilmutanud mulle kõike seda kahju ja hävingut, mida uskmatus endaga kaasa toob. Usklikena oleme võtnud kogu seda teemat liiga kergekäeliselt, arvates, et Jumal lihtsalt vaatab läbi sõrmede me kahtlustele kesk’ katsumusi ja raskeid aegu.

Ma ise arvasin kord, et Jumal võiks ju ometigi anda pisut asu neile, kes tundusid seisvat silmitsi lootusetute olukordadega. Nagu näiteks jüngritele kesk tormist merd ja uppuvat laeva. Ma mõtlesin, et: „Issand, nad olid ju kõigest inimesed ja see oli liiga palju nende jaoks kanda. Kõik tundus nii lootusetuna ja seetõttu nad reageerisidki nii inimlikul viisil.“ Samas aga Jeesus manitses neid nende nõdra usu pärast.

Jah, nutmiste jaoks on omad ajad ja Jeesus sosistab keset neid aegu õrnalt: „Nuta julgesti! Tea, et ma püüan kinni iga su pisara.“ On aegu, mil tunda kurbust ja aegu, mil me tunneme, et see kõik kasvab meil üle pea. Ja siis me hüüamegi Jumala poole, küsides: „Kus sa ometi küll oled, Issand?“ Me teenime armastavat Isa, kes elab kaasa kõigile me tunnetele. Seda ka siis, kui hirmud me usku varjutama kipuvad. Kuid me ei tohiks jääda nende hirmude ja ajutiste kahtluste alla pikemalt soiguma, vaid tõusma üles ja „usaldama end Tema tiibade varju alla“. Jumal ei tunne vähimalgi määral kaasa me uskmatusele ja kogu Piibel kinnitab seda. See võib tunduda julmana, kuid Jumal ei aktsepteeri mingeid vabandusi. Ta ei jäta meile muid valikuid kui vaid uskuda.

Iisraelile anti kümme võimalust usaldada Jumalat keset oma raskeid olukordi. Iga kriis, millega nad silmitsi seisid, oli Jumala poolt lubatud. Nende uskmatuse tulemuseks aga oli 40 aastat täis lootusetust, segadust ja leina. Nad magasid maha Jumala õnnistused ja Jumal ütles neile, et tänu oma uskmatusele ei saa nad osa elust täis rahu, hingamist ja Jumala headust. Jumal pidas uskmatust kurjusejuureks. „Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!“ (Heebrealastele 3:12).

Uskmatus sünnib peamiselt Jumala Sõna eiramisest. Ilma pideva Sõna lugemise – ja tõotustest kinni hoidmiseta ei ole võimalik ka uskuda.

Mina olen otsustanud uskuda ja usaldada Jumalat. Ma ei taha, et minu „telkelamu variseks kokku kõrbes“ nõnda nagu juhtus iisraellastega. Jumal on öelnud: „Kinnita oma niuded....heida kõik oma mured minu peale...ära vaata olukordade peale ega esita enam küsimusi „Miks?“. Toitu igapäevaselt mu Sõnast ja jäta meelde kõik mu tõotused...Palveta täie kindlusega ja usu kogu südamest, et Jumal armastab sind ega ole sind hüljanud...Päev läheb küll looja nutuga, kuid hommikul tuleb hõiskamine.“

Ükskõik, millest sa ka läbi ei läheks – isegi kesk’ surmaorgu olles – Jumal on tõotanud olla koos sinuga. Seetõttu võta end kokku ja usalda Teda juba täna. Sinu uskmatus ei muuda midagi. Küll aga avab usk ukse vabanemisele.

„Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalm 31:20-21).

reede, 11. veebruar 2011

VALMIS IGAKS RASKUSEKS

Kui raskused sind tabavad, on juba hilja hakata end usus ja palves üles ehitama. Need aga, kes on olnud Jeesusega, on alati valmis.

Üks abielupaar saatis meile hiljaaegu kirja, mis oli kirjutatud sellises vaimsuses, et andis selgelt märku nende koosolemisest Jeesusega. Nende 24-aastane tütar oli olnud ühe sõbrannaga väljas, kui üks hullumeelne mees nad mõlemad röövis ja hiljem nende tütre väga võikal moel tappis.

See abielupaar oli shokis. Nende sõbrad ja naabrid imestasid: „Kuidas küll ükski lapsevanem suudaks sellisest tragöödiast välja tulla?“ Ja ometigi, umbes tunni aja jooksul langes Püha Vaim selle leinava abielupaari üle, tuues üleloomulikku tröösti ja lohutust. Tõsi küll, kõigi järgnevate päevade jooksul, mis olid täis valu ja pisaraid, ei lakanud need leinavad vanemad küsimast Jumalalt: „Miks?“ Ja ometigi kogu selle aja vältel kogesid nad jumalikku rahu ja hingamist.

Igaüks, kes neid vanemaid tundis, oli hämmingus nende rahulikkuse üle, kuid seda paari oli ettevalmistatud nende kriisihetkedeks. Nad olid juba ammu teadnud, et Jumal ei lase nendega iialgi sündida midagi, millel poleks sügavamat eesmärki. Mistõttu, kui see kohutav uudis saabus, nad ei vajunud kokku.

Muide, need vanemad ja nende ülejäänud lapsed hakkasid paluma selle tapja pärast. Linnarahvas ei suutnud sellega leppida, kuid see jumalakartlik abielupaar rääkis ja õpetas Jumala võimest varustada jõuga sõltumata sellest, mis ka elu ei tooks. Linnarahvas mõistis, et nende jõud ei tulnud kusagilt mujalt kui vaid Jeesuse käest ja üsna peagi öeldi selle paari kohta: „Nad on ime! Nad on tõelised Jeesuse inimesed!“

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.“ (Psalm 46:2-4)

neljapäev, 10. veebruar 2011

JUMAL ON NENDEGA

„Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (Apostlite teod 4:13)

Me näeme Apostlite tegude 4-peatükis, et ajal, mil Peetrus ja Johannes ootasid kohtuotsuse väljakuulutamist, seisis seal ka äsja terveks saanud mees. Sealsamas – lihast ja luust elav näide selle kohta, et Peetrus ja Johannes olid olnud koos Jeesusega! Ja kui siis templipealik ja kirjatundjad „nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.“ (Apostlite teod 4:14)

Mida Peetrus ja Johannes tegid, kui neid vabaks lasti? Nad läksid „omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud“ (4:23). Jeruusalemma pühad rõõmustasid ühes kahe jüngriga ja palus siis: „Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi." (4:29-30) Nende palve sisu oli: „Tänu sulle Jumal, et sa oled me vendadele julgust andnud, kuid samas me teame, et see on alles algus. Palun anna meile kõigile seda julgust kõneleda püha kindlustundega ja kinnita nähtavalt seda, et sa oled koos meiega!“

Pole kahtlustki, et Peetrus ja Johannes nägid ülempreestri silmis taandumismärke, kui ta mõistis, et nad olid olnud koos Jeesusega. Peetrus arvatavasti tegi Johannesele silma ja ütles: „Kui nad vaid teaksid! Nad teavad vaid seda, et me olime Jeesusega mõned nädalad tagasi, kuid neil pole aimugi, et peale seda oleme me olnud koos ülestõusnud Issandaga. Me olime ju äsja Temaga seal ülemises toas ja täna hommikul oma vangikongis paludes olime me taaskord Temaga. Ja niipea, kui me siit välja saame, on meil jälle võimalus Temaga kohtuda.“

See on see, mis juhtub meeste ja naistega, kes veedavad aega koos Jeesusega. Lõpetades aja Tema ligiolus, tuleb Tema nendega kaasa, kuhu iganes nad ka ei läheks.

kolmapäev, 9. veebruar 2011

PÜHA JULGUS JA VAIMULIK AUTORITEET

Mida enam keegi veedab aega koos Jeesusega, seda enam muutub ta puhtuses, pühaduses ja armastuses Kristuse sarnaseks! Tema puhas elu toob esile suure julguse Jumala asjades. Piibel ütleb: „Õel põgeneb, kuigi ei ole tagaajajat, aga õige on julge nagu noor lõvi.“ (Õpetussõnad 28:1). See sõna „julge“ viitab siin „turvalisusele ja kindlustundele“. See on see sama julgus, mida templipealikud nägid Peetruses ja Johanneses, kui need templis kuulutasid (vt. Apostlite teod 4:1-2).

Sellele eelnenud peatükis (Apostlite teod 3) palvetasid Peetrus ja Johannes ühe jalutu kerjuse eest, kes sai koheselt terveks. See aga tekitas suurt ärevust ja sahinaid templis, mistõttu peatamaks jüngrite edasist kuulutustööd, otsustasid religioossed juhid nad suurkohtu ette saata.

Peetrus ja Johannes seisid seal silmitsi templiülematega, kuid mil viisil see kõik täpselt toimus, sellest Apostlite 4 peatükk detailsemalt ei räägi. Samas olen rohkem kui kindel, et religioossed juhid andsid endast parima, et muuta kogu olukord väga avalikuks ja silmatorkavaks. Esmalt võtsid kõik mõjuvõimsad kujud oma kohad sisse sametistmetel. Nendele järgnesid ülempreestrite sugulased ja lõpuks, keset suurimat ootusärevust, sammusid uhkel sammul sisse rüütatud ülempreestrid ise. Kõik kummardusid, kui ülempreestrid neist püstipäi uhkel sammul möödusid, suundudes otse kohtujärje ette.

See kõik oli korraldatud selleks, et hirmutada Peetrust ja Johannest, kuid neid ei kõigutanud see karvavõrdki. Nad olid piisavalt kaua olnud koos Jeesusega, et mitte tunda hirmu. Kujutan ette Peetrust mõtlevat: „No kuulge, hakakem juba pihta! Andke mulle vaid võimalus ja ma kuulutan teile sõna Jumalalt. Tänu sulle Jeesus, et annad mulle võimaluse kuulutada sinust sinu vaenlastele!“ Apostlite 4:8 algab sõnadega: „Siis Peetrus, täis Püha Vaimu...“, mis annab mulle mõista, et Peetrus ei valmistunud loengut pidama ega kavatsenud ka olla vaid ja vagusi. Peetrus oli „Jeesusest tulvil“ mees, pakatamas täiega Pühast Vaimust.

Jumala sulased võivad tunda end turvalisena Kristuselt saadud identiteedis ja seista kindlana Tema õigsuses. Seetõttu pole neil midagi varjata ja nad võivad seista puhta südametunnistusega ükskõik, kelle ees.

teisipäev, 8. veebruar 2011

NEED MEHED ON OLNUD KOOS JEESUSEGA

Apostlite tegude 3-peatükis näeme me Peetrust ja Johannest minemas templisse ülistama Jumalat. Otse templivärava ees istus aga üks kerjus, kes oli sünnist saati olnud vigane ja kes polnud kordagi elus astunud ainsatki sammu. Peetrust ja Johannest nähes palus ta neilt almusi, mispeale Peetrus vastas: "Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle.“ Seepeale ta aga palvetas kerjuse eest, öeldes: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!" (Apostlite teod 3:6). Ühe hetkega sai mees terveks! Täis ülimat rõõmu jooksis ta läbi templi hõisates ja hüüdes: „Jeesus tervendas mind!“

Kõik templis olijad olid vaatepildist hämmingus, sest nad tundsid selles mehes ära endise halvatu. Nähes rahvahulki kogunemas, hakkasid Johannes ja Peetrus neile Kristust kuulutama ja tuhanded said päästetud. Samal ajal aga, kui apostlid rahvale rääkisid, tulid saduserid, preestrid ja templipealik nende juurde ja nad olid ärritunud (Apostlite teod 4:1-2). Need „pühad ja aulised kujud“ küsisid jüngritelt: "Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?" (Ap.4:7). Püha Vaim täitis Peetruse täie julgusega ja ta vastas: „...see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on "kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks". Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks."
(vt. 4:10-12)

Kirjatundjad olid rabatud. Piibel ütleb meile, et „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (4:13) See väljend teada saades tuleneb sõnajuurest, mis viitab „tuntusele mingi eriliselt silmapaistva tunnuse järgi“. Mis oli see tunnus, mis nii eredalt eristas Peetrust ja Johannest? See oli Jeesuse ligiolu. Nad omasid Kristuse sarnasust ja Püha Vaimu.

Neil, kes veedavad aega koos Jeesusega, ei saa Temast iial küll. Nende südamed janunevad pidevalt selle järgi, et õppida oma Isandat paremini tundma, et jõuda lähemale Talle ja õppida veelgi enam tundma Tema teid. Paulus ütleb: „Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.“ (Efeslastele 4:7; vt.ka Roomlastele 12:3). Mis on see mõõdupuu, millest Paulus siin räägib? See tähendab üht piiratud kogust. Ehk teisisõnu – me kõik oleme saanud ühe kindla koguse päästvat tunnetust Kristuses.

Mõndade kristlaste jaoks on see algne mõõt kõik, mida nad eales igatsevad. Nad tahavad Jeesust vaid nii palju, et pääseda kohtumõistmisest, kogeda andestust, säilitada hea maine ja pidada tunnike vastu igapühapäevastel teenistustel. Taolised inimesed elavad nö.“alalhoiu režiimil“ ja annavad Jeesusele vaid algelisema, mis neilt oodatakse.

Kuid Paulus igatses iga uskliku jaoks aga hoopis järgmist: „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks...prohveteiks...evangelistideks...karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada...kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. (Efeslastele 4:11-15)

Paulus ütles: „Jumal on andnud kõik need vaimulikud annid, et sina võiks saada täis Kristuse Vaimu. See on ääretult oluline, sest tuleb neid, kes tahavad sind petta ja röövida sinult sinu usu. Kui sa aga oled juurdunud Kristusesse ja küpsed Temas, ei kõiguta sind ükski valeõpetus. Samas, ainukene viis, kuidas kasvada sellesse küpsusesse, on igatseda rohkem Jeesust!“

esmaspäev, 7. veebruar 2011

JOOSEPI KOMPANII

Joosep sai ilmutuse selle kohta, et Jumal saab väga võimsalt kasutama tema elu. Kuid see muutus soovunelmaks niipea kui ta vennad ta orjusesse maha müüsid. Kõik järgnevad aastad Joosepi elus olid täis raskusi ja ebaõiglust. Ja kui siis lõpuks tunduski, et ta saab jalad alla, süüdistati teda alusetult vägistamiskatses ja saadeti trellide taha.

Ometigi, läbi kõigi nende olukordade, hoidis Jumal Joosepi elul silma peal. Ja lõpuks, peale aastate pikkust möllu, jõudis Joosep vaarao kotta teenima, peale mida ülendas vaarao ta kogu Egiptuse ülevaatajaks.

Armsad, just see on viis, kuidas Jumal tegutseb – ta valmistas ette üht meest, et päästa „väljajäänuid“. On rohkem kui tõsi, et Jumal tõstab iga põlvkonna seast esile Joosepi Kompanii. Ta võtab need pühendunud sulased, kes aastaid kannatanud häda ja viletsust, et kinnitada ja tugevdada nende usku.

Mida see tähendab? Piibel ütleb, et see seisneb selles, mida Joosep kannatas: „Ta läkitas nende eele mehe: Joosep müüdi orjaks. Tema jalgu vaevati pakus, ta kaelgi pandi raudu, kuni Issanda sõna läks täide, tema kõne tegi ta puhtaks.“ (Psalmid 105:17-19)

Jumalal on oma Joosepi Kompanii ka tänapäeval. See koosneb jumalakartlikest meestest ja naistest, keda Tema on puudutanud ja kutsunud. Nad ei otsi kuulsust ega õnne. Kõik, mille järele nad igatsevad, on elada ja surra täites kutsumist, mille Issand on nende elude üle seadnud. Ja Issand on tõotanud, et nende elud omavad suurt mõju Tema kuningriigile.

Joosep ütles oma vendadele: „Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.“ (1Moosese 45:7-8)

Joosep võis vaadata tagasi kõigile oma kannatuse aastatele ja tunnistada: „Jumal saatis mind sellele teekonnale ja Tal oli oma eesmärk, miks Ta lasi mul kõigist neist kannatustest läbi minna. Nüüd ma näen, et kõik mu läbielamised on juhtinud mind sellesse hetke. Vennad, Jumal on valmistanud mind, et kuulutada teile. Ta juhtis kõiki neid hetki, et tuua teid enese hoidva armu alla nõnda, nagu Ta tegi seda minuga.“
Milline võrratu ilmutus Joosepi jaoks! Samas, milline on see õppetund tänapäeva Jumala laste jaoks? See on järgmine: Meie Jumal on hoidnud meid minevikus ja Ta saab tegema seda ka kõigil tulevastel aegadel. Ja mis kõige tähtsam – Tal on igavikuline eesmärk selle kõige taga! Ta on hoidnud sind, sest Tal on üks eesmärk sinu jaoks. Ta on valmistanud ühe jumaliku töö su jaoks ja ainuüksi läbikatsutud, proovilepandud ja katsumustest läbikäinud usklik võib selle korda saata.

Praegu ei ole enam aega argliku usu jaoks. See on aeg, kus iga kristlane, kes on kogenud suuri proovilepanekuid, peab astuma esile. Meie Kapten kutsub meid seisma sirge seljaga keset seda hirmuäratavat ühiskonda ja siduma end „usu väega“. Me peame kuulutama Joosepi kuulutust, mis ütles: „Jumal on saatnud mind teie eele....hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.“ (1Moosese 45:7)

reede, 4. veebruar 2011

HOITUD KINDLA EESMÄRGI JAOKS

Taavet palus: “Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!” (Psalm 16:1). Heebreakeelne sõna, mida Taavet kasutab siin “kaitsmise” või ka “hoidmise” kohta on vägagi tähendusrikas. Ta ütleb teisisõnu: “Piira mind kui hekiga, mille okkad kaitseksid mind. Hoia ja kaitse mind. Pane tähele igat minu liigutust – kõiki mu minemisi ja tulemisi.“

Taavet uskus kogu südamest, et Jumal hoiab oma õigeid. Ka Piibel kinnitab, et Taavet leidis abi ja oli hoitud kõigil oma teedel. See õnnistatud mees kuulutas: „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab. Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel. Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel. Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge.“ (Psalmid 121:4-7)

Seesama heebreakeelne sõna „kaitsmise / hoidmise“ kohta tuleb esile ka selles lõigus. Taaskord räägib Taavet Jumala imelisest ja üleloomulikust kaitsemüürist, kinnitades meile, et: „Jumal hoiab oma pilgu su peal, kuhu iganes sa ka ei läheks.“

On tõsi, et Jumal on meiega kõikjal – nii tööl kui koguduses kui isegi keset sisseostude tegemist. Ta on koos meiega nii meie autodes, bussides kui rongiski. Ja keset seda kõike Taavet kinnitab meile, et Jumal hoiab meid kõige kurja eest. Lühidalt öeldes on Jumalal kõik kontrolli all. Ta on lubanud hävitada iga võimaliku relva, mis on suunatud Tema laste vastu.

Jumal on läbi aegade tõestanud, et Ta hoiab oma lapsi. Kuid mis eesmärgiga? Miks on Jumal nii kindlameelselt hoidmas meid? Sellele annavad selgust Moosese sõnad: „Ja Issand käskis meid teha kõigi nende seadluste järgi, karta Issandat, meie Jumalat, et meie käsi alati hästi käiks, et ta hoiaks meid elus, nagu see tänapäeval ongi.“ (5Moosese 6:24). Mooses ütleb, et Jumal andis neil käsud vaid ühe eesmärgiga: et hoida ja pidada neid. Kuid milleks? Sel samal põhjusel, miks Jumal tahab päästa ja kaitsta meid.

Mõtle kõigile neile viisidele, kuidas Jumal hoidis alal oma rahvast, iisraellasi? Ta hoidis neid kümne katku eest Egiptuses. Ta päästis nad vaarao armee käest Surnumere ääres. Ta tervendas neid surmavatest ussihammustustest kõrbes. Ja Ta rahvas kuulutas Jumala alalhoidvast väest nende laste ja lastelaste suhtes, öeldes: „Jumal päästis meid kõigi meie vaenlaste käest. Ta andis meile toidust ja vett ja hoidis meie riideid kulumast. Ta on hoidnud Iisraeli läbi kõige.“

Kuid kas sellega kogu iisraellaste tunnistus piirduski? Kas neid ainuüksi sellepärast hoiti ja kaitstigi, et lõpuks siiski surra kõrbes? Mooses ütles: „...meid aga tõi ta sealt välja, et meid viia sellele maale, mille ta meie vanemaile oli vandega tõotanud, ja see maa meile anda.“ (5Moosese 6:23). Mooses ütles Iisraelile: „Vaadake kõiki neid imelisi viise, kuidas Jumal on vabastanud teid teie ahelaist. Mis te arvate, miks Ta seda tegi? Mis te arvate, miks Ta teid valis ja juba aegade algusest peale nii eriliseks pidas? Miks Ta teid vangipõlvest vabastas? Miks Ta küll õnnistas teid, kui te tegelikult oleksite väärinud mahajätmist?“

Jumal on hoidnud sind selleks, et juhtida sind ühte kindlasse paika. Ta tahab teha midagi su elus, mis ületab kõige suuremadki imed. Jumal hoidis iisraellasi ja ümbritses neid kaitsemüüriga ühe kindla eesmärgi nimel: et tuua neid paika, kus nad võiksid olla kasulikud. Ta juhtis nad Tõotatud Maale – paika, mis oli nende jaoks määratud.

neljapäev, 3. veebruar 2011

MADUDE DRESSEERIJAD

Sa ei saa tulemusrikkalt Kristuse jaoks töötada, kui sa pole valmis selle tööga kaasnevata riskide jaoks. Jeesus hoiatas madudega kohtumisel kaasnevate riskide eest.

Mina ütlen seda lahkelt, aga Piibel ütleb, et õelad on justkui mürgised maod ja meie peame oleme nende madude dresseerijad. Ma arvan, et Piibel hüüab Saatanat tähendusrikkalt “vanaks maoks” (Ilmutuse 12:9). Ja Kristus lubas, et “nad võtavad ülesse madusid...” (Markuse 16:18).

Jeesus ütles: “Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma...” (Luuka 14:23). Aga Koguja raamat hoitab meid: “...kes müüri maha kisub, seda salvab madu” (Koguja 10:8). Müürid on madusid täis, aga kui inimeste püüdjatele on meile öeldud: ...aga kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao?” (Luuka 11:11).

Hingede võitjatele on lubatud: “...ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid...” (Markuse 16:18). See viitab misjonäridele või teistele usklikele, kes kogemata midagi mürgist sisse võtavad. Samas on sellesse kirjakohta midagi palju sügavamat peidetud. Nii kindlasti nagu kristlased joovad Kristuse verd, elujõest, tema jumalikust armastusest ja ilust, nii joome ka alateadlikult selle maailma mürki, kui me läheme välja head sõnumit jagama.

Me imeme endasse niivõrd palju selle maailma vaimsusest, võttes oma vaimulikku ellu selliseid tapvaid asju, et kui me ei võta vastu Püha Vaimu kaitset, siis ma ei näe, kuidas kristlikud töötegijad suudaksid minna patuste keskele. Raske on mitte juua mõningaid selliseid mainimatuid asju oma vaimu. Aga kui sa jood mingit mürgist asja Kristuse väes madusid taga ajades, ei tee mürk sulle kahju. Kui Issand hakkas mulle seda tõde ilmutama, palvetasin ma koju jõudes ja tundsin, kuidas Püha Vaimu hingus läbi mu keha levis. Mürk nõrgus välja ja ma võisin tõusta olles puhastatud, rikkumata ning kahjustamata.

kolmapäev, 2. veebruar 2011

KAS SUREMINE ON KASU?

Paulus ütles: “Suremine on kasu” (Filiplastele 1:21). Selline kõneviis on meie kaasaegsele keelepruugile täiesti võõras. Meist on saanud sellised elukummardajad, et meil on väga väike soov siit ilmast lahkuda ja minna Issanda juurde.

Paulus ütles: “Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Filiplastele 1:23). Kuid samas, et pöördunuid julgustada, arvas ta, et parem on “jääda oma kesta” või nagu ta ise ütles: “oma ihusse”.

Kas Paulus oli sünge? Kas ta oli ebatervel viisil surmale keskendunud? Kas Paulus näitas välja vähest austust selle elu suhtes, millega Jumal oli teda õnnistanud? Absoluudselt mitte! Paulus elas oma elu täiel rinnal. Tema jaoks oli elu kingitus ja ta oli seda hästi kasutanud, võideldes head võitlust. Ta oli üle saanud “surma nõelavast” hirmust ja võis nüüd öelda, et “parem on surra ja minna Issanda juurde kui jääda oma ihusse”.

Need, kes Issandas surevad, on võitjad, meie, kes me siia jääme, oleme kaotajad. Surm ei too täielikku tervenemist, ülestõusmine toob seda! Surm on koridor ja mõnikord võib sellest koridorist läbiminek olla valuline. Vaatamata sellele, kui palju valu ja kannatamine meie kehas hävitustööd teevad, ei ole see isegi mainisväärt võrreldes selle auga, mis ootab neid, kes peavad vastu selle koridori lõpuni.

Igasugune sõnum surma kohta häirib meid. Me püüame isegi vältida selle peale mõtlemist. Me kahtlustame neid sünguses, kes sellest räägivad. Vahetevahel me räägime missugne taevas võiks olla, aga enamasti on surma teema tabu.

Esimesed kristlased olid selles suhtes väga erinevad! Paulus rääkis palju surmast. Tegelikult viitab Uus Testament meie ülestõusmisele surmast kui “õnnistatud lootusele”. Aga tänapäeval loetakse surma sissetungijaks, mis lõikab meid ära sellest heast elust, millega me harjunud oleme. Me oleme oma elud materiaalsete asjadega täis kuhjanud nii, et me oleme elu alla surutud. Maailm on meid materialismi lõksu meelitanud. Me ei suuda enam taluda mõtet, et peaksime oma ilutest kodudest lahkuma, lahti ütlema oma armsatest asjadest, oma hurmavatest kallimatest. Me näime mõtlevat: “Praegu surra tähendaks liiga suurt kaotust. Ma armastan Issandat, aga ma vajan aega, et oma kinnisvara nautida. Ma olen abielus. Ma pean ennast veel tõestama. Ma vajan rohkem aega”.

Kas sa oled tähele pannud, et tänapäeval räägitakse väga vähe taevast või sellest maailmast lahkumisest? Selle asemel pommitatakse meid sõnumitega, kuidas endale rohkem asju soetada. Mismoodi küll on Jumala igavese eesmärgi kontsepti kärbitud. Pole ime, et nii paljud kristlased kardavad isegi surmast mõelda. See on tõsi, et me oleme kaugel mõistmast Kristuse kutset jätta maha see maailm ja kõik see, mis meid selle külge takerdab. Ta kutsub meid tulema ja surema, seda ilma endale mälestuskive ehitamata, surema ilma, et me muretseksime sellepärast, kuidas meid mäletatakse. Jeesus ei jätnud endast maha autobiograafiat, või peakorterit, ta ei jätnud endast maha ülikooli või Piiblikooli. Ta ei jätnud midagi muud enda mälestust alal hoidma kui leiba ja veini.

teisipäev, 1. veebruar 2011

KADUNUD POJA ÕPPETUND

Piibel ütleb: “Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud” (Luuka 15:20).

Ma usun, et kadunud poeg tuli koju sellepärast, millest ta oli koos oma isaga läbi tulnud. See noor mees teadis oma isa iseloomu ja tõenäoliselt oli isa tema vastu suurt armastust üles näidanud. Ta pidi teadma, et kui ta koju tagasi läks, ei hurjutatata ega mõisteta teda tema pattude pärast hukka.

Pane tähele, kuidas kadunud poja isa võttis ta haletsusväärses olukorras vastu. Noormees oli valmis oma isale kõik südamest üles tunnistama. Kuid kui ta oma isaga silmitsi seisis, ei saanud ta võimalust kõike täielikult üles tunnistada. Ta isa katkestas teda, joostes talle vastu ja teda emmates.

Noor mees suutis ainult oma kõnet alustada, öeldes: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!" (s. 21). Aga ta isa ei oodanud, et ta lõpetaks. Tema jaoks oli noore mehe patt juba andestatud. Isa ainuke vastus oli anda oma teenijatele käsk: “Pange mu pojale selga kuub ja tema sõrme sõrmused. Valmistage pidöök, sest me hakkame pidutsema. Rõõmustage kõik, sest mu poeg on koju tulnud”. Ta teadis oma poja südant. Ta teadis, et ta oli südamest oma pattu kahetsenud.

Patt ei lugenud tema isa jaoks midagi. Ainuke asi, mis talle luges, oli armastus. Ta tahtis, et ta poeg teaks, et ta oli vastu võetud enne kui ta jõudis oma ülestunnistust pomiseda. Ja see on see, mida Jumal tahab meile teada anda: Tema armastus on suurem kui meie patud. “...Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Roomlastele 2:4).