teisipäev, 24. detsember 2013

TEMAL ON KONTROLL KÕIGE ÜLE

Andes oma elu Jeesusele, võidad sa suure lahingu. Põrguväed on löödud, röövides Saatanalt meelevalla soperdada su elus, mida ta tegi siis, kui su elu veel talle kuulus. Kuid peale seda, kui endiselt veel särad vaimsest võidust ja vabadusest, on sind ees ootamas kaks kuningat – need samad kaks kuningat, kes ootasid ka Aabramit 1 Moosese 14:17-24.

Aabram seisis silmitsi suurima kiusatusega, mida ükski inimene oli eales kogenud. Tema ees laius pakkumine erinevateks rikkusteks, materiaalseteks hüvedeks ja kuulsuseks, kuid ta ei pidanud oma otsuse osas kaua mõtlema. Tema vastus Soodoma kuninga pakkumisele oli kiire ja konkreetne EI. Miks? Sest see, mis Aabrami jaoks kõige enam tähendas, oli seista Jumala ja mitte iseenda maine eest. Ta isegi ütles Soodoma kuningale: „Ma tagastan sulle kõik, mis mul on – inimesed, rikkused ja kõik muu, sest kogu see lugu kuulub mu Jumalale nagunii. Kui Tema tahab, et ma saaksin rikkaks, sündigu nii. Aga kui mitte, ei taha ma ka sulle anda uhkeldamise võimalust, otsekui oleksid minust rikka mehe teinud.“

Kust küll pärines Aabrami huvi puudumine maailma asjade vastu; tema nii suur iseseisvus, mis võimaldas tal hüljata kõik Saatana pakkumised materiaalsete õnnistuste osas? Piibli põhjal on selge, et Aabram ammutas oma jõu värskest ilmutusest selle kohta, kes Jumal on. Melkisedek oli avanud Aabrami silmad mõistmaks Jumala imelist loomust: „(Melkisedek) õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt…kes sinu vaenlased su kätte andis!” (1Moosese 14:19-20).

See salm kätkeb endas Jumala nime El Elyon, mis otsetõlkes tähendab: „Kõikväeline Jumal, kogu maa ja taeva Looja ning valitseja.“Melkisedek kuulutas Aabramile: „Su Jumal pole ainuüksi Jumal üle kõigi jumalate, vaid kogu Universumi Looja. Kõik, mis selles on, kuulub Talle – kõik selle rikkused, karjad ja varad. Tal on kontroll kõige üle, mida enda ümber näed.“

esmaspäev, 23. detsember 2013

KÄIGE VAIMUS by Gary Wilkerson

Ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes aegajalt mõtleb: „Kas ma ikka tõesti elan välja seda õigsuse andi, mille Jumal mulle on andnud?“ Galaatlastele 5:16 ütleb: „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.“

Me võime võtta Piiblist ükskõik, millise salmi ja lugeda seda kas läbi armu prillide või läbi käsumeelsuse ja inimlike tegude prillide. Lugedes Galaatlastele 5:16, kipun ma vahel kalduma sinna „inimlike tegude“ mentaliteedi poole, mis ütleb: „Pean püüdma sellega hakkama saada!“ Ütlen siis iseendale: „Hakkan täna pihta! Tänasest hakkan käima Vaimus!“ Kuid siis muutun rahutuks ja korraga on Vaimus käimisest asi ikka väga kaugel.

Järgmine asi, mida Galaatlastele 5:16 ütleb, on: „Et te ei täidaks lihalikke himusid.“ Vahel me loeme seda lõiku läbi prillide: „Ma olen lihas. Ei, ma olen Vaimus. Kuid siis jälle juhtub midagi, ma vihastun ja olen jälle tagasi lihas!“

Galaatlastele 5:18: “Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.” Kas sa elad Vaimus? Kas Jeesus on tulnud su südamesse? Kui nii, siis kas Ta ütles: „Ma hoian sul silma peal ja kui su süda on piisavalt õige, kutsume ehk hiljem ka Püha Vaimu su südamesse.“ Ei! Ta ei öelnud seda! Sa ei saagi enne päästetud, kui Püha Vaim pole tulnud elama su sisse. Seega, kui Ta ütleb: „Käige Vaimus!“, ei ütle Ta sellega: „Püüdke olla vaimulikud.“ Ta ütleb hoopis: „Jumala Vaim elab su sees, mistõttu ela see välja!“ Ta on võimaldanud sulle ligipääsu oma õigsusele, öeldes: „Haara kinni tööst, mille olen juba su sisse pannud. Lase käiku kõik see, mis sulle juba antud ja lõpeta muretsemine, kartmine ja stressamine.“

Seetõttu ära ka muretse, kas elad liiga palju lihalikus loomuses või mitte. Sa ei pea ütlema: „Jumal, kas saaksid palun aidata mul muutuda vaimulikumaks?“ Ei – sa juba oled vaimulik! Jumala elu on sinu sees! Jumala Vaim, Tema hingus, on sinu sees ja sa ei ela käsu all.

laupäev, 21. detsember 2013

IGATSUS PUUDUTUSE JÄRELE by Carter Conlon

Me teame, et Jeesus oli nii Jumala armastust täis, et Ta andis isegi end nende kätte, kes Teda vihkasid. Tema ristist mööda kõndides, raputasid inimesed halvustavalt pead ja sõdurid heitsid liisku Tema riiete üle. Kõik aga, mis Tema huulilt tõusis, oli: „Isa, annan neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (vt. Luuka 23:34). See on Jumala täiuslik armastus! See on see täiuslik armastus, mis annab meile võime teha seda, milleks meid selle põlvkonna keskel kutsutud: armastada neid, kes meid vihkavad – nende hinge heaolu pärast.

Teisalt jälle – see, kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks Jumala armastuses. Ta on otsekui pime, keda Jeesus puudutas, kuid kes ometigi nägi inimesi vaid kui liikuvaid puid. „Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest…ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.” Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. (Markuse 8:23-25). See pime mees nägi vaid osaliselt. Nii nagu meiegi, kui meil pole südant näha inimesi nii nagu Jumal neid näeb ja me taandume nende karmide pilkude ja hukkamõistu ees. Samas aga, kui mees nõustus Jeesuse teistkordse puudutusega, tõstis ta oma pilgu ja nägi kõiki inimesi täiesti selgelt.

Kui igatsed olla Jeesuse Kristuse tunnistaja – kui oled tüdinud olemast ühtmoodi kirikus ja teistmoodi väljapool seda; kui sinu südames on hüüd: „Jumal, mul on kõrini sellest väeta elust! Vahet pole, kui keegi naerab mu üle või arvab , et olen täitsa ära keeranud – ma vajan Su väge, et seista Jeesuse Kristuse eest!“ – siis mul on sulle häid uudiseid: Jumal on valmis sind uuesti puudutama nii nagu Ta puudutas seda pimedat meest.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 20. detsember 2013

RÕÕMUS SÜDA

Üks asju, mis tänapäeva abielusid paljuski räsib, on „vaikusteraapia“ rakendamine. Üks noor abielunaine palus mul panna oma mehele aru pähe. Ta ütles: „Igakord, kui oleme eriarvamusel, tõmbub ta endasse. Ta ei vaidle ega sõdi vastu, vaid astub lihtsalt minema. Tagasi tulles on ta küll maha rahunenud, kuid samas külm kui jää, kuniks mina temaga ära lepin. Ta võib päevade viisi vait olla ja ma vihkan seda! Ma pigem eelistaks, et ta karjuks mu peale või isegi lööks mind, kuid ma lihtsalt ei talu seda „vaikusteraapiat“ enam.“

On täiesti väär öelda oma abikaasale: „Jäta mind rahule. Ma ei taha sellest rääkida. Olen praegu kitsas kohas, mistõttu las ma minna sellest omal käel läbi. Ma ei taha praegu kellegi seltskonda.“ See pole ainuüksi rumal, vaid ka sulaselge kaaslasele vee peale tõmbamine. Mis see abielu siis veel on kui mitte oma kriiside jagamine üksteisega ja nendest koos läbi minemine?

Olen kuulnud kõikvõimalikke vabandusi: „Oo, ma ei tunne end hästi.“ „Mul oli täna täiega raske päev.“ „Appi, mu närvid on täiega läbi!“ Kuid ükski neist vabandustest ei anna sulle moraalset õigust tõrjuda inimest, kes sind armastab. Oma süda tuleb abi saamiseks alati valla hoida, kui mingi vajadus on märku andmas. Piibel ütleb: „Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.“ (Õpetussõnad 25:28).

Kui rõõm Issandas on me tugevus (Nehemja 8:10), peaks tugevad abielud rõõmust lokkama. Kui aga abielu kaotab oma rõõmu, muutub see nõrgaks ja haavatavaks. Näita mulle õnnelikku kodu ja ma näitan sulle rõõmsat paari selle keskel. Abikaasad, kes ei naera ega vallatle enam isekeskis, kaotavad ka armastuse üksteise vastu. Tõelises armastuses peitub ka rõõmus lapsemeelsus. Mina aga olen jõudnud järeldusele, et meie abielud kannatavad liiga kainelt mõtlevate meeste ja kurbade naiste all. Loomulikult tuleb igas peres ette probleeme. Haigust, ootamatut muret, rahalisi raskusi, vääriti mõistmist, valu ja isegi surma. Kuid elu läheb ikka edasi. Kahju vaid, et nii paljud paarid ei naudi kunagi elu. Nad vaid loodavad, et on üks päev jälle rahulolevad ja rõõmsad. Kuid elu möödub kiirelt ja kõik, mis neile lõpuks järgi jääb, on murest kortsus ja krimpsus näod.

Tänan ei! Mina seda küll ei soovi! Tulevik on juba praegu. Jumal on troonil ja Temal on kõik kontrolli all. Elus on aegu, mil’ nutta, aga ka aegu, mil’ naerda. Hea ületab alati halva, mistõttu tõstke oma pilgud ja elage kõige täiega. Piibel ütleb: „Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.“ (Õpetussõnad 17:22).

neljapäev, 19. detsember 2013

TÕELINE ARMASTUSLUGU

Üks 1970 aasta film „Armastuslugu“ sisaldas endas tsitaati, mis sai väga kuulsaks: „Armastus on see, kui ei pea kunagi vabandust paluma.“ Filmis võib see ju nii olla, kuid päriselus on see sulaselge vale otse põrgust. Jumala Sõna kohaselt tähendab armastus ka andeks palumise õppimist.

Üks ärritunud mees uhkeldas laialt: „Jätsin eile õhtul oma naise maha. Temal on alati olnud õigus ja minul mitte, kuid seekord ma sellega ei leppinud. Ma ei lase tal enam end jalge alla tallata. Tean, et mul on seekord õigus, mistõttu ma ei alla anna. Hoian kodust eemale seni, kuni ta roomates mu juurde tagasi tuleb ja tunnistab, et ta eksis täiega.“

Nõnda samuti nagu mehed ja naised peavad õppima ütlema: „Anna andeks!“, peavad nad ka õppima ütlema: „Ma annan sulle andeks.“ Jeesus hoiatas, et Jumala andestus meie suhtes on otseses seoses meie andeksandmisega neile, kes meie vastu eksinud. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.” (Markuse 11:25-28).

On su abikaasa petnud sind? Oled sa abielurikkumise tõttu haiget saanud? Avastasid ehk juhuslikult salasuhte? Kas sellele järgnes tõeline meeleparandus? Püüad sa kõigest väest, et andestada ja unustada? Sa ei pruugi küll kunagi unustada, kuid sa pead õppima andestama. Sind võivad terve su eluaja jälitada kujutluspildid oma abikaasa teise mehe / naise käte vahel olemisest. See võib sulle igavesti haiget teha ja kurvastust valmistada. Kuid kui su abikaasa on näidanud üles tõelist jumalakartlikku kurvastust kogu loo pärast ja püüab kogu hingest seda sulle kuidagigi heastada, pead sa andestama. Kuid mis veelgi enam – pead igaveseks loobuma kiusatusest kogu teema uuesti päevavalgele kaevata. Tuhanded ja tuhanded abielud on elanud üle abielurikkumise, kuid seda ainuüksi seetõttu, et siirale patukahetsusele järgnes ka Kristuse sarnane andestus. Kui aga sorgid pidevalt vanas ja inetus minevikus, sead oma abielu ohtu.

Piibel ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.“

kolmapäev, 18. detsember 2013

VASTAMATA PALVE

Üks teismeline tüdruk tunnistas mulle kord: „Härra, mu ema ja isa hukkusid kaks aastat tagasi autoõnnetuses. Nad olid parimad vanemad, keda üks laps endale eales soovida võiks. Olen korduvalt mõelnud, kuidas sai Jumal lasta neil nii julmal viisil hukkuda ja pidanud seetõttu vimma Ta vastu. Kas Jumal siis ei kaitse omi? Ma ei suuda enam isegi paluda Ta poole, Teda ka päriselt usaldades, sest Ta vedas mind alt. Mida ma siis nüüd teen? Usun, et see pole isegi vale öelda, et olen vihane Jumala peale.“

Üks noor abielupaar, keda tean, on pea 10 aastat kandnud Jumala vastu vimma oma südames. Nende imeilus 5-aastane tütreke suri üsna pea peale seda, kui tal avastati ajukasvaja ja nad kibestusid Jumala peale. Nad on küll jäänud kogudusse, kuid nad ei usu enam palve mõjusse. Nad ei julge ka Jumalast lahti öelda või kutsuda Teda valetajaks või petvaks Isaks, kuid nad pole kunagi andestanud Talle, et Ta nende lapse võttis.

Peaaegu iga kristlane on kogenud ühes või teises eluetapis vastamata palvet. Mõni palve on olnud vastamata nädalaid või kuid – mõni isegi aastaid. Mõni ootamatu haigus või tragöödia nõuab lähedase elu. Nende elus juhtub asju, mis näiliselt seletamatud ja ilma igasuguse põhjuseta ning nende usk hakkab purunema. Kuid samas teeb Jumala Sõna väga selgeks, et usus edasi-tagasi pendeldav inimene ei saa iialgi midagi Jumala käest.

Jeesus mõistis oma laste kalduvust pidada taeva vastu vimma, kui „mäed ei liikunud paigast“ nende ajakava järgi. Ta hoiatas Peetrust, et too ei paluks Jumala ees seistes midagi kui ehk vaid andestust teatud lahendamata küsimuste osas. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ (Markuse 11:25) Ehk teisisõnu usun Jeesust ütlevat: „Ära seisa Jumala ligiolus, paludes Tal kõigutada mägesid või andestada su patte, kui kannad oma südames vimma taeva vastu. Lase sel minna! Lase andestuse vaimul voolata oma südames. Hüüa oma ustava Isa poole. Ta ei ole sind altvedanud. Ta vastab sulle. Ta varustab sind. Seetõttu alista end ja palu andeks kahtluste pärast, mille oled lasknud hiilida oma südamesse.“

teisipäev, 17. detsember 2013

JEESUS JA ANDESTAMINE

Kõige raskem asi kristlastele kogu maailmas, on andestamine. Ükskõik, kui palju ka andestusest, taastamisest ja tervenemisest kogudustes ei räägita, selle tegelikku praktiseerimist on siiski üsna vähe. Meile kõigile meeldiks mõelda, et oleme rahutegijad, langenute ülestõstjad; alati need, kes andestavad ja unustavad. Kuid isegi kõige „pühad ja aulisemad“ on süüdi oma õdede-vendade haavamises oma andestamatuse vaimuga.

Isegi kõige tublimatel kristlastel on raske andestada inimestele, kes on riivanud nende uhkust. Lase vaid kahe kristlase vahel „midagi juhtuda“ ja nad peavad vimma elu lõpuni. Tõsi, nad harva küll tunnistavad seda, püüdes katta oma andestamatust väliselt viisakate telefonikõnede, -kenade sõnade –ja kutsetega stiilis: „Tulge vahel külla!“ Kuid miski pole enam endine. Küsimus pole isegi selles, et me vihkaks teist osapoolt. Pigem kipume ütlema: „Mul pole midagi ta vastu, kuid parem, kui me ei kohtu. Las ta minna oma teed ja mina oma.“ Ehk me tegelikult ignoreerime inimesi, kellele me ei suuda andestada.

Kõige raskem on andestada inimesele, kes on tänamatu. Sa armastasid kedagi, kuid sind ei armastatud vastu. Sa ohverdasid sõbra nimel, kes oli hädas, kuid selle asemel kogesid hoopis kriitikat ja tänamatust. Inimene, kelle nimel andsid endast kõik, ei näita üles midagi enamat kui vaid tänamatust ja isekust. Sinu headest kavatsustest on valesti aru saadud ja neid on tõlgendatud kui isekatest motiividest lähtuvaid. Suudame me eales sellisele tänamatule inimesele andestada? Praktiliselt ei iial. Jah me naeratame neile, lehvitame eemalt tervituseks, kuid oma sisimas oleme veendunud, et „ei tee enam iialgi midagi nende heaks“.

Siis jõuame nendeni, kes on meid petnud. Taolisele inimesele andestamine tundub sisuliselt võimatuna. Tahame küll ise kangesti kiiresti kõik oma valed ja eksimused andeks saada, kuid miski ei aja meid rohkem marru kui teadasaamine, et keegi on meile valetanud.

Või kuidas on lood selle inimesega, kes ütleb meile, et oleme eksinud? Olles veendunud selles, et meil on vaid parimad kavatsused kõigega, mida teeme, on äärmiselt raske andestada inimesele, kes väidab, et oleme eksinud. Ja selle asemel, et vaadata ausalt kogu öeldule silma, hakkame endid hoopis õigustama.

Jeesus ütles Meie Isa palves: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Matteuse 6:11-12).

esmaspäev, 16. detsember 2013

PÄEVAST PÄEVA by Gary Wilkerson

„Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!“ (Matteuse 6:25).

Jeesus ei taha, et muretseksid oma elu pärast. Nii lihtne on hakata pabistama selle pärast, mida selga panna või mida lauale saab. Kuid Ta jätkab salmis 27: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“ Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Ära muretse, sest sa ei saa sellega nagunii midagi muuta!“ Jeesus tahab vabastada meid muretsemisest, kutsudes meid saama osa vabadusest, mis Jumala lastele kuulub.

Jeesus ütleb salmis 33: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ Ta annab teada, et Ta juba teab, mida sa vajad ja kui otsid esmalt Teda, annab Ta sulle ka kõik vajamineva. Halleluuja! Kristus lisab oma õigsuse Teda otsivale inimesele, kes januneb Ta järele. Kohtudes Jeesusega ristil ja saades vabaks ostetud Tema vere läbi ning saades Tema pühitsetud järgijateks, oli meil võit käes! Mõned võivad muidugi öelda, et: „Tean küll, et Ta on kinkinud mulle oma õigsuse, kuid kui satun tegema midagi, mis pole Talle meelepärane, võib Ta mult’ selle ära võtta.“ Kuid Piibel ei ütle seda. Piiblis on hoopis öeldud: „Ärge muretsege oma õigsuse pärast.“ Püha Vaim annab sulle su patust märku ja Jumal teab, kes sa oled ja mis sa oled. Seetõttu tahan kinnitada sulle täna: Jumal on nii palju võimsam kui patt ja patune loomus. „Sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.“ (1 Johannese 4:4)
Jumala tõeline tundmine toob endaga kaasa rahu ja hingamise, mis omakorda võimaldab õhtul rahuliku südamega magama heita. Võid olla kindel, et Ta puhastab sind ja teeb kõik uueks. Ja seda mitte vaid korra, vaid päevast päeva. Ta elab koos sinuga, teeb oma tööd sinu sees ja kannab hoolt kõige eest su elus.

reede, 13. detsember 2013

JUMALA KIUSAMISE TÄHENDUS

Psalmist kirjutab iisraellaste patu kohta: „Nad kiusasid Jumalat oma südames.“ (Psalmid 78:18). Heebreakeelne tähendus sellele väljendile viitab sellele, et neid „testiti üle nende võimete“. See tähendab, et neil polnud enam vähimatki inimliku jõu raasu seismaks iseenda eest. Nad uskusid sellesse punkti jõudes, et Jumal on nad hüljanud, olles vait ja orbiidilt eemal. Lühidalt öeldes tähendab see Jumala kiusamist. See tuleb esile siis, kui Tema väljavalitud sattuvad katsumuste tulle ja raskused lähevad üha suuremaks, kuni hirm tungib nende hinge ja nad kisendavad: „Issand, kus Sa oled? Kus on mu pääste? Miks Sind küll näha pole? Oled Sa koos minuga või mitte?“

Päästmata inimesel on võimatu kiusata Jumalat, kuna selline inimene ei tunnista üheski oma eluvaldkonnas Jumalat nagunii. Tema jaoks on kõik elus toimuv kas hea või halb õnn. Ainult need, kes on lähedal Issandale, saavad Teda kiusata. Need, kes on näinud Tema väge, kogenud Tema armu ja halastust ning keda on kutsutud käima usus. Isegi igati õige Ristija Johannes seisis silmitsi katsumusega, mis oleks võinud viia Jumala kiusamiseni. Istudes vanglas, oleks ju temagi võinud mõelda, kus see Jumal siis on? Temani jõudsid sõnumid kõigist neist imelistest asjadest, mida Jeesus tegi – tervendas inimesi, saatis korda imesid, tõmbas enese ligi inimesi, kes olid enne Teda põlanud - Johannes aga pidi istuma ihuüksi ja ootama oma hukkamist. Johannes teadis, et selleks, et Kristus võiks kasvada, peab tema kahanema. Kuid nüüd lipsas ta peast läbi mõte: „Kahanema muidugi, aga surema? Miks ma pean surema, kui Jeesus on tõesti Jumal? Kui Ta teeb kõiki neid imesid teiste heaks, miks ei võiks Ta siis mindki päästa? Issand, seda kõike on liiga palju kanda.“ (Pidage meeles, et Kristus ei olnud veel kõrvaldanud surma-astelt).

Viimased sõnad, mille Jeesus Johannesele läkitas, olid tõeliselt tähendusrikkad: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Matteuse 11:6). Kristus ütles sellele oma jumalakartlikule sulasele: „Johannes, ära ole mu peale pahane. Sa ju tead, et teen vaid seda, mida näen ja kuulen oma Isalt. Tal on oma plaan selle kõigega ja see on väärt usaldamist. Kui Ta oleks tahtnud, et ma sind päästaks, siis sa tead, et oleksin teinud seda hetkega. Seetõttu võid hingata teadmises, et mis iganes ka sellest ei tule – see kõik on Tema auks. Sinu jaoks aga tähendab see igavest au! See on su viimane proovilepanek, Johannes. Ära lase kahtlustel röövida oma usku, vaid hinga Isa armastuses ja ustavuses sinu vastu. Ta ei mõista sind hukka. Hoopis vastupidi – oled kõrgelt hinnatud Ta silmis, nii et pea vastu!“

Usun, et Johannes pidas vastu. Ja kui Heroodes tal lõpuks pea maha lõi, läks ta oma taevasesse koju täis usku ja au!

neljapäev, 12. detsember 2013

JEESUS TEADIS, MIS OLI NENDE SÜDAMEIS

Jüngritel polnud aimugi, mis oli nende südameis, kuid Jeesusel oli. Seepärast juhtis Ta nad ka katsumuse kohta, et seda paljastada. Ta käskis oma 12-jüngril hüpata paati ja sõuda üle mere, olles täielikult teadlik, et torm on peagi tulekul. Need mehed pidasid end oma Isanda jäägituteks järgijateks. Olid nad ju äsja näinud, kuidas tuhanded inimesed said toidetud vaid mõne kala ja leivaga. Seetõttu polnud neil paati astudes eeldavasti vähimatki kartust, et nad võiks veel eales kahelda Jeesuses.

Üks asi on näha imettegevat väge toimimas oma pastori elus – hoopis teine lugu aga on kogeda seda ise. Kui nüüd tuul tõusis ja lained muutusid üha suuremaks, saabus ka aeg jüngrid proovile panna. Nende paat täitus üsna peagi veega ja mehed hakkasid täiest jõust seda tühjaks kühveldama. Ometigi oli mõne minuti pärast selge, et see paat läheb põhja. Pane tähele, mis tõusis nende meeste südameist keset katsumushetke: „Issand, kas Sa ei hooli, et me kõik saame hukka? Me läheme põhja! Aita, Jeesus! Oled Sa Jumal või mitte? Kas Sa tõesti ei hooli meist?“ Jeesuse enda jüngrid kiusasid Teda! Nad ajasid enam-vähem sama juttu, mida iisraellased olid öelnud Moosesele: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7). Ometigi oli Jeesus kogu selle aja teadnud, mida Ta teeb. Ta oleks võinud käskida tuultel ja tormidel taanduda ammu enne seda kui nad kisa tõstsid. Sest see vägi oli Tal olemas. Selle asemel aga pani Ta oma jüngrid sõna otseses mõttes elu ja surma olukorras proovile.
„Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde. Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained…kui nad nägid Jeesust järvel kõndivat…ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!” Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.“ (Johannese 6:16-21).

kolmapäev, 11. detsember 2013

KATSUMUSED JA PROOVILEPANEKUD

Paljud usklikud jõuavad oma elus katsumuste ja proovilepanekute punkti. Vahel viib Jumal meid sarnastesse paikadesse magu Maara, kus eluveed on väga kibedad ( vt. 2 Moosese 15:22-23). Seal olles kogeme samuti kustutamatut janu, piinavaid küsimusi ja närivaid kahtlusi. Sa võid ju protestida ja öelda: „Jumal, sa ei saa ju mind ometigi võrrelda nende ebajumalaid kummardanud, lepingut rikkunud iisraellastega! Sa ei saa ju ometigi öelda, et olen selline nagu nemad!“ Kuid need vaesed iisraellased ei saanud ka aru, et nad sellised on. Nad ei teadnud, mis peitub nende südameis, seni, kuni saabus proovilepaneku aeg. Usun, et sama kehtib ka tänapäeva usklike puhul. Prohvet Jeremija kirjutab: „Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?“ (Jeremija 17:9).

Ärgem unustagem, et see oli see sama rahvas, kes hiljem värises Issanda ees Siinai mäel, kui oli kuulnud Tema käskudest. Nad ütlesid üsna kärmelt: „Kõik, mida Issand ütleb, seda me teeme. Kuuletume igale Ta korraldusele!“ Ja nad mõtlesid täie tõsidusega igat oma sõna. Nad olid täis jumalakartust ja täiesti kindlad, et nad ei põru Tema austamises. Kuid neil polnud aimugi, mis toimub nende südameis ja et nad tegelikult olid vaimses pankrotis. Põhjus selleks peitus asjaolus, et iisraellased elasid oma pastori ja õpetaja – Moosese - kogemustele tuginedes. Neil puudus isiklik usk ja kui Jumal Moosese nende seast kõrvaldas, langesid nad 40-päevaga!

Sama lugu on ka paljude tänapäeva kristlastega. Kuuldes Jumala Sõna kuulutust, on nad innukalt valmis sellele kuuletuma kogu oma südamest. Tegelikkuses aga elavad nad kellegi teise kogemusele tuginedes. Nad toituvad õpetus-salvestistest, seminaridest ja oma pastorite ilmutustest, kuid neil puudub igasugune isiklik ja sügavam kogemus Kristusega.

Armsad, te ei saa kogeda Jumala tõelist ilmutust kellegi teise kaudu. Jutlustaja võib teid küll üles õhutada ja inspireerida ja te võite hõigata õigeid kirjakohti õigel ajal, kuid seni, kuni teil puudub isiklik kogemus ja elu Jeesusega, ei saa te ka tunda Teda. Tema sõna peab jõudma te südameteni, et sellest võiks saada elav kogemus.

teisipäev, 10. detsember 2013

ONS ISSAND MEIE KESKEL VÕI EI OLE?

Kes on need inimesed, keda Paulus 1 Korintlaste 10:8-10 kirjeldab? Need tuhanded, kes „langesid ühel päeval“; need mõned, kes „hukkusid madude läbi“ ja kolmandad, kes „hukkusid laastaja käe läbi“? Need ei olnud moabiidid, kaananlased, vilistid või mõned muud paganrahvad, kes Iisraeli ümbritsesid. Ei. Paulus räägib seal usklikest – rahvast, kelle Jumal on ise endale valinud!

Jumala rahvas nägi kõrbes mitmeid imelisi imesid. Neid oli üleloomulikult toidetud vaimse roaga ja nad jõid kaljust vaimset vett, mille kohta Paulus ütles, et see oli Kristus ise. Neid õpetati hästi ja nende eest kanti head hoolt. Ometigi väga paljud sellest samast rahvast said neelatud Jumala lõõskava viha poolt ja hävitatud madude poolt.

Apostel ütleb meile 1 Korintlastele 10:5, et need samas iisraellased valmistasid Jumalale nii suurt meelehärmi, et ta hävitas nad kõrbes. Heebreakeelne tähendus sellele on, et: „Ta lasi nad oma käe alt minna, tehes nad kõrbes maatasa nagu tolmu.“ Mida see tähendab? Jumal ütles iisraellastele: „Ma ei lepi enam sellise käitumisega. Kui oleksite süütud – kui teid poleks hästi koolitatud, kui te poleks saanud vaimset rooga mu käest või näinud mu au – siis ma veel tegeleks teiega. Kuid vaatamata minu rohketele õnnistustele, olete te siiski otsustanud oma himude ja ebajumalate kasuks. Seetõttu kupatan teid laiali ega oma teiega enam mingit pistmist.“

Kuidas see sai sündida? Kuidas sai Jumal nii karmilt omaenda rahvaga käituda, kui nad olid ju ammutanud kõige täiega Temast? Paulus ütleb meile salmis 9 väga selgelt, et nad kiusasid Kristust! „Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid.“ Mida Paulus mõtleb selle all, et me ei tohi „kiusata Issandat“? Ta viitab ühele seigale 2 Moosese 17-peatükis, kus iisraellased olid just kogenud manna imet – saanud Jumalalt seda valget vahvlit, mis sisaldas endas kõiki toitaineid, et neid elus hoida. See „väike, ümar asi“ kattis nende maad igal uuel päeval. Rahvas ei olnud ära teeninud ega väärt seda üleloomulikku toidust. Issand toitis neid sellega vaid ainuüksi tänu oma armule ja kõik, mida nad tegema pidid, oli selle kokku korjama. Siis aga polnud neil vett. Nad jõudsid paika nimega Maara, kus vesi oli joomiseks liiga kibe ja nad seisid taas silmitsi uue kriisi ja proovilepanekuga. Rahvas hakkas koheselt oma juhti aasima, süüdistades Moosest südametus käitumises, et ta oli juhtinud nad kõrbe, et neid hävitada. Nad kiusasid Issandat oma suhtumise ja küsimustega: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7).

esmaspäev, 9. detsember 2013

OLED SA VABAKS LASTUD? by Gary Wilkerson

Tahaksin esitada sulle ühe väga lihtsa, sama äärmiselt olulise küsimuse: oled sa vabaks lastud? Alguses võib ju sellele vastamine tunduda lihtne ja sa ütled: „Ja!“ Tegelikkuses aga elavad nii mitmedki meist ühes teatud mõttes ettekujutatud maailmas. Meid on vabaks lastud; meid on pestud; meid on lunastatud ja tehtud pühaks; oleme pestud ja puhtad, elades Jumalale mingis teises maailmas kusagil varjude maal, mis ületab kogu inimliku arusaamise.

Kuid reaalsuses, keset oma igapäevaelu toimetusi ja tegelikku olemist, kus taevas kohtub nö maaga, on meil hoopis teistsugused mõtted ja tunded oma elu suhtes. Olen ma ikka tõesti vabaks lastud? Paljud meist anuvad Jumalat iga päev: „Issand, palun vabasta mind! Lase mind vabaks mu ahelaist, päästa mind patust, vabasta mind harjumuslikest käitumistest ja sõltuvustest.“ Palume pidevalt Jumalat, et ta vabastaks meid.

Tõde aga on selles, et kui oled kohtunud Jeesuse Kristusega; kui oled pestud ja puhastatud Talle kalli vere läbi, siis oled juba Temas vabaks lastud. Oled võidukas ja uus loodu Kristuses! „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud…“ (2 Korintlastele 5:17-18).

Sa ei pea minema altarile ja anuma ning manguma, püherdades meeleheites ja süüs, hüüdes; „Oo Jumal, tee mind vabaks! Palun, Jumal, muuda mind!“ Ei, sest Ta on juba muutnud sind. Ta on juba muutnud sind uueks. Ta on juba mõistnud sind õigeks su üleastumistest ja pannud oma õigsuse su sisse. Uskudes Jeesusesse Kristusesse, ei saa sa Teda sundida muutma sind õigeks, sest Ta on juba sind õigeks ja täieliseks mõistnud . Halleluuja! See on hea uudis!

laupäev, 7. detsember 2013

UUS ALGUS by Jim Cymbala

Charles Haddon Spurgeon, üks tuntud Briti pastor, teatas üle 100 aasta tagasi ühes oma jutluses järgmist: „Koguduse olukorda saab vägagi hästi mõõta selle palvekoosolekute järgi.“

Brooklyn Tabernacle’i esimesele palveõhtule tuli kokku 15-18 inimest. Mul polnud selle õhtu osas mingeid konkreetseid plaane. Lihtsalt läksin koguduse ette ja juhtisin inimesed Jumala ülistusse, mis läks sujuvalt üle palveks. Kogesin üht uut ühtsuse ja armastuse tunnet, kui tundsin, kuidas Jumal meid kõiki liidab.

Järgnevatel nädalatel hakkasime saama konkreetseid palvevastuseid. Meiega liitusid mitmed uued inimesed, kellel olid meie jaoks vajalikud annid ja oskused. Paljud meie päästmata sugulased ja isegi võhivõõrad tulid kirikusse. Hakkasime end nägema kui „Püha Vaimu esmaabipunkti“, kus vaimsete hädadega inimesed said abi. Mistõttu nädal nädala järel julgustasin oma inimesi palvetama. Me ei palunud selleks, et lasta üksteisel kuulda oma ilusaid ja kõlavaid palveid; olime selleks liiga meeleheitel. Keskendusime ainuüksi Jumalale ja mitte üksteisele. Enamus ajast hüüdsime üheskoos Jumala poole, paludes valjult sõnades ja häälega, tehes seda veel tänapäevalgi. Samas aga oli ka aegu, kus seisime kätest kinni hoides ringis ja inimesed, kellel olid erilised koormad, väljendasid neid palves. Palvekoosoleku formaat kui selline pole üldse tähtis – küsimus on Kõigekõrgema südameni jõudmises, valades oma südame välja kõige täiega.

Neil koguduse algusaegadel, mil inimesed hoidsid Jumala ligi, saades osa Püha Vaimu täiusest ja taastades oma esimest armastust Jumala vastu, hakkasid nad sellest täiesti loomupäraselt rääkima ka oma tööpaikades, kortermajades ja pereringis. Ja üsna peagi tõid nad endaga uusi inimesi kogudusse. Sellest päevast kuni tänaseni pole me koguduses olnud rahvaarvu osas mingit kahanemist. Tänu Jumalale! Tänu Tema armule pole meil olnud mingit lahkmeelt ega lõhenemisi. Jumal on jätkuvalt saatnud meile inimesi, kes vajavad abi ja tihti me isegi ei tea, kuidas nad meid leidsid.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 6. detsember 2013

VÕLTS RAHU

Ameerika elab tänapäeval saatanliku vale petliku väe all. Kuid enne, kui selle teemaga edasi lähen, on teil oluline mõista, et see pole vähimalgi määral seotud poliitikaga, vaid ainuüksi vaimse tõega. Fakt on see, et meie riigijuhid on heitnud Jumala Sõna täiega kõrvale, näitamata üles vähimatki austust piibellike tõdede suhtes. Seetõttu on Jumal lasknud ka pettusel langeda me üle. See deemonlik vale, mis katab Ameerikat kui tekina, on võlts rahu. Tõekspidamine, et võime teha, mida tahes, ilma tagajärgede eest vastutamata. Oleme selles pettuses oma juba piirid ületanud ja seega on kohtumõistmine vältimatu.

Paulus räägib sellest kohtumõistmisest Rooma kirja 1 peatükis. Ta räägib neist, kes hoidsid kord kinni piibellikest tõdedest, kuid kes hiljem püüdsid nendega katta oma ülekohtu tegusid. Ehk teisisõnu: nad tahtsid üheaegselt nii Jumala Sõna kui oma himude rahuldamist. Mistõttu Jumal andis nad üle nende väärastunud, patuste meelte ohjesse. Nad tahtsid uskuda valet ja Jumal saatiski väga tugeva pettuse nende üle.

See on just see, kus meie rahvas on ka praegu. Üks meie viimase aja presidentidest kuulutas kogu maailmale: „Ma ei teinud pattu“, kuid paljastati hiljem ometigi just selle sama teo kohta, mida oli eitanud. 80% ameeriklastest vaatab nii tema patule kui valetamisele läbi sõrmede, öeldes, et vahet pole. Nagu ette kuulutatud – tõde on langenud tänavail. Ameeriklased kauplevad aktsiaturgudel nagu juua täis meremehed ja on selles edukad. Lisaks sellele on viidud läbi uurimus, mille kohaselt 65% kõrgkooli tudengitest petavad ja ei näe selles midagi halba. Erinevas vanuses inimesed käivad Jumala seadustega ümber nagu juhtub, arvates, et kuna pole siiani vahele jäänud, siis järelikult on see OK.

Kuuleme oma pealinnast pidevaid valesid, kinnimätsimisi ja manipulatsioone. Kuid see meeletu pettepilt, mille all kogu me rahvas elab, ei puuduta vaid Washingtoni räpaseid tegemisi. Ei. Saatana petlik vägi ulatub palju kaugemale kui kogu see reetlikkus ja rikutus. Tema suured valed otse põrgust on väljavalatud ka Jumala rahva üle. Paulus hoiatab: „Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.“ (2 Timoteose 4:3-4). Kes on need petetud rahvahulgad, kellest Paulus räägib? Need on petetud kristlased! Ta kirjutas selle kirja Tessaloonika koguduse uuestisündinud usklikele! Need inimesed olid saanud osa piibellikust õpetusest ja tundnud Jumala tõde, kuid ometigi hoidsid kinni oma himudest, otsides valeõpetajaid, kes kinnitaksid neid nende patus.

neljapäev, 5. detsember 2013

VÄGIVALLA SALADUS

Oma kirjas Tessaloonika kristlastele, räägib Paulus tuleviku sündmusest, nimetades seda „Issanda päevaks“. Ta kirjutab: „Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid kogutakse tema juurde, et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada - ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt -, otsekui Issanda päev oleks juba käes. Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg.“ (2 Tessalooniklastele 2:1-3).

Usun, et Paulus räägib Kristuse teisest tulekust ja viitab, et Ta ei tule tagasi enne, kui kaks asja on juhtunud:
  1. Suur usust taganemine. Paljud, kes tundsid kord Jumalat, langevad ära evangeeliumi tõest, mida kord teadsid. 
  2. Antikristus, hukatuse poeg, tuleb ilmsiks. 
„Langemine“ on juba aset leidmas. Paljude tänapäeva usklike, aga ka viimase paarikümne aasta kristlaste armastus Jumala vastu on jahenenud. Sellest lähtuvalt keskendun Pauluse teisele viitele, mille kohaselt Issanda päev ei tule enne, kui on ilmunud „seadusevastane inimene, hukatuse poeg“. Kas Paulus ütleb sellega, et Kristus ei tule tagasi enne, kui Antikristus on saanud maailma valitsejana troonile ning me kõik teame, kes ta on? Ma ei usu. Paulus teadis, et Kristus võib naaseda igal hetkel ja ka Jeesus ise ütles, et Ta tuleb ajal, mil’ Teda kõige vähem oodatakse…vaid silmapilgu jooksul.

Kuid me leiame tähenduse Pauluse sõnale „ilmnema“ hoopis muul moel. Kreekakeelne tähendus sellele on „paljastatud“. Usun, et Paulus ütleb: „Jeesus ei tule enne, kui Antikristuse täis plaan ja kavatsused on paljastatud ja kogudus sellest teadlik.“ Antikristuse plaan on juba paljastatud Piiblis. Paulus kuulutab: „Vägivalla saladus on juba toimimas.“ (2 Tessalooniklastele 2:7). Ta ütleb, et patu salajane vorm, mis juba toimib, juhatab sisse ka Antikristuse. Nähtavasti langeb vägivalla vaim kogu langenud inimkonna üle nii võimsalt, et rebib inimeste südameid ja hukatuse poeg tõuseb kiirelt võimule. Samas aga on „vägivalla saladusel“ ka teine tähendus. See lähtub kreekakeelsest juurest ja tähendab „vaikset algatust“. Paulus räägib Antikristuse kultuse vaiksest algatusest – vaevu märgatavast deemonlikust mõjust, mida ta nägi toimimas omal ajalgi.

Juba praegu on see salapärane vaim töötamas täie petliku väega, valmistades masse võtma vastu hukatuse poega. Tuhandetele inimestele tehakse vaikselt ja salaja igapäevast ajupesu, et langeda selle võrku. Ja kogu see saatanlik kaadervärk toimib nii kiiresti ja efektiivselt, et hukatuse poeg võib tulla võimule juba iga kell lähitulevikus.

kolmapäev, 4. detsember 2013

TOO ELU!

Kui see vaid oleks võimalik olnud kohtuda Paulusega tema usutee viimsetel, küpsetel aegadel, oleksin kindlasti ta käest küsinud: „Vend, mis hoidis sind nõrkemast ja alla andmast? Sind rõhuti ja litsuti ju igast nurgast!“

Usun, et Paulus oleks vastanud: „Jah, mind rõhuti, kuid see ei heidutanud mind.“

„Kuid sa kirjutad nii tihti, kuidas su katsumused sind kohutasid?“
„Tõsi, kuid ma ei andnud kunagi meeleheitele alla“.

„Sind kiusati taga enam kui kedagi teist.“

„Tõsi. Kuid Jumal ei hüljanud mind kunagi selle keskel.“

„Olid sageli hädade poolt mahasurutud ja nõrkemas.“

„Olin. Kuid ükski neist ei hävitanud mind.“

Tänasel Päeval kuulutab Paulus kogu maailmale: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.“ (2 Korintlastele 4:8-9). Ta tahab, et Jumala rahvas teaks, et „praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (s.17). Paulus ütleb meile: „Nii on surm tegev meis, elu aga teis.“ (2 Korintlastele 4:12). Ehk ta annab väga selgelt mõista: „See on see põhjus, miks Jumal annab meid üle surmale. Ta teeb seda selleks, et Kristuse elu võiks voolata meist kõigile teistele! Kui laseme surmal teha oma töö, tuleb ka Kristuse elu meist esile ja me tunnistus toob elu kõigile, kes seda kuulevad!“

Pea meeles, et kui rahalised raskused ja füüsilised hädad ründavad; kui sinu nime ja isikut laimatakse, on kõigi silmad sinu peal. Su kolleegid, su pereliikmed, su õed ja vennad Kristuses ning isegi võhivõõrad – kõigi nende pilgud on suunatud sulle, et näha, kuidas sa reageerid. Mida nad näevad neil aegadel sinust välja voolamas? Näevad nad usku, usaldust ja alistumist? Või näevad nad meeleheitel nurisevat kristlast, kes ei usalda end Kristuse ülestõstva väe hoolde? Mu armsad, laske surmal teha oma töö te sees! Laske tal kõrvaldada kõik, mis takistab Kristuse elu voolamist teist teistesse.

Ütle Issandale: „Isa, ma tean, et need raskused pole seetõttu, et Sa vihkad mind, vaid et Sa üritad muuta midagi mu hinges. Tegele siis sellega, Issand. Surma see ja too seejärel surmast tagasi ellu!“

teisipäev, 3. detsember 2013

MA EI ANNA ALLA!

Olen kindel, et oma usutee algusaegadel, kannatas Paulus kohutavate asjade all. Ja nagu enamus meist, nõnda lootis ehk temagi, et kui ta usaldab piisavalt Jumalat, on ta kaitstud kõigi hädade eest.

Võimalik, et kui ta esimest korda vangikongi visati, võis ta paluda päästet: „Issand, ava selle vangla uksed. Päästa mind siit evangeeliumi nimel!“ Nõnda samuti pani ka ta esimene laevahukk ta usu kindlasti proovile. Ja tema esimene peksasaamine võis kindlasti tõstatada küsimusi Jumala sõnapidamise kohta: „Issand, sa ju lubasid kaitsta mind. Ma ei saa aru, kuidas pean siis taluma seda kohutavat piina?“ Kuid asjad läksid Pauluse jaoks üha hullemaks ja Piibli järgi pole ka eriti näha, et apostel suurt palju kergemaid aegu nägi.

Kuid usun, et oma teise laevahuku ajaks võis Paulus juba mõelda: „Ma tean, et Jumal elab minu sees, mistõttu ju Tal on siis ka põhjus selleks katsumuseks. Ta on öelnud mulle, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (vt. Roomlastele 8:28). Kui see on Tema viis tuua enam Kristust esile mu elus, olgu peale. Püsin ma pinnal või upun – minu elu on ikka Tema kätes.“

Kolmanda laevahuku ajaks võis ta eeldavasti öelda: „Vaadake mind, kõik te inglid seal taevas! Vaadake mind, kõik te põrgu metsikud deemonid. Vaadake mind, kõik mu vennad ja patused. Lähen taaskord vetesügavuste lõputusse põhja, kuid teadke kõik, et surm ei saa mind hoida! Jumal on öelnud mulle, et ma pole veel lõpetanud ja seetõttu ma ei anna alla! Ma ei küsi enam oma Jumalalt, miks mind niimoodi proovile pannakse, sest ma tean, et see surmaseis saab tooma Talle suurt au. Nii et vaadake, kuidas mu usk selles üha enam puhtamaks kullaks muutub!“

Lihtsamalt öeldes: meie surmaseisud on mõeldud lõpetama teatud isiklikke võitlusi. Meie Isa toob meid kohta, kus mõistame, et saame sõltuda ainuüksi Kristusest või kui mitte, ei jää me ka pidama. Ta tahab kuulda me suust: „Jeesus, kui Sina mind ei päästa, on seis lootusetu. Kui ma usun, et Sa teed seda!“