RÜVETAMATUNA KESET PATUST MAAILMA
„Aga Taaniel otsustas oma südames ennast mitte rüvetada kuninga roaga ja tema joodava veiniga, ja ta taotles ülemteenrilt, et tal poleks vaja ennast rüvetada.“ (Taaniel 1:8)
Siinses kontekstis viitab sõna rüvetama „vabakssaamisele läbi hülgamise“. Ehk teisisõnu ütles Taaniel: „Ükskõik, milline kompromissile minek oma põhimõtete suhtes röövib minult minu vabaduse.“, mistõttu ta otsustas kümne päeva jooksul süüa vaid ube ja juua vaid vett. Kui ta sellest kuninga ülemteenrile teada andis, vastas too: „Sa lähed mulle maksma mu elu! Kümne päeva pärast näed sa üsna haige välja ja su põsed on lohku vajunud, mis kohe kindlasti ei jää kuningale märkamatuks. Söö ometi natukenegi liha, sest sa vajad selles peituvat valku. Ja joo ka veini, mis paneb vere käima. Näksi mõned maiustused, mis annavad sulle energiat!“
Ma usun, et Taanielil ja ülejäänud kolmel heebrea mehel oli midagi enamat plaanis kui vaid vältida millegi ebapuhta söömist. Neid vangistati ühes tuhandete kaasmaalastega ja viidi Babüloni. Sinna jõudes olid nad aga vist küll shoki äärel, sest ühiskond, mis neid ees ootas, oli nii vabameelne, ebamoraalne ja täis needmist, et nende vaimulikud tõekspidamised sattusid täieliku rünnaku alla.
Seetõttu tegid need neli ühe pühendumise, öeldes üksteisele: „Me ei julge minna kompromissidele ega võtta omaks taolisi moraalistandardeid. Me eraldame iseendid ja distsiplineerime end käima usus!“ Need mehed ei kuulutanud kellelegi kõva häälega oma otsusest, sest see oli täielikult nende ja Jumala vaheline asi.
Luba mul küsida su käest: kas keset raskusi hüüad sa Jumala poole, küsides: „Issand, kus sa küll oled, kui ma sind vajan? Kas sa siis tõesti ei taha mind vabastada?“ Kuidas aga on lood siis, kui Issand ütleks sulle: „Aga kus oled sina, kui mina vajan üht häält? Sest ma vajan hääli keset neid patuseid aegu; astjaid, kelle läbi ma saaks kõnelda. Sina tahad, et ma sekkuksin sinu raskustesse – ometigi püsid sa ise osana sellest kurjast, maailmalikust süsteemist. Ütle mulle – oled sa pühendunud minu eesmärkidele?“
Siinses kontekstis viitab sõna rüvetama „vabakssaamisele läbi hülgamise“. Ehk teisisõnu ütles Taaniel: „Ükskõik, milline kompromissile minek oma põhimõtete suhtes röövib minult minu vabaduse.“, mistõttu ta otsustas kümne päeva jooksul süüa vaid ube ja juua vaid vett. Kui ta sellest kuninga ülemteenrile teada andis, vastas too: „Sa lähed mulle maksma mu elu! Kümne päeva pärast näed sa üsna haige välja ja su põsed on lohku vajunud, mis kohe kindlasti ei jää kuningale märkamatuks. Söö ometi natukenegi liha, sest sa vajad selles peituvat valku. Ja joo ka veini, mis paneb vere käima. Näksi mõned maiustused, mis annavad sulle energiat!“
Ma usun, et Taanielil ja ülejäänud kolmel heebrea mehel oli midagi enamat plaanis kui vaid vältida millegi ebapuhta söömist. Neid vangistati ühes tuhandete kaasmaalastega ja viidi Babüloni. Sinna jõudes olid nad aga vist küll shoki äärel, sest ühiskond, mis neid ees ootas, oli nii vabameelne, ebamoraalne ja täis needmist, et nende vaimulikud tõekspidamised sattusid täieliku rünnaku alla.
Seetõttu tegid need neli ühe pühendumise, öeldes üksteisele: „Me ei julge minna kompromissidele ega võtta omaks taolisi moraalistandardeid. Me eraldame iseendid ja distsiplineerime end käima usus!“ Need mehed ei kuulutanud kellelegi kõva häälega oma otsusest, sest see oli täielikult nende ja Jumala vaheline asi.
Luba mul küsida su käest: kas keset raskusi hüüad sa Jumala poole, küsides: „Issand, kus sa küll oled, kui ma sind vajan? Kas sa siis tõesti ei taha mind vabastada?“ Kuidas aga on lood siis, kui Issand ütleks sulle: „Aga kus oled sina, kui mina vajan üht häält? Sest ma vajan hääli keset neid patuseid aegu; astjaid, kelle läbi ma saaks kõnelda. Sina tahad, et ma sekkuksin sinu raskustesse – ometigi püsid sa ise osana sellest kurjast, maailmalikust süsteemist. Ütle mulle – oled sa pühendunud minu eesmärkidele?“