SEE ALGAS MEELEPARANDUSEGA
Kogudus, mida me tänapäeval näeme, sai alguse meeleparandusest. Kui Peetrus kuulutas Nelipühapäeval ristist, tulid tuhanded Kristuse juurde. See uus kogudus koosnes ühest ihust, kuhu kuulus erirahvustest inimesi, kes kõik armastasid üksteist. Nende ühine elu sai pitseeritud evangeliseerimise, -ohvrimeelsuse –ja isegi märtrisurmadega.
See võrratu algus peegeldab Jumala sõna Jeremijale: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest;“ (Jeremija 2:21). Samas aga peegeldavad Jumala järgmised sõnad seda, mis sageli Tema tööga juhtub: „Kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?“ (s.21) Jumal ütles: „Ma istutasin sind korralikult ja sa olid minu oma, kandes eneses nii minu nime kui loomust. Kuid nüüd oled sa ära kärbunud.“
Mis põhjustas sarnase kärbumise koguduses? Selleks on alati olnud ja saab jätkuvalt olema ebajumalateenistus. Jumal räägib sellest, öeldes Jeremijale: „Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.“ (Jeremija 2:11)
Enamus tänapäeva kristlikke õpetusi defineerib ebajumalateenistust kui ükskõik mida, mis tuleb Jumala ja Tema rahva vahele. Samas aga on see vaid osaline ebajumalateenistuse kirjeldus.
Ebajumalateenistus on seotud palju sügavama südame tasandiga. Jumala rahva number üks ebajumal ei ole abielurikkumine, pornograafia või alkohol. Selleks on hoopis palju võimsam himu! Mis see on? See on pidevalt takka ajav igatsus edukuse järele, mille kohta on loodud lausa omaette õpetus, et seda õigustada.
Edukaks olemise ebajumalateenistus on omane paljudele Jumala kojas. Need on inimesed, kes on ausad, moraalselt puhtad ja täis häid tegusid. Kuid nende südameis valitseb ambitsioonide ebajumal, kes ei lase end kõigutada.
Jumalale meeldib õnnistada oma rahvast ja Ta südamest igatseb, et neid võiks saata edu kõiges, mida nad ette võtavad. Kuid hetkel on üle me maa tuiskamas raevukas vaim, mis haarab enesega kaasa paljusid ja see on vaimsus, mis hõlmab endas armastust tunnustuse ja asjade omamise järele.
Üks uskmatuist ütles hiljaaegu: „See, kes omab surres kõige enam mänguasju, on võitja!“ Nii traagiline kui see ka pole, paljud kristlasedki on sarnase püüdlusega seotud.
Kui kaugele oleme me kaldunud evangeeliumist, mis õpetab elama läbi suremise iseendale, oma egole ja maistele ambitsioonidele.
See võrratu algus peegeldab Jumala sõna Jeremijale: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest;“ (Jeremija 2:21). Samas aga peegeldavad Jumala järgmised sõnad seda, mis sageli Tema tööga juhtub: „Kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?“ (s.21) Jumal ütles: „Ma istutasin sind korralikult ja sa olid minu oma, kandes eneses nii minu nime kui loomust. Kuid nüüd oled sa ära kärbunud.“
Mis põhjustas sarnase kärbumise koguduses? Selleks on alati olnud ja saab jätkuvalt olema ebajumalateenistus. Jumal räägib sellest, öeldes Jeremijale: „Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.“ (Jeremija 2:11)
Enamus tänapäeva kristlikke õpetusi defineerib ebajumalateenistust kui ükskõik mida, mis tuleb Jumala ja Tema rahva vahele. Samas aga on see vaid osaline ebajumalateenistuse kirjeldus.
Ebajumalateenistus on seotud palju sügavama südame tasandiga. Jumala rahva number üks ebajumal ei ole abielurikkumine, pornograafia või alkohol. Selleks on hoopis palju võimsam himu! Mis see on? See on pidevalt takka ajav igatsus edukuse järele, mille kohta on loodud lausa omaette õpetus, et seda õigustada.
Edukaks olemise ebajumalateenistus on omane paljudele Jumala kojas. Need on inimesed, kes on ausad, moraalselt puhtad ja täis häid tegusid. Kuid nende südameis valitseb ambitsioonide ebajumal, kes ei lase end kõigutada.
Jumalale meeldib õnnistada oma rahvast ja Ta südamest igatseb, et neid võiks saata edu kõiges, mida nad ette võtavad. Kuid hetkel on üle me maa tuiskamas raevukas vaim, mis haarab enesega kaasa paljusid ja see on vaimsus, mis hõlmab endas armastust tunnustuse ja asjade omamise järele.
Üks uskmatuist ütles hiljaaegu: „See, kes omab surres kõige enam mänguasju, on võitja!“ Nii traagiline kui see ka pole, paljud kristlasedki on sarnase püüdlusega seotud.
Kui kaugele oleme me kaldunud evangeeliumist, mis õpetab elama läbi suremise iseendale, oma egole ja maistele ambitsioonidele.