reede, 27. veebruar 2009

HOIDES ALAL OMA PALVEELU

Selleks, et ületada vaimulikku põuda, pean ma alal hoidma oma palveelu. Miks see küll on nii, et keegi meist ei palu nii nagu peaks? Me teame, et võime lahti saada kõigist oma koormaist, kui me vaid võtaksime aega olla Jumalaga kahekesi. Püha Vaimu hääl kutsub meid pidevalt, öeldes: „Tule!“

Tule selle jõe äärde, mis rahuldab januneva hinge. Tulle Isa juurde, kes tunneb kaasa oma lastele. Tule elu Issanda juurde, kes lubab andestada iga tehtud patu. Tule selle juurde, kes keeldub sind hukka mõistmast, hülgamast ja varjamast end su eest.

Me võime püüda pugeda peitu Jumala ees tänu oma süütundele või hukkamõistule, kuid Tema ei peida end iial. Seetõttu tule julgelt Tema armutrooni ette – isegi kui sa oled pattu teinud või läbi kukkunud. Ta andestab hoobilt neile, kes siiras kahetsuses meelt parandavad. Sa ei pea veetma tunde ja päevi süümepiinades või kuidagimoodi teenima välja Tema armu. Mine Isa ette, nõtkuta oma põlvi, ava oma süda ning vala välja kogu oma vaev ja valu. Räägi Talle oma üksindusest, eraldatuse tundest, hirmudest ja läbikukkumistest.

Me proovime kõike muud, aga mitte palvet. Me loeme raamatuid, otsime juhtnööre ja mudeleid; käime sõprade, pastorite ja nõustajate juures, et kuidagigi moodi leida lohutust või head nõu. Me püüame leida vahemehi, unustades ära selle peamise Vahemehe, kellel on vastused igale meie küsimusele.

Miski ei hajuta kuivist ja tühjustunnet kiiremini kui tund või paar Jumala ligiolus. Mitte miski ei saa asendada palvetamist Isa poole oma salajases palvekambris. Selles peitub lahendus igale põuaperioodile.

„Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse.“ (Jesaja 44:3)

neljapäev, 26. veebruar 2009

MINNES LÄBI PÕUAPERIOODI

Kuigi ma kuulutan tuhandetele inimestele, tuleb mu elus siiski ette aegu, mis tunduvad väga kuivadena ja kaugel Jumala kallist ligiolust. Olles kuiv ja tühi, pole mul ka suurt palju tahtmist lugeda Tema Sõna või paluda. Ma muidugi tean, et mu usk on kindel ja mu armastus Jeesuse vastu tugev ning mul pole vähimatki igatsust selle maailma asjade järele, kuid...vahel ma lihtsalt ei koge Jumalat päevi või isegi nädalaid.

Oled sa kunagi näinud teisi kristlasi saamas nii õnnistatud samas, kui sina ei koge midagi? Rõõmupisarad silmis annavad nad tunnistust sellest, kuidas Jumal vastas nende palvetele. Tundub, et nad elavad otse mäe tipus keset meeliülendavaid kogemusi samal ajal, kui sina lihtsalt kuidagimoodi kulged, armastades küll Jeesust, kuid samas mitte süüdates kogu maailma.
Mina usun, et kõik tõelised kristlased kogevad oma elus erinevatel aegadel põuaperioode. Isegi Jeesus koges eraldatust, kui Ta hüüdis:“ Isa, miks sa oled mind küll maha jätnud?“

Ilma Jumala ligioluta ei ole ka rahu. Ainuüksi Tema auhiilguse kaste saab peatada meie kuivuse. Meeleheide saab hajutatud ainuüksi läbi kindlustunde, et Jumal vastab. Püha Vaimu tuli peab kütma nii meie meeli, ihu kui hinge.

On aegu, kus ma tunnen end täiesti väärtusetuna, otsekui kõige hullem patukott kogu maailmas, kuid vaatamata sellele ma tean, et Jumal ei ole kaugel. Kuidagimoodi ma kuulen seda väga selget, samas vaikset häält, mis hüüab: „Tule, mu laps! Ma tean täpselt, millest sa läbi lähed, kuid sellegipoolest ma armastan sind ega jäta sind iial. Me läheme sellest koos läbi, sest ma olen siiski su Isa ja sina minu laps.“ Minu sees põleb üks tuli, mida ei saa summutada ja ma tean, et Ta kannab mind läbi ükskõik, millisest põuasest maast.

„Sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.“ (5Moosese 32:9-10)

„Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. Mind austavad metsloomad, saakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast.“ (Jesaja 43:19-20)

kolmapäev, 25. veebruar 2009

OLED SA HILJUTI TAHTNUD ALLA ANDA?

Suurel hulgal pastoreid on kirjutanud mulle murest oma inimeste pärast, kes lihtsalt annavad alla. „Tublid, ausad kristlased elavad selliste süü ja hukkamõistu koormate all, et see viib neid lausa meeleheitele. Ja kui nad siis ei suuda elada vastavalt iseeneste ootustele ja langevad tagasi pattu, otsustavad nad lihtsalt alla anda...“.

Väga paljud kristlased on murdumise äärel. Mõningad neist julgevad mõelda isegi sellele, et nad ei armasta enam Jeesust, kuid keset meeleheidet annavad nad alla eelkõige iseendi suhtes.

Mõned tänapäeva jutlustajatest kuulutavad vaid positiivseid sõnumeid. Neid kuulates jääb mulje, et iga kristlane kogeb imesid, igaühe palved saavad koheselt vastatud, kõik tunnevad end hästi ja elavad veelgi paremini ning tegelikult on kogu elu üldse kui üks suur lust ja lillepidu. Mulle täitsa meeldib kuulata taolisi jutlusi, sest ma nii väga igatseks kõiki neid häid ja võrratuid asju Jumala rahvale. Kuid kahjuks ei kehti see väga paljude siirate kristlaste puhul.

Pole siis ime, et meie noored annavad järgi pettustele, sest nad ei suuda elada vastavalt religiooni poolt loodud kujutlusele rikkast, muretust, edukast ja alati positiivsest kristlasest. Nende maailm ei ole nii ideaalne, sest nemad peavad toime tulema murtud südamete-, pidevalt jätkuvate kriiside -ja pereprobleemidega.

Paulus rääkis raskustest, öeldes: „Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8)

Positiivne mõtlemine ei pane probleeme haihtuma. Nõndasamuti nagu „tunnistamine“ sellest, et neid otsekui ei eksisteerikski, ei muuda samuti midagi! Mis siis aitaks? On olemas kaks muutumatut tõde, mis on pakkunud mulle võrratut lohutust ja abi:

- Jumal armastab mind. Ta on armastav Isa, kes tahab kanda meid läbi me nõrkuste.

- Minu usk on see, mis on Talle kõige meelepärasem. Ta tahab, et ma usaldaksin Teda.

teisipäev, 24. veebruar 2009

SA JÄÄD ELLU

Õnn ei tähenda elu ilma valu või haiget saamisteta. Sugugi mitte! Tõeline õnn tähendab õppida elama üks päev korraga, sõltumata valust ja kurvastusest. See tähendab õppida rõõmustamist Issandas sõltumata sellest, mis on toimunud minevikus.

Sa võid tunda end hüljatud ja mahajäetuna. Su usk võib olla nõrk ja sul on tunne, et sind võiks vabalt saata mahakandmisele. Kurbus, pisarad, valu ja tühjus võivad sind ju neelata aegajalt endasse, kuid Jumal on siiski troonil ja ikka endiselt Jumal!

Veena iseennast, et sa jääd ellu. Sa tuled sellest välja ja tulgu või elu või surm – sa kuulud Issandale! Elu läheb edasi ja sa saad üllatuma sellest, kui palju sa tegelikult koos Jumala abiga kanda suudad.

Sa ei saa küll aidata iseennast või kõrvaldada oma valu, kuid sinu kallis Issand tuleb sinu juurde, toetab sind oma armastava käega ja tõstab sind taas üles istumaks taevasis paigus koos Temaga. Ta vabastab sind hirmust suremise ees ja ilmutab sulle oma lõputut armastust.

Tõsta oma pilk üles ja julgusta end Issandas! Kui su ümber on üks suur udupilv ja sa ei näe vähimatki väljapääsu oma olukorrast, siis lihtsalt nõjatu Jeesusele ja usalda Teda. See on tema rida korraldada kõik! Ta igatseb näha sinu usku ja kindlust. Ta tahab, et sa hüüaksid kõva häälega: „Jeesus armastab mind! Ta on koos minuga! Ta ei vea mind alt! Ta töötab lahenduste kallal just praegu ja need olukorrad ei suru mind maha! Mind ei võida mitte miski ja minust ei saa Saatana ohvrit! Ma ei kaota oma mõistust ega sihti, sest Jumal on minu poolel! Ma armastan Teda ja Tema mind!“

Kõige selle aluseks on usk, mis tugineb järgnevale vankumatule tõele: „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu...“ (Jesaja 54:17)

esmaspäev, 23. veebruar 2009

JUMAL EI LASE SUL MURDUDA

Tuleta endale meelde, et Jumal teab täpselt, kui palju sa kanda suudad ega lase sul seetõttu jõuda murdumiseni.

Meie armastav Isa ütles: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13)

Kõige suurem jumalateotus on arvata, et Jumal on kõigi su kannatuste ja katsumuste taga; et su Taevane Isa distsiplineerib sind; et Jumal peab vajalikuks lasta su südamel veel paaril-kolmel korral murduda enne kui Ta laseb sul saada osa oma õnnistustest. See pole üldsegi mitte nii!

On tõsi, et Issand korrigeerib neid, keda Ta armastab, kuid see toimub vaid teatud aja jooksul ja pole iialgi mõeldud selleks, et sulle haiget teha. Jumal ei ole kõigi segaduste autor sinu elus ja nõndasamuti ei ole seda sa ka ise. Vaenlane püüab haavata meid läbi teiste inimeste nõnda nagu ta püüdis Iiobile haiget teha läbi tolle uskmatu abikaasa.

Sinu Taevane Isa jälgib sind vankumatu pilguga, mistõttu iga sinu liigutus on fikseeritud ja iga su pisar kokku kogutud. Ta on tuttav iga sinu valuga ja teab täpselt, millal vaenlase tagakius on sind viinud viimase piirini, sest see on aeg, mil Ta astub esile ja ütleb: „Nüüd aitab!“ Kui sinu valu ei too sind enam Jumala ligi, vaid hakkab hoopis nõrgestama sinu vaimulikku elu, astub Jumal esile. Sest Ta ei saa kuidagimoodi lubada oma ustaval lapsel minna allamäge liigse valu või hingepiinade tõttu.

Jumal vabastab sind su lahinguist mõneks ajaks ja teeb seda just täpselt õigel ajal. Ta ei lase iialgi su valul hävitada su mõistust, sest Ta on tõotanud tulla õigel ajal ja pühkida ära kõik su pisarad, andes sulle rõõmu tuha asemel. Jumala Sõna ütleb: „...õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“ (Psalm 30:5)

reede, 20. veebruar 2009

PÜHENDUNUD OLEMAKS OTSIJAD

„Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega...Ma palusin Issandat, oma Jumalat...Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu...“ (Taanieli 9:3, 4, 20) Siin oli tegu palvetavate meestega!
Teate, see esimene pühendumine, mille need mehed tegid – elada üht eraldatud elu – pidi saama toetatud teise pühendumise poolt ja see oli: olla Jumala otsijad. Sest on võimatu elada püha elu ilma veetmata rohkelt aega põlvedel, otsimaks Jumala väge ja meelevalda, mis juhiks meid läbi sellise elu.

Siinkohal on oluline asjadest õigesti aru saada – ustav palvetamine ei säästa teid veel raskustest! Hoopis vastupidi – üsna suure tõenäosusega juhib see teid otse tulikuuma ahju ja lõvipuuri. Kuid palve on see, mis valmistab teid ette seismaks usus silmitsi selle kõigega, saades elavaks ohvriks Jeesuse heaks!

Taanieli palved viisid ta otse lõvipuuri ja see juhtus aastaid hiljem peale heebrea meeste kogemust – ajal, mil Taaniel oli oma kaheksakümnendates eluaastates! Võib-olla see ehmatab sind ja sa mõtled, kui kaua kulub siis aega selleks, et minu kriisid lõppeksid? Võib-olla sa arvad, et oled kõik oma „tähtsad õppetunnid“ Jumalas aastate jooksul juba kätte saanud? Kuid ometigi laseb Jumal siin ühel oma suurimal palvesõdalasel – vaiksel ja tasase vaimuga mehel – , kes aastakümneid ustavalt palunud, seista silmitsi oma elu ühe suurima raskusega.

Mu armsad, katsumused lõppevad alles siis, kui Jeesus tagasi tuleb või kui te surete Kristuses. Seepärast on palve nii tähtis! Te võite küll tõotada elada puhast ja rüvetamata elu, kuid seda tõotust on võimatu täita, kui te pole tõotanud otsida Jumalat.

neljapäev, 19. veebruar 2009

RÜVETAMATUNA KESET PATUST MAAILMA

„Aga Taaniel otsustas oma südames ennast mitte rüvetada kuninga roaga ja tema joodava veiniga, ja ta taotles ülemteenrilt, et tal poleks vaja ennast rüvetada.“ (Taaniel 1:8)

Siinses kontekstis viitab sõna rüvetama „vabakssaamisele läbi hülgamise“. Ehk teisisõnu ütles Taaniel: „Ükskõik, milline kompromissile minek oma põhimõtete suhtes röövib minult minu vabaduse.“, mistõttu ta otsustas kümne päeva jooksul süüa vaid ube ja juua vaid vett. Kui ta sellest kuninga ülemteenrile teada andis, vastas too: „Sa lähed mulle maksma mu elu! Kümne päeva pärast näed sa üsna haige välja ja su põsed on lohku vajunud, mis kohe kindlasti ei jää kuningale märkamatuks. Söö ometi natukenegi liha, sest sa vajad selles peituvat valku. Ja joo ka veini, mis paneb vere käima. Näksi mõned maiustused, mis annavad sulle energiat!“

Ma usun, et Taanielil ja ülejäänud kolmel heebrea mehel oli midagi enamat plaanis kui vaid vältida millegi ebapuhta söömist. Neid vangistati ühes tuhandete kaasmaalastega ja viidi Babüloni. Sinna jõudes olid nad aga vist küll shoki äärel, sest ühiskond, mis neid ees ootas, oli nii vabameelne, ebamoraalne ja täis needmist, et nende vaimulikud tõekspidamised sattusid täieliku rünnaku alla.

Seetõttu tegid need neli ühe pühendumise, öeldes üksteisele: „Me ei julge minna kompromissidele ega võtta omaks taolisi moraalistandardeid. Me eraldame iseendid ja distsiplineerime end käima usus!“ Need mehed ei kuulutanud kellelegi kõva häälega oma otsusest, sest see oli täielikult nende ja Jumala vaheline asi.

Luba mul küsida su käest: kas keset raskusi hüüad sa Jumala poole, küsides: „Issand, kus sa küll oled, kui ma sind vajan? Kas sa siis tõesti ei taha mind vabastada?“ Kuidas aga on lood siis, kui Issand ütleks sulle: „Aga kus oled sina, kui mina vajan üht häält? Sest ma vajan hääli keset neid patuseid aegu; astjaid, kelle läbi ma saaks kõnelda. Sina tahad, et ma sekkuksin sinu raskustesse – ometigi püsid sa ise osana sellest kurjast, maailmalikust süsteemist. Ütle mulle – oled sa pühendunud minu eesmärkidele?“

kolmapäev, 18. veebruar 2009

SEE ALGAS MEELEPARANDUSEGA

Kogudus, mida me tänapäeval näeme, sai alguse meeleparandusest. Kui Peetrus kuulutas Nelipühapäeval ristist, tulid tuhanded Kristuse juurde. See uus kogudus koosnes ühest ihust, kuhu kuulus erirahvustest inimesi, kes kõik armastasid üksteist. Nende ühine elu sai pitseeritud evangeliseerimise, -ohvrimeelsuse –ja isegi märtrisurmadega.

See võrratu algus peegeldab Jumala sõna Jeremijale: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest;“ (Jeremija 2:21). Samas aga peegeldavad Jumala järgmised sõnad seda, mis sageli Tema tööga juhtub: „Kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?“ (s.21) Jumal ütles: „Ma istutasin sind korralikult ja sa olid minu oma, kandes eneses nii minu nime kui loomust. Kuid nüüd oled sa ära kärbunud.“

Mis põhjustas sarnase kärbumise koguduses? Selleks on alati olnud ja saab jätkuvalt olema ebajumalateenistus. Jumal räägib sellest, öeldes Jeremijale: „Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.“ (Jeremija 2:11)

Enamus tänapäeva kristlikke õpetusi defineerib ebajumalateenistust kui ükskõik mida, mis tuleb Jumala ja Tema rahva vahele. Samas aga on see vaid osaline ebajumalateenistuse kirjeldus.

Ebajumalateenistus on seotud palju sügavama südame tasandiga. Jumala rahva number üks ebajumal ei ole abielurikkumine, pornograafia või alkohol. Selleks on hoopis palju võimsam himu! Mis see on? See on pidevalt takka ajav igatsus edukuse järele, mille kohta on loodud lausa omaette õpetus, et seda õigustada.

Edukaks olemise ebajumalateenistus on omane paljudele Jumala kojas. Need on inimesed, kes on ausad, moraalselt puhtad ja täis häid tegusid. Kuid nende südameis valitseb ambitsioonide ebajumal, kes ei lase end kõigutada.

Jumalale meeldib õnnistada oma rahvast ja Ta südamest igatseb, et neid võiks saata edu kõiges, mida nad ette võtavad. Kuid hetkel on üle me maa tuiskamas raevukas vaim, mis haarab enesega kaasa paljusid ja see on vaimsus, mis hõlmab endas armastust tunnustuse ja asjade omamise järele.

Üks uskmatuist ütles hiljaaegu: „See, kes omab surres kõige enam mänguasju, on võitja!“ Nii traagiline kui see ka pole, paljud kristlasedki on sarnase püüdlusega seotud.

Kui kaugele oleme me kaldunud evangeeliumist, mis õpetab elama läbi suremise iseendale, oma egole ja maistele ambitsioonidele.

teisipäev, 17. veebruar 2009

KRISTUS TULI NII KUTSE KUI HOIATUSEGA

Jeesus seisis templis ja kutsus kõiki tulema tema armulise kaitsva tiiva alla. Ta kutsus nii pimedaid, haigeid, pidalitõbiseid, vaeseid, eksinuid kui kõiki teisi tulema ja leidma tervenemist ning andestust. Kuid religioosne seltskond keeldus sellest pakkumisest, mispeale Kristus tunnistas: „...ent teie ei ole tahtnud!“ (Matteuse 23:37)

Seda lugedes tekkib mul küsimus: kas Jumal püüab siin Uues Testamendis lahti saada kõigest vanast nõnda nagu Ta tegi seda Vanas Testamendis? Püüab Ta kõrvale heita kõik selle, mis hülgas Tema pakkumised armu, halastuse ja ärkamise suhtes?

Jah, Ta teeb seda! Jeesus vastas Teda hüljanutele: „Vaata, teie koda jäetakse maha...“ (Matteuse 23:38). Ta ütles neile: See tempel on nüüd teie ja mitte minu koda. Mina jätan selle maha ja ma jätan selle koos kõigega, mida te raiskasite ja hülgasite.“ Ja siis Ta lisas: „Teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!" (Matteuse 23:39). Ehk teisisõnu Ta kuulutas neile: „Minu au ei ole enam selle vana töö keskel.“

Mõelge sellele. Siin seisis armu ja halastuse kehastus ja ütles: „See vana ei kuulu enam mulle.“ Ja siis liikus Jeesus edasi Nelipüha sündmustesse – uue asja algusesse. Ta oli üles äratamas uut kogudust, mitte vana jäljendit. Ja Ta tahtis selle luua uhiuuena otse alustaladest peale. See pidi olema uute preestrite ja uue rahva kogudus, kes kõik uuestisündinud Temas.

Lubage mul küsida teilt: Kas see, mida te näete tänapäeva kogudustes sündimas, esindab seda, kes Jeesus on? Kas see, mida me näeme, on tõesti võidukas kogudus; Kristuse laitmatu ja plekita pruut? Kas see ilmutab hukkaläinud maailmale Jumala tõelist loomust? Kas see on parim, mida Jumala Vaim suudab korda saata neil viimseil päevil?

Olete te leidnud koguduse, kus Kristus tõepoolest on kohal ja Tema Sõna ustavalt kuulutatud? Kui olete, siis peaksite olema ütlemata tänulikud! Või kuulute te ehk nende paljude sekka, kes ei suuda leida kogudust, kus valitseks elu? Ma kuulen neid hüüdmas: „Ma ei suuda leida kogudust, mis kustutaks mu vaimuliku nälja. Liiga palju meelelahutust – liiga palju iseennast – liiga palju kuivust!“

Olge julged – Jumal saab varsti raputama asju nii, et ei usukski! Ja keset seda kõike hõlmavat suurt raputust saab Jumal tooma esile tõelisi karjaseid, kes toidavad nälginud lambaid.

esmaspäev, 16. veebruar 2009

MA OLEN JUBA ANDNUD TEILE SÕNA

Me elame ajal, kus evangeelium on ilmunud suuremal määral kui eales varem. Ka jutlustajate, raamatute ja evangeelse meedia arv on kõrgem kui eales varem. Ja ometigi pole Jumala rahva seas olnud iial varem nii palju kannatusi, katsumusi ja murtud hingi kui praegu. Tänapäeva pastorid kujundavad oma jutlusi selleks, et tõsta inimesi üles ja aidata neil toime tulla oma meeleheitega.

Selles pole muidugi midagi halba. Ma ise ju kuulutan ka neid tõdesid. Kuid ometigi ma usun, et on vaid üks põhjus, miks me näeme nii vähe võite ja vabanemisi ja see on: uskmatus. On selge, et Jumal on neil viimseil päevil rääkinud väga selgelt, öeldes: „Ma olen juba andnud teile Sõna. See on lõpetatud ja täielik, mistõttu seiske sellel.“

Ärge lubage kellelgi öelda enestele, et me oleme kogemas Jumala Sõna põuda, sest tegelikkuses valitseb põud hoopis Jumala Sõna kuulmises ja sellele kuuletumises. Miks? Sest usk on nii mõistetamatu ja samas ei tule ta iialgi me juurde läbi loogilise arusaamise. Paulus ütles väga lihtsalt: „Usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala Sõnast!“ (Roomlastele 10:17). See on ainukene viis, kuidas tõeline usk võib tõusta uskliku südames. See tuleb läbi kuuldu, mis tähendab usku ja usaldust Jumala Sõnasse ning selle põhjal tegutsemist. „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole...Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest...Õiget tabab palju õnnetusi...Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.“ (Psalm 34:16,18,20,23)

Ainuüksi nende väheste lõikude näol Psalmide raamatust on meile antud piisavalt Jumala Sõna, et peletada eemale kõik kahtlused. Seetõttu tahaks julgustada teid kõiki: kuulge seda, usaldage seda, kuuletuge sellele ja lõpuks – hingake selles.

reede, 13. veebruar 2009

MIKS ON MU HING NII RÕHUTUD?

Psalmist küsib ikka ja jälle: „Miks on mu hing nii rõhutud? Ma tunnen end nii kasutu ja hüljatuna. Selline rahutus valitseb mu sees. Miks Issand? Miks ma küll tunnen end nii abituna keset oma raskusi?“ (vt. Psalmid 42:12 ja 43:5). Need salmid räägivad paljude eest, kes on armastanud ja teeninud Jumalat.
Võtkem näiteks jumalakartliku Eelija. Näeme teda istumas leetpõõsa all, anumas Jumalat, et Too ta tapaks. Ta on nii mahasurutud, et on valmis loobuma omaenese elust. Me leiame ka Jeremija rõhutud ja meeleheites, hüüdmas: „Issand, sa oled petnud mind. Sa käskisid mul kuulutada kõiki neid asju, kuid ükski neist pole sündinud. Ma pole teinud midagi muud oma elus kui vaid otsinud sind ja see on siis tasu selle eest? Ma ei võta enam iialgi su nime suu sisse.“

Kõik need jumalasulased langesid ajutise uskmatuse rünnaku ohvriks. Kuid Jumal mõistis nende olukorda keset segaduste ja kahtluste aegu ning teatud aja möödudes viis neid alati sellest välja. Keset kannatusi süttis Püha Vaimu valgus põlema nende kohal.

Mõelge Jeremija tunnistuse peale: „Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks...“ (Jeremija 15:16). „Ja vaata, temale tuli Issanda sõna...“ (1Kuningate 19:9). Varem või hiljem meenus kõigile neile jumalasulastele Jumala Sõna, millest sai nende rõõm ja rõõmustuse allikas, tõmmates neid välja pimeduseaugust.

Tõde on see, et kogu selle aja jooksul, mil nad maadlesid oma raskustega, viibis Issand nende kõrval ja ootas. Ta kuulis kõiki nende nutte ja nägi nende ahastust. Kuid kui teatud aeg oli möödas, ütles Ta neile: „Teil on olnud piisavalt aega meelt heita ja kahelda. Nüüd aga tahan ma, et te usaldaksite mind, mistõttu kas te pöörduks palun tagasi mu Sõna juurde? Kas te haaraks palun taaskord kinni minu tõotustest? Sest kui te seda teete, kannab mu Sõna teid ka läbi!“

neljapäev, 12. veebruar 2009

MINU TÕOTUS ON KÕIK, MIDA SA VAJAD

Usk on väga paljunõudev. See nõuab, et niipea kui me kuuleme Jumala Sõna, me kuuletume sellele ilma ühegi teise tunnuse või märgita, mis meid juhiks. Ei oma tähtsust, kui suured on takistused me teel või kui võimatud me olukorrad ka ei tunduks. Me peame uskuma Tema Sõna ja tegutsema selle põhjal ilma ühegi muu kinnituseta, millele tugineda. Jumal ütleb: „Minu tõotus on kõik, mida sa vajad!“

Nõnda nagu iga põlvkond enne meid, nõnda imestame meiegi, et: „Jumal, miks küll mina pean sellisest raskusest läbi minema? See on lihtsalt üle mõistuse! Sa oled lasknud nii paljudel asjadel tulla mu ellu, mis kuidagi ei arvutu. Miks küll ei leidu selgitust kõigele sellele, millest ma läbi lähen? Miks küll on mu hing nii vaevatud ja elu täis nii mitmeid katsumusi?“

Kuulake mind veelkord: usule seatud nõudmised ongi inimesele mõistetamatud! Seega, kuidas siis Issand vastab me appihüüule? Ta saadab oma Sõna, tuletades meile meelde oma tõotusi ja ütleb: „Lihtsalt kuuletuge mulle ja usaldage minu Sõna eneste suhtes!“ Jumal ei lepi ühegi vabanduse ega kahtlusega, ükskõik, kui võimatuna te olukorrad ka ei tunduks!

Palun ärge saage minust valesti aru. Meie Jumal on armastav Isa ja Ta ei lase oma lastel ilma põhjuseta kannatada. Me ju teame, et Tema käes on kõik vägi ja ka tahe kõrvaldada kõik probleemid ja südamevalu. Piisaks vaid ühest Ta sõnast, et kõik meie vaevad ja mured kaoksid.

Samas aga on fakt ka see, et Jumal ei näita meile ette, kuidas või millal Ta täidab oma tõotused. Miks? Aga seepärast, et Ta ei võlgne meile ühtki selgitust, kuna on juba andnud meile oma vastuse. Ta on andnud meile kõik, mida me vajame eluks ja jumalakartuseks Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Tema on kõik, mida me vajame selleks, et tulla toime ükskõik, millise eluolukorraga. Ja Jumal saab seisma oma Sõnal, mille Ta meile juba on ilmutanud: „Minu Sõna on teile kõigile kättesaadav. Minu tõotused on „jah“ ja „aamen“ igaühele, kes usub, mistõttu hingake minu Sõnas, uskuge sellesse ja kuuletuge sellele.“

kolmapäev, 11. veebruar 2009

MÕISTETAMATU USK

Kui Jumal ütleb inimkonnale „Uskuge“, siis Ta nõuab midagi, mis ületab täiega kogu selge mõistuse. Usk on täiesti ebaloogiline ja selle peamine definitsioongi on seotud millegi mõistetamatuga. Mõelge sellele – heebrea kirjas on öeldud, et: „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta.“ Ehk teisisõnu öeldakse meile, et: usu puhul pole tegu millegi reaalselt kogetava või silmaga nähtavaga. Ja ometigi on meile öeldud, et me peame uskuma.

Ma räägin sellest teemast väga tähtsal põhjusel. Just praegu on suurel hulgal usklikke üle maailma langenud suurde meeleheitesse. On selge, et me kõik seisame ühel või teisel viisil silmitsi elu madalseisudega. Samas aga usun ma, et kui me mõistame usu tõelist tähendust – selle ebaloogilist, mõistetamatut sisu – siis me saame ka abi, mida tarvis, et minna neist läbi.

Mõelge usu peale, mida Noa’lt nõuti. Ta elas keset põlvkonda, mis oli oma vindi ikka täiega üle keeranud. Inimeste olukord oli läinud nii hulluks, et Jumal ei suutnud seda enam taluda, mispeale Ta teatas lõpuks: „Aitab! Inimene on otsustanud end hävitada, mistõttu see peab lõppema!“ (vt.1 Moosese 6). Kujutage ette Noa segadust, kui ta püüdis sellest kuidagigi moodi aru saada. Jumal plaanis saata ühe vapustava sündmuse, mis pidi hävitama kogu maa. Ometigi kõik, mida Noale sellest teada anti, seisnes paaris lühikeses sõnas taevast ja tema asi oli need lihtsalt usus vastu võtta, ilma täpsemate juhisteta järgneva 120 aasta jooksul.

Mõelge, mida taoline usk nõudis Noalt. Talle oli antud kolossaalne ülesanne ehitada võimas laev ja samas pidi ta jätkuvalt elama selles ohtlikus maailmas. Ajal, mil kogu maailm tema ümber tantsis, pidutses ja möllas oma himudes, pidi tema alal hoidma oma usku. Ja Noa tegi nõnda nagu Jumal oli teda käskinud. Enam kui kogu sajandi uskus ja usaldas Noa seda sõna, mille ta Jumalalt oli saanud. Ja tänu oma sõnakuulelikkusele sai Piibli sõnul Noa „selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.“ (Heebrealastele 11:7)

1Moosese 12:1-4 ütles Jumal Aabrahamile: „Tõuse üles ja jäta oma maa.“ Kindlasti mõtles Aabraham endamisi: „Aga kuhu ma lähen, Issand?“, mispeale Jumal vastas lihtsalt: „Ma ei ütle sulle. Lihtsalt mine.“ See polnud üldse loogiline. Igale vähegi mõtlevale inimesele oleks see olnud täiesti mõistetamatu nõue. Ma illustreeriks seda küsides igalt kristlasest naiselt, kes on abielus: kujutage ette, et te abikaasa tuleb üks päev töölt koju ja ütleb: „Hakka pakkima, kallis – me kolime ära!“ Kindlasti tahaksite te teada miks, kuhu ja kuidas?, kuid ainuke vastus, mis te saate, on: „Ma ei tea. Ma lihtsalt tean, et Jumal käskis minna.“ Taolise olukorra suhtes ei leidu mingit normaalset vastust, sest see lihtsalt pole loogiline.

Ja ometigi on just see ebaloogiline korraldus miski, mida Aabraham järgis. „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Heebrealastele 11:8). Kõik, mida ta teadis, oli lühike korraldus Jumalalt: „Mine Aabraham ja tea, et mina olen sinuga. Sinuga ei juhtu midagi halba!“ Usk nõudis, et Aabraham ei tegutse millegi muu kui ainult selle tõotuse põhjal.

Ühel tähistaevasel õhtul ütles Jumal Aabrahamile: „Vaata üles taevasse. Näed sa neid lugematus koguses tähti? Loe nad kokku, kui suudad. Just nii palju saab olema sul järglasi.“ (vt.1Moosese 15:5). Aabraham pidi sellise jutu peale vist küll pead raputama. Olid ju nii tema kui ta kaasa Saara üsna vanad ja ammu üle lapse-saamise-ea piiri. Ometigi oli tal tõotus, et temast saab paljude rahvaste isa ja ainuke tunnistus sellest, millel seista, oli sõna taevast: „Mina olen Issand.“ (1Moosese 15:7) Ometigi Aabraham kuuletus ja Piibel ütleb tema kohta sama, mida Noagi kohta: „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1Moosese 15:6). Siin on taaskord näha ebaloogilist olukorda, kus samas ühe mehe usk kandis ta õigsusesse.

Ka see, mida Jumal sinu käest ootab, võib tunduda mõistetamatuna. Ometigi ootab Ta, et me usaldaksime Teda ka siis, kui palvevastustest pole mingit märki, kui olukord näeb lootusetuna ja meil on tunne, et kõik on läbi nagunii. Jumal ütleb: „Usalda mind!“ Tundub see ebaloogilisena? Tundub! Kuid samas on Jumal tõestanud läbi sajandite, et Ta ei jää kunagi hiljaks ega jäta iialgi Saatanale viimast sõna öelda. Jumal ajab alati asjad korda ja seda Püha Vaimu täiuslikul ajal!

teisipäev, 10. veebruar 2009

PIDEVALT KASVAV VÄLJAVALAMINE

Hesekieli 47 peatükis näidati prohvetile järgmist: viimseil päevil saab Jeesuse Kristuse kogudus olema aulisem ja võidukam kui kogu ajaloo vältel kokku. Issanda tõeline ihu ei ole mitte nõrk ega kõikuv ning tema arv ei kahane ega vaimulik autoriteet ei vähene. Ei! Tema kogudus läheb välja täies jõus ja hiilguses ja tunneb rõõmu suurimast ilmutusest Jeesuse kohta, mida eales nähtud.

Hesekiel kirjutab: „...seal on igasugu kalu, nagu suure mere kalu, väga palju.“ (Hesekieli 47:10). Üks usklike kogu tõuseb esile, kes ujub Issanda ligiolu tõusvates vetes (s.9).

Hesekieli 47:3-4 näitab Jumal meile Hesekieli nägemuse kaudu seda tõusvat vett. Hesekiel räägib siin Püha Vaimu mõju kasvust ja sellest, et viimseil päevil suureneb Jumala ligiolu Tema rahva seas. Selle jõe lähtepunktiks ja aluseks on rist ise. Piltlik näide sellest peitub järgnevas salmis: „...vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.“ (Johannese 19:34)

See kasvav veetulv on kujund Nelipühast, mil Püha Vaim valati jüngrite üle. Ühes Püha Vaimu anniga anti Kristuse järgijatele ka tõotus, et neist saavad voolama elava vee jõed ja et see jõgi saab voolama kogu maailma (vt.Johannese 7:38-39)

Elujõgi tulvab esile vahetult enne Issanda tulekut. Seda on ette ennustatud nägemuses, mis anti Hesekielile, kui Jumal viis oma prohveti ühele imelisele rännakule. Kandes käes mõõdunööri, mõõtis Jumal välja tuhat küünart vett ja siis hakkasid nad koos Hesekieliga liikuma. Sel hetkel ulatus vesi pahkluudeni.

Hesekiel tunnistab: „(Ta) laskis mind veest läbi minna...“ (Hesekieli 47:3). Jumal muudkui utsitas prohvetit liikuma edasi sügavamale ja kaugemale vette ja peale järgmist tuhande küünra mõõtmist, ulatus vesi juba põlvini ja jätkas oma tõusu.

Näed sa, mis on toimumas siin? Hesekiel oli kõndimas tuleviku suunas, otse meie aega. Tänapäeva kristlased elavad tolle nägemuse viimase 1000 küünra veehulga sees. Me oleme selle vee kõige viimasel mõõtetasemel. Hesekiel ütles, et kui ta astus üle selle mõõte piiri, oli vesi liiga sügav ja hingemattev ta jaoks. „...ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks...“ (Hesekieli 47:5)

Ma võin vaid ette kujutada selle mehe imestust, kui Issand temalt küsis: „Hesekiel, mis on need veed, mis on tõusnud? Kui see jõgi puudutab elu ja ülestõusmisväge, siis kes küll on need, kes on nii õnnistatud sellest, et võivad ujuda keset seda au?“ Hesekiel võis vaid ette kujutada, mida meie praegu naudime.

Võib-olla oled sa kogenud Jeesuse ülevoolavat ligiolu ja sa oled vaimustuses oma hetke ilmutusest Tema kohta. Ometigi las ma öelda sulle: sa pole näinud veel midagi võrreldes sellega, mis kõiki Jumala õigeid ees ootamas. Kristus saab avama me silmad ja ilmuma imelisel viisil me keskele. Ta saab ilmutama end meile ja valama välja nii palju oma elust kui me vähegi suudame vastu võtta.

esmaspäev, 9. veebruar 2009

KUI SÕELUMISAEG SAABUB

Ja Issand ütles: „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!“ (Luuka 22:31)
Sa pead mõistma, et Saatan püüab sõeluda vaid neid, kes osutuvad ohtlikuks tema tööle. Ta ründab puud, millel on kõige suurem potentsiaal kanda vilja. Kuid miks püüdis ta siis luhvtitada Peetrust? Miks pingutas ta nii meeleheitlikult selle nimel, et Peetrust proovile panna? Peetrus oli kolm aastat ajanud välja deemoneid ja tervendanud haigeid. Samuti oli Saatan kuulnud Jeesust lubavat oma jüngritele ristimist Püha Vaimu tule ja väega, mis pani ta täiega värisema! Nüüd aga kuulis ta Jumala ülimast plaanist Peetruse elu kohta ja mõistis, et viimased kolm aastat pole võrreldavadki nende suurte tegudega, mis nii Peetrust kui teisi jüngreid alles ees ootavad. Olles võtnud Juudase juba rajalt maha, pidi ta leidma mingi vääratuse Peetruse sees, millele rajada oma lõks ja mille kaudu panna Peetruse usk kõikuma.

Võib-olla oled ka sina, nagu Peetrus tookord, sõela peal raputada ja luhvtitada ja sa küsid: „Miks mina?“ Kuid samas - miks ka mitte? Esiteks võiksid sa rõõmustada selle üle, et sul on selline kuulsus põrgus. Saatan poleks iialgi palunud Jumalalt luba sind sõeluda, kui sa poleks ületanud sõnakuulelikkuse piiri. Miks muidu pingutaks ta nii meeleheitlikult selle nimel, et sind hirmutada, kiusata ja vaevata ning raputada kõike, mis sul on? Ta sõelub sind, sest sul on neil päevil oluline osa täita Jumala koguduses. Jumal on taaskord tegemas midagi uut selle põlvkonna keskel ja sind on eraldatud selleks, et olla võimsaks tunnistuseks paljudele. Ta on teinud sind vabaks ja valmistab sind oma igavikuliste eesmärkide tarvis. Ja mida suuremad su annid, mida suurem su potentsiaal, mida suurem sinu alistumine Jumala tahtele – seda suuremad ja pingelisemad ka sinu sõelumised!

Kui keegi on minemas läbi sõelumistule, siis mida peaksid tegema tema ümberkaudsed? Mida Jeesus tegi Peetruse langemise hetkel? Ta ütles: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32)

Vaatan sellele võrratule Kristuse armastuse eeskujule ja mõistan, et ma ei tea peaaegu midagi sellest, kuidas armastada neid, kes langevad. On selge, et Jeesus ise on „sõber, kes ustavam kui vend“ (Õpetussõnad 18:24). Ta nägi Peetruses nii head kui halba ja jõudis järeldusele, et: „See mees on väärt päästmist. Ja kuigi Saatan igatseb ta järele, siis mina igatsen veelgi rohkem!“ Peetrus tõesti armastas Issandat ja Jeesus ütles talle: „Ma olen palunud su eest.“ Jeesus oli juba ammu ette näinud kogu asjade käiku. Kindlasti oli Ta veetnud tunde Isa ees, rääkides Peetrusest ja sellest, kui väga Ta teda armastas, kui vajalik Peetrus on Jumalariigi jaoks ja kui väärtuslik ta on sõbrana.

Issand, kingi meile kõigile taolist armastust! Kui me näeme oma õdesid-vendi minemas kompromissile või liikumas otse jamade ja hävingu suunas, siis aita meil armastada neid piisavalt, et hoiatada neid nõnda nagu Jeesus hoiatas Peetrust. Sest siis oleme ka me võimelised ütlema: „Ma palun su eest.“

Tänapäeval on me kasutuses veel üks „Kirjutatud on...“, millega seista Saatana vastu ja see peitub Jeesuse lauses: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ Seetõttu võid sa öelda Saatanale: „Sul võib ju olla luba mind sõeluda ja kiskuda maha mu usku, kuid samas tea, et: minu Jeesus on palumas minu eest!“

reede, 6. veebruar 2009

ÜLETADES PIIRI

Elades siin maa peal, oli Jeesus rohkem kui tuttav Saatana raevutseva väega, mille ta toob esile iga põrguliku relva läbi, et kõigutada Jumala rahvast. Ma ei usu, et keegi meist suudaks mõista seda tegelikku suurt konflikti, mis on valitsemas vaimses maailmas. Nõnda nagu me ka ei mõista seda, kui väga on Saatan otsustanud hävitada kõik need usklikud, kes on kindlameelselt köitnud oma janunevad südamed Jumala külge ja tahavad minna lõpuni koos Kristusega. Samas vastab aga tõele see, et kui me oma kristlikus elus ületame piiri – sõnakuulelikkuse piiri – hakkavad põrgus häirekellad lööma. Sest niipea, kui me ületame piiri ellu, mis sõnakuulelik Jumala Sõnale ja alistunud ainult Jeesusele, muutume me ohuks pimeduse kuningriigile ja peamiseks märklauaks deemonlikele jõududele ja vägedele. Iga usklik, kes pöördub kogu südamest Jumala poole, võib anda tunnistust ootamatutest, kummalistest ja pingsatest raskustest NING katsumustest.

Kui sina oled ületanud selle sõnakuulelikkuse piiri, tekitad sa nähtamatus maailmas suurt möllu. Luuka 22:28-34 räägib Jeesus meile pühade sõelumisest: „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!“ (s.31). Kristuse päevil kasutasid põllumehed enne vilja kottidesse panekut sõela. Nad kühveldasid vilja neljakandilisse kasti, mis oli pealt kaetud võrguga, pöörasid siis kasti ringi ning raputasid kõvasti. Kõik rämps ja puru kukkusid läbi võrgu välja ning pinnale jäid vaid terved viljaterad. Ülalmainitud piiblisalmis viitab sõelumine „raputamisele ja eraldamisele“ – shokeerimisele tänu ootamatutele raskustele. Jeesus kasutas seda analoogi ütlemaks Peetrusele: „Saatan ei pea sind millekski enamaks kui vaid sõklaks ja puruks, mistõttu kui ta asetab sind sõelale ja raputab, kukud sa sealt maha!“

Meie elus on nii katsumusi kui proovilepanekuid kui ka sõelumist. Ma näen sõelumises üht peamist, kõiki saatanlikke vägesid haaravat rünnakut, mis tavaliselt koondunud lühikesse, kuid väga intensiivsesse ajaperioodi. Peetruse jaoks kestis see sõelumine vaid paar päeva, kuid neist said kõige enam usku raputavad, šokeerivad ja kahetsusväärsemad päevad kogu tema elus. See sõelumine raputas välja kogu temas peituva uhkuse ja kõik takistused tema hingest, mis oleksid võinud hävitada tema tunnistuse igaveseks.

Tänu Jumalale, et Peetruse usk pidas vastu ja nõnda sama kindlalt nagu Jeesus palus tema usu vastupidamise eest, nõnda teeb Ta seda ka meie eest!

neljapäev, 5. veebruar 2009

ERALDATUSE TUND

Ma tean täpselt, mis tunne on seista silmitsi jumaliku vaikusega ega kuulda Jumala häält mõnda aega. Olen läbinud oma elus täielikke segaduste aegu, ilma ühegi ilmse juhtnööri –või vaikse hääleta minu sees. On olnud ka aegu, kus mu lähedal pole olnud ühtegi sõpra, kelle käest nõu küsida. Kõik minu varasemad juhtnööride saamise kogemused olid kadunud kui tina tuhka ja ma sattusin keset pilkast pimedust. Ma ei näinud teed oma ees ja tegin viga vea järel, mistõttu mul oli tunne, et: „Oh Jumal, mis küll ometigi toimub? Ma ei tea, mis teedpidi minna!“

Kas Jumal tõesti peidab oma palge nende eest, keda Ta armastab? Kas pole see ehk pigem nii, et Ta eemaldab oma käe mõneks ajaks, et õpetada meile usaldust ja sõltuvust? Piibel ütleb väga selgelt, et: „...ta pani teda (Hiskijat) proovile, et teada saada kõike, mis tal südames oli.“ (2Ajaraamatu 32:31)

Sa võid hetkel minna läbi kõige suurematest katsumuste voogudest ja sa tead täpselt, mida ma silmas pean, kui ütlen, et taevad on kui kumisev vask. Sa tead täpselt, mis tähendab pidevalt läbi kukkuda. Sa oled oodanud ja oodanud vastuseid oma palvetele, kuid selle asemel saanud hoopis osa mõnest täiendavast kannatusest. Mitte keegi ega miski ei saa muuta midagi selle igatsuse suhtes sinu südames!

Kuid just see on aeg, mil võtta vankumatu positsioon! Sa ei pea ilmtingimata olema võimeline naerma või hõiskama, sest su südames ei pruugi olla kübekestki rõõmuiva. Muide, võib-olla pole su hinge jäänudki midagi enamat kui vaid üks suur möll. Kuid ometigi võid sa olla kindel, et Jumal on sinuga, sest Piibel ütleb: „Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!“ (Psalmid 29:10)

Üsna peagi võid sa kuulda Teda ütlemas: „Ära närvelda ega paanitse. Lihtsalt hoia oma silmad minu peal. Anna kõik asjad üle mulle.“ ja sa tead, et püsid alati Tema võrratu armastuse orbiidis.

kolmapäev, 4. veebruar 2009

HILINENUD PALVEVASTUSED

Enamus meist palub nagu Taavet: „Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!“ (Psalmid 102:3). „...sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!“ (Psalmid 69:17). Heebreakeelne tähendus sõnadele „tõtta“ või „(õige) pea“ viitab mõtetele „kohe praegu, kiirusta; vasta mulle kohe, kui ma appi hüüan!“ Ehk teisisõnu ütles Taavet: „Jumal, ma küll usaldan sind, kuid palun tee ruttu!“
Kuid Jumalal pole kiiret kusagile, mistõttu Ta ei anna ka meie nõudmiste peale jalgadele tuld. Tegelikult võib tulla ette aegu, kus sul on tunne, et kas Ta üldse kavatsebki vastata? Sa hüüad, nutad, paastud ja loodad, kuid päevad, nädalad, kuud ja isegi aastad lähevad mööda ilma vähimagi märgita sellest, et Jumal sind kuuleb. Esmalt hakkad sa arutlema iseenda sees, mõeldes, et eeldatavasti peab olema midagi, mis blokeerib su palveid. Sa sattud segadusse ja ajapikku muutub su suhtumine Jumalasse järgnevaks: „Jumal, mida ma küll ometigi tegema peaks, et see palve vastatud saaks? Sa lubasid oma Sõnas anda mulle vastuseid ja ma palusin usus, mistõttu kui palju pisaraid ma küll veel valama pean?“

Miks siis küll Jumal „hilineb“ siirastele palvetele vastamisega? Kindlapeale mitte seetõttu, et Tal poleks väge neid esile tuua! Samuti Ta on rohkem kui valmis jagama meile oma parimat. Vastus sellele küsimusele leidub hoopis järgnevas: „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida...“ (Luuka 18:1)

King James’i piiblitõlkes viitab sõnade araks muutuma või tüdima tähendus „lõdvestumisele, usus nõrgaks või väsinuks muutumisele, võitlustes allaandmisele, lõpliku lahenduse mitte-ära-ootamisele.“ Galaatlastele 6:9 ütleb: „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!“ Issand otsib palvetavaid inimesi, kes ei laseks end lõdvaks ega väsiks Tema ette tulles. Need on inimesed, kes ootavad Issanda järele ega anna alla enne, kui Tema töö on lõpuni viidud. Ja nad leitakse ees ootavat, kui Tema toob neile vastuse.

teisipäev, 3. veebruar 2009

MANITSEV ARMASTUS

Kuna Jumal armastab sind, siis Ta tegutseb ka selle nimel, et puhastada sind. Kuid see on selline armastav korralekutsumine neile, kes parandavad meelt ja pöörduvad tagasi Tema juurde. Sa võid tunda Jumala nooli oma hinges tänu mineviku või oleviku pattudele, kuid kui sul on meeleparanduse järele igatsev süda ja sa tahad pöörduda oma eksimustest, siis sa võid hüüda appi Tema manitsevat armastust. Sind korrigeeritakse, kuid läbi Tema suure armu ja kaastunde. Sa ei koge Tema viha nõnda nagu paganad seda teevad, vaid pigem Tema korrigeerivad kätt, mis samas täidetud armastusega.

Võib-olla on su kannatused tingitud valedest otsustest. Kui palju on naisi, kes kannatavad seetõttu, et nad abiellusid meestega, kelle suhtes Jumal hoiatas neid, et seda mitte teha. Kui palju on lapsi, kes murravad oma vanemate südameid, viies neid kannatuse viimse piirini. Samas on see aga sageli tingitud vanemate endi mineviku pattudest, ignorantsist ja kompromissidest.

Kui sa tead, et oled jõudnud oma elu kõige madalamasse seisu, on aeg otsida Jumalat keset oma murtust, meeleparandust ja usku. On aeg saada osa uuest Püha Vaimu jõu annusest. On aeg saada uuendatud ja värskendatud, et vaimne jõud võiks täita sind ülevoolavalt.

Kui sa hüüad Jumala poole, siis Ta täidab sind oma jõuga: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus...Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!“ (Psalmid 138:3,7-8)

Üks asi, millega enamus kristlastel on raske leppida, on õiglaste kannatamine. Kristuse aegadel seostasid juudid rikkust ja head tervist jumalakartlikkusega. Nad uskusid, et kui sa olid rikas, hea tervise juures või mõnel muul moel õnnistatud, siis see oli märk Jumala meeleheast sinu üle. Seetõttu oli Jeesuse jüngritel raske mõista ütlust: „...hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki." (Matteuse 19:24). Nad küsisid: „Kes võib siis üldse pääseda?“

Teisalt on tänapäeval levinud valeõpetus selle kohta, et: „Kui su asjad Jumalaga on korras, ei koge sa iial mingeid kannatusi. Lihtsalt hüüa Jumala poole ja Ta tuleb joostes, et lahendada koheselt kõik sinu probleemid.“ Kuid taoline väide on kaugel evangeeliumist! Usukangelased, kellest kõneleb Heebrea 11 peatükk, elasid usus ja väga lähedases osaduses Jumalaga. Ometigi pidid nad kannatama kividega loopimist, mõnitamist, piinamist ja vaevarikast surma (vt.Heebrea 11:36-38). Paulus ise, kes elas väga lähedal Jumalale, elas üle nii laevahuku, kividega loopimise, peksu, elu ja surma vahel vaakumise, röövimise, vangis istumise ja tagakiusu. Ta kannatas täiega! Miks? Nende kõigi näol oli tegu proovilepanekute ja puhastustega, et lihvida tema usku ja tuua au Jumalale.

Jumal tahab istutada midagi me südameisse läbi katsumuste ja raskuste. Ta tahab, et me oleks võimelised ütlema: „Issand Jeesus, sina oled minu Kaitsja ja ma usun, et sinul on kontroll kõigi minu elus toimuvate sündmuste üle. Kui minuga juhtubki midagi, siis ainult seetõttu, et sina andsid selleks loa, mistõttu ma usaldan ka sinu eesmärki selles osas. Aita mul mõista seda õppetundi, mis sa tahad, et ma õpiks sellest. Kui ma elan õigsuses ja oman sinu rahu oma südames, siis nii mu elu kui ka surm toovad au su nimele. Ma usun, et sul on valmis pandud au ja teatud igavikulised eesmärgid, mida minu väike inimmõistus hetkel ei mõista. Kuid vaatamata kõigele ütlen ma: „Jeesus, kas ma elan või suren – ma kuulun sulle!“