ELU LÄHEDASES OSADUSES

Suur hulk Jumala rahvast ei tea midagi või teab väga vähe elust lähedases osaduses Jumalaga. Kuid miks?

Ma arvan, et neil kristlastel on kurb, moonutatud arusaam oma Taevasest Isast. Mõtlen siinkohal Jeesuse tähendamissõna peale sulasest, kes mattis maha tema kätte usaldatud talendi, kuna tal oli täiesti vale arusaam oma peremehest. See sulane ütles: „....ma tean, et sa oled vali mees...“ (Matteuse 25:24)

Ka tänapäeva kristlased mõtlevad, et: „See pole ju võimalik, et Jumal võiks minu üle head meelt tunda, armastuses rõõmustades ja lauludes minust. Ma olen Teda nii haledalt alt vedanud, tehes häbi Tema nimele. Kuidas ometigi saaks Ta mind armastada – eriti praegu, keset mu järjekordseid võitlusi?“

Ma usun, et see on üks mõjuvamaid põhjuseid, miks nii paljud kristlased ei taha saada lähedaseks oma Taevase Isaga. Nad kardavad tulla Tema ligi just tänu sellele, et arvavad end Jumalat petnud olevat. Ainuke, mida nad Tema kohta uskuda oskavad, on see, et Jumal on kui üks kõike laastav tuli, mis on valmis neid iga hetk ähvardama ja hukka mõistma.

Küsimus meie kõigi jaoks aga on: kuidas me saame hoida eemale Isast, kes kirjutab meile armastuskirju, väljendab oma sügavat igatsust meie järgi, on alati valmis meid vastu võtma ning kes ütleb, et Tema mõtteis ei liigu midagi muud kui vaid parimad mõtted meie suhtes? Vaatamata meie rumalusele, kinnitab Ta meile: „Saatan võib ju öelda, et te olete kasutud, kuid mina ütlen, et te olete mu südamerõõm!“

Sa võid mõelda, et: „Pole võimalik, et Issand rõõmustuks kellestki, kes ikka veel elab patus. Ma ei saa loota Tema armastusele, kui ma ise jätkan oma patustel teedel. Taoline lootus viitab pigem Jumala pilkamisele.“

On tõsi, et Jumal armastab oma rahvast, kuid Ta ei armasta nende pattu. Piibel ütleb meile, et Ta võtab vastu iga oma lapse, kes elab kõlvatuses, kuid Ta teeb seda suure raskusega südames. Samas Ta aga ka korrigeerib meid täites meid oma Vaimuga, mis annab edaspidi kohe märku, kui me oleme patusel teel.

Keset seda kõike püsib Jumala armastus siiski vankumatuna. Piibel ütleb: „Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud.“ (Malaki 3:6). „Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jakoobuse 1:17) „...sest ma olen Jumal, aga mitte inimene...“ (Hoosea 11:9)

Jumala armastus meie suhtes ei ole nii muutuv ja kõikuv kui meie oma Tema suhtes. Meie armastus varieerub sõltuvalt päevast, olles kord kuum ja kirglik ning siis jälle leige või lausa külm. Nõnda nagu jüngrid, võime ka meie olla üks hetk valmis surema Jeesuse eest, aga järgmisel juba hülgama Ta ja jooksma.

Tahaksin sinult küsida, kas sa oled võimeline ütlema: „Minu Taevane Isa armastab mind! Ta ütleb, et ma olen kallis ja armastusväärne Ta silmis ja ma usun Teda. Ma tean, et ükskõik, millest ma ka läbi ei läheks või kui väsinud või kiusatustes ma poleks, Ta alati tuleb ja aitab mind. Ta on minuga keset seda kõike ega lase mul iialgi hukka saada. Ta on alati lahke ja õrn mu suhtes!“

See on, kus lähedane osadus tõeliselt alguse saab. Me peame olema iga päev veendunud Jumala muutumatus armastuses meie suhtes ja ka näitama Talle, et me usume Tema ilmutust iseendi suhtes. Johannes kirjutab: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Johannese 4:16)