neljapäev, 20. september 2012

UHKUSE JA KADEDUSE EBAJUMALAD


Igaüks, kes vähegi hoiab kinni patust, ei võta eales vastu tõde, kui seda kuuleb. Miks? Sest iga patt kannab endas valet, mida võetakse kui tõena.

Kui Püha Vaim annab usklikule märku mõnest tema patust või harjumusest, tuleb Ta ikka ja jälle oma armastavate hoiatustega tagasi. Jumala Vaim on õrn, kannatlik ja armastav – ja Ta ootab, et usklik reageeriks sellele enne, kui saabub distsiplineerimise aeg. Ta haamerdab pidevalt oma armastava tõetunnetusega selle isiku kompromissidele mineku pihta. Kui aga kõiki Püha Vaimu hoiatusi ja tähelepanu juhtimisi eiratakse ning patt ajab juured alla, on karistuseks noomimine ja lõppeks kohtumõistmine. Jumal laseb silmadel pimestuda ja südamel paaduda, kuni harjumuspärase patuse jaoks muutub võimatuks näha omaenda rikutust. Ja lõpuks ei murra tema südame kõvadusest enam miski läbi.

Sauluse südant valitsesid uhkuse ja kadeduse ebajumalad. Uhkus tõstis pidevalt pead ta sees, muutes ta kadedaks Taaveti pärast ja igaühe teisegi pärast, kes käis pühaduses. Ja ta süda sai haaratud neist ebajumalaist. Ja siin on see kurb tunnistus selle kohta: „Ja Saul vastas: "Mul on väga kitsas käes…Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi." (1Saamueli 28:15).  Saul võis nutta ja otsida prohveteid ning paluda unenägusid, kuid Jumal vastas: „Ei, Saul. Ma ei räägi sinuga enam, kuna su süda on täis ebajumalaid.“

Jeremija raamat räägib meile, et Efraim langes Jumala tõsise noomimise alla tänu oma patule. Kuid Efraim parandas meelt, pöördus oma ebajumalatest ja purustas need. Ja siin on selle mehe tunnistus: „Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust." (Jeremija 31:19).

Mõistad sa, millest Efraim räägib? Tegelikult on selle mõte järgmine: „Kui mu südames olid ebajumalad (patt), siis ma pöördusin Jumala poole juhiste saamiseks. Kuid ma ei kuulnud taevast sõnagi. Ma ei kuulnud Jumalalt midagi enne, kui olin meelt parandanud ja purustanud kõik oma ebajumalad. Alles siis sain ma selgeid juhiseid!“

kolmapäev, 19. september 2012

SAADES JUMALA HIIGLASEKS


„Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette…“ (Psalmid 62:9).

Sa pead pidama igapäevaseid kokkusaamisi Jumalaga pühamaks ja tähtsamaks kui ükskõik, milliseid muid kokkusaamisi teiste inimestega – ükskõik siis, kes nad ka ei oleks.

Kui piinlik peab see olema taevast vaadata, kuidas me kristlastena põrume kõrgelt hindamast oma Jumala majesteetlikkust ja Kuninga au. Me oleme sageli nii kerglased ja laseme Tal enda järele oodata. Ja mis veelgi hullem – me oleme hetkega võimelised tühistama oma kokkusaamise Temaga Tema õuedes mingi mõttetu tühja-tähja pärast!

Kujutad sa ette kedagi, kes laseb kogu universumi Loojal enda järele oodata seni, kuni ta lemmikseriaal läbi saab? Ometigi nii paljud meist teevad seda! Veelgi enam – me sageli isegi ei vaevu ilmuma Jumala ligiollu. Ja küsimus pole mitte selles nagu me oleks unustanud oma kokkusaamise Temaga, vaid me täiesti tahtlikult keeldume kohtumast Temaga!

Jesaja kuulutas: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.“ (Jesaja 53:3). Kui ma lasen igasugustel segajatel tulla iseenda ja oma kokkusaamise vahele Jumalaga, siis ma peidan oma palge Tema eest ega hinda Teda nii nagu Ta seda väärib!

Fakt on see, et Jumalat palves otsides on võimatu raisata aega. Veelgi enam, palvetav mees või naine saavutab palvekambrist väljapool lühema aja, -vähema tormamise -ja väiksemate jõupingutustega oluliselt rohkem.

Kõige olulisem töö, mida me Jumala heaks eales teha saame, on oma põlvedel. Samal ajal, kui mitte-palvetajad tormavad pea laiali otsas siia-sinna, püüdes saavutada suuri asju, teeb palvetav kristlane tõsist tööd liigutades kuningriike, purustades ahelaid ja kõrgistusi, tehes suuri asju ja keset seda kõike saades Jumala hiiglaseks. 

teisipäev, 18. september 2012

SEGAVAD SALASEPITSUSED


Kogu põrgu väriseb ainuüksi ühe uskliku efektiivse ja tulihingelise palve ees. Ainuüksi ühe eestpalvetaja võimas palve kõlab kui kõue kärgatus neetud maaõõnsustes. Mitte ükski millimeeter põrgus ei jää puutumata usklikust, kes defineerib end, võtab oma risti ja järgneb Kristusele kogu südamest. Samas aga on oluline meeles pidada, et seesama hing, mis igatseb meeleheitlikult Kristuse sügavuste järele, saab olema Saatana segavate salasepitsuste keskpunktiks.

Üks pastor kirjutas mulle kord, öeldes: „Minu suurim võitlus ei peitu mitte mõne salajase patuga toimetulekus, vaid pideva palveelu ja Jumala Sõna uurimise alalhoidmises! Saatan harva ründab mind seksuaalsete pattudega, küll aga hoiab ta mind rakkes kõigi igapäeva toimetustega nii, et mul ei jää enam aega palveks ja Jumala Sõna uurimiseks. Ma ei tee seda tahtlikult, kuid ma lihtsalt saan nii kaasatud erinevatest projektidest ja segavatest faktoritest. Ja see tsükkel kordub ikka ja jälle ning Saatan lihtsalt röövib mu aja koos Jumalaga.“

Nii nagu miljonid siirad kristlased, nii on ka see kallis pastor deemonlike segavate salasepitsuste ohver. Ja Kuradi peamiseks märklauaks keset neid rünnakuid on meie salajane palvekamber. Ehk siis – kuidas hoiab vaenlane usklikke eemal sellest tema jaoks ohtlikust, salajasest paigast? Meelitab ta erootiliste kujutelmadega, hellitavate mõtetega põgenemisteest läbi uimastite või alkoholi või unistustega rikkusest ja aust? Ei iial! Saatan teab, et inimest, kes on elavas liidus Kristusega, taolised lihtsurelikud asjad ei ahvatle. Selle asemel püüab see vana rebane segada ja takistada igat uskliku püüet siseneda Jumala ligiollu ja uurida Tema Sõna. 

Palveosadus ja Jumala Sõna uurimine ei saa olla valikuvõimalused. Sa ei saa mõelda, et: „Peaks vist palvetama“, vaid sa pead teadma, et sa ei jää ellu ilma palvetamata. Iiob kuulutas: „Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust“ (Iiob 23:12).

Ainuüksi siis, kui palve saab sinu jaoks piisavalt tähtsaks, leiad sa ka aega selleks!

esmaspäev, 17. september 2012

JUMAL PÖÖRAS KÕIK HEAKS!


Jaakob – 130 aastat vana mees – seisis vaarao õuel ja tema kadunud poeg Joosep tõttas teda embama. Nagu välja tuli, oli Joosep valitsemisõiguse poolest Egiptuses teine mees. Kuhu iganes ka Jaakob ühes oma pojaga ei läinud – paleesse või sõites kaarikuga tänavail – rahvas kummardus austuses ja aukartuses Joosepi ees. (vt. 1Moosese 46 ja 47).

Kui vaarao küsis Jaakobi käest, kui vana ta on, vastas ta: "Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad…" (1Moosese 47:9). Heebrea keeles on öeldud, et: „Piskud ja kurvad on mu päevad olnud.“ Ehk teisisõnu: „Ma olen kogenud palju kannatusi.“ Samas – oli see kõik seda väärt? Absoluutselt! Jaakob ja tema pere pääsesid nälja käest. Kõik nende 70 klanni liiget olid jõudnud turvalisse ja kindlasse paika, saades paika Egiptuse ühtede viljakamade põllumaade keskele. Jaakobi poeg oli troonil ja nad võisid süüa nii palju kui kulus.

Jaakob – kahetseva südamega mees – võis vaadata tagasi ja öelda: „Kui mu vend Eesav ähvardas mind, tekkis tunne, et mu lips on läbi, kuid Jumal päästis mind sellest. Mu Issand oli seal kogu selle aja. Kui Laaban üritas hävitada mind, õnnistas Jumal ometigi mind ja päästis mu. Veelgi enam – Jumal päästis ka mu naise Raaheli ja kogu mu pere ebajumalate käest. „Ma olin võidukas kõigi oma vaenlaste üle. Ükski neist ei saanud tõsta pead, et tulla mu vastu. Ma nägin, kuidas mu seeme paljunes ja kasvas – ma nägin suure rahva sünni algust. Ma elasin piisavalt kaua, et käia ühes oma lastelaste –ja isegi lastelastelastega. Ja nüüd saavad mu pojad Iisraeli valitsejateks; oma suguharude juhtideks. Ükski sõna, mille Jumal mulle alguses andis, pole läinud kaotsi. Mu Issand on pidanud igat mulle antud sõna.“

Ja mu armsad – nõnda samuti teeb Ta seda täna meiegagi!

pühapäev, 16. september 2012

ASTUDES USUS VÄLJA


Gary Wilkerson

Jagasin hiljaaegu lugu sellest, kuidas Jumal juhtis mind ja mu abikaasat rajama kogudust Londonisse. Ja kui me siis arvasime, et peame oma plaanid tühistama, kuna me ei leidnud omale sobivat eluaset, varustas Jumal meid üleloomuliku moel ühe ärimehe koduga, keda me kohtasime misjonireisi ajal Lõuna-Aafrikas.

Olime arvanud, et enam pole mingit lootust, et me ei tule omadega välja ja peame seetõttu kõik oma plaanid tühistama. Kuid siis kohtusime selle ärimehega. Ainuüksi Jumal saab nii seada, et üks abielupaar New Yorgist peab sõitma Lõuna-Aafrikasse selleks, et leida omale kodu Londonis.
Nii me siis kolisimegi Londonisse ja paar päeva peale meie sinna jõudmist, viisin ma me poja kodu lähedal asuvasse parki mängima. Talle kiige peal hoogu tehes, palusin endamisi: „Issand, Sina kutsusid meid siia, et rajada kogudust. Aitäh sulle kodu eest, aga – ma ei tunne siin mitte kedagi ja ma ei tea, kust otsast alustada.“

Korraga jalutas üks vanem mees oma lapselapsega sinna kiikude juurde. Ta pöördus mu poole, tutvustas end ja küsis, mida ma ka Londonis teen? „Ma olen pastor,“ vastasin ma, „ja me oleme siin, et rajada kogudust.“ „Mina olen ka pastor ja see seal on minu kirik“ vastas mees ja viipas käega ilusale, suurele kirikule üle tänava, millel oli nimeks Holy Trinity Brompton (Püha Kolmainu Brompton).

Ma rääkisin talle Teen Challenge´st ja Times Square’i kogudusest ja sellest, mida oleme praegu tegemas. See pastor kutsus mind hiljem enda juurde teele ja teda külastades ütles ta: „Ma olen palvetanud terve selle pärastlõuna ja Püha Vaim on selle pannud väga tugevalt mu südamele. Meie piirkonnas on üks kohvik, kus noored inimesed tarbivad narkootikume ja pidutsevad täiega. Kuid nüüd on nad hakanud tulema Kristuse juurde, kuid seal pole ühtegi kogudust. Me oleme palunud selle pärast, et rajada sinna kogudust, aga meil pole olnud pastorit selle jaoks. Kas sa oleksid valmis aitama meid? 
Oleksid sa nõus saama selle koguduse pastoriks?“

Mina olin olnud mures kogu selle loo pärast, aga Jumalal oli kõik kontrolli all! Ehk fakt on see, et: kui me ei astu välja usus ja pole valmis riskima, jääme me ka ilma Jumala parimast!