neljapäev, 28. veebruar 2013

ÕIGEKSMÕISTEV USK

Õigeksmõistmine ja õigsus käivad ainuüksi usu kaudu. Ma olen päästetud usu kaudu, saanud õigeks usu kaudu ja püsin Kristuse vere kaitse all usu kaudu. See on kogu evangeeliumi peamine alus. Kuid mitte iga usk ei ole õigeksmõistev usk. Piibel räägib meile selgelt kahte tüüpi usust: ühest, mis mõistab õigeks ja teisest, mis ei oma mingit väärtust – usust, mida isegi kurjad vaimud praktiseerivad.

Apostlite tegude raamat räägib nõid Siimonist, kes ka „uskus“, kuid kelle usu näol polnud tegu õigeksmõistva usuga. „Siimonastki sai usklik ja…ta oli ristitud.“ (Ap.8:13). Siimon pakkus apostel Peetrusele raha, et saada Püha Vaimu väge, kuid Peetrus vastas talle: „…ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.” (Ap.8:23). Ehk teisisõnu: „Su süda on endiselt patuga seotud.“ Peetrus ütles Siimonile, et ilma meeleparanduseta lähevad hukka nii ta ise kui tema raha. Pole kahtlustki, et Siimon uskus, kuid ta polnud mõistetud õigeks Jumalas Kristuse läbi. Tal polnud õigeksmõistvat usku, mis puhastab südame ja toob sind Kristuse õigsusesse.

Piiblis on öeldud, et: „…paljud hakkasid tema (st.Jeesuse) nimesse uskuma, nähes tunnustähti, mida ta tegi. Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte…sest ta teadis, mis oli inimeses.“ (Joh.2:23-25). Need inimesed uskusid küll Jeesusesse, kuid see polnud selline usk, mis oleks andnud neile „meelevalla saada Jumala lasteks“. (Joh.1:12)

Õigeksmõistev usk on nii palju enamat kui vaid nõustuv usk. See on midagi palju enamat kui vaid Jumala olemasolu tunnistamine. Jaakobus ütles: „Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.“ (Jaakobuse 2:19). Jaakobus rääkis siin ajutisest, surnud usust, mis pole igavene. Jeesuski hoiatas sellise usu eest, öeldes, et osad küll usuvad mõnda aega „ent neil ei ole juurt…ja kiusatuse ajal taganevad ära.“ (Luuka 8:13).

Kuid on olemas ka õigeksmõistev usk – selline, mis „puhastab südame“ (vt.Ap.15:9) ja mille kaudu saadakse õigeks (Ro.10:10). Selleks, et omada õigeksmõistvat usku, peab olema igatsus kuuletuda ja olla ustav Jumalale. Taoline usk kannab endas eluandvat väge – printsiipi alatisest kuuletumisest Jumala suhtes ja armastusest Tema vastu.