neljapäev, 28. veebruar 2013

ÕIGEKSMÕISTEV USK

Õigeksmõistmine ja õigsus käivad ainuüksi usu kaudu. Ma olen päästetud usu kaudu, saanud õigeks usu kaudu ja püsin Kristuse vere kaitse all usu kaudu. See on kogu evangeeliumi peamine alus. Kuid mitte iga usk ei ole õigeksmõistev usk. Piibel räägib meile selgelt kahte tüüpi usust: ühest, mis mõistab õigeks ja teisest, mis ei oma mingit väärtust – usust, mida isegi kurjad vaimud praktiseerivad.

Apostlite tegude raamat räägib nõid Siimonist, kes ka „uskus“, kuid kelle usu näol polnud tegu õigeksmõistva usuga. „Siimonastki sai usklik ja…ta oli ristitud.“ (Ap.8:13). Siimon pakkus apostel Peetrusele raha, et saada Püha Vaimu väge, kuid Peetrus vastas talle: „…ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus.” (Ap.8:23). Ehk teisisõnu: „Su süda on endiselt patuga seotud.“ Peetrus ütles Siimonile, et ilma meeleparanduseta lähevad hukka nii ta ise kui tema raha. Pole kahtlustki, et Siimon uskus, kuid ta polnud mõistetud õigeks Jumalas Kristuse läbi. Tal polnud õigeksmõistvat usku, mis puhastab südame ja toob sind Kristuse õigsusesse.

Piiblis on öeldud, et: „…paljud hakkasid tema (st.Jeesuse) nimesse uskuma, nähes tunnustähti, mida ta tegi. Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte…sest ta teadis, mis oli inimeses.“ (Joh.2:23-25). Need inimesed uskusid küll Jeesusesse, kuid see polnud selline usk, mis oleks andnud neile „meelevalla saada Jumala lasteks“. (Joh.1:12)

Õigeksmõistev usk on nii palju enamat kui vaid nõustuv usk. See on midagi palju enamat kui vaid Jumala olemasolu tunnistamine. Jaakobus ütles: „Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.“ (Jaakobuse 2:19). Jaakobus rääkis siin ajutisest, surnud usust, mis pole igavene. Jeesuski hoiatas sellise usu eest, öeldes, et osad küll usuvad mõnda aega „ent neil ei ole juurt…ja kiusatuse ajal taganevad ära.“ (Luuka 8:13).

Kuid on olemas ka õigeksmõistev usk – selline, mis „puhastab südame“ (vt.Ap.15:9) ja mille kaudu saadakse õigeks (Ro.10:10). Selleks, et omada õigeksmõistvat usku, peab olema igatsus kuuletuda ja olla ustav Jumalale. Taoline usk kannab endas eluandvat väge – printsiipi alatisest kuuletumisest Jumala suhtes ja armastusest Tema vastu.

teisipäev, 26. veebruar 2013

ÄRA OLE KUI MUUL

„Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.” Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.“ (Psalmid 32:8-9). Jumal annab meile neis kahes salmis kaks väga olulist õppetundi, mis puudutavad Tema juhtimist. Seetõttu võime kindlatena rajada oma usu teadmisele, et Ta on valmis meid juhtima ja juhatama kõiges.

Samas annab aga Jumala Sõna ka teada, et kuigi keegi võib olla usklik, kes naudib kõiki Jumala lapseks olemise eeliseid, võib ta samas olla ka kui põikpäine muul, kes kohe mitte ei taha alistuda Jumala juhtimisele ja juhatusele. Jumal ütles iisraellaste kohta järgmist: „Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.“ (Psalmid 95:10). Mõtle selle peale! Jumal ütles: „Peale 40 aastat, mis nad on kogenud minu õrna juhtimist ja imelist päästet, pole neil ometigi aimu sellest, kuidas ma tegutsen. Nad isegi ei püüa mõista minu juhtimise printsiipe. Minu juhatamise printsiipe. Nende jaoks seisneb minu juhatus vaid suvalistes õnnistustes – ei milleski enamas kui vaid avatud ustes ja väljapääsus kriisidest.“

Ma isiklikult olen väsinud olemast see muula tüüpi kristlane, kel pole arusaamist Jumala juhtimisprintsiipidest. Seetõttu ei taha ma ka, et Jumal ütleks kord minu kohta: „Jah, David sai oma patud andeks. Ta palus ja ma päästsin ta raskustest, tehes seda ikka ja jälle. Pole kahtlustki, et ma juhtisin teda imelistel teedel ja minu käsi oli tema üle. Kuid oma südames polnud tal tegelikult kindlat teadmist minu teedest.“

Armsad, ärge pange Jumalat olema teiega karm oma juhtimises. Ärge olge kui muulad, kel pole arusaamist. Jumal ei taha kisendada oma juhtnööre oma lastele või sundida teid midagi vägisi tegema. Jumal tahab, et Tema rahvas tunneks Teda piisavalt hästi, et liikuda juba väikseimagi märguande peale.

esmaspäev, 25. veebruar 2013

VÄÄRTUSETUSE TUNNE

Väärtusetuse tunne tabab meid kui katk ja me tõmbume endasse ning mõtleme: „Ma tegin seda jälle! Ma pole põrmugi muutunud. Ma ei saa kunagi Kristuse sarnaseks. Ma käitun endiselt nagu mingi titt; nagu täiega ebaküps kristlane. Miks ma ometi ei muutu?“

Mu armsad, Saatan tahabki teid hoida pidevalt muretsemas oma puuduste ja vähese küpsuse pärast. Ta tahabki panna teid arvama, et seda võidujooksu on võimatu joosta, mistõttu te heitute ja jääte mängust välja.

Selge see, et me aegajalt ikka komistame, kuna võidujooks kestab seni, kuni Issand tagasi tuleb. Kuid sellest hoolimata peame end taas jalule ajama ja edasi minema. Jumala Sõna ütleb võidutsemise kohta järgmist: „Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma.“ (1 Johannese 5:4). „Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.“ (Ilmutuse 21:7).

Võidutsema ehk millestki võitu saama, tähendab „ületama ja võtma parim kõigist kiusatustest ja takistustest“. Mis on sinu takistused? Iga uus lihalik püüe; iga läbikukkumine püüdes olla Kristuse sarnane; iga tuju välja näitamine; kibedus või ärritumine? Taavet kirjutas: „…mu patt on alati mu ees.“ (Psalmid 51:5). See mees paljastati abielurikkuja –ja mõrvarina terve maailma ees. Ta kirjutas veel ka järgmist: „Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda…Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.“ (Psalmid 38:5-7).

Mis siis, kui Taavet olekski jäänud pabistama ja muretsema oma läbikukkumiste pärast? Ta parandas meelt kõige täiega ja oli seejärel võimeline ütlema: „Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks.“ (Psalmid 30:12) Kiireim viis, kuidas saada lahti väärtusetuse tundest, on uskuda Kristuse andestusse, sest Tema on valmis andestama igal ajal. „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).

pühapäev, 24. veebruar 2013

VAADATES JEESUSELE by Gary Wilkerson

Olen kogenud oma südames üht koormat kõigi teie pärast, kes olete hetkel läbi minemas erinevatest võitlustest, katsumustest ja hingetormidest. Seetõttu tahan ka, et teaksite – Jumal näeb teid just täpselt seal, kus olete ega ole unustanud teid. Veelgi enam, Ta on käinud te kõrval kogu selle aja. Ta tahab, et oleksite teadlikud Tema piiritust armastusest teie suhtes ja et see teadmine võiks peletada eemale iga väikseimagi hirmu teie südamest.

Me ei peaks kartma oma elu orge, kuna Jumal on koos meiega. Ja keset kõiki me raskusi ootab Ta meilt vaid üht – et me vaataks Tema peale. Tema on meie kindel kalju ja varupaik; meie päästekindlus. Ja ainuüksi Temas võime olla kindlad, et isegi kui kõik muu me ümbert peaks hävima, püsib Tema igavesti.

Külastades hiljaaegu üht vanglat Louisianas, oli mul eesõigus teenida ühes pastor Jim Cymbala’ga Brooklyn Tabernacle’i kogudusest. Ja kuigi nende vangide olukord pole just kõige ideaalsem, kuulsime me ometigi tunnistus tunnistuse järel sellest, kuidas nad olid vabaks saanud. Vaatamata nende välistele ahelatele, elavad nad ometigi tõelises teadmises ja lootuses Kristuse armastusse. Mõned on palunud end isegi üle viia mõnda teise vanglasse, kus nad saaksid jagada evangeeliumi. Milline julgustav tunnistus võidukast, usuga täidetud eluviisist!

Seega ajal, mil seisad silmitsi oma katsumusega, tea, et Jeesus on sinu vastus. Jah, me kogeme elus raskusi, kuid ometigi püsib meie suurim lootus Kristuse lõpule viidud ristitöös. Ta on võtnud kõik meie patud, haigused ja valu enda kanda. Ta kannab neid kõiki meie eest, et me võiks kogeda võidukat ja lootusrikast elu. See oli ülim armastuse tegu, mis sai tehtud sinu eest ja Issand tahab jätkuvalt näidata oma armastust ja väge su elus.

„Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel.“ (Heebrealastele 12:2).

reede, 22. veebruar 2013

LIGIMESEARMASTUS

„Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult…„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;“ (1 Pe.2:19, 22-23). Peetrus kirjeldas, kuidas Jeesus iga eluolukorraga toime tuli. Kui inimesed Talle haiget tegid või Teda häbistasid, ei sõdinud Ta vastu ega ähvardanud neid. Kui rahvas tahtis Temaga vaielda, ei läinud Ta nendega kaasa, vaid lihtsalt jalutas minema.

„Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.“ (1Pe.2:21). Peetrus annab väga selgelt mõista, et Jeesus peab olema meie käitumise eeskuju. Ja apostel Paulus lisab: „Kui teil puudub ligimesearmastus – st. Kristuse armastus – siis pole teist miskit.“ Vastavalt 1Korintlaste kirja 13.peatükile, tähendab ligimesearmastus headuse üles näitamist eranditult kõigi suhtes…ei mingit kadedust…ei mingit uhkeldamist ega enese esiletoomist…teiste huvide esikohale seadmist enese huvide ees…mitte ärritumist…mitte halvasti mõtlemist kellegist…mitte rõõmustumist kellegi komistamise üle, isegi kui selleks on mõni me enda vaenlane.

Nii Paulus kui Peetrus andsid neis salmides selgelt mõista, et: „Meie korraldus teile on, et teie seas ei tohi olla mingit kaklemist, mingit kättemaksu ega ähvardamist. Selle asemel andke kõik oma pahameel, hirmud ja kibestumine üle Kristusele.“ Ja meie siiras vastus sellele on: „Issand, just seda ma tahangi.“

Me võime teatud vallas kogeda isegi mingeid võite neis küsimustes ja me hakkame tundma end üsna enesekindlatena. Kuid siis korraga, otsekui välk selgest taevast, keegi ütleb või teeb midagi, mis suskab ühe ootamatu, koleda ja mürgise noole me südamesse ja korraga on me pea vihaseid mõtteid täis! Ja enne kui arugi saame, tulistame juba mürgiseid nooli tagasi selle suunas, kes meid esmalt ründas. Ja siis me mõistame, et põrusime täiega, kuigi olime nii väga püüdnud. Olime palvetanud, otsinud Jumalat, hoidnud kinni tõest ja nautinud mitmeid edusamme. Kuid niipea kui vaenlane tulvaveena sisse sööstis, põrusid kõik meie katsed olla Jeesuse sarnane, täiega.

„Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Heebrea 12:1). Seetõttu ole lihtsalt kannatlik nii iseenda kui oma arengu suhtes. Sest lõppkokkuvõttes kestab see võidujooks kuni Jeesuse tagasitulekuni. Jah, sa saad komistama ja kukkuma ning su närv on must, kuid…isegi, kui põrud, tõuse jälle ja liigu edasi!

neljapäev, 21. veebruar 2013

OLED SA PAHANE JUMALA PEALE?

Usun, et kristlase jaoks pole midagi ohtlikumat kui kanda vimma Jumala vastu. Olen šokeeritud üha kasvavast usklike arvust, kes kannavad ühte või teist sorti viha Jumala vastu. Miks? Sest nad on veendunud, et Jumal ei hooli neist, kuna pole vastanud nende teatud sorti palvetele või pole olnud väljas nende eest.

Joonal oli misjonikutse Jumalalt ja ta läks Niinevesse kuulutama kohtumõistmise sõnumit. Olles selle ära teinud, istus ta mäe veerele ja ootas, millal Jumal oma kohtumõistmise täide viib. Kuid 40 päeva läks mööda ja midagi ei juhtunud. Miks? Sest Niineve rahvas parandas meelt ja Jumal otsustas mitte hävitada neid!

Enamus vimmast Jumala vastu saab alguse pettumusest. Jumal võib kutsuda meid, panne me südameile koorma mõne asja pärast ja läkitada meid välja. Kuid kui siis asjad ei lähe nii nagu plaanitud, võime tunda end petetuna või mõelda, et tegu oli vale kutsega. Jumal mõistab me südamevalu ja segadust. Sest tegu on igati inimliku tundega, mis ei erine suurt palju Kristuse appihüüust ristil: „Isa, miks sa oled mind maha jätnud?“

Kuid kui me jätkame oma rahulolematuse toitmist, kasvab see lõpuks raevuks ja Jumal küsib meilt sama, mida Joonagi käest: „Kas sul on õigus vihastada?“ (Joona 4:9). Ehk teisisõnu: „Arvad sa tõesti, et sul on õigus olla nii vihane?“ Joona vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.” (Joona 4:9). See prohvet oli nii vihane Jumala peale, et ütles: „Mul vahet pole, kas elan või suren. Kogu mu teenistus on läbikukkunud, mistõttu mul on igati õigus olla Ta peale vihane.“

Kuid Jumala Sõna ütleb, et meil on lootust. „Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand.“ (Jeremija 31:16). Ehk teisisõnu: „Ära nurise enam, sest ma tasun sulle su ustavuse eest!“ „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1Kor.15:58).

Mu armas, sinu palved ja nutud pole olnud ilma asjata. Sinu valul ja pisaratel on olnud oma eesmärk. Ja Jumal ütleb sulle: „Sa arvad, et kõik on läbi. Kõik, mida sa näed, on vaid üks suur läbikukkumine ja varemed ja ei mingeid tulemusi. Nii et sa ütled endamisi: „Nüüd on kõik.“ Kuid mina ütlen sulle, et see on alles kõige algus. Mina näen seda tasu, mille ma peagi su elus esile toon. Mul on palju häid asju varuks su jaoks – palju imelisi asju! - mistõttu ära nuta enam!“

kolmapäev, 20. veebruar 2013

TÄIELIK USALDUS KRISTUSE VASTU

Rääkides täielikust usaldusest Jeesuse vastu, ei pea ma ainuüksi silmas usaldust Tema päästva väe suhtes, aga ka Tema alalhoidva väe suhtes. Me peame usaldama Püha Vaimu, et Ta aitaks meil kohandada oma elud Kristuse omaga – see tähendab hoida meid Kristuses.

Kord oli aeg, mil sa olid Jumalast ära lõigatud tänu oma kurjadele tegudele. Kuid mille heaga sa siis nüüd hakkama said, et olla õige Tema ees? Mille millegagi! Mitte keegi pole veel suutnud muuta end pühaks. Pigem jõuame me Kristuse pühaduseni läbi usu, võttes vastu selle, mida Jumala Sõna ütleb: „Sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!”“ (1Pe.1:16).

Tõsi küll, Ta tahab, et sinu igapäevane elu ja tegemised haakuks sinu usueluga. Kuid fakt on see, et isegi selles osas peame me lootma Tema abile. Me peame uskuma Tema tõotusesse, et Ta annab meile Püha Vaimu ja muudab meid Kristuse sarnaseks igapäeva elu käigus. „Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette, kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule…“ (Kol.1:21-23). See on Püha Vaimu pühitsev töö.

Ükski kristlane pole püham kui teine, sest pühadusel pole erinevaid kraade ega tasemeid. Ainukeseks tasemeks on küpsus Kristuses. Sa võid olla alles beebi-kristlane, kuid olla täiesti püha Jeesuses. Meid kõiki mõõdetakse vaid ühe mõõdupuuga ja selleks on Kristuse pühadus. Kui oleme Kristuses, siis Tema pühadus kuulub meile kõigile täpselt ühe mõõduga. Seetõttu ei peaks sa enam kunagi vaatama ühegi kristlasest juhi või vaimuliku peale, mõeldes: „Oh oleks ma ometigi sama püha kui tema!“ Sul võib-olla pole samasugune palveelu kui temal; sa teed võib-olla rohkem vigu kui tema, kuid sellest hoolimata pole ta Isa silmis rohkem vastuvõetud kui sina. Sa ei peaks ennast kellegagi võrdlema, sest keegi pole Isa silmis nii armastatud kui sina!

teisipäev, 19. veebruar 2013

AINUKE VIIS, KUIDAS SAADA PÜHAKS

Tuginedes omaenda väele või tahtejõule, on võimatu saavutada pühadust Jumala silmis. Seetõttu peame tulema Tema ette, öeldes: „Issand, mul pole midagi Sulle anda ja see kõik sõltub Sinust.“ Ometigi püüame end pidevalt veenda, et: „Kui ma nüüd veel selle viimase patu üle võidu saavutaks, suudaks ma elada püha elu.“ Nii et me haarame oma tahtejõu mõõga, tõotused ja head kavatsused ning oleme valmis tapma vaenlase oma südameis. Kuid me ei saa iialgi pühaks, seistes omaenese õigsusel.

Sina ja mina seisame silmitsi selle sama põleva põõsaga, millega Mooseski silmitsi seisis. Ja see põõsas esindab Jumala tulist reageeringut kõige lihaliku vastu, mida pühaduse sildi all Tema ligiollu püütakse tuua. Seetõttu ütleb Ta meile: „Te ei saa seista mu ees tuginedes lihalikule alusele. On vaid üks püha alus ja selleks on usk minu Pojasse ja Tema ristitöösse.“ Vaid tänu sellele sai Jumal päästa ja lepitada kogu maailma iseendaga. Kui meie endi teod oleks suutnud tagada meile pääste, saaks vaid väga valitud hulk rahvast päästetud. Kuid mina usun, et Kristus suri meie kõigi eest.

Me võime vaadata kõige hullema varga, vägistaja, tapja, narkosõltlase või alkohooliku peale – inimeste peale, kellel pole ühtegi head tegu ette näidata – ja tunnistada: „Usu ja meeleparanduse kaudu võivad nemadki saada õigeks Jeesuses Kristuses.“ Ja just selles peitubki Jumala tõeline päästev vägi. Samas elavad paljud kristlased nii, nagu nende endi tegudest juba piisaks. Ja kohtupäeval seisavad nad Jumala ees oma lihalikus loomuses, öeldes: „Vaata Issand, mida kõike me Sinu heaks teinud oleme. Me oleme pingutanud selle nimel, et püsida laitmatu ja pühana. Me oleme prohveteerinud, toitnud vaeseid, tervendanud haigeid ja ajanud välja kurje vaime. Ja seda kõike selleks, et olla Sulle meelepärane!“ Kuid Jumal vastab selle pale: „Te pole teinud ühtegi seda asja minu Vaimu väes, vaid omaenese jõus. Mina aga aktsepteerin vaid ühe isiku õigsust ja selleks on mu Poja oma. Teis aga ma oma Poega küll ei näe.“

„Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!” (1Kor. 1:30-31).

esmaspäev, 18. veebruar 2013

ÄRA KARDA by Gary Wilkerson

„Ära karda…sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“ (Luuka 1:30).

Kui Jumal kuulutab meile, et see on Tema soosingu ja meelehea aasta, siis Ta peab silmas seda aastat. Jumal räägib sulle Tema armu leidmisest praegu – juba sel kuul, sel nädalal, täna.

Kuulutades seda sõnumit Jumala soosingust ühes koguduses Colorado Springs’is, viibis seal teenistusel ka üks alkohoolikust naine. Ta kuulis, kuidas Püha Vaim kõneles tema südamesse öeldes: „Vaatamata sellele, et sa oled meeleheitel, on minu soosing ometi sinuga. Sa saad nägema 180-kraadilist pööret oma elus.“ Tol samal teenistusel andis see naine oma elu Jumalale ja on sellest ajast peale olnud kaine.

New York City’s oli üks noor mees, kes oli aasta otsa olnud kodutu ja sattus täiesti juhuslikult Times Square’i kogudusse. Ta pidas terve teenistuse vastu, kuid kui see oli läbi, lahkus ta sealt mõttega: „Ma vihkan seda kohta. Siia ma enam küll tagasi ei tule.“ Ometigi kiskus teda miski tagasi. Nii et ta tuli tagasi ka järgmisel nädalal, lahkudes taaskord mõttega: „Ma ei tule siia enam iialgi tagasi.“ Sama skeem jätkus terve aasta, kuni ühe teenistuse lõppedes tõusis see mees taas oma kohalt, aga seekord öeldes juba midagi muud: „Ma armastan Sind, Jeesus ja ma vajan Sind oma ellu!“ Ning ta läks altarile ja andis oma elu Jeesusele.

Times Square’i koguduse pastorid kogesid Jumala kutset selle mehe elu üle. Nad aitasid kaasa tema Piiblikooli õppima asumisele, kus selgus, et tegu on äärmiselt andeka õpilasega. Ta lõpetas kooli väga kõrge keskmise hindega ja suundus edasi seminari, kus ta läbis 3-aastase õppekava 1,5 aastaga. Tal paluti jääda seminari professoriks, kuid ta keeldus, öeldes: „Ei, ma olen pastor.“
Sel samal päeval, mil mina kuulutasin oma sõnumit Colorado Springs’i koguduses, kuulutas see noor mees Times Square’i koguduses. Jumala arm ja soosing olid langenud ühe kodutu, näiliselt tähtsusetu elu üle ja see muutis kõik!
Jäägu see tõde helisema su südamesse nõnda nagu see helises Maarja südames. Jumal on tegemas midagi uut, pöörates su katsumused Tema auks. Ja isegi kui sa ei koge Tema ligiolu, on Tema käsi ometigi su elu üle. Usalda Teda kõiges – nii oma südame asjus, pere küsimustes või ükskõik, mis olukorras ja sa saad nägema Tema au.

teisipäev, 12. veebruar 2013

KÕIK OMA ELUPÄEVAD

Vana Testament on täis erinevaid Uue Testamendi tõdesid peegeldavaid kujundeid ja ettekuulutusi. Millal iganes mul on raske mõista mõnd Uue Testamendi tõde, pöördun ma tagasi selle prohvetliku ettekuulutuse juurde Vanas Testamendis. Ma tegelikult lausa usun, et iga väiksemgi Vana Testamendi lugu või episood, on täis ehedat tõde Uue Testamendi usklike jaoks. Üks selliseid näiteid puudutab Moosese ja põleva põõsa lugu. Ma usun, et see konkreetne lugu kätkeb endas sügavat Uue Testamendi tõde pühaduse kohta.

Ajal, mil Mooses oli Hoorebi mäel oma äia lambaid karjatamas, jäi talle korraga silma midagi väga kummalist: üks põõsas põles ereda leegiga otsekui oleks tules, aga ometigi ei põlenud ära! Mooses otsustas minna asja lähemalt uurima, kuid lähemale astudes kuulis Jumalat enesega põõsast rääkivat. „Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.” Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” (2Mo.3:3-4).

Põhjus, miks see põõsas põles ilma ära põlemata, oli selles, et Jumal oli seal. See oli nähtav väljund Jumala pühadusest. Ja nii see ongi – kus iganes Jumal on kohal, on see paik ka püha. Uus Testament ütleb, et meid on kutsutud olema pühad „nõnda nagu Jumal on püha“.
  • „Vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!” (1Pe.1:15-16). Ehk teisisõnu: „See on kirja pandud, talletatud ja otsustatud nüüd ja igavesti: me peame olema pühad nagu Jumal on püha.” 
  • „Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele.“ (1Tessaloonika 4:7). Jumal ei ole kutsunud meid ainuüksi selleks, et kinkida meile pääste, või saata meid üks päev taevasse või andestada me patud. Kõik need asjad on pigem meie tõelise kutsega kaasaskäivad kasutegurid. Kuid meie kutse on olla püha nagu Tema on püha. 
Jeesuse Kristuse koguduses on iga usklik kutsutud olema püha ja laitmatu Jumala silmis. Seega, kui sa oled uuestisündinud, peab su südame igatsus olema järgmine: „Jumal, ma tahan olla nagu Jeesus ja elada su ees püha elu kõik oma elupäevad.“

esmaspäev, 11. veebruar 2013

NÜÜDSEST ALATES by Gary Wilkerson

Peale ingli kuulutust Maarjale: „Sa oled leidnud armu Jumala juures!“, ütles ta ka järgmist: „Sa jääd lapseootele.“ Ja see on just see, mis meiega juhtub, kui oleme leidnud armu Jumala juures – Ta laseb me eludes sündida midagi uut! Kui teil on lapsed, siis te teate, et miski pole enam endine peale seda, kui nad siia ilma sünnivad – teie maailm saab täiega peapeale pööratud! Ja nõnda on ka Jumala armuga, kui see langeb me elude üle. Maarja sai sellest aru. Ta nägi juba ette, et asjad saavad muutuma ja et nendega võib kaasas käia ka teatud raskusi. Ingel oli öelnud talle, et ta laps saab vabastama inimesi ahelaist ja see puudutas Maarja südant. Seda niivõrd, et ta hingest tõusis üks laul:

„Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.“ (Luuka 1:46-50; kaldkirjas tekst G.Wilkersoni poolt lisatud).

Tahaksin keskenduda kahele kaldkirjas olevale fraasile Maarja laulus. Esiteks: „Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale“. Maarja mõistis, et Jumal oli näinud tema olukorda, tema südant, tema hirme, tema lootusi ja unistusi. Tea, et Jumal „vaatab“ ka sinu ja minu peale samamoodi. Ta näeb rohkem kui hästi kõiki meie vajadusi, igatsusi ja hirme, kaasaarvatud mõtet: „Mu elu on liiga keeruline ja võimatu isegi Jumala jaoks, et seda korda seada. See ei muutu nagunii kunagi!“ Kuid tänu Jumala armule võime me tunnistada ühes Maarjaga: „Ma olen õnnistatud Jumala poolt, kuna Ta näeb mind igas mu eluolukorras. Tema võib muuta mu elu ükskõik, mis hetkel ja lasta sündida asjadel, mida ma poleks suutnud ettegi kujutada.“

Laulu teises fraasis, kus Maarja oli mõistnud, et Jumal on toomas ühte muutust tema ellu, kuulutas ta järgmist: „Nüüdsest peale käin ma Jumala armus. Ma panen maha kõik oma inimlikud püüded turvatunde ja kindluse järele ja alistan kõik oma igatsused ja tahtmised Tema tahte alla.“

See on see pöördeline hetk, mille Jumala arm me ellu toob. „Nüüdsest peale“ tähendab 180-kraadilist muutust me suundades. Igaüks, kes käib Jumala armus, võib öelda: „Nüüdest alates ei oma sõltuvused enam mingit meelevalda mu üle. Mu raskustes abielu leiab lahenduse tänu Jumala armastusele. Mu laps, kes on põgenemas Jumala eest, saab kogema Tema meeleparandusele tõmbavat kutset.“

reede, 8. veebruar 2013

PÜHA VAIMU VÄGI

Need, kes viibisid ülemises toas, armastasid Jeesust kogu südamest. Nad olid kaastundlikud, ennastohverdavad ja inimesi armastavad. Kuid ometigi polnud nad veel kvalifitseeritud olemaks Tema tunnistajad. Selleks, et saada Tema tunnistajaks, läheb vaja enamat kui vaid armastust Jeesuse ja kaastunnet inimeste vastu.

Nad võisid õppida Kristuse koolis. Nad olid tervendanud haigeid, ajanud välja deemoneid ja saatnud korda imesid. Nad olid mäel näinud Jeesust kogu Tema aus ja hiilguses. Nad olid seal, kui Jeesus valas palvetades verepisaraid ja nägid Teda ka ristil rippumas. Nad nägid Tema ülestõusmist ja tühja hauda; nad olid söönud ühes Temaga ja vestelnud Temaga, kui Ta oli juba surnuist ülestõusnud. Nad nägid isegi Tema taevasse minekut! Ja ometigi polnud nad veel valmis Temast tunnistama.

Miks ei võinud Peetrus minna kohe nende suurte masside juurde Jeruusalemmas ja tunnistada neile Jeesuse ülestõusmisest? Kas mitte polnud tema üks esimesi, kes seda pealt nägi? Tundub, nagu ta oleks võinud kuulutada kogu maailmale: „Jeesus elab! Ta läks üles taevasse! Parandage meelt!“ Küll aga esines Peetrus julge väljaütlemisega ülempreestrite ees: „Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” (Ap.5:32). Tänu Püha Vaimu sõnadele, Kes kõneles läbi Peetruse, „lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.“ (Ap.2:37).

Stefanos, täis Püha Vaimu, kuulutas religioossetele juhtidele: „Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi….Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.“ (Ap.7:51, 54).

Kui sa tuled Jumala ligiolust täis Püha Vaimu, võid sa täie julgusega seista nii oma kolleegide, pereliikmete või ükskõik, kelle ees ja su tunnistus toob esile ühe või teise reaktsiooni. Nad kas hüüavad kogu südamest: „Mida ma pean tegema, et päästetud saada?“ või nad tahavad su maha lüüa! Sest sa jagad sõna, mis lõikab neile südamesse. Ja seda seetõttu, et jagasid seda sõna Püha Vaimu väes.

neljapäev, 7. veebruar 2013

VII SEE RISTI ALLA

Vana Testamendi seadused nõudsid täit kuulekust. Jumala käsud ei jäänud vähimatki ruumi isegi kõige väiksemale sõnakuulmatusele. Ehk teisisõnu: hing, mis tegi pattu, suri.

Kõik need seadused olid väga selgelt lahti kirjutatud, kirjeldades täiuslikku kuuletumist, mida püha Jumal ootas. Samas aga ei pakkunud need käsud vähimatki tuge ihule, et olla võimeline kuuletuma, mistõttu inimene leidis end olukorrast, kus ta lihtsalt ei suutnud neid käske täita. Paulus nimetas käsku „ikkeks, mida ei jaksanud kanda ei esiisad ega tollane põlvkond.“ (vt.Ap.15:10). Samas aga nimetab Paulus neid käske ka kui „meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gal.3:24) Seadus paljastab me südamed, näidates meile, et oleme kui abitud ja nõrgad beebid, kes vajavad päästjat.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Miks peaks Jumal nõudma meilt täiuslikku kuuletumist, aga samas ei anna meile väge nende käskude täitmiseks?“ Piibel annab sellele väga selge vastuse: Jumal pidi tooma meid punkti, kus me mõistame, et meil pole vähimatki võimet põgeneda patu eest! Iisraellastel kulus 400 aastat kannatusi mõistmaks, et nad ei suuda päästa iseendid. Nad ei suutnud omaenese jõus saada lahti orjapidajaist. Nad vajasid päästjat – Jumalat – kes sirutaks oma käe ja tooks nad välja nende ahelaist. Ja selleks kulus sajandeid – kuni Sakarja aegadeni välja – mil nad mõistsid, et nad vajavad lunastajat. Nad olid lõpuks veendunud, et nad vajavad päästjat, kes oleks neile „tuliseks müüriks ümberringi…ja auhiilguseks tema keskel.” (Sakarja 2:9). Jumal ise pidi saama tuleks nende ümber ja auks nende sees!

Ometigi pole paljud kristlased ka tänapäeval seda õppetundi veel omandanud. Nad elavad käsu all, pingutavad omaenese jõus, annavad Jumalale lubadusi ja püüavad ise oma patust lahti saada. Nad ärkavad igal hommikul, öeldes: „See on see päev, Issand! Ma püüan leida tahtejõudu ja väge murda need ahelad. Veidike veel pingutamist ja ma olen vaba!“

Kuid see pole nii! See ei saa iialgi olema nii! Küll aga toob see kaasa üha enam süütunnet. Käsk on mõeldud selleks, et juhtida meid enam risti alla, tunnistamaks oma abitust ja vajadust päästja järele.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

ISSANDA HEADUS JA HELDUS

„Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.“ (Jaakobuse 1:14). Me kõik oleme oma himude poolt ahvatletavad – eranditult kõik!

Ja Jaakobus lisab: „Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu…“ (s.15). Ta räägib siin ühest sünni protsessist. Igaühe meie sees on himude üsa ja iga patt, mille me teeme, saab alguse sealt üsast. Ja nõnda nagu kaks vastsündinut ei ole kunagi ühesugused, nõnda ei ole seda ka kaks erinevat pattu. Iga inimene toob esile omamoodi patu. Aastatega harjuvad aga paljud kristlased oma salajase patuga ära ja nõnda nagu Lott, muutuvad nemadki pimedaks selle suhtes, võttes seda väga kergelt.

Siinkohal mõtlen paljude taoliste näidete peale Kristuse ihus. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub teiste kiituse järele janunemises või positsiooni ihkamises. Me pigistame silma kinni patu suhtes, mis väljendub uhkuses oma vaimulike juurte, Piibli teadmiste või püsiva palveelu üle. Me võime end ju näha kui alandlikke, lahkeid ja õpetatavaid, kuid tegelikkuses pole me seda mitte.

Jumal ei võta ühtegi meie pattu kergelt ja ma mulle sai see selgeks raskel moel. Täna, vaadates tagasi oma pea 50-aastat kestnud teenimistööle, tõusevad mul ihukarvad püsti aegade pärast, kus olin petetud uhkuse vaimust.

Mäletan, kuidas olin kord peakõneleja ühel juhtide konverentsil. Mõtlesin seal endamisi: „Issand on mind õnnistanud nii võimsa ilmutusega, et mulle ei avalda vähimatki muljet mõned nn. „suured ninad“ siin. Jumal on mind juba sünnist saati eraldanud võitud jutlustajaks.“ Kuid mitte väga palju aega peale seda sattusin Püha Vaimu põhjaliku läbivaatuse orbiiti ja Ta suunas oma „prožektori“ otse mu uhkuse peale. Kui ma poleks sel ajal klammerdunud Pauluse õhutuse külge jätta kõik vana selja taha, oleksin langenud masendusse. Kuid Jumal ilmutas mulle oma armu ja ma olen nii ütlemata tänulik Tema armulikkuse ja pika meele eest minu suhtes. Olin seda siis ja olen ka praegu.

Täna aga on minu südamehüüd järgmine: „Issand, ma tean, et ma pole see alandlik, teesklustest vaba sulane, kelleks olen end alati pidanud. Olen olnud upsakas, endast heal arvamusel ja väga ambitsioonikas. Nüüd aga tean, et ükskõik, kui võitud ma ka poleks, see kõik on tänu Sinu headusele ja heldusele!“

teisipäev, 5. veebruar 2013

KAITSTES OMA ARMASTUST JUMALA VASTU

„Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt. „ (Ilmutuse 2:5).

Jeesus ütleb sellega järgmist: „Mõtle tagasi ajale, mil ma sind päästsin. Sa olid õnnelik selle üle, et tulin elama su südamesse! Sa ei jõudnud pühapäevaseid jumalateenistusi ära oodata ja sa kaevusid sügavale mu Sõnasse, et saada enam teada minu armastusest sinu vastu. Sa ei pidanud palvetamist kunagi koormaks, sest see tähendas sinu jaoks kõike. Sa armastasid mind enam kui elu ennast. Kuid nüüd oled sa sellest kõigest eemale jäänud. Sinu ajast ja tähelepanust kuulub mulle vaid väike osa ja su süda on muutunud külmemaks mu suhtes. Miski muu on võitnud su südame!“

Pane tähele seda tõsist hoiatust siin: „Paranda meelt…Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt.„ Teoloogid on aastaid püüdnud pehmendada seda hoiatust, andes mõista, et ju see ikka tähendab midagi muud. Kuid seda ei saa kuidagimoodi pehmendada – see tähendab seda, mida see tähendab!

Jeesus ütleb meile: „Kui sa kuulutad, et omad Jumala tuld, aga samas ma ei ole su südames esikohal, siis ma kõrvaldan iga väiksemagi valguskiire su elust! Vahet pole, kui häid tegusid sa ka minu heaks ei teeks – sa pole enam mu tunnistaja. Ma ei tunnista kõige vähematki tegu, mida sa teed, sest sa oled kaotanud oma armastuse minu vastu!“

Kas sinu armastust Jeesuse vastu on jäägitu? Võtad sa regulaarselt kvaliteetaega, et olla vaid Temaga? Või on muud asjad hiilinud su südamesse, vallutades nii su mõtted kui südame?
Jeesus palub sul just praegu parandada meelt ja alata otsast peale. Ta tahab, et peatuksid ja mõistaksid: „Nüüd ma saan aru küll, kuidas see asi on hiilinud mu ellu ja röövinud minu jäägitu armastuse Jeesuse vastu. Kuid see ei saa niimoodi jätkuda. Issand, andesta mulle! Palun süüta mu küünal uuesti.“

Pöördu tagasi oma esimese armastuse juurde juba täna. Palu Ta käest armu ja jõudu, et alata otsast ja kaitsta oma armastust Jeesuse vastu.

esmaspäev, 4. veebruar 2013

SOOSINGUGA KAASNEV OHTLIK ELU by Gary Wilkerson

Ingel Gabriel kõneles Jeesuse ema Maarjaga ja ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast…“ (Luuka 1:28-29). Usun, et Maarja oli ingli kõnest ehmunud seetõttu, et ta oli teadlik oma rahva ajaloost. Ta teadis, mis oli juhtunud juutidega, kes olid leidnud armu Jumala silmis. Ta teadis, et tulemuseks on õnnistused, kuigi nendega kaasnes sageli ka ebameeldivusi. Vaadakem korra järgmisi näiteid:

Aabel leidis armu Jumala silmis tänu oma vastuvõetavale ohvrile Issanda ees. Kuid Aabeli vend Kain oli kade selle peale, sest temal polnud sama soosingut ja Aabel maksis oma eluga selle eest.

Noa leidis armu Jumala ees. Ta elas õiglast elu keset nurjatud põlvkonda ja pääses veeuputusest. Ometigi kogu heaolu ja mugavused, mida Noa oli nautinud, olid hetkega pühitud. Lugu selle erakordse laeva ehitamisest polnud mingi lapsemäng, vaid kurb lugu ülemaailmsest hukkamõistust. Ja kuigi Noa ning kogu ta pere pääses sellest, kaotasid nad kõik, mis neile eales kallis oli olnud.

Lott leidis armu Jumala ees ja võis põgeneda kohtumõistmise eest. Jumal päästis ta Soodomast – linnast, mis hävitati meeletu tulekahjuga. Kuid põgenedes kaotas Lottki peaaegu kõik, mis talle kallis – sh. ka oma naise.

Joosep leidis armu Jumala ees ja teda õnnistati prohvetlike unenägudega. Kuid see sama and, mis osutus talle soosinguks, tõi kaasa ka teda ümbritsevate inimeste viha.

Kogu mu loo mõte on selles, et soosing on ohtlik ja Maarja teadis seda. Heebrea kirjad rääkisid lugu loo järel sellest, kuidas soosingule võisid järgneda oht, raskused, pinge, tagakius, valu ja kannatused. Suurem osa Ameerika kogudustest aga ei mõista kahjuks seda külge Jumala soosingust. Paljud pastorid kuulutavad, et Jumala soosing kujutab endast edukas olemist, uhke maja või auto omamist, mitte mingit tagakiusu ega raskusi ja alati tipus olemist. Maarja oli aga targem ja see peegeldub ka tema vastuses inglile: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Luuka 1:38).

See on vastus, mida ka mina tahaksin vastata! Ükskõik kui ohtlikuks ka Jumala arm ei kujuneks – ma ei taha seda vahetada kerge ja mugava elu vastu! Ma ei taha vältida jamasid, kui see tähendab Jumala armust ilma jäämist.

reede, 1. veebruar 2013

PÜHITSETUD OLGU HINGAMISPÄEV

Kui Jumala Sõna räägib hingamisest, siis see hõlmab endas ka füüsilist puhkust. Kuid Jumala püha puhkus ja hingamine saavad alguse hingest: „Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees…“ (Heebrea 4:9). Mida see hingamine endast kujutab? See tähendab panna kõik oma patukoormad Kristuse peale! Jeesus ise ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt.11:28). Ehk teisisõnu: „Usu läbi peate te sisenema Isa sabati hingamisse. Te peate loobuma oma koormate edasi-tagasi kandmisest ja andma need üle mulle. Mina olen hingamispäeva Issand ja ainuke, kes teie koormaid kanda suudab.“

Luba mul küsida: miks nii paljud kristlased keelduvad Jeesuse pakkumisest? Usun, et kui Jeremija oleks veel praegu elus, oleks ta täiesti hämmingus kõigist kristlastest, kes jätkuvalt oma patukoormaid kannavad ja oma kiusatustega võitlevad. Ta eeldavasti hüüaks: „Mida ilma imet te neid koormaid tarite, kui teile on kingitud nii auline hingamispäev? Kas Jeesus ei öelnud teile nõnda nagu mina Iisraelile, et: „Ärge tooge koormaid oma kotta!“ Miks te siis ikka veel seda teete? Ärge kandke oma koormaid hingamispäeval, sest see on püha päev Issanda ees!“

Hingamispäeva mõte seisneb selles, et me peame loobuma iseenda töödest – oma inimlikest jõupingutustest – et saada osa Jumala päästest: „Ärge viige hingamispäeval koormat välja oma kodadest ja ärge tehke ühtegi tööd, vaid pühitsege hingamispäeva nõnda, nagu ma olen käskinud teie vanemaid!“ (Jeremija 17:22).

Hingamispäeva pühitsemise saladus peitub järgnevas: me peame andma kõik oma koormad üle Jeesusele ja uskuma, et Tema Püha Vaim annab meile jõudu elamiseks. Just nimelt! Me austame hingamispäeva seeläbi, kui paneme maha oma inimlikud püüdlused tulla ise toime oma patu ja kiusatustega.

Ja see on käsk, mida peame järgima mitte vaid pühapäeval, vaid kõikidel nädalapäevadel!