neljapäev, 28. jaanuar 2016

ARMASTUS JA MURE TEISTE PÄRAST

Paulus oli Rooma vanglas, kui ta kirjutas Filippi kogudusele ja andis neile teada, et tal on Kristuse meel. „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19)

See peegeldub ühes mõtteviisis; Kristuse meele esiletulekus. Mõtle sellele. Siin oli üks pastor, kes istus vangis ja ometigi ei mõelnud ta seal oma heaolule või raskele olukorrale. Ta tundis ainuüksi muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast ning ütles oma lambukestele: „Ma leian kergendust vaid juhul, kui tean, et teil läheb hästi – nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii et ma saadan Timoteose enda asemel vaatama, kuidas teil läheb.“

Seejärel aga ütleb ta midagi ärevust tekitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väljaütlemine! Ajal, mil Paulus seda kirjutas, oli Rooma kogudus õnnistatud ja kasvamas. Ilmselgelt olid sel kogudusel ka jumalakartlikud juhid. Ja ometi ütles Paulus: „Mul pole kedagi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuis siis nii?

„Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (Filiplastele 2:21). Tundub, et Roomas polnud ühtki juhti, kellel oleks olnud teenija süda. Mitte kedagi, kes oleks jätnud kõrvale oma maine kõrgel hoidmise ja saanud elavaks ohvriks. Selle asemel ajas igaüks omaenda huve taga. Kellelgi neist polnud Kristuse meelsust. Paulusel polnud kedagi, keda saata nende seast Filippis olevate usklike juurde, olemaks tõeliselt nende teenija. Pauluse järgnevaid sõnu ei anna kuidagi pehmendada: „Kõik taotlevad ju enda oma. Kõik need jumalasulased vaatavad, kuidas ise kasu saada. Seetõttu ei saagi ma usaldada kedagi neist hoolima teie vajadustest ja valudest, kui vaid Timoteost.“

Vaadates ringi tänapäeva kirikus, näeme sarnaseid asju sündimas paljudes kogudusteski. Nii jumalasulased kui tavakodanikud püüdlevad ühtmoodi kõigi selle maailma asjade järele: raha, maine, materialism ja edu. Neid on küll kutsutud teenima Jeesuse Kristuse kogudust, kuid neil puudub Kristuse meelsus. Kristuse meelsus, mis keskendub enese ohverdamisele, armastusele ja teiste pärast muretsemisele.