neljapäev, 24. märts 2016

KRISTUSE PRUUT

Fakt on see, et mitte kõik me katsumused pole usuproovid. Sageli, kui oleme katsumuste tuleahjus, on Jumalal midagi palju enamat plaanis. Sest selge on see, et mida lähemal sa Kristusele elad ja mida suuremad su raskused on, seda enam Ta oma tööd su sees teeb, et tuua esile midagi muud, kui vaid usku. Samas aga on oluline mõista, et mil iganes me usk kõigub, kaasnevad sellele ka usu proovilepanekud. Ühtpidi ei saa me neist kunagi lahti. Samas aga on Jumalal ka teine plaan me katsumustega – Ta valmistab nende läbi Pruuti oma Pojale.

Ta tahab me katsumustest saada enamat, kui vaid me usku. Ta Pruut pannakse ikka täiega proovile ja tema armastus oma Peigmehe vastu saab minema läbi tule. Tema usaldus oma Peiu vastu saab puhastatud nii tules, üleujutustes kui kannatustes. Samas pole aga need katsumused selleks, et panna proovile ta armastust ja pühendumist. Pigem puudutavad need juba olemasoleva ja pühendunud armastuse puhastamist. Las ma selgitada seda veidi.

Usun, et paljud selle päevasõna lugejad, on täielikult Kristusele pühendunud. Jeesus on su elu suur armastus ja su usaldus Tema vastu õitseb täiega. Jah, seda usaldust pannakse ka proovile vahel, kuid samas otsib Jumal sinust midagi muud ja enamat. Temapoolne Pruudi ettevalmistus eeldab üleloomulikku tööd sinus.

Pruut – Jeesuse poolt valitud armastatu – peab olema läbi imbunud igatsusest oma Peigmehe vastu. Ta peab saama võõrutatud kõigist teistest kiindumustest. Ta peab olema vallutatud igatsusest olla alati oma Peiu ligiolus. Paulus viitab sellele igatsusele, mis tal ka endal oli, kirjutades: „Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (2 Korintlastele 5:8). „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ (Filiplastele 1:21). Siin polnud tegu mingi haiglase sundmõttega. Apostel Paulus elas enam kui täisväärtuslikku ja viljakat elu, kuid ta ütles sellest hoolimata: „Miski minus igatseb olla koos Issandaga; seal, kus Tema on. Ma igatsen olla Temaga palgest palgesse.“ Millegi sellise ütlemine tähendas, et Paulus pidi olema täiesti võõrutatud sellest maailmast ja selle peibutustest.