neljapäev, 10. märts 2016

SURNUD KOGUDUS

Sardese kogudus alustas võimsa apostelliku väega, Jumala õnnistuste ja soosinguga. Ilmutuse raamatu 3 ptk’s ütleb aga Kristus Sardese koguduse pastorile: „Ma tean, et te alustasite võimsalt ja saite tuntuks, kuid nüüd olete te lasknud sel elul, mille teile kinkisin, ära vajuda. Seetõttu ütle oma kogudusele: “Te olete surnud. Seetõttu, jagub teil võimekust panna tähele seda sõna, võtta see vastu ja lasta sel puudutada end?“

Mu armsad, kui Jeesus nimetab mõnda kogudust surnuks, siis see ka on surnud! Ometigi ütleb Kristus meile, et ka tolles koguduses oli üks püha, täiesti ärkvel käputäis usklikke, kelle jaoks Jeesuse sõnul oli veel lootust: „Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid…“ (Ilmutuse 3:4). Kui Jeesus räägib „määritud rõivastest“, siis Ta peab nende all silmas vaimset surma. Kuid mis põhjustas nende Sardese koguduse usklike määrdumise? See juhtus tänu sellele, et miski oli haaranud nende südameid; üks „eriline huvi“, kui selline. Oli aeg, kus kõigi huvide keskpunktis olid Jumala huvid: heategevuslik töö, misjoni meelsus, Tema koguduse ustav koos käimine. Ehk kõige lihtsamalt öelduna – Kristuse töö oli olnud nende peamine eesmärk. Nüüd aga ajas igaüks oma huve taga.

Sardes oli väga edukas linn. Tuntud nii kulla sulatamise kui peente kangaste tootmise poolest. Ilmselt said Sardese koguduse kristlasedki haaratud neid ümbritsevast edukuse ja rikkuse keskkonnast, mistõttu nende fookus kandus edasi neile asjadele. Jumalale olulised asjad asendusid kiirelt materialistliku mõtteviisiga. Kõigi väliste näitude järgi ei saanud keegi neid kristlasi nende püüetes süüdistada. Nad teenisid oma elatise, ehitasid üles oma ärid ja kandsid hoolt oma perede eest. Samas nõudsid kõik need asjad aga üha enam ja enam nende aega, nii et Jumala jaoks olulised tööd-tegemised jäid tahaplaanile. Seetõttu esitaski Jeesus veel järelejäänud käputäiele hoiatuse: „Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis. Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!“ (Ilmutuse 3:2-3).

Mida Jeesus selle all mõtleb, kui räägib asjadest, mis on „juba suremas“? Ta ütleb: „Olge valvel! See innukus ja elevus, mis teil kord minu asjade suhtes oli – teie kirglikkus minu Sõna suhtes, rõõm minu avalikust teenimisest ja armastus üksteise vastu – see kõik on surnud. Kui üks uneloor on langemas te silmade üle ja te olete muutunud leigeks. Ärgake nüüd ometi! Sest kui mitte, võite lõpetada vaimses surmas.“