esmaspäev, 29. veebruar 2016

VÕTTES OMAKS TEMA ÜLESTÕUSMISE VÄE by Gary Wilkerson

Tuletamaks endale meelde Jeesuse ülestõusmise radikaalseid tulemusi, olen mina ja mu naine Kelly õppinud üksteisele kordama ühte fraasi, milleks on: „Jeesus maksis kõige eest.“ Ta lõpetas oma töö, tõusis surnuist ja on õnnistanud meid uuendatud eluga. Me peame võtma omaks Tema ülestõusmise väe, riietades end sellega otsekui riietega. „Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse!“ (1 Korintlastele 15:54).

Paulus ütleb julgelt välja, et ilma Kristuse ülestõusmiseta poleks vähimatki põhjust olla kristlane. Kogudustes on inimesi, kes ütlevad, et tegelikult pole vahet, kas Jeesus tõusis surnuist või mitte. Mõned on lausa uhkelt kirjutanud: „Ma oleks kristlane isegi siis, kui leiaks kinnitust tõsiasi, et mingit ülestõusmist polnud. Kristlus on teinud minust parema inimese, muutes ka kogu maailma paremaks paigaks.“ Osad piibliõpetlased väidavad, et Jeesuse ilmumised peale Tema ülestõusmist, olid vaid väljamõeldud lood, et julgustada algkogudust.

Paulus kummutab kõik need väited enam kui jõuliste sõnumitega. Ta ütleb, et kui Jeesus poleks surnuist üles tõusnud, oleksid tagajärjed kohutavad: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.“ (1 Korintlastele 15:14-15).

Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Kui sa ei usu Kristuse ülestõusmisesse, siis lõpeta juba kogu Jumalasse uskumine! Sel juhul tuleks lõpetada igasugune jutlustamine, evangeliseerimine ja heade tegude tegemine Jeesuse nimel. Oleks kõigil kergem. Sel juhul oleks juba targem ammutada tarkust Dr.Oz’ilt, Oprah’lt või mõnelt tuntud psühholoogilt. Neil on oluliselt rohkem öelda, kui kellelgi, kelle iga tegu tugineb millelegi, mida pole kunagi sündinudki.“

Ehk lühidalt öeldes – ristiusk ei ole mingi moraalikoodeks, millest kinni pidada. Me ei kogune pühapäeviti selleks, et lohutada üksteist teadmisega igavikust. Kristus kas on surnuist tõusnud või mitte. Ja kui mitte, pole me ka kunagi oma patte andeks saanud.

laupäev, 27. veebruar 2016

NAD VÕIDAVAD LAHINGU by Claude Houde

„Siis tulid amalekid ja sõdisid Iisraeli vastu Refidimis. Ja Mooses ütles Joosuale: „Vali meile mehi ja mine sõdi homme amalekkide vastu! Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes.” Ja Joosua tegi, nagu Mooses temale ütles, ning sõdis amalekkide vastu; ja Mooses, Aaron ja Huur läksid kõrgendiku tippu. Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas. Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. Ja Joosua võitis mõõgateraga Amaleki ning tema rahva. „ (2 Moosese 17:8-13)

Kui Mooses seisis seal mäe otsas, käed sirutatud taeva poole, sümboliseeris see tema sõltuvust, usaldust ja usku Jumalasse, et Too annab talle võidu ta vaenlaste üle. „Sest see on Issanda võitlus.“ (1 Saamueli 17:47). „Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ (2 Korintlastele 10:4) Ühtlasi ei saabu see võit „väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.“ (Sakarja 4:6).

Nii nagu Moosese elus, on meiegi eludes samad võitlused ja võidud. Ma ei suuda midagi iseeneses või iseenese jõust ning põrun haledalt, kui loodan iseenda ideede, kogemuste, ressursside või jõupingutuste peale. Neil nähtamatutel igavikulistel võitlushetkedel, kui lahingud on tulised ja me elud, pered, teenistused või tulevik kaalul, saavutame me võidu vaid siis, kui seisame palves Jumala mäel, tõstes alistunult ja usaldavalt käed Tema poole.

Seal mäel sünnib midagi erilist. Moosese käed väsivad ja hakkavad tasapisi vajuma, mispeale tuul lahinguväljal pöördub ja võit hakkab kalduma vaenlase poole. Valatakse verd, sõdurid hukkuvad või saavad haavata, orgu täidavad karjed ja pisarad. Vaenlane annab aga hirmuäratavalt tuld, lastes kuulda metsikul sõjahüüul. Mis toimub?

See sama armee, mis alles hetk tagasi oli võidukas, langeb praegu tapatalgute ohvriks. Aaron ja Huur saavad aga korraga aru, mis toimub. Nad astuvad Moosese kõrvale – üks ühele, teine teisele poole – ja hoiavad ta käsi üleval, luues kui vaimse pildi ühtsusest, lojaalsusest ja toest. Nad otsekui ütleks sellega: „Mooses, me oleme sinuga! Me saame aru, et Jumal on seadnud sind me juhiks ja me tahame seista koos sinuga. Me mõistame selle printsiibi olulisust ja tahame lasta käiku oma usu. Tahame kaitsta ja väestada Jumala rahvast keset lahinguvälja seal orus.“

Vaenlase vägivaldne ja hävitav pealetung, mille peatamine tundus veel hetk tagasi võimatuna, võtab korraga uue pöörde. Jumala rahval pole küll mingit täiendavat relvastust, kuid sellest hoolimata on nad siiski võitmatud ja nende armee on võimas. Nad võidavad selle lahingu!

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 26. veebruar 2016

PRAKTILINE TEENIMINE

Kui me armastame maailma ja kõike, mis on maailmas, ei saa me olla Jumala omad. „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.“ (1 Johannese 2:15). Kui himustame üha enam ja enam asju, ei ole me Tema lambad. „…ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!“ (1 Korintlastele 6:10).

Taolised usklikud on kui sikud. Ja mitte vaid seetõttu, et nad on ihalenud asjade järele, vaid ka seetõttu, et nad ei aita hädasolijaid. Issand saab kord ütlema neile: „Te olete jätnud minust maailmale vale mulje. Olete lasknud uskmatutel samastada mind jõukuse, raha ja edukusega. Olete petnud vaeseid, öeldes neile, et tahan, et nad oleksid rikkad ja olete öelnud haigetele, et nad kannatavad seetõttu, et neil on vähe usku. Ma olen õnnistanud teid. Olen kinkinud teile erinevaid ressursse, kuna armastan teid. Kuid te ei pannud kunagi tähele hädasolijate appihüüdeid eneste ümber. Selle asemel lämbusite omaenese asjade kätte. Kui oleksite ka päriselt olnud minu omad ja armastanud mind, oleksite ka kuuletunud minu korraldustele.“

Sa võid nüüd öelda: „Kuule, vend Dave, see kõlab nüüd küll liiga karmilt! Jumal ei saa ju ometi olla selline!“ Kuid pane tähele Hesekieli sõnu: „Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud.“ (Hesekieli 16:49). Kui Jumal Soodoma hukka mõistis, ei maininud Ta nende homoseksuaalsust või ebajumalate teenistust. Ei! Ta mainis nende uhkust, muretust ja vaeste eiramist. Neil polnud neist sooja ega külma!

Kuidas aga siis aidata hädasolijaid? See on Püha Vaimu töö. Kui käesolev sõnum puudutab sind, mine Tema juurde ja Ta juhib sind otseselt vajaduste juurde, mis vajavad täitmist. Seda kõike praktilise teenimise kaudu. Kogu see sõnum pole mõeldud selleks, et panna sind kogema süütunnet ja hukkamõistu, vaid selleks, et katsuksid oma südame Jeesuse sõna valgel läbi. Issand ei ootagi, et me kogu see töö üksinda ära teeksime. Küll aga tean, et Ta ootab meilt isiklikku kaasatust järgnevates praktilistes teenistustes, mis täidavad inimeste vajadusi. Seetõttu, oled sa valmis seisma Kristuse ees ja ütlema, et oled valmis toitma või katma vaeseid, külastama vange, õnnistama või külastama lesknaisi ja orbe?

neljapäev, 25. veebruar 2016

SA SAAD MIDAGI ÄRA TEHA

Olen kuude kaupa palvetanud leskede, isata laste ning vaeste eest. Me saame kirju puudust kannatavate inimeste käest, kes ei suuda enam maksta oma Haigekassa kindlustuse või majapidamiste eest. Oleme seisnud Jumala ees, anudes: ”Sina oled kõigi Issand! Toida neid. Täida nende vajadused.” Kuniks Jumal vastas mulle: „David, sa pead tegema rohkemat nende jaoks, kui vaid paluma nende eest. Sul on võime teha selles osas midagi ära. Toida sina neid! Sul on jõudu, et seda teha.“

Olgu siinkohal kindluse mõttes öeldud, et keegi meist ei saa päästetud heade tegude tõttu; küll aga mõistetakse meie üle selle põhjal kohut, kas tegime neid või mitte. Samas pole küsimus isegi selles, kui mitut puuduste käes kannatavat inimest ma toidan või riietan. Kogu loo keskne mõte on selles: „Kas ma pean Kristust oma Issandaks, elades samas ainuüksi iseendale? Kas ma jätan Jeesusest vale mulje, kulutades oma aega vaid raha ja asjade kokku ajamisele? Sulgen ma tõesti oma silmad vaeste ja abitute ees?“

Meie tunnistus Kristusest sellele patust neetud maailmale peab hõlmama endas nii Jumala Sõna kuulutust, kui ka selle reaalset ilmsiks saamist; nii Jumala Sõna, kui tegu. Meie kuulutus Kristusest ei saa olla lahus me abistavatest tegudest. Nagu Jaakobus ütles – taolised teod vaid kinnitavad evangeeliumi väge. „Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?” (Jaakobuse 2:14-16).

Suur hulk kristlasi reageerib sellele Jeesuse ettekuulutusele kahel moel. Ühed on sellised „kerge evangeeliumi“ esindajad, kes ütlevad: „No ega Jumal nüüd nii karm ikka ka ei saa olla! See on mingi viimse päeva õpetus! Mu Jumal on selleks liiga armastav, et nii karmilt asju paika panna.“ Ja siis on need, kes on „karmi evangeeliumi“ esindajad ja kes ütlevad: „See kõik on liiga range ja nõudlik. Ma ei suuda küll nii häiriva sõnumiga leppida. Pealegi, ma ei suudaks seda eales isegi täita.“

Nii et mõlemad evangeeliumid lähevad oma rada, end õigustades ja lillegi liigutamata. Üks punt korraldab aga päästmatutele äratusteenistusi ja teine punt peab aga palvekoosolekuid, paludes Jumalal täita kõigi vaeste vajadusi. Jah, me kingime küll jõulude ajal vaesuses elavatele peredele toidupakke ja viskame vahel ka mõne mündi kerjuse mütsi sisse. Selles osas aga, mis puudutab täisajalist pühendumist ja „Teeme ära!“ suhtumist, nagu Jeesus meilt ootab, ei tehta kahjuks suurt midagi.

kolmapäev, 24. veebruar 2016

PÜHA VAIMU TRÖÖST

Me ei saa kunagi kogema Jumala rahu keset oma kannatusi, kuniks nende kannatuste taga peituv Jumala eesmärk pole settinud tõena me hinge. Me peame mõistma, et see me elu pimedaim tund ja valulikum proovilepanek sünnib vaid tänu Jumala loale ja tema aulise eesmärgi nimel. Kuid mis see eesmärk siis on? Kõige lihtsamalt öelduna – me oleme Püha Vaimu imelise tröösti keskpunkt.

Me tuleme sellest tulest välja puhtama ja tugevamana ning meile antakse teenistus, mis on suurem, kui maailma kuulsaimate jutlustajate omad. Teenistus, mis pakub kindlat tröösti ja võitu haigetsaanud inimestele. Taaniel kirjeldas selle teenistuse tulemust järgnevalt: „Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll.“ (Taanieli 12:10). Milline imeline kutsumine meil on! Me läheme läbi tohututest katsumustest ja kannatustest, et saada Jumala trööstivateks käteks teiste heaks.

Mu tütar Debi ja ta abikaasa Roger kaotasid oma 12-aastase tütre Tiffany ajukasvaja tõttu. Ma tean seda agooniat, millest nad läbi läksid ja sagedasi küsimusi: „Mis eesmärk sai küll Jumalal kogu selle loo taga olla?“ Kuid alles mõnda aega tagasi nägi Debi kaubakeskuses üht naist, kes pingil istudes haledalt nuttis. Debi astus ligi ja küsis, kas saab teda kuidagi aidata, mispeale naine vastas: „Te ei mõistaks iialgi, millest olen läbi minemas!“ Ometigi sai Debi naise nii kaugele, et too ütleks, mis on ta valu põhjuseks, nii et ta teatas: „Ma kaotasin oma lapse vähi tõttu.“ See oli hetk, mil taeva kallis ligiolu langes nende mõlema üle. Debi pani käed selle naise ümber ja jagades temaga oma lugu, kogesid nad mõlemad Jumala tervendavat armastust.

Kallis Jumala püha – Ta ei ole unustanud sind keset su kõige sügavamaid ja pimedamaid katsumusi. Seetõttu tahan jätta sulle need julgustussõnad psalmisti sulest, mis ütlevad järgmist: „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim. Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.“ (Psalmid 34:17-19).

teisipäev, 23. veebruar 2016

JUHITUD PÜHA VAIMU POOLT

Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25). Selles väga lihtsas juhises ütleb apostel Paulus meile otse ja omadega: „Kui Püha Vaim elab teis, laske Tal ka omada täit kontrolli oma elude üle. Me kõik peaksime olema juhitud Pühast Vaimust.“

Püha Vaim saadeti selleks, et olla meie pidev ja eksimatu teejuht ja Ta elab kõigis, kes tunnistavad Kristust oma Issandaks ja Päästjaks. Püha Vaim peab me ihusid oma asupaigaks, elades püsivalt me südameis. Enamus kristlastel pole probleemi tunnistamaks, et Püha Vaim juhib meid Jeesuse juurde ja teeb meis pidevalt, igal sammul, oma tööd. Enamus meist on lugematuid kordi pöördunud Ta poole tröösti leidmiseks rasketel aegadel. Me toome au Ta nimele, kuulutame Temast ja õpetame nii Tema andide kui vilja kohta. Me palvetame Ta poole, me otsime Teda ja anume kogu hingest, et Ta avaks taevad ja elustaks oma Kogudust. Paljud kristlased on kogenud ehedaid Vaimu ilminguid oma elus, kuid samas tundub mulle siiski, et me teame üsna vähe sellest, mida tähendab elada ja käia Vaimus.

Mõistes täpselt seda tõde, mida Vaimus käimine endast kujutab, pääseks nii mõnedki kõikvõimalikust segadusest, tülidest, hädadest, otsustamatusest ja isegi lihalikest himudest. Seega, milles peitub see tõde? Paulus on selle väga selgelt kokku võtnud: „…siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25).

On ainult kaks võimalust, kuidas elada oma kristlikku elu – kas lihalikus loomuses või Vaimus. Lihalikul loomusel on oma põikpäine tahe – ta teeb, mis tahab ja palub siis, et Jumal õnnistaks neid valikuid. Ta tõstab pead ja kuulutab: „Jumal on andnud mulle selge mõistuse, nii et ma võin langetada mõistuspäraselt tarku valikuid. Ma ei pea ootama Tema juhiste järgi. Jumal aitab neid, kes iseennast aitavad!“

Vaimus käimine tähendab aga hoopis vastupidist. Me alistame oma tahte Pühale Vaimule, usaldades, et Tema tasane, vaikne hääl juhib meid kõiges. Püha Vaim saadeti selleks, et rajada Kristuse täis valitsus me elus. Piibel ütleb meile: „Issanda käest on mehe sammud.“ (Psalmid 37:23) ja Püha Vaim on see, kes neid samme juhib. Ta tõesti igatseb juhtida igat meie liigutust ja sammu.

esmaspäev, 22. veebruar 2016

MIS ON ÜLESTÕUSMISE EESMÄRK by Gary Wilkerson

Pea iga kristlane võib sulle öelda: „Jeesus suri minu pattude eest.“ Üllataval kombel suudavad aga vaid vähesed neist öelda, mida Jeesuse ülestõusmine nende igapäeva elu jaoks tähendab. Nad teavad vaid osakest kogu loost – seda, et Jeesus suri ja tõusis surnuist - , kuid mitte piisavalt, et rakendada Jumala vägevaid tõdesid sellesse, kuidas nad elavad ja mida usuvad. Ja see muudab nii mõndagi.

Kristuse ülestõusmine omab radikaalset mõju mitte vaid igavese elu osas, aga ka meie igapäeva elu suhtes. Mis on Tema ülestõusmise eesmärk? Enamus meist seostabki seda kohe igavese eluga ja mitte igapäevase eluga siin maa peal. Kuid millist tähendust omab ülestõusmine meie abielu, töö ja pere suhtes? Kuidas mõjutab see elu, mida pommitab 200 infosõnumit päevas? Elu, mis on täis igapäeva töid ja toimetusi, kohustusi ja nõudeid?

Paulus tuletab meile meelde, et Kristuse surm, mahamatmine ja ülestõusmine on kõige olulisemad. „Vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.“

(Roomlastele 4:24-25). Mida Paulus sellega mõtleb, kui ütleb Jeesuse kohta, et Ta „äratati üles meie õigekssaamise pärast“?

Õigeksmõistmine on seotud elu uuendamisega. Ilma selleta jääksime kinni patu ja andestamatuse muutumatusse tsüklisse. Mõtle sellele raskusele, mida patt avaldab me eludele. Kui palju kordi oled sa rõhutuna keset ööd üleval olnud, kurvastades millegi kohutava üle, mida oled öelnud või teinud? Häbi, süü ja hukkamõist käivad kaasas iga me päevaga ja me ei suuda sellest lahti saada. Ometigi ütleb Paulus, et Jeesus anti meie eest selle nimel, et puhastada meid just neist samadest asjadest. Seega, ons’ see siis piisav selleks, et saada oma patud andeks? See on nüüd see koht, kus selle piiblisalmi viimane lõik mängu tuleb: Jeesus „äratati üles meie õigekssaamise pärast“. Nii pole ainuüksi me üleastumised kustutatud, vaid meid on ka õigeks mõistetud. Ehk teisisõnu – me otsekui poleks kunagi pattu teinudki. Seetõttu oleme ka rõõmuks Jumalale. Lühidalt öeldes – me oleme äratatud uuendatud ellu ja seda iga päev!

Milline imeline ja võimas tõde! Ja ometigi ei koge kristlased seda uuendatud elu kogemust oma igapäeva elus. Pean tunnistama, et mu endagi elus tuleb ette päevi, kus küsin oma naiselt Kelly’lt: „Kas see ongi siis tõesti uuendatud elu? Olen ärritunud, tujukas ja pettunud.“ Kuidas iganes me ka ei püüaks – meil puudub isiklik vägi uuendada oma elusid. Me lihtsalt ei saa heast peast muuta end uueks. Ainuüksi Jeesus saab seda teha ja seda läbi nn ülestõusmise väe.

laupäev, 20. veebruar 2016

SIRUTUDES KADUNUD HINGEDENI by Nicky Cruz

Mul on siiani värskelt meeles need abitud näod, keda nägime otse Bronxi südames. Kõikvõimaliku kuju ja värviga näod; erinevas vanuses näos. Tüdrukud ja poisid; mehed ja naised; valged, mustanahalised, latiinod ja asiaadid. Kui palju kadunud hingi. Kui palju neid, kes vajasid Jeesust.

Olime oma 6-nädalase krussaadiga New Yorgi siselinnades lõpusirgel. Olime nädalaid evangeliseerinud tänavail ja pidanud erinevaid üritusi kõikvõimalikes naabruskondades üle linna, kutsudes kõigil neil inimesi oma lõpuüritusele Bronxis.

Mäletan, kuidas seisin laval, mitme tuhande inimese ees. Meie lava paiknes pika ja kitsa tänava lõpus, mis asus New Yorgi kõige enam narkootikumidest läbi imbunud naabruskonnas. Kummalgi pool tänavat kõrgusid kõrged korterelamud. Seisin seal mõne sekundi vältel, uurides kohale tulnud rahvamassi. Gängide värve paistis kõikjal. Prostituudid, narkoärikad ja sõltlased olid laiali rahva seas, kõik oodates, mida mul on neile öelda. Heites pilgu korterelamutele, nägin inimesi akende peal piidlemas ja lapsi tuletõrjeredelitel kõõlumas. Teismelised hängisid nii sama koos, samal ajal, kui isad ja emad jälgisid, mis toimub. Palusin oma südames: „Kallis Jeesus, vaata neid. Kui palju vaeseid ja haiget saanud inimesi – inimesi, kes vajavad Sind. Ava nende silmad, Issand. Puuduta nende südameid. Kasuta mu sõnu, et tuua neid Sinu juurde!“

Hakates jagama oma tunnistust, kogesin, kuidas üks rahu langes kogu ümbruskonna üle. Ma ei suutnud uskuda, kui tähelepanelikult rahvas mind kuulas. Seda on tunnet on isegi võimatu kirjeldada. See on Jumala ligiolu. Ta on täiega allapoole löök hingevaenlasele, kui Jumala Vaim liigub ja langeb kogu rahva üle. Jagades oma tunnistust, tajusin, kuidas Püha Vaim avas rahvast, tehes tööd nende südameis ja tuues paljusid patutunnetusele. Enne veel, kui olin jõudnud kutsuda rahvast ette võtmaks vastu Jeesust, tulid paljud lava ette ja langesid meeleparanduses põlvili.

Sajad inimesed tulid tol õhtul ette, et võtta vastu Jeesust. Jumal tõi sellise patutunnetuse inimeste üle, et see rabas meid lausa jalust. Olime täiesti hämmingus Jumala tööst, mida Ta oli tegemas selles haavatud, hüljatud naabruskonnas.

„Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.“ (Markuse 16:20).

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 19. veebruar 2016

SINU PÄÄSTESÕNUM

Piibel ütleb, et ajal, mil Eelija peitis end koopas, varjudes Iisebeli eest, „tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules.“ (1 Kuningate 19:11). Jumal ei olnud selles sõnumis. „Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises.“ (1 Kuningate 19:11) Kas loodad kuulda mõnda põletavat sõna? „Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.“ (19:12)

Jumal teab täpselt, millist sõna sa vajad, kui oled litsuda saanud ja haavatud. Ja see pole üldse mitte hukkamõistev ega karm sõna, või kahe silma vahele lajatav kõva jutlus. Usun, et Jumal ütleb meile selle piiblilõigu kaudu: „Kui oled katsumuste all kössi vajunud, siis tea, et ma ei kohtle sind karmilt.“ Ei. Eelija vajas kuulda hoopis õrna, sõbralikku häält: „Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“ (1 Kuningate 19:12). Osa Piibli käsikirju tõlgib seda fraasi kui „õrna puhumist“, mis viitabki õrnale, värskendavale tuulehoole.

See sama õrn ja vaikne hääl Isa südamest kostub meieni ka täna. Ja selle sõnum on sama: „Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.“ (Jaakobuse 5:11)

„Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad…Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalmid 103:8-11, 13).

Siin on sinu päästesõnum: tõuse üles ja usalda! On aeg hakata uskuma, et Jeesus on sinuga keset su torme ja Ta annab sulle jõu, et neis püsima jääda. Ära usu valedesse, mis ütlevad, et need tormid teevad su maatasa. Hingevaenlasele ei jää kohe kindlasti viimane sõna. Jumal on öelnud: „Ükskõik, kui rudjutud sa ka poleks – ma ei lase sul murduda. Ma ei lase su tulel kustuda. Minu Vaim puhub su sütete peale ja sinu leek minu suhtes puhkeb taas lõkkele.”

neljapäev, 18. veebruar 2016

JUMAL POLE PAHANE SU PEALE

Sa oled elanud, kui ustav sulane; oled palvetanud innukalt ja kuulnud Jumala häält. Oled saavutanud minevikus mitmeid võite ja armastad kogu südamest Issandat. Kuid nüüd korraga oled sügavalt haavata saanud ega suuda end isegi palveks kokku võtta.

Mu armsad, kristlik elu on kui sõda. See kätkeb endas lahinguid, väsimust, haavu ja raevukat vaenlast, kelle peamine eesmärk on hävitada sind. Ja see on ka see koht, kus oled kõige haavatavam hukkamõistvate mõtete suhtes. Su süda ütleb: „Sa ei palveta enam nii nagu enne. Sa ei uuri piisavalt Jumala Sõna. Oled leige ja kokku kuivanud ning su tuli on kustunud. Sinust pole enam mingit head tunnistust. Lisaks sellele oled lasknud veel Saatanal röövida oma Jumala poolt saadud rahu. Sust’ pole enam asja!“ Ja siis me mõtleme: „Olen Jumalat alt vedanud. Ma pole kuuletunud Ta Sõnale.“ Sinu pendeldav usk on kui hõõguv küünlataht ja Saatan on enam kui innukas seda lõplikult kustutama.

Nii nagu prohvet Eelija, oled sinagi omadega õhtal ja heitunud; kõik, mida teha tahad, on vaid magada. Ja Piibel ütleb, et see ongi just see, mida see Jumala mees tegi: „Ja ta heitis maha ning jäi magama…“ (1 Kuningate 19:5). Ta lihtsalt ei jaksanud enam kanda seda koormat.

Kuid Jumal ei sõidelnud Eelijat selle pärast. Jumal teadis, et Ta sulane on jõudnud omadega viimse piirini, mistõttu kujutan me kallist Isa ütlemas talle: „Vaata seda ustavat meest siin, kes on haavatud ja muljutud. Ta on jõudnud omadega viimse piirini, suutmata isegi mõista või väljendada oma valu. Kuid ma olen tõotanud talle, et ma ei murra rudjutud pilliroogu.“

Kuid mis siis edasi sai? „Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning ütles: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!” (1 Kuningate 19:7). Siin on üks imeline sõnum igale rudjutud pillroole, kes seda päevasõna loeb. Pole vahet, kui rudjutud sa oled või kui maha surutud erinevate proovilepaneku-tulvade ees. Jumal on andnud sulle tõotuse: „Sa ei murdu. Ta ei lase su leegil kustuda. Sinu usk ei vaibu.“

Kallis Jumala püha, see sõnum on sulle otse taevast. Lase end puudutada sõnal, mis ütleb sulle: „Tõuse nüüd. Jumal ei ole pahane su peale ja Ta ei lase sind allavoolu minema. Ta teab, et see olukord on sinu jaoks liig raske, et sellega toime tulla, kuid Ta varustab sind üleloomuliku jõuga. Ta annab sulle kõik, mida vajad, et edasi minna.“

kolmapäev, 17. veebruar 2016

IMELINE ARMASTUS

Jeesus pöördus kord ühtede oma sugulaste poole ja ütles: „Maailm ei saa teid vihata.“ (Johannese 7:7). Nende sõnadega annab Jeesus meile lakmustesti tõelise koguduse ja tõelise jüngri kohta. Huvitav, kui paljude koguduste ja kristlaste puhul see väljend „Maailm ei saa teid vihata“ täna kehtiks?

Teisisõnu ütleb Jeesus selle väitega järgmist: „Te olete koguduse nii ära ilmalikustanud ja minu evangeeliumi nii lahjaks muutnud, et maailm võtab teid igati lahkelt vastu. Teist on saanud maailma sõbrad.“ Jaakobus hoiatab meid selle eest oma kirjas, öeldes: „Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumalaga? Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks.“ (Jaakobuse 4:4). Loomulikult oli Jeesus nii poliitikute kui patuste sõber. Kuid samas on Ta kohta ka öeldud, et Ta oli „patustest lahutatud“ (Heebrealastele 7:26). Ta kuulutas küll patustele ja teenis neid, kuid seda kõike oma Isale alistudes. Nii nagu Jeesust, on ka meid kutsutud olema selles maailmas, aga mitte sellest maailmast.

„Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud…Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.“ (Johannese 15:20). Sa ei pea nüüd meelega tagakiusu taga otsima. Pealegi ei koge sa seda ei oma tööalaste tulemuste, rassi või välimuse tõttu. Ei. Sa saad seda kogema ainuüksi seetõttu, et oled teinud Kristusest oma Issanda.

Samas, las ma julgustada sind. Kuigi maailm vihkab ja kiusab taga Kristuse tõelisi jüngreid, kasvab Tema enda Koguduse keskel jumalik armastus ja lähedus. Ehk siis see, mis paneb maailma vihkama meid, paneb meie õdesid-vendi Kristuses meid veelgi enam omaks võtma. Eelolevatel aegadel muutub armastus Jumala kojas veelgi kallimaks. Kogu maailm saab vihkama meid, meedia mõnitab meid, Hollywood narrib meid ja me oleme üldse kogu ühiskonna naerualused. Kuid sisenedes Jumala kotta, siseneme me paika, mis on täis imelist armastust, kus me armastame üksteist nõnda nagu Kristus on meid armastanud. Seetõttu pole lõpeks vahet, millist tagakiusu oleme kogenud, sest meid võetakse vastu järgnevate sõnadega: „Tere tulemast koju, vend! Tere tulemast koju, õde! See on paik, kus oled armastatud.“ Meid ehitatakse taas üles, et minna uuesti evangeeliumiga välja nagu Issand meid juhib.

teisipäev, 16. veebruar 2016

MIKS MAAILM VIHKAB KOGUDUST?

Tõeline kristlane on armastav, rahumeelne, andestav ja hooliv. Need, kes kuuletuvad Jeesuse sõnadele, on ennastohverdavad, lahked ja leebed.

Kaine mõistus ütleb, et see pole normaalne vihata neid, kes sind armastavad, õnnistavad ja sinu eest palvetavad. Pigem vihatakse ikka neid, kes sind kuritarvitavad, röövivad ja neavad. Miks siis ometigi on kristlased nii vihatud? Jeesus ütleb: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid…Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.“ (Johannese 15:18, 20). Kuid miks nii?

Kogudus on vihatud tänu oma missioonile, mis kätkeb endas nii palju enamat, kui vaid kadunud hingedele: „Jeesus armastab sind!“ kuulutamist. Sa võid nüüd muidugi üllatuda, kui tuletan sulle meelde, mis meie missioon on. Kõige lihtsamalt öelduna on kristlaste missiooniks võtta jumalatutelt tagasi see, mis nende jaoks kõige kallim – nende eneseõigsus. Sest ilmaliku inimese jaoks on tema eneseõigsus kõige kallim asi üldse. Mõtle sellele. Ta on kulutanud kogu oma elu sellele, et jätta endast head muljet. Ta on teinud oma headest tegudest ebajumala. Ta ülistab iseennast selle eest, et on tõeliselt hea südamega ja lahke kõigi vastu. Ta on enam kui kindel, et on piisavalt hea taeva jaoks ja liiga hea, et minna põrgu.

Taoline jumalatu inimene on kulutanud aastaid, vaigistades oma südametunnistust, mattes selle kui vaka alla. Ta on õppinud vaigistama endas kõikvõimalikke süüdistavaid hääli, mis teda piiravad. Ta naudib võltsrahu ja on saanud nii petetud, et usub lausa, et Jumal imetleb teda! Ja just siis, kui ta on vaigistanud kõik oma südametunnistuse hääled, ilmud sina – kristlane – välja. Ja tõde, mida sa kuulutad, kõneleb kõvemini, kui tema surnud südametunnistus: „Kui sa ei sünni Jumala Vaimu läbi uuesti, ei pääse sa taevariiki.“

Korraga sa ohustad taolise inimese meeli. Sa oled keegi, kes tahad röövida temalt kindlustunde, et ta hingega on kõik hästi. Ta on kogu selle aja arvanud, et temaga on kõik hästi, kuniks nüüd sa tuled ja ütled talle, et kõik ta head teod on kui räpased kaltsud Jumala ees. Las ma öelda sulle – see inimene ei näe sind kohe mitte hea sõnumi kuulutajana. Ei! Tema silmis oled sa piinaja; keegi, kes on selle peal väljas, et röövida tema öörahu.

reede, 12. veebruar 2016

ERILINE ARMUAEG

Kas jääb ometi mõni väike käputäiski rahvast, kes võitleks selle nimel, et taas-süüdata Jumala õigluse tuli? Rahvas, kes mäletab oma Issandat ja on valmis seisma Tema nime eest? Issand on öelnud: „Nähes hõõguvat tahti, ma ei kustuta seda ära. Jah, selle leek võib olla kustunud ja seal ei pruugi enam olla ühtki jälge tulest, aga kui ma näen veel sütt hõõgumas, ei lase ma sel lõplikult ära kustuda. Kui ma kuulen kasvõi nõrka hüüdugi mõne oma ustava sulase poolt kuskil, ei lase ma sel vigastatud pillirool murduda.“ (vt Jesaja 42:3)

Jumal ei ole meie suhtes veel alla andnud. Kuid fakt on ka see, et me elame „väga hapral armuajal“. Näen seda kõikjal, kus ringi reisin – eriti Euroopas. Euroopa on palju, palju ilmalikum kui Ameerika ongi, olles maa, mis omaenda valikute tõttu on muutunud täiesti jumalatuks. Käies seal teatud maade tänavail, koged selgelt antikristuse vaimu, täis ülbust Jumala suhtes.

Rootsi on üks Euroopa rikkamaid maid ja mida enam nende rikkus kasvab, seda enam nad usust taganevad. Nõnda samuti on ohus sealne evangeelne kirik, kes oma suhtes Kristusega on muutumas üha ükskõiksemaks. Iirimaa, kes aastakümneid kannatas hävitava vaesuse all, on üha enam saamas jalgu alla, kuid sealnegi vaimne õhkkond on pigem ükskõikne, lastes ilmalikkusel üha enam maad võtta. Kogu Euroopa üleüldine suhtumine tundub olevat: „Ja mis siis, kui kohtumõistmine tulebki? Seni elagem ja söögem-joogem ning olgem rõõmsad!“ Neil puudub igasugune tunnetus hädaohust või vajadusest Jumala järele.

Mina usun, et Jumal on väga selgelt kõnelemas kogu maailmaga praegu. Tal oleks võime peatada ükskõik, milline terroriakt vaid hetkega. Ta võiks öelda vaid ühe sõna ja inglid võtaks rajalt maha ükskõik, millise kurjuse jõu. Selle asemel on Ta aga otsustanud lasta võtta maad kõikvõimalikel rahutustel üle maailma, mille keskel ellujäämine viitab sellele, et me ikka tõesti elame keset Tema erilist armuaega.

„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.“ (Jesaja 42:3-4).

neljapäev, 11. veebruar 2016

MURTUD VAIM

Kui Kristus siia maa peale tuli, elas Iisrael Rooma hävitava valitsuse all. Rooma maksud ja seadused rõhusid juute ikka täiega. Samal ajal võttis ahne preesterkond lesknaistelt ja orbudelt oma osa. Rõhutuid pilgati ja mõnitati ning rahvas oli pimestatud korruptsioonist. See on ka põhjus, miks nii paljud prohvetid ütlesid, et Kristus tuleb pimeduse tunnil, tuues kaasa suure valguse.

Jeesus tuli ühiskonda, kus valitses tohutu silmakirjalikkus ja meeletu patustamine. Nähes selle rahva olukorda, nuttis Ta Jeruusalemma pärast (vt Luuka 19:41) ning kuulutas ette selle täielikku hävingut. Ometi andis Ta sellele ühiskonnale veel 70 aastat, et kuulda evangeeliumi kuulutust. Need aastad olid täis Jumala Vaimust võitud tunnistajaid, kes kuulutasid lootusest ja meeleparandusest, saatsid korda imesid ja esitasid võimsa kutse astuda Jumala riiki. Jeesus lihtsalt ei murdnud seda murtud pilliroogu, mille sarnaseks Iisrael oli saanud.

Tänasel päeval on see pilt Ameerikast – ühiskonnast, mis on oma moraalilt täiesti rudjutud. Me oleme ka rahvas, kes on masendunud ja omadega sassis; meil on inimesed, kes elavad hirmus ja vaimses agoonias. Me maal on enam psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid kui eales varem ja ometi ei suuda nad tulla toime kõigi inimestega, kes anuvad kasvõi ühtainust tundi, et saada neilt abi. Sama seis kehtib isegi kogudustes – kristlikud nõustajad on samuti ülekoormatud tänu tohutule hulgale inimestele, kes vajavad abi oma probleemidele.

Me lapsed saavad haavata tänu lõhki läinud perekondadele, vägivallale ja kuritarvitamistele. Teismelised saavad vigastatud tänu ebamoraalsusele, materialismile ja tuimusele. Saatan on lasknud ikka täie kurjuse laine valla me maa üle, mis on jätnud endast maha rudjutud ja murtud rahva.

Koguduseski valitseb sageli see sama murtud vaim. Saan hulkade viisi kirju, kus kristlased kärbuvad suurkogudustes, kuna seal ei kuulutata enam patust ja pühast elust. Nad on omadega ummikseisus ja hämmingus, mõeldes: „Kust küll leida tõelist ülistust? Siin pole ju vähimatki Kristuse ligiolu! Pole mingitki murtust Jumala ees.“ Ka pastorid kirjutavad mulle, öeldes: „Vend Dave, ma olen langenud.“ New York Times kirjutas hiljaaegu loo ühest 10 000-liikmelisest nelipühi kogudusest, kelle sõnum on: „Oleme siin, et teha teid õnnelikuks!“ Kuid taoline sõnum toob vaid võlts lootust ning ajutist kergendust.

„Ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Kusagil selle rahva seas näeb Jumal hõõguvaid tahte – tahte, mis põlesid kord kõige täiega, olles tulised Tema eesmärkide ja murede suhtes. Täna aga nad vaevu suitsevad.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

KOHTUMÕISTMINE AMEERIKA ÜLE?

Paljud tänapäeva usklikud küsivad: „Miks pole Jumal juba lasknud kohtumõistmisel langeda Ameerika üle? Miks Ta pole juba tegelenud meiega vastavalt me patule? Ta jagas 120 aastat Noa põlvkonnale hoiatusi, kuniks ütles: „Nüüd aitab!“ ja lasi veeuputusel tulla. Jumal on talunud Ameerika pattu ikka väga pikka aega, mistõttu miks me pole veel näinud Tema õiglast kohtumõistmist eneste üle?“

Ma armastan seda maad ja ma ei tahaks kuidagi moodi näha Jumala kohtumõistu tabamas Ameerikat. Samas nii nagu paljud, olen ka mina täiega hämmingus sellest, miks on Jumala kohtumõistmine nii kaua viibinud? Samas usun, et oleme nägemas selle kohtumõistmise algust. Maailmas toimuvad suured rahutused on kui hoiatuseks selle eest. Kuna aga Ameerika majandus pole kokku kukkunud ja me rahvas suudab endiselt funktsioneerida nii nagu enne, tundume me koperdavat ühest kriisist teise, saades ühe võimaluse teise järel.

Olen kindel, et kõigele sellele kimbatusele leidub vaid üks vastus: kohtumõistmine viibib vaid tänu meie Päästja õrnusele ja pikale meelele. Me leiame sellele kinnitust Jesaja prohveteeringust: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Ameerikast on saanud rudjutud pilliroo rahvas!

Pilliroog on pikavarreline taim, mille vars on seest tühi ja mida tavaliselt leidub luhtades ja veekogude ääres. See on õrn taim, mis paindub kergesti tugevate tuulte ja mäslevate lainete käes. Samas suudab ta painduda vaid teatud maani, kuni lõpuks käib krõks ja veevood ta endaga kaasa viivad.

Nii nagu pilliroog vaiksetes vetes, seisis ka Ameerika kord uhke ja sirgena, täis eesmärke ja tõotusi. Kogu me maa austas Jumalat ning Piibel oli kõigi me seaduste ja õigussüsteemi aluseks. Isegi minu eluajal oli kooliõpikutes õppetunde ja lugusid Piiblist. Jeesust tunnistati kui Jumala Poega; kedagi, kes toob me maale üleloomuliku soosingu ja õnnistused.

Samas, keset oma head käekäiku ja õitsengut muutusime me kui iidseks Iisraeliks – uhkeks ja tänamatuks - ja me langesime Jumalast lühikese ajaga väga kaugele. Jumal on tõrjutud välja me kohtusüsteemidest ja koolidest ning Tema nime pilgatakse ning selle üle heidetakse nalja. Me ühiskond on kaotanud kõige täiega oma moraalse kompassi, mille tulemusena Ameerika, kes kord seisis uhke ja sirgena, on täna vigane kui murtud pilliroog.

teisipäev, 9. veebruar 2016

UUS ILMUTUS MESSIAST

„Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.“ (Jesaja 42:1-4).

Kogu ülaltoodud piiblilõik räägib ainuüksi Jeesusest. Püha Vaim puudutas prohvet Jesajat, et tuua esile ilmutus Kristusest ja sellest, milline Ta on, kui Ta üks päev tuleb. Jesaja avasõnad olid: „Vaata!“, mis oli kui signaaliks kõigile kuulajaile: „Olge valmis uueks ilmutuseks Messiast.“ See kujund, mis neist neljast salmist esile tuleb, on selgemast selgem: Kristus polnud tulemas selleks, et sundida inimesi end kuulama. Ta ei plaaninud tulla kui mingi räuskav käratseja, vaid kui õrn ja armastav Päästja.

Me näeme Jesaja prohveteeringut täitumas Matteuse 12 ptk’s. Variserid olid just pidanud nõu, kuidas Jeesust tappa, kuna Too oli tervendanud hingamispäeval ühe kuivanud käega mehe. Matteuse evangeeliumis on öeldud, et: „Kui Jeesus sai seda teada, eemaldus ta sealt.“ (Matteuse 12:15). Jeesus ei plaaninud vihast kättemaksu neile, kes kaalusid Tema tapmist. Ta polnud nagu Ta jüngrid, kes tahtsid kutsuda taevast tule oma vastaste peale, kuigi Kristus oleks saanud lasta sel sündida. Ta oleks võinud lausa tervel leegionil inglitel tulla ja tegeleda kõigi vaenlastega, kuid Jeesus polnud kättemaksu peale väljas.

Matteuse sõnul oli Jeesuse tasane meel see, mis lasi täituda Jesaja prohveteeringul: „Ta ei riidle ega kisenda ega kuule tänavail keegi ta häält.“ (Matteuse 12:19). Ehk Jesaja ütles sellega: „Päästja ei tule kedagi jõuga sundima oma riiki. Ta ei tule kui mingi lärmakas, mäslev ja kõikevalitsev kuju. Ei! Te kuulete Teda kõnelemas vaikse, tasase häälega oma sisemuses.“

esmaspäev, 8. veebruar 2016

PUUDUSTKANNATAVAD LAPSED by Gary Wilkerson

Kristus alustab sageli me teenimist lähtekohast, kus me oleme otsekui lapsed, kelle vajadused vajavad katmist. Sama juhtus ka evangeeliumites, kui Ta taastas pimeda mehe nägemise, peatas ühe naise verejooksu ja toitis näljaseid rahvahulki. Ta kohtas kannatavaid inimesi just seal, kus nad omadega olid ja pakkus neile just seda, mida nad vajasid. Sellest piisas, et inimesed hakkasid järgnema Talle. Isegi osa varisere järgnes Jeesusele tänu imedele, mida Ta tegi.

Ma isiklikult otsustasin Jeesuse kasuks peale seda, kui Ta täitis ühe mu suurima vajaduse. Teismelisena tekkis minus ebakindlus, kas Jumal on ikka päris? Ma pärinesin suguvõsast, kus oli olnud mitu põlve pastoreid, mistõttu kuidas võisin olla kindel, et mu usk pole vaid kui pärand vanematelt? Kuid Jeesus tuli ja puudutas mu valutavat hinge ning näitas mulle, mida vajasin teada. Näitas, et Buddha ei armasta mind, nii nagu ei tee seda ka Muhammed ega Konfuutsius. Küll aga armastas Kristus mind. Ta ilmutas mulle puhast tõde oma armastuse kohta ja muutis mu elu täielikult.

Jeesus tõesti õnnistab meid meie vajaduste hetkel. Kuid see on alles alguspunkt Tema osalusele me elus. Ta viib meid ka me õnnistatud seisust murtusesse, sest see on ainus viis, kuidas lasta meil küpseda. Murtus on see, mille kaudu hakkame järgima Tema andvat loomust.

Olgem ausad, me inimlik loomus vihkab mõtet andvast elust, sest see eeldab ka murtust. Mõtle kõigile enim müüdud raamatutele, mille pealkirjad rõhuvad õnnistustele. Nüüd aga kujuta ette üht teistmoodi pealkirja kusagil riiulis, milleks võiks olla näiteks „Andev elu“. Sa mõtled: „Ma tahan olla andja!“, nii et hakkad raamatut lappama. Korraga loed seal Paulusest, kes räägib laevahukkudest, peksa saamisest ja kividega loopimisest, kuna teda oli kutsutud andma. Seejärel loed teistest apostlitest, keda samuti kiusati taga, kuna Jeesus oli kutsunud neid elama andvat elu. Jätkates lugemist, mõistad peagi, et sellest raamatust küll müügihitti ei saa.

Kõik see leidis kinnitust juba Jeesusegi ajal. Rahvahulgad lõpetasid Tema järgimise, kui Ta hakkas kuulutama raskeid tõdesid (vt Johannese 6 ptk). Kui rahvas tegi minekut, küsis Jeesus oma jüngritelt: „Kas teiegi tahate ära minna?” Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Johannese 6:67-69).

Jeesuse küsimus seab meid samasse olukorda kui jüngreidki. Me peame uskuma ja usaldama, et Ta on ustav ja hea, sest me ei saa valida oma elu plaani nagunii. Kui saaks, oleks me kõik saajad ja mitte andjad. Seetõttu ongi Jeesus see, kes annab meile plaani. Ja kui Ta siis ka juhibki meid vahel rasketele radadele, võime olla kindlad, et Ta teeb seda armastuses.

laupäev, 6. veebruar 2016

JUMALA TAHE by Carter Conlon

Jumala ilmutatud tahe on praktiline osa kogu Tema tahtest, mille täitmist meilt kõigilt ühiselt oodatakse. Sa ei pea seda kes teab, kust otsima, sest see on kirjas Piiblis endas. Võttes lahti Piibli konkordantsi ja otsides üles sõna „tahe“, näed sa, kuidas Jumala tahe on ilmutatud läbi kogu Piibli, eriti veel Uues Testamendis. Vaadakem siinkohal mõningaid näiteid.

Apostel Paulus ütleb: „Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus.“ (1 Tessalooniklastele 4:3-4). See on see, kust meiegi alustama peaks. Eriti veel praegune põlvkond. Me peame pöörduma seksuaalsest ebamoraalsusest ükskõik, millisel kujul see ka ei esineks. Peame paluma Jumalalt jõudu elada püha elu, mis on eraldatud vaid Talle.

Jätkates 1 Tessalooniklaste kirja lugemist, leiame me ka teise näite Jumala ilmutatud tahtest: „Tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1 Tessalooniklastele 5:18). Tänage kõige eest, mis tähendab seda, et peaksid tänama Jumalat kodu eest, kus elad; abielu eest, milles oled; töö eest, mida omad; pere eest, kuhu kuulud. Õpi olema tänulik, selle asemel, et koguaeg paluda: „Oo, Jumal, päästa mind sellest olukorrast ja siis ma teenin Sind! Päästa mind tollest olukorrast ja siis ma armastan Sind! Sa ei leia kusagilt suuremat ülistajat kui mina, kui vaid päästad mind sellest olukorrast!“ Kuid Jumal ütleb: „Ei, see pole küll minu tahe! Mu tahe on, et õpiksid tänama mind sõltumata oma olukordadest; et õpiksid saavutama võite just seal, kus oled.“

Jätkates Jumala Sõna lugemist, leiad sealt sedagi, et Jumala tahe on ka see, et räägiksime tõtt. On ju Tema riik tõe riik ja me esindame Teda, kes ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Johannese 14:6). See on Jumala tahe, et oleksime Talle lojaalsed ja Temast sõltuvad ega annaks alla, kui asjad kisuvad vähe kiiva. Ole ustav ja usaldusväärne oma tööpaigas, ilmudes tööle ja lahkudes sealt õigel ajal. Ära ole keegi, kes täidab Jumala tahet vaid juhul, kui tal selleks tunne tekkib või see ta jaoks mugav on. Palu, et Jumal kingiks sulle südame, mis hooliks inimestest siiralt.

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal ja 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 5. veebruar 2016

TA TAHAB NÄHA SU NAERATUST

Kujuta ette, et just vahetult enne oma maa pealt lahkumist, kui Jeesus näeb vaimusilmas ette nii oma kogudust kui ka lõikust enne Tema tagasitulekut, näeb Ta ka ette äralangemist. Ta hing on kurb, sest Ta näeb metsikut äralangemist. Selle asemel, et tegeleda lõikusega küpsetel põldudel, kulutab Ta rahvas oma aega ja energiat maise edu ja materiaalsete asjade tagaajamisele. Mistõttu Jeesus ütleb oma Isale: „Nad ei saa seda lõikust kokku. Lõikusvalmid põllud on jäetud soiku, mistõttu pean saatma oma inglid, kes kannaks hoolt selle lõikuse eest.“ Isa on sellega nõus, mispeale tuhanded taevased olendid ilmuvad maa peale, särades oma üleloomulikus hiilguses.

Milline vaatepilt see küll oleks - ebamaised olendid, kes on riietatud auga, kuulutaksid nii kogudustes kui avalikkuse ees Jumalast. Ajalehtede reporterid, raadiojaamad ja telekanalid kõik intervjueeriks neid. Nad räägiksid ristist, ülestõusmisest, Jeesuse taeva minekust, Tema armastusest ja eesootavast kohtupäevast. Nad räägiks sellest kõigest nii osavalt ja veenvalt, et kõik oleks lihtsalt lummatud. Need inglid oleks kui suur kamp Joonasid, kes keelitaks ja hoiataks maailma.

Kuid kujuta ette, kui mingi aja pärast see sama hiilgavate inglite kamp saaks korraga lummatud maailmast enda ümber. Saaks kütkestatud headest roogadest, materiaalsetest hüvedest ja turvatundest. Ja üsna peagi hakkaks nad püüdlema hoopis edu, kuulsuse ja õnne poole. Ei läheks kaua, kui nad muutuks kadedaks üksteise peale, lastes esile tulla ka oma vihal, uhkusel, kadedusel ja saamahimul. Ehk teisisõnu – nad muutuksid tänapäeva koguduse sarnaseks!

Las ma küsida su käest: kui palju mõju neil enam oleks selle maailma üle? Kuidas nad saaks tuua sisse lõikuse, olles ise nii haaratud selle maailma asjadest? Nende tunnistus kaotaks oma väärtuse ja nad kaotaks ka oma vaimse väe, muutudes heitunuks, hirmunuks ja kahtlevaks. Kuid ütle mulle: miks peaks keegi enam tahtma kuulda mu evangeeliumi, kui ta näeks mind sellises seisus - üdini kurnatud ja rõõmutuna? Miks peaks keegi enam uskuma mu sõnumit: „Jeesusest on enam kui küll! Ta on mu kõik! Ta on mu kõige allikas!“, kui ma ise olen pidevalt hirmunud ja mures, omamata vähimatki hingerahu? Keegi ei kuulaks enam sõnagi, mida ütlen! Selle asemel mõtleks nad hoopis: „Mis vahet su Kristusel ka on? Ta ei tundu küll suurem asi arst olevat, kui ise pidevalt sellises seisus oled.“

Mu armsad, meie väljanägemine ja olemine on tähtsad. Vaadake, mida Kristus Ülemlaulus oma Pruudi kohta ütleb: „Mu tuvike…Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!” (Ülemlaul 2:14). Ehk teisisõnu ütleb Kristus: „Ma tahan näha su naeratust.“ Kas see peegeldab ka sinu olemust?

neljapäev, 4. veebruar 2016

AEG ON HAKATA LÕIKAMA

Jeesus kuulutas: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (vt Matteuse 9:37-38). See oli aeg, mil Jeesuse aegse juutide ja paganate põlvkonna ajal sai alguse suur ja lõplik vaimne lõikus. Lõikus, mis kestab kuni Kristuse tagasitulekuni.

Selle piiblilõigu lugemine paneb mind mõtlema, mida Jeesus küll omal ajal sellist nägi, mis pani Teda ütlema: „Lõikus on valmis, mistõttu aeg on lõigata.“ Nägi ta Iisraeli vaimset ärkamist? Leidis ehk sünagoogides aset ärkamine? Pöördusid preestrid tagasi Jumala poole? Tulid kirjatundjad ja variserid patutunnetusele? Mis küll andis tunnistust sellest, et lõikus oli valmis?

Evangeeliumid ei anna just palju märku mingist vaimsest pöördumisest Jumala poole. Kui üldse, siis oli näha pigem vastupidiseid märke. Sünagoogides hoopis pilgati Jeesust. Rahva vaimsed juhid hülgasid Ta, seades küsimärgi alla nii Ta tõepärasuse kui jumalikkuse. Üks kamp religioosseid kujusid püüdsid Teda isegi kaljult alla lükata. Kristus aga hurjutas Iisraeli linnu, et nad ei parandanud meelt Tema sõnumi peale, öeldes: „Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Häda sulle Tüüros ja Siidon! Häda sulle, Kapernaum!“ (vt Matteuse 11:21-23).

Suur hulk rahvast oli mässitud kaootilisse meeleheitese. Piibel ütleb meile, et Jeesus nägi rahvahulki otsekui lambaid, kellel polnud karjast. (vt Matteuse 9:36). Tolle aja ühiskond oli hirmunud, stressis ja masenduses. Rahvas jooksis hullununa ringi, kui peata lambad, otsides abi, kust iganes seda leida võis. Ometigi, just sellel kõige suuremal hädaajal, kuulutas Jeesus: „Põllud on lõikuseks valmis ja lõikust on palju.“

Mis sa arvad, kas Jeesuse sõnad valmis lõikusest kehtivad ka tänapäeval? Mille põhjal me võiks näha, et põllud on valged ja lõikuseks valmis? Kas rahvad on parandamas meelt? On me ühiskonnas toimumas suur vaimu liikumine? Ja kas kogudus on ärkamas? Kas usujuhid janunevad ärkamise järele, leidmaks ka Kristust uuel moel? Kas tänapäeva põlvkond igatseb pühaduse järele?

Kui üksikud erandid välja jätta, ei näe ma ühtegi neist asjust sündimas. Kuid samas, ükski neist asjust polnud ka see, mis oleks Jeesust Tema ajal kõigutanud. Pigem sai Ta puudutatud kurbadest olukordadest, mida Ta kõikjal enda ümber nägi. Kuhu iganes Ta ka ei vaadanud, olid inimesed heitunud ja Ta ütles: „Aeg on hakata lõikama.“

kolmapäev, 3. veebruar 2016

LÕIKUSE TÖÖRIISTAD

„Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast. Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Matteuse 9:36–38). Jeesus andis väga selgelt mõista: „Lõikus on valmis, aga töötegijaid on vähe.“ Aga miks neid töötegijaid siis on nii vähe? Ons ju tänapäeva kogudused täis usklikke, kes väidavad, et Kristus on kogu nende elu. Üle maailma kulutatakse miljoneid dollareid, et rajada uusi kogudusi ja keskusi, kus teenida Jumalat.

Fakt on aga see, et kui me pole võimelised võitma inimhingi – kui me elud ei peegelda meie poolt kuulutatava evangeeliumi elumuutvat väge – siis me ei anna ka töötegijate mõõtu välja. Meie elu koos Kristusega peaks kinnitama maailmale, et Jumala tõotused vastavad tõele.

Töötegijatena oleme me lõikuse tööriistad Jumala käes. Kristuse päevil oli selleks vikat – pika, kumera teraga ning pika varrega tööriist. Sepp sepistas selles tera, pannes selle esmalt tulle ja seejärel alasile, kus ta sellele läbi tagumise ja painutamise õige kuju andis. Protsessi korrati seni, kuni lõikav tera sai piisavalt teravaks.

Paralleel kogu looga on ilmne – Jumal sepistab ka oma töötegijaid ja ei tao meist ainult pattu välja. Taoline sepistamise protsess aga selgitab, miks töötegijaid on nii vähe. Enamus kirikus käijaid on kui need tuhanded vabatahtlikud, kes Vanas Testamendis olid valmis minema koos Giideoniga. Jumal aga nägi paljudes neis hirmu, teades, et nad ei peaks vastu eesootavale tulele, tampimisele ja rasketele aegadele. Nii jäi Giideonile järgnenud tuhandetest järgi vaid 300 väljavalitut.

Sama sünnib ka tänapäeval. Need, kes on tõeliselt kutsutud Jumala põldudele lõikusele, on kutsutud ka kannatama puhastamist, vormivat tuld ja pidevat haamriga andmist. Ja ometigi – mitte just paljud ei kanna seda välja.

teisipäev, 2. veebruar 2016

PIDADES MEELES JUMALA USTAVUST

Piibel näitab meile selgelt, et nii Taavet, Iiob kui paljud teised Vana Testamendi jumalainimesed tulid oma rasketest aegadest läbi tänu sellele, et meenutasid Jumala poolt osutatud ustavust eelnevatele põlvedele. Kui Taavet tundis oma südames kitsikust, kirjutas ta: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.“ (Psalmid 143:5). Aasaf, kes on kirjutanud Psalmide raamatust 12 Psalmi, tegi seda sama: „Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast.“ (Psalmid 77:11). Aasaf oli ka see, kes ütles, et kõik iisraellased mäletasid Jumalat kui oma kaljut (Psalmid 78:35).

See on imeline õnnistus meenutada kõiki oma mineviku pääsemisi. 5 Moosese raamatus on öeldud meile: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia…Hoia, et sa ei unusta…“ (5 Moosese 8:2, 11). Samas, Jumala vabastamiste meelespidamine oli Vana Testamendi usklike jaoks nii palju enamat, kui vaid õnnistus. See oli ka oluline enese distsiplineerimine. Iisraellastel oli kõikvõimalike rituaale ja kombeid, mis aitasid neil meeles pidada Jumala vabastavaid tegusid nende eludes.

Nõnda samuti on tänapäeva koguduski kutsutud üles pidama meeles Jumala vabastavaid tegusid. Samas on meile selleks antud palju parem moodus, kui Vana Testamendi aegadel. Seda nimelt seeläbi, et alates Taaveti aegadest on Jumal valanud välja oma Püha Vaimu ja see Vaim elab nüüd meie ihudes. Püha Vaim ei tröösti meid vaid me rasketel aegadel. Ta ei meenuta meile Jumala ustavust vaid minevikust, vaid Ta annab meile ka arusaamist sellest, mis peitub meie tuliste katsumuste taga. Ta teeb seda selleks, et me usk ei raugeks.

Vaadates Aasafi elule, me näeme, et see pühendunud, jumalakartlik mees, ei anna meile Psalmides 77 suurt palju suuremat arusaamist. Ehk lihtsamalt öeldes – me ei tea, mida see pimeduse tund tema elus korda saatis. Kõik, mida ta meile ütles, oli: „Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.“ (Psalmid 77:20). Aasafi kokkuvõte kogu loost oli see, et: „Jumala teed on tundmatud. Ma ei tea, miks ta lasi mul langeda sellisesse depressiooni, kuid ma rõõmustan sellest, et Ta on teinud mind vabaks.“

esmaspäev, 1. veebruar 2016

ANDEV ELU by Gary Wilkerson

See on Isa loomuses anda. Laps, kes kasvab üles andvas kodus, õpib ka ise jagama. Ka Jeesusel on oma Isa andev loomus ja Ta õhutab meid kandma edasi Jumala perekonna nime läbi andva elu. Et seda teha, on Ta meid varustanud väga võimsa piltliku eeskujuga püha õhtu söömaajast. Ta võttis nii leiva kui ka karika ja ütles: „See leib on minu ihu, mis murtakse teie eest ja see karikas minu veri, mis valatakse teie eest.“ (vt Markuse 14:22-23). Kuid pange tähele, mida Ta seejärel selle leivaga teeb – Ta õnnistab seda, murrab ja jagab seejärel laiali. Seda tehes demonstreerib Kristus, mida oma elu väljavalamine tähendab. See on õnnistatud, see on murtud ja ära antud. See on see, mis tähendab olla elava Jumala poeg või tütar.

See on peamine erinevus tavalise inimese vahel, kelle peamine eesmärk on rahuldada omaenda vajadusi ja inimese vahel, kes on leidnud elu eesmärgi selles, et ta annab endast kõik teiste nimel. Kristuses olles kutsutakse meid liikuma „saavast elust“ „andva eluni“. See muutus on võimalik tänu Jeesusele, kes asendab meie ilmaliku vaimsuse oma jumaliku Vaimuga. Ta ütleb meile: „Mina olen õnnistanud teid, mistõttu teie asi on nüüd need õnnistused edasi anda.“

See on ühtpidi väga auline õpetus ja samas kõige raskem muutus, millest elus üldse läbi minna. Viimaste aastate jooksul on ka kõige menukamad kristlikud raamatud keskendunud pigem saamisele, rääkides sellest, kui väga Jumal igatseb meid õnnistada. Jah, me teame, et see on ka tõsi, sest andmine on Jumala loomuses. Ta tahabki avada oma taevaluugid ja varustada meid võimsalt oma allikaist. Pole kahtlustki, et Ta tahab õnnistada meie abielu, meie tervist ja finantse. Nii et neil kristlikel menukitel on oma koht ja ma pean tunnistama, et olen isegi neist abi saanud. Samas aga on neis ka midagi puudu, sest õnnistatud elust ja saamisest on veel midagi palju paremat – murtud, andev elu. Elada saavalt on lihtne – elada andvalt aga ühtaegu raske, kui ka tasuv.

Pidage meeles – Jeesus õnnistas, murdis ja jagas laiali. Kogudustes jääb see protsess sageli esimese sammu juurde pidama. Paljud kristlased ei jõuagi kaugemale sellest õnnistuse faasist. Nad ei lase saada oma eludel murtud Jumala ees, mistõttu nad ei jõua ka viimase sammu ehk andmiseni. See omakorda aga tingib selle, et nad ei saa kunagi mõistma Jumala õnnistustes peituvat tegelikku eesmärki.