reede, 3. oktoober 2008

INIMESE PROOVILEPANEK

„...laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile...“ (2Ajaraamatu 32:31)

Me oleme nii hõivatud Jumala proovile panemistega, et meil pole olnud aegagi valmistada iseendi südameid nendeks suurteks katsumusteks elus, kus Jumal paneb hoopis meid proovile. Võib see ehk olla, et katsumus, millega praegu silmitsi seisad või koorem, mida hetkel kannad, on hoopis Jumala poolne proovilepanek sinu elus?

„Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale..."Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg...ning ohverda ta seal põletusohvriks...“ (1Moosese 22:1-2). Jumal pani ka proovile kogu rahva saamaks teada, mis on peidus nende südameis: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!“ (5Moosese 8:2)

2 Ajaraamatu 32:31 näeme me üht võrratut asja: Jumal jättis ühe suure kuninga teatud ajaks üksi, et: „...panna teda proovile ja teada saada kõike, mis tal südames oli.“

Nii sageli, keset kõige siiramaid ja parimaid püüdlusi teha Jumala tööd, võib jumalasulane leida end näiliselt hüljatuna ja kogeda, et tema kannatust venitatakse viimse piirini ning ta peab üksi sõdima kõigi põrguvägede vastu. Sama mõõtu mööda, kuidas Jumal on kedagi õnnistanud, on Ta teda ka proovile pannud.

Leiad sa end kummalistes olukordades? Tunned sa end mahajäetud ja üksikuna? Võitled sa ühte kaotusena näivat võitlust äraarvamatu vaenlasega? Kui nii, siis kõik need märgid viitavad proovilepaneku protsessile.

Igaüks meist igatseb võitu, kuid kui sa peaksid ka läbi kukkuma, pea meeles üht: Jumal on huvitatud sellest, mis su südamesse alles jääb; sinu südamehoiakust peale seda, kui sa oled kas võitnud või kaotanud oma üksildase lahingu. Ta igatseb sinu pühendumist isegi siis, kui sa peaksid läbi kukkuma.

Jeesus on küll tõotanud meile mitte iialgi jätta meid või hüljata meid, kuid samas on siiski Piiblis näha aegu, kus Isa tõmbub oma ligioluga teatud ajaks eemale, et panna meid proovile. Isegi Kristus koges ristil seda üksilduse tunnet. Kuid just need on need ajad, kus meie kallis Päästja saab kõige enam liigutatud meie nõtrusest ja sosistab meile vaikselt: „Ma palvetan su eest, et su usk ei lõppeks.“

Jeesus ütles, et me peaksime võtma oma risti ja järgnema Talle (vt.Matteuse 16:24). Mis on see rist? See on see meie liha oma hapruses ja nõrkuses. Kuid võta see, liigu edasi usus ja Tema jõud saab täiuslikuks sinu sees. Või on su rist, mis täis sind ennast ja su pattu, liig raske? Kui nii, siis kallis sõber – võta oma rist ja liigu edasi! Sest Tema mõistab sind ja on kohe su kõrval, et tõsta sealt su raske koorem.