esmaspäev, 6. oktoober 2008

JUMALA JÄRELEJÄTMATU ARMASTUS

Tahaksin rääkida sinuga pisut sõnast järelejätmatu. See tähendab „kahanematu“ nii oma intensiivsuse kui ka püüdluste poolest – paindumatu, kompromissitu, võimetu muutuma või oma veendumusi muutma sõltumata argumentidest. Järelejätmatu tähendab püsida kindlalt paikapandud kursil.

Milline hämmastav kirjeldus Jumala armastuse kohta! Meie Issanda armastus on absoluutselt järelejätmatu. Mitte miski ei saa takistada või kahandada Tema armastust nii patuste kui Tema pühade vastu. Taavet, Psalmide autor, väljendas seda järgnevalt: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind...Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!“ (Psalmid 139:5, 7–8).

Taavet räägib elu kõrghetkedest ja madalseisudest, millega me kõik silmitsi seisame. Ta ütleb: „On aegu, kus ma olen nii õnnistatud, et võiksin suurest õnnest kasvõi lendu tõusta. Ja siis on selliseid aegu, kus ma olen otsekui pärapõrgus, tundes end hukkamõistetud ja väärtusetuna. Kuid sõltumata sellest, mida ma ka parasjagu ei kogeks, Issand – ükskõik, kui õnnistatud või mahasurutud ma ka ei oleks – sina oled ikka seal! Ma ei saa lahti sinu järelejätmatust armastusest ja ma ei saa ka põgeneda selle eest. Sa iialgi ei võta kuulda mu põhjendusi minu väärtusetuse kohta. Ja kui ma ka olengi vahel sõnakuulmatu – patustades sinu tõe vastu või võttes su armu iseenesestmõistetavana – ei lakka sa mind siiski armastamast. Sinu armastus mu vastu on järelejätmatu!“

Me peaksime tähele panema ka apostel Pauluse tunnistust. Lugedes tema elu kohta, näeme me meest, kes oli pühendunud Jumala koguduse hävitamisele. Paulus oli kui ärapööranu oma vihas kristlaste vastu. Ta ähvardas tappa igat üht, kes järgis Jeesust. Ta otsis ülempreestrite tuge, et jahtida usklikke ja tungida nende kodudesse, et vedada neid siis kohtu ette ja sealt edasi vangi.

Peale oma pöördumist tunnistas aga Paulus, et isegi keset neid vihkamisega täidetud aastaid, mis hõlmasid endas eelarvamusi ja sõgedat kristlaste tagakiusu, armastas Jumal teda siiski. Apostel kirjutab: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Roomlastele 5:8). Ehk tegelikult ütleb ta: „Kuigi ma ei olnud teadlik sellest, oli Jumal siiski mu kannul, tehes seda armastuses päevani, mis Ta sõna otseses mõttes mind jalust niitis. See oli Jumala järelejätmatu armastus.“

Läbi aastate muutus Paulus üha veendunumaks sellest, et Jumal armastab teda vaibumatult kuni lõpuni ja seda nii läbi ta tõusude kui mõõnade. Ta ütles: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:38-39). Ta kuulutas: „Nüüd, kui ma olen Jumala oma, ei saa mind miski lahutada Tema armastusest. Ei Saatan ega ükski deemon ega vägi; ei ükski inimene või ingel – mitte miski ei saa peatada Jumalat armastamast mind!“