OTSIDES JUMALA PALET

Psalmis 27 õhkab Taavet Jumala poole härdas palves, anudes salmis 7: „Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!” Kogu tema palve koondub vaid ühele igatsusele ja vajadusele; millelegi, mis on haaranud teda kõige täiega: ”Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan.” (Psalmid 27:4)

Taavet tunnistab: „Mul on vaid üks palve, Issand. Ainult üks soov! See on mu elu kõige suurem eesmärk, mu jätkuv palve ja ainus asi, mille järele ma igatsen. Ja ma püüdlen selle poole kõigega, mis mul on. See üks asi on kogu mu elu siht ja eesmärk.“

Mis oli see üks asi, mida Taavet igatses enam kui kõike muud ja mis oli saanud tema südame suurimaks püüdluseks? Ta ütleb meile: „Et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.” (27:4)

Siinkohal on oluline mõista, et Taavet polnud mingi askeet, kes oleks elanud omaette kusagil kolmandal planeedil. Ta polnud ka mõni erak, kes oleks soovinud peituda kõrbe üksindusse. Ei, Taavet oli kirglik tegudes mees! Ta oli võrratu sõjamees, kelle võitudest laulsid suured rahvahulgad. Ta oli ka innukas oma palves ja Jumalale pühendatud ajas, omades südant, mis igatses Jumala järele. Ja Jumal oli õnnistatud Taavetit nii mitmete tema südamesoovide täitmisega!

Pole kahtlustki, et Taavet sai osa kõigest, mida üks inimene siin maises elus eales tahta võiks. Talle kuulusid suured rikkused kui ka au; võim ja meelevald. Talle kuulus inimeste austus, kiitus ja lugupidamine. Jumal oli kinkinud talle kuningriigi pealinnaks Jeruusalemma ja teda ümbritsesid pühendunud mehed, kes olid valmis surema tema eest.

Kuid rohkem kui midagi muud, oli Taavet ülistaja. Ta oli mees, kes tänas ja kiitis Jumalat kõigi Tema õnnistuste eest. Ta tunnistas ja ütles: „Jumala õnnistused hingasid mu üle igal päeval.“

Taavet ütles muide veel ka seda, et: „On üks elamise viis, mille poole ma püüdlen – üks kindel paik Issandas, mille järgi mu hing januneb. Ma igatsen segamatut vaimulikku lähedust oma Jumalaga.“ Sest see on just see, mida Taavet silmas pidas, kui ta palus: „Et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.” (27:4)