teisipäev, 29. märts 2011

JEESUSE TULEK

Mina usun, et Jeesuse tagasitulek on väga lähedal. Me näeme, kuidas Jumal koondab rahvaid Iisraeli vastu ja kõik toimuvad sündmused on kiiresti liikumas lõpupäevade suunas.

„Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga! (Matteuse 24:33).

„Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.“ (s.36)

Kõik märgid viitavad Lähis-Ida sõjale Iisraeli vastu. Araabia rahvaste seas valitsevad rahutused saavad üheks üleskutseks hävitada Iisrael. Me oleme peagi tunnistamas aastaid kuulutatud prohvetlike sõnumite täitumist.

Need, kes tunnevad Piiblit, tajuvad ka Püha Vaimu kinnitust eneste sees Issanda tagasituleku suhtes. Me kuuleme Püha Vaimu kutset eneste sees, mis hüüab: „Tule, Issand Jeesus, tule!“

Jeesus ütles: „Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!“ (Matteuse 24:42)

„Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (Matteuse 24:44)

„Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.“ (Matteuse 24:46)

Mu armsad, tajute ja kogete te, et need on viimsed päevad, mille keskel me elame? Igatsete te Tema ilmumise järele?

Siis tõstke oma pilgud üles ja vaadake – te lunastus on lähedal!

esmaspäev, 28. märts 2011

KOGEMUSED VS. JUMALA SÕNA

Lugesin kord üht 150 aastat vana loosungit, mille on kirja pannud misjonär George Bowen:

“KÕIK KRISTLASTE INIMLIKUD KOGEMUSED TULEB KATSUDA LÄBI JUMALA SÕNA VALGUSES.“

Ehk näidetena küsis ta: kas meie pidevalt süvenevad hirmud peavad vastu Jumala Sõna testile? Kas meie kõikuv usk peab vastu Jumala Sõna testile? Kas on mingeidki kahtlusi, mis peaksid vastu sellele samale testile?

Kui olukorrad muutuvad liiga raskeks ja kahtlused vallutavad me südame, kipume me õigustama neid kui proovilepanekuid. Me kogeme valu ja kõikvõimalikke kannatusi ning katsumusi, mis vahel on üsna hävitavad. Kuid küsimus on: kuidas me neile kõigile reageerime? Kas meie reaktsioonid peavad vastu Jumala Sõna proovile?

Mis on see, millega sa just praegu silmitsi seisad? Rahalised raskused? Töötus? Tervisehädad? Ärevushood? Kuidas sa sellega toime tuled? Kas sinu praegune reageering on vastavuses Piiblis öelduga? Piiblis on näiteks öeldud, et: „See, kes kahtleb, sarnaneb merelainega...“ Ignoreerid sa seda piiblisalmi ja jätkad kahtlemist tänu raskele olukorrale?

Mina ise olen mitmeid kordi kahelnud ja edasi-tagasi pendeldanud tänu olukordadele, mis tundusid lootusetutena. Kuid üha enam ja enam olen ma õppinud usaldama Püha Vaimu, paludes Tal kohandada mu kogemusi Jumala Sõnaga, sest Jumala Sõna ületab kõikvõimalikud kogemused!

Aidaku Jumal meid kõiki katsuda läbi oma tunded Jumala Sõna valguses. Seetõttu küsi iseendalt: „Kas see reaktsioon on piibellik? Kas minu emotsioonid on kooskõlas Jumala Sõnaga?“ Kui mitte, siis palju Jumalalt jõudu seda tunnistada ning muuta.

Hoia alal oma usku!

reede, 25. märts 2011

MINE OMA LAEVA

John Owen, võrratu puritaanlasest jutlustaja, jagas oma kogudusega 9.aprillil, 1680.a.järgmist sõnumit.

„Te ju teate, et juba mitmeid aastaid olen ma teid järjepanu hoiatanud lähenevatest hädadest ja õnnetustest ning pattudest, mis on nende põhjustajateks...Ma olen teile öelnud, et kohtumõistmine saab alguse jumalakojast ja et mul on tunne, otsekui Jumal oleks paadutanud me südamed, et me ei koge enam aukartust Tema ees....Seetõttu pole meil ka kellelgi aimu, milline Ta viha välja näha võiks. Kõigi nende asjade keskel olen ma kuulutanud teile saabuvatest õnnetustest, hädast ja vaevast, mis ongi nüüd kohe kohe ukse ees ja millega me oleme peagi silmitsi seismas.“

Jumal tõepoolest saatis oma kohutava kohtumõistmise selle ühiskonna üle. John Owen elas piisavalt kaua, et näha ja nutta Londonit vallutanud laiaulatuslike massimõrvade üle. Kuid enne, kui ükski neist õnnetustest aset leidis, kuulutas Own ustavalt oma kantslist: „Ma tahan juhatada teid, kuidas jääda püsima keset neid meeletuid katsumusi, mis peagi maad võtavad ja võimalik, et meid kaelast saati endasse haaravad.“

Mu armsad, me elame just sarnastel aegadel nagu Own ja tema rahvas. Ja sellistel tormistel aegadel ei ole muud võimalust kui vaid „jääda elama usust!“

Own manitses oma rahvast pisarsilmi: „Hankige endale laev. Valmistage endale see laev, et kaitsta iseend ja oma peresid.“ Ja siis ta lisas: „See laev on Jeesus Kristus. Ei ole ühtki teist teed ega ühtki teist laeva, sest prohvet Jesaja ütles Issanda kohta: „Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses...otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.“ Tema on meie laev! Õndsad on need, kes usuvad vaid Temasse, sest ma ei tea mitte ühtegi teist turvapaika või päästet keset maad tabavaid raskusi ja katsumusi kui vaid usk Kristusesse, kes on meie varjupaik!“

Me võime küll näha igal pool ohte ja vaenlast koos oma pimeduse jõududega, kes püüavad uputada me usku kahtlustesse, kuid teisalt on meil terve inglite armee, kes meid ümbritseb ja ka Jumala tõotus kanda meid läbi ükskõik, millistest raskustest ja hädast.

Seega luba mul küsida: tahad sa järgmise tormi saabudes kogeda kindlat meelt ja rahulikku vaimu? Siis sure juba täna kõigile oma teedele ja viisidele päästa iseend ja usalda kogu oma elu täielikult Jumala hoolde. Ta on sinu hea ja armastav karjane, kes ustavalt kannab sind läbi kõigest!

Hoia oma pilk Jeesusel, sest ainuüksi Tema on meie lootus!

neljapäev, 24. märts 2011

JUMAL ANNAB OMA TASU

Palvetamisest on üsna vähe kasu, kui me ei usu siiralt, et Jumal annab ka tasu neile, kes Teda kogu südamest otsivad.

Ma olen täiesti veendunud, et Jumal tunneb suurt rõõmu heade andide jagamise üle oma lastele. Taavet mainib oma lauludes, et Jumal on hea ja rikas heldusest ning Tema heldus kestab igavesti, mistõttu on võimatu, et Ta tõukaks eemale kellegi, kes Temalt siiralt abi otsib. Ta tunneb rõõmu pattude andeks andmisest ja on alati väga helde.

Üks minu lemmikkirjakohti Piiblis on Psalmid 31:19-20, kus on öeldud: „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“

Mõtle selle peale! Algul ütleb Jumal, et Ta tasub meile meie usku mööda ja seejärel ütleb psalmist, et: „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad...ja kes sinu juures pelgupaika otsivad...“

Võrratult suure headuse varaait on valmis pandud kõigile Tema lastele ja seda mitte ainult igaviku tarvis, aga juba meie maiseks igapäeva eluks!

Minu igapäevane palve on: „Issand, sa oled lubanud austada mu usku, kui ma usaldan sind inimeste ees, kuid samas vajan ma ka seda, mida sa oled tõotanud. Ma vajan uut jõudu ja uut lootust ning rohkem rahu, mis ületaks kogu mõistuse. Issand, ma palun su käest vaid seda, mida sa oled tõotanud! Ei ole midagi paremat kui sinu kalli ligiolu värske kogemus ja just seda ma igatsengi kui oma tasu.“

kolmapäev, 23. märts 2011

MEENUTADES JUMALA HEATEGUSID

Miski ei julgusta meid minema armutrooni ette enam kui minevikus kogetud Jumala heateod. Meie usk saaks lämmatatud erinevate katsumuste poolt ja mure murraks me südamed, kui meid poleks õpetatud uskuma ja usaldama minevikus kogetud kogemusi. See aitab meil uskuda, et Jumal kuuleb oma rahva palveid ja viib nii olevikus kui tulevikus täide kõik selle, mida on lubanud, nõnda, nagu Ta on teinud seda minevikuski.

Mida on Jumal teinud su jaoks minevikus? Milline on olnud sinu minevik koos Jumalaga viimaste aastate jooksul? Vedas Ta sind kunagi alt? Jättis Ta kunagi oma lubadused täitmata?
„Kas sa meid ei elustaks taas, et su rahvas rõõmustuks sinus?“ (Psalmid 85:6)

Minu palve on olnud järgmine: „Issand, tee seda taas! Ärkamine? Tee seda taas! Jõud ja värskendus Pühas Vaimus? Issand, tee seda taas! Minevikus aset leidnud imed? Issand, tee seda taas!“

Mine tagasi Vanasse Testamenti ja vaata, mida Ta ilmutas oma loomuse kohta: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: "Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu...!" (2 Moosese 34:6-7).

Selline oli, on ja saab alati olema meie Jumal! Kui Jumal on kandnud sind siiamaani, siis miks peaks Ta nüüd sulle selja pöörama?

Õnnis on see, kes loodab oma Issanda peale!

teisipäev, 22. märts 2011

ÕIGLASTE PISARAD

Piiblis on öeldud, et mitte ükski jumalalapse pisar ei kuku maha ega lähe kaotsi. Taavet ütles: „Pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?“ (Psalmid 56:9). Jumala pühade pisarad on nii kallid Talle, et Ta hoiab need kõik alles. Ja kui Ta hoiab juba kõik su pisaraid alles, siis kas Ta jätab hoidmata sind ennast?

See on peaaegu liiga imeline, et sellest kõigest aru saada. Mis mind selle tõotuse juures aga kõige enam rabab, on see, et kui Ta kogub kokku juba iga mu pisara, kui palju enam väärtuslikum on siis mu veri ta jaoks - minu elu ja minu vajadused.

Seni kaua, kuni me pole täielikult veendunud, et Jumala jaoks läheb vägagi korda iga meie katsumus, millest me läbi läheme, on meil ka võimatu uskuda, et Ta kogub kokku kõik meie pisarad. Suudame me siis uskuda ka seda tõde, et Jumal, kes teab igat kui viimsetki juuksekarva me peas ja kogub kokku iga me pisara, tunneb huvi ja sekkub ka igasse meie muusse eluolukorda? Pane tähele seda sõna oma vaimus: iga pisar, mille sa oled valanud mineviku pattude pärast; iga pisar, mille sa oled valanud rasketel ja pingelistel aegadel; iga pisar, mille sa oled valanud kadunud hingede pärast, on pandud kirja Tema raamatusse.

Sa võid ju nüüd öelda: „Aga ma ei nutagi. Ma harva valan mõne pisara.“ Mina aga usun hingepisaratesse, mida ainult Jumal näeb. Seesmistesse, vaiksetesse pisaratesse, mida sageli valatakse rasketel aegadel ja mõne vajaduse korral.

Mitte ükski su pisaratest pole läinud kaduma! Mitte ükski neist pole valatud ilma asjata! Uskuda Jumalat, tähendab uskuda ka seda võrratut tõde!

esmaspäev, 21. märts 2011

TEENRI MÄRK

Inglise keelses Piiblis ütleb Taavet Psalmis 40:6 „Sa oled kaevunud (teinud augu) mu kõrvu“, mille tähendust võiks teistpidi tõlgendada ka kui „sa oled võtnud mind vastu oma teenriks / orjaks“. See viitab vana aja kombele, kus isandad augustasid kõigi nende orjade kõrvad, kes keeldusid neile pakutud vabadusest (vt.2 Moosese 21:6). Ehk teisisõnu: „Minu kõrvas on auk, mis märgistab minu kuulumist Issandale kogu eluks ja igavikuks.“ Oled sa lubanud Püha Vaimul augustada oma kõrvu?

Teenri märgiks oli tõotus pühendada end täielikult oma isanda teenimisele. Taolises eluviisis pole midagi müstilist. See algab pühendumisega anda Issandale parim osa oma ajast ja realiseerub iga hetkega meie igapäeva elus! See muidugi ei tähenda seda nagu kõik peaksid loobuma oma igapäeva tööst või karjäärist, et astuda täisajaga teenistusse. Tänapäeval jäävad nii paljud inimesed ilma Jumala tahtest, kuna tormavad pead laiali otsas ei tea, kuhu, jättes maha oma pered ja juured, et „minna välja usus“. Palju suurem samm oleks püsida paigal ja pühendada Jumalale rohkem kvaliteetaega just seal, kus sa oled. See kõik taandub sellele, et muuta Kristus kõige keskpunktiks, nii et su pere, töö ja kõik muud asjad keerleksid Kristuse ümber. Siis saab Temast meie mõtete keskpunkt ja me võtame aega, et olla Tema ligiolus, kuulda Tema häält ja järgida Tema korraldusi.

Teenija on rohkem andja kui võtja. Seetõttu võib ta ühes Paulusega öelda: „Ma pean oluliseks ainuüksi Kristust.“ Taoline teener ei teeni tasu või isiklike hüvede pärast. Tema palgaks on ülistus ja austus, mis tema tegude läbi ta isandale osaks saab. Tõeline teener, kes on pühendanud kogu oma elu teenimisele, on erilisel viisil märgitud ära oma Issanda poolt.

Kuid millised märgid viitavad tänapäeva teenritele? See avaldub väga selgelt Jumala Sõnas, kus on öeldud, et selleks märgiks on kahetsev ja murtud vaim, mis tunneb piina kõigi tema Issanda vastu tehtavate jõleduste pärast. Meie Isand ei puuri meie kõrvu auku naaskliga, vaid purustab me südame haamriga. „Ja Iisraeli Jumala auhiilgus tõusis keerubi pealt, mille peal ta oli, koja lävele ja hüüdis linaste riietega meest, kellel olid kirjutustarbed puusal. Ja Issand ütles temale: "Mine läbi linna, läbi Jeruusalemma, ja tee märk nende laubale, kes ohkavad ja ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse!" (Hesekieli 9:3-4)

Teiseks teenri tunnuseks on ümberlõikamine, mis ei ole kordasaadetud kätega, kuid mis räägib täielikust eraldatusest maailmast ja pühendumisest Kristusele. See tähendab, et sa loobud kõigist oma plaanidest, skeemidest ja unistustest ning Jumala mured ja koormad muutuvad sinu jaoks kõige tähtsamaks.

reede, 18. märts 2011

TEENER VABAST TAHTEST

„Aga kui sulane ütleb kindla meelega: Ma armastan oma isandat, naist ja lapsi, ma ei taha vabaks saada.“ (2Moosese 21:5). Selle teenri jaoks ei eksisteerinud mingit dilemmat või valikut. Tema otsus oli vankumatu ja kindel. Tema isand oli kogu tema maailm ja ta oli temaga seotud armastuse sideme läbi. Seetõttu ei tulnud talle pähegi jätta maha oma isand või tolle koda.
Selle sulase elu keerles tema armastuse ümber oma isanda vastu ja nõnda nagu Paulus, pidas temagi kõike muud vaid pühkmeiks, et võita oma isanda poolehoid. Ta oli valmis kandma needust ainuüksi juba selle pärast, et teised võiks osa saada tema isanda armastusest.

Sulane pidas lähedust isandaga kallimaks kõigist maistest õnnistusest. Keda huvitaks suured karjad, vili, õli või vein, kui sa saaksid olla lõputus osaduses oma isandaga? Sulase süda oli täis nii suurt kiindumust oma isanda vastu, et ta väljendas end väga selgelt: „Ma armastan oma isandat ja ma ei taha saada sellest vabaks.“

Mida see sulane meile sellega tegelikult ütleb, on väga lihtne: Kristusest piisab! Mitte miski siin maailmas pole väärt seda, et kaotada tunne Tema ligiolust. Kogu maailma rikkused ja vara pole võrreldavad ühe ainsagi päevaga, mis veedetud Tema ligiolus. Tunda Teda; olla seal, kus on Tema ja istuda koos Temaga taevastes paikades, on väärt rohkem kui elu ise. Teenida Teda, olla juhitud Tema poolt ja minna ning tulla just täpselt nii nagu Tema seda ütleb, on juba elu kõrgem tase.

Tekkib sul nüüd ehk kiusatus öelda mulle, et sa pole mitte teenri vaid poja staatuses? Sel juhul luba mul sulle sõbralikult meelde tuletada, et Jeesus oli Poeg, kes „olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks...“ (Filiplastele 2:6-7). Ta oleks võinud tulla kui Kõikvõimas Prints, tallates jalge alla iga viimse kui oma vaenlase, kuid Tema otsustas tulla kui teener, olles täielikult pühendunud oma Isa huvidele.

See pühendunud sulane, kellest me 2 Moosese raamatus loeme, uskus, et tal on vaid üks missioon elus ja see oli teenida oma isandat. Ta ei teinud seda päranduse pärast, kuigi kirjas on, et: „Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.“ (Õpetussõnad 17:2). Armastus oli see, mis muutis oma isandale kuuletumise nii kergeks ja hommikust õhtuni, iga ärkvel oldud hetke, elas ta selleks, et teenida oma isandat. Ta juhindus ainuüksi armastusest, mitte süü –ega kohusetundest. Pole siis ime, et Jeesus võis öelda: „Kui te armastate mind, siis te ka kuuletute mulle.“

neljapäev, 17. märts 2011

TEENER

Inimmõistuse jaoks tunduvad Jumala teed suurte paradoksidena. Ta ütleb: „Et elada, pead sa surema. Et leida oma elu, pead sa selle kaotama. Et saada tugevaks, pead sa esmalt muutuma nõrgaks.“ Kuid suurim paradoks kõigist on järgmine: selleks, et olla tõeliselt vaba, pead sa saama aheldatud. Saavutamaks suurimat vabadust Jumalas, peab inimene loobuma kõigist oma õigustest ja saama eluaegseks Jeesuse Kristuse teenijaks. On olemas armastuse-orjus, mis juhib sind kõrgemale vabaduse ja vabastatuse tasemele. See tähendab vabatahtlikku alistumist, mis sünnib kiindumusest ja armastusest ning paneb inimese pidama teenimist olulisemaks poja staatusest.

Ajal, mis Jumala rahvas on nii haaratud oma õiguste tagaajamisest ja õnnistuste ning kasude sissenõudmisest, tuleks meile kõigile kasuks, kui me lubaksime Pühal Vaimul avada oma silmad viisil, et Jumal ületaks kõik selle, mida me siiani oleme leidnud. Jumala käest heade asjade saamine on igati kooskõlas Tema enda jumaliku tahtega ja seetõttu ei peaks ükski jumalalaps tundma end süüdi õnnistuste või tulu pärast, mis tema elu üle on valatud. Samas aga peame me mõistma, et õnnistustest ja rikkusest on olemas midagi veelgi paremat; midagi palju enam rahuldust pakkuvat kui need igapäevased õnnistused, mis Ta laseb meil osaks saada.

Teener või ori on keegi, kes on astunud oma isanda teenistusse ja järgnev piiblisalm kirjeldab seda väga armsasti: „Kui sa ostad sulaseks heebrealase, siis ta teenigu kuus aastat, aga seitsmendal saagu ta vabaks lunamaksuta. Kui ta tuli üksinda, mingu ta ka üksinda; kui ta oli naisemees, mingu naine koos temaga. Kui ta isand andis temale naise ja see sünnitas temale poegi või tütreid, siis naine ja lapsed jäävad isandale, aga tema mingu üksinda. Aga kui sulane ütleb kindla meelega: Ma armastan oma isandat, naist ja lapsi, ma ei taha vabaks saada, siis tema isand viigu ta Jumala ette ja seadku ukse või piitjala juurde: ta isand torgaku tal kõrv naaskliga läbi ja ta teenigu igavesti.“ (2 Moosese 21:2-6)

See viitab nii palju enamale kui vaid Jumala hoolimisele oma teenritest ja orjadest. Oma sisult ja vormilt kirjeldab see selgelt Jeesust Kristust teenivat teenrit. Kristus on selles loos isand ja meie oleme need teenrid, kes on vabaks ostetud. Rist viitab Jumala hingamispäevale – aastale, mis vabastati kõik vangid, kinnipeetavad, orjad ja teenrid ning meie, keda meid enne oli müüdud käsu alla, oleme saanud vabaks armu läbi!

Meid on vabaks ostetud patust – ometigi oleme me Kristuse teenrid kõik oma elupäevad ja täiesi vabast tahtest!

kolmapäev, 16. märts 2011

ELA TEMA LIGIOLUS

”Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.” (2 Korintlastele 3:18). Me muutume selleks, mida me vaatame! Meie tähelepanu keskpunkt kiirgab oma mõju üle kogu me elude. See, mida hoiame oma vaimsete silmade ees, haarab meid endasse ja võtab täiega võimust! Paulus otsustas olla kaasahaaratud Kristusest - Päästjast sai tema ainukene mõtete, kuulutuse ja õpetuse keskpunkt. ”Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.” (1 Korintlastele 2:2). Ta hoidis oma pilgu Pea ja mitte probleemide peal.

Jumala igatsus meie suhtes on, et me oleks riietatud Kristuse ligioluga. Igatsed sa võitu patu üle ja vabanemist vaenlaste meelevalla alt? Siis palu innukalt Kristuse lähedaolu ilmnemist. Kui sa võtad seda tõsiselt, siis Tema armastavad silmad sulatavad sind, tuues sind murtuse ja patukahetsuse piirile. Issandast saab kogu sinu hinge elu ja tuum ja sa ei taha enam lahkuda Tema ligiolust. Sa toetud Tema tugevale käsivarrele ja kogu hirm kaob, saades asendatud täiusliku rahu ja hingamisega. Sa võid seista vastu patule ja Saatanale, olles riietatud Tema ligiolu aulise väega. Jumala Sõna tõotab: „Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.“ (Ilmutuse 3:5).

Kogudus läheb viimsetele aegadele vastu kui „naine, riietatud päikesesse“ (Ilmutuse 12:1). See viitab Kristusele – meie valgele rüüle! Me oleme riietatud Kristusega ja elame Tema ligiolus, mis ületab kõik muud väed ja võimud.

Tegelikult pole see üldse keeruline ja selle võib kokku võtta kolme sõnaga: HOIA JEESUSE LIGI! Ela Tema ligiolus ja võta usu läbi koht sisse Tema kõrval taevastes paikades. Tea, et Ta kostab sinu eest Isa paremal käel ja mitte miski ei saa seda takistada. Sa oled üle selle kõige ja nõnda nagu Stefanos, kohtud sa Temaga taevas.“ (vt. Apostlite teod 7:56)

teisipäev, 15. märts 2011

JUMALA VÕIMAS KÄSIVARS

„Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.“ (2 Moosese 15:6).

Kuigi enamus kristlasi teavad, et neile on andeks antud ja seetõttu võivad nad tunda end kindlana, puudub neil siiski vägi seista vastu oma lihalikule loomusele. Nad ei ole veel lõpuni mõistnud „täit vabadust“ oma lihalikust loomusest. Kristlased – teil on oluline mõista, et Jumal kaitseb meid oma vere läbi ja oma võimsa käsivarre abil purustab kogu patu väe meie sees. Jah, patt jääb endiselt alles, kuid see ei valitse enam me üle!

„Vabastatud patuorjusest Tema võimsa käsivarre abil!“ Milline võrratult julgustav sõnum keset tänapäeva maailmas valitsevaid kujutelmi ja üliinimlikke püüdlusi saada omaenese jõus vabaks patuorjusest. Samas oleme me üsna tõrksad tunnistamaks Jumala tööd neis asjus. Sest see läheb meie uhkuse, õiglusetunde ja teoloogia vastu tunnistada, et pääsemine patuvõimusest sõltub kellegi teise ja mitte meie endi väest. Kuid vaadakem seda näidet: iisraellased läksid välja lahingusse, kuid ometigi kuulus see madin Jumalale, sest „Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus..." (1 Saamueli 17:47). 2 Moosese raamatus on kirjas, et: „Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.“ (14:8) ja laulsid kiitust Jumalale peale seda, kui olid tulnud läbi Kõrkjamere.

Veri tagas iisraellastele pääsemise hukkamõistust, kuid Jumala kõikvõimas käsivars päästis nad nende lihalikust loomusest. Nad kogesid turvatunnet ja tundsid sellest rõõmu, kuid nüüd vajasid nad ka väge! Väge selleks, et saada lõpuks ometi jagu oma vanast vaenlasest ja ka selleks, et olla kindlustatud uute võimalike vaenlaste eest. See vägi peitub Issanda tugevas ja võimsas käes.

Meile on antud suured ja kallid tõotused, mis ületavad igati kõik need, mis kord Israelile anti. Jumal on tõotanud päästa meid kõigest kurjast ja asetada meid istuma taevastesse paikadesse ühes Kristusega, olles vabad kõigest patu valitsusest oma elude üle. Kuid esmalt peame me õppima vihkama pattu – ilma ühegi erikokkuleppe –või kompromissita. Hellita oma pattu, mängi sellega pisut, lase sel võtta maad ja ära hülga seda, kuni ühel päeval muutub see su elu üheks kõige valusamaks kogemuseks.

Seetõttu ära palu võitu oma lihaliku loomuse üle enne kui sa pole hakanud vihkama neid patte. Jumalale ei lähe korda meie vabandused või rahumeelsed kokkulepped. Oled sa ehk seotud mõne salajase patuga, mis põhjustab sulle ärevust ja meeleheidet nii füüsiliselt kui vaimselt? Vihkad sa seda kogu südamest? Koged sa Jumala püha viha selle vastu?

Kuni sa ei koge, ei saavuta sa ka võitu.

esmaspäev, 14. märts 2011

KAITSTUD HUKKAMÕISTU EEST

Kristuse veri puhastab meid kõigest patust – selles peitub meie lunastus. Kuid kõige esmalt peitub selles meie kaitse. Lunastus on Jumala viis kindlustada omale rahvas, kes on valmis võtma vastu Tema päästet. Mäletate – paasapühade ajal olid iisraellased küll kaitstud, kuid ometigi mitte veel pääsenud. Nad pidid endiselt seisma silmitsi Kõrkjamerega, kõrbega, hiiglastega võitlemisega, müüride langetamise – ja vaenlase kantsi lammutamisega.

Ma olen rohkem kui kindel, et enne kui ma saan minna lahingusse pimeduse jõudude ja võimude vastu; enne kui ma suudan seista vastu ihadele ja kiusatustele (meie kaasaja hiiglased!), pean ma olema teadlik ja kindel, et Jeesuse veri kaitseb mind. Ja kuigi ma ei ole veel lõplikult pääsenud, olen ma siiski vaba hukkamõistust. Minu lihalikud vaenlased võivad ju möllata kõige täiega, kuid Jeesuse veri on muutnud mind vapraks sõduriks.

Sa ei suuda võidelda hiiglastega, kiskuda maha kõiki vaenlase kindlustusi või seista vastu kõikvõimalikele olukordadele, kui sa pole täielikult veendunud, et sa oled kaitstud Jeesuse veres. Sõltumata sellest, mida mu süda ütleb; sõltumata sellest, kui süüdi ma end ka ei tunneks; sõltumata kõikvõimalikest häältest, mis mulle pidevalt midagi sosistavad – ma pean olema rohkem kui kindel, et ma olen kaitstud! Ja seetõttu ei kuulu ma ka hukkamõistu alla, kuna Jumala silmis on mu südame uksepiidad piserdatud Jeesuse verega.

Me seame oma turvalisuse Jumalas sageli kahtluse alla. Kui Jumal rajaks meie turvatunde meie endi armastusele Tema vastu või meie enda headusele, oleksime me suuremas ohus kui need, kes seaduse vastu eksisid, sest armu all olijaile kehtivad suuremad nõudmised. Seetõttu peabki Jumal võtma meie turvatunde meie endi käest ära, et see püsiks kindlana ainuüksi Tema armul. Mitte meie endi pühendumisel, sõnakuulelikkusel või headusel, vaid ainuüksi Tema armul. Sõnakuulelikkus ja pühendumine on meie armastuse vili Kristuse vastu.
Mitte hapendamata leivad polnud need, mis päästsid Iisraeli lapsed, vaid Jeesuse veri. Mitte ühegi iisraellase turvalisus ei kannatanud nende isiklike eksimuste tõttu. Nad kõik olid hoitud ja kaitstud kuni kohtumõistmine neist möödus. Nende sõnakuulelikkus väljendus selles, et nad piserdasid oma uksepiidad verega. Nii oleme meiegi kutsutud tunnistama ja usaldama Jeesuse lunastavat verd.

Jumal pole iialgi soovinud, et Ta lapsed elaks hirmu, ärevuse või süütunde all. Seetõttu ongi Ta valmistanud hingamise nende jaoks – tõelise turvatunde oma kalli Poja vere kaudu. Läbi sellise armuteo ütles Jumal Iisraelile: „Nüüd, mil te näete, et ma olen kindlustanud teie olemise ja kõrvaldanud hirmu hukkamõistu ees, lubage mul vabastada teid ka ihulikul moel. Sest mu kaitse on loodud selleks, et teha teid pühaks.“ On muutumatu fakt, et Kristuse verele ei saa lisada mitte kui midagi, mis kindlustaks veel enam me turvalisust! Tema veri katab meid täielikult, muutes meid vastuvõetavaks Jumalale ja päästes meid Tema vihast. Apostel Paulus ütleb: „Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks.“ (Roomlastele 5:9)

neljapäev, 10. märts 2011

TÄNU JUMALALE TEMA IMELISE ARMU EEST

Mul on väike sõnum neile, kes seisavad silmitsi valuliku ja hingematva olukorraga. Ma ei räägi neile, kes hetkel on kogemas hingamist oma kannatustest ega koge mingit valu või kurbust. Tänu Jumalale nende vaiksete hingamisaegade eest!

Ma saan nii palju kirju armsatelt Jeesuse järgijatelt, kes elavad keset meeletut seesmist kurbust ja kriisiolukordi: lahutus, lapsed kas vangis või sõltuvuses uimastitest, abikaasa surm jne. Naine, kes nii väga armastab Issandat, leinab taga oma kolme tulekahjuks vingumürgitusse hukkunud last. Pastor on meeleheitel oma naise pärast, kes jättis maha nii tema kui nende kolm last, et minna oma lesbist armukese juurde. See nimekiri on lõputu, kus nii paljud jumalakartlikud inimesed on valu ja meeleheite koorma all kängus.

Mul on sõnum sulle, kes sa koged kurbust, leina või valu. Psalmis 40 Taavet hüüdis: „Sest lugematud õnnetused on mind piiranud...Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!“ (Psalmid 40:13-14). „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind...Mina olen vilets ja vaene, aga Issand mõtleb mu peale! Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita!“ (Psalmid 40:17-18)

Ma isiklikult olen saanud väga õnnistatud ja kinnitatud selle ühe lause poolt salmis 18: „Aga Issand mõtleb mu peale!“ Kujuta ette! Jumal, kes on loonud kogu universumi ja kõik selles oleva, mõtleb minu peale! Ja ka just sel samal hetkel – nüüd ja praegu – on Tema mõtted sinuga keset sinu katsumusetundi.

Kui iisraellased sattusid Paabeli vangipõlve, leinates nii oma perede kui kodude kaotust ja kannatades kubust ja häda, saatis Jumal neile Jeremija kaudu sõnumi: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ (Jeremija 29:11) Jumal ütles oma rahvale: „See õudusunenägu saab ükskord läbi. Minu mõtted teie suhtes on kõige paremad ja armastavamad, mistõttu kui te otsite mind kogu oma südamest, te ka leiate minu!“ (vt.Jeremija 29:11-13)

Jumal ei ole pahane su peale. Ka Tema pühasid kiusatakse taga, mistõttu ära kaota oma usku Temasse. Keset stressi, kahetsust ja üksildust mine ja palveta. Vala oma süda välja Issanda ees. Tema mõtleb su peale ja tegutseb sinu eest ja sinu heaks!

kolmapäev, 9. märts 2011

JUMALA ARMASTUS OMA RAHVA VASTU EI HÄVI IIALGI

Lugedes Psalmide 13-peatükki tundsin, et tahan saata teilegi paar julgustavat sõna, mille osaks olen saanud seda õnnistatud peatükki lugedes.

Taavet küsis selles salmis: „Kui kauaks sa jätad mind unarusse, Issand? Igaveseks? Kui kauaks sa peidad oma palge mu eest? Kui kaua pean ma veel kogema seda igapäevast kurbust oma südames? Kui kaua saab veel vaenlane trampida mu kukil?“

Neist mõtteist jääb mulje otsekui Taavet oleks tundnud, et Jumal on ta unustanud kus see ja teine, jättes ta kannatama ning ärkama igal hommikul must pilv pea kohal. Taavet kõneles mõnda aega oma meeleheites ja küsis: „Jumal, kas see eraldatuse aeg jääb kestma igaveseks? Millal ometigi saan ma nägema vastuseid oma palvetele?“

Kuigi me armastame Jumalat, siis kui raskused meid ründavad – kui lahendused tunduvad nii kaugel ja kogu olukord nii lootusetu – siis me lihtsalt vajume nende pingete all kokku. Just praegu loeb seda sõnumit keegi, kes on uppumas ühe olukorra meeletu pinge all, mis näib täiesti lahendamatuna. Need inimesed elavad meeleheite piiril, lootes pisikestki pausi oma kannatustes, et veidigi hinge tõmmata.

Taavet küsis keset oma katsumusi: „Kui kaua pean ma pidama nõu iseendaga?“ Ta oli koostanud ühe plaani teise järel, et kuidagigi moodi leida väljapääs oma olukorrast, kuid kõik tema plaanid ja toimetused kukkusid läbi. Ja tal ei olnud enam millestki mõelda ega millelegi loota – ta oli omadega õhtal!

Kui raske on näha hetkelist lootuskiirt, veidikenegi päikest ja siis kogeda taas meeleheidet maad võtmas. Pea meeles, et see kõik juhtus jumalakartliku mehega – kellegagi, kes oli Jumala südame järele. Taavet oli mees, kes oli tunnistanud oma vankumatust usust Jumalasse. Kuid nõnda nagu meie, nõnda läks temagi läbi rasketest aegadest, millest ta selles Psalmis kirjutab.

Kuidas Taavet tõusis selles meeleheiteaugust? „...mina loodan sinu helduse peale...Ma tahan laulda...“

Luba mul anda sulle mõned põhjused, miks uskuda ja usaldada Jumalat ka keset oma hetkeraskusi:

• Ükskõik, millised tormid ka ei möllaks, meie armastav Issand toidab ikka taeva linde ja ehib lilli väljal, andes samal ajal toidust ka kaladele. Sinu Taevane Isa toidab neid ja mitte ükski lind ei kuku maha ilma, et Isa sellest ei teaks.

• Milline Isa toidaks kõiki elusolendeid maa peal, aga jätaks unarusse omaenda lapsed? Jeesus õhutas meid mitte muretsema igapäeva asjade ja probleemide pärast, sest „Tema kannab hoolt meie eest“

Tõepoolest, meie Issand armastab sind ja Ta ei sulge oma kõrvu su appihüüete ees. Hoia kinni Tema tõotustest. Liigu edasi usus. Oota kannatlikult ja tea, et Ta ei vea sind kunagi alt.

teisipäev, 8. märts 2011

ME KIIDAME OMA ISSANDA JEESUSE KRISTUSE NIME!

Keegi, kes seda sõnumit praegu loeb, vajab puudutust Jeesuselt. Kui meie Issand elas ja teenis siin maa peal, tervendas ja taastas Ta inimesi läbi lihtsa puudutuse. Kui Jeesus puudutas Peetruse ema, siis „palavik lahkus temast“. Ta puudutas surnud noormehe kirstu ja too ärkas ellu. Ta puudutas pimedate silmi ja need said taas nägijaiks. Ta puudutas kurdi mehe kõrvu ja korraga see kuulis jälle. Lapsevanemad tõid oma lapsi Jeesuse juurde, et „Ta neid puudutaks“. Tema õrn puudutus muutis kõik. Suurel hulgal inimesi tõi oma haigeid ja vigaseid Jeesuse juurde, kes võttis aega igaühe jaoks, neid puudutades ja tervendades.

Kui sa tõesti tunned Issandat väga lähedasel viisil, siis sa oled ka kogenud Tema puudutust Keset suurimat üksildust, segadust ja meeleheidet; keset kõige valusamaid ja ebakindlamaid hetki hüüdsid sa oma südame kõige sügavamast sopist: „Issand Jeesus, ma vajan su puudutust! Ma tahan kogeda su ligiolu. Tule Jeesus ja puuduta ma janunevat hinge!“

Mõned vajavad Jeesuse puudutust oma mõtete üle. Saatan on tulnud koos oma pimeduse jõududega, et kiusata ja koormata meie meeli põrgulike mõtetega – uskmatuse mõtetega, Kristuse vastaste mõtetega, hirmumõtetega, mõtetega selles, et me pole midagi väärt ja et Jumal pole meiega rahul. Need kristlased, kes julgevad olla ausad, võivad kinnitada sulle, et on kogenud selliseid mõtterünnakuid. Saatan annab endast kõik, et hävitada meie usku ja sõltuvust Jumalast.

Piibli põhjal võime näha, et Jeesuse puudutus tuli alati kui vastusena appihüüule. Pole ühtegi märki sellest, et Ta oleks ignoreerinud kellegi abipalvet, mistõttu tea, et Ta ei pööra oma kõrva ka sinu appihüüu eest, vaid vastab sulle väga armulikul viisil. Matteuse 8-ndas peatükis võime lugeda pidalitõbisest, kes tuli Jeesuse juurde öeldes: „Issand, kui see on sinu tahe, siis sa võid mind puhtaks teha!“ Jeesus sirutas oma käe ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“, mispeale pidalitõbine sai hoobilt terveks.

Leia juba täna üks paik, kus olla vaid koos Jeesusega ja ütle Talle nõnda nagu too pidalitõbine ütles: „Issand, sina suudad – palun tee mind puhtaks!“ Ja siis oota sellelt, kes ei tee vahet ühegi inimese vahel, et Ta puudutaks ja tervendaks nii sinu ihu, hinge kui vaimu. Issanda käsi on juba sirutatud su poole, aga Ta ootab ka seda appihüüdu, mis lähtub vajadusest ja on ootusärev.

„Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse.
Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab.“ (5Moosese 26:6-9)

esmaspäev, 7. märts 2011

RAUDKINDEL TÕOTUS

Jumal on andnud meile raudkindla tõotuse eluks siin maa peal. Ta ütleb, et kui vaenlane püüab meid jalge alla tallata „peab mu rahvas tundma mu nime, peab seepärast just sel päeval mõistma, et mina olen see, kes ütleb: "Vaata, siin ma olen!"“ (Jesaja 52:6). Ehk teisisõnu ütleb Jumal: Keset sinu kõige raskemat katsumust ma tulen ja anna oma Sõna sulle. Sa kuuled mind ütlevat: „See olen mina, Jeesus – su Päästja. Ära karda!“

Matteuse 14 peatükis me näeme, kuidas jüngrid võitlesid paadis suure tormiga, kus lained ja tuul pildusid neid siia-sinna. Korraga aga nägid nad Jeesust vee peal kõndimas nende poole ja piibel ütleb: „Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: "See on tont!" ja hakkasid hirmu pärast kisendama.“ (Matteuse 14:26) Mida tegi aga Jeesus sel jüngrite jaoks nii hirmuärataval hetkel? Ta rääkis nendega ja julgustas neid olema julged ning rõõmsad, öeldes: „...see olen, mina, ärge kartke!" (Matteuse 14:27)

Ma olen vahel mõelnud, miks Jeesus kutsus neid üles olema rõõmsad? Kuidas sai Ta üldse öelda midagi sarnast meestele, kes arvasid, et nende viimne päev käes?

Sõna rõõmustama või ka hõiskama tähendab „tunda kergendust, olla õnnelik ja vaba hirmust“. Ja seal, keset kõige raskemat aega jüngrite jaoks, sidus Jeesus selle sõna tähenduse oma olemusega. Ärgem unustagem, et need mehed tundsid Jeesust väga hästi, mistõttu Ta ootas neilt, et nad tugineksid Tema Sõnale usu läbi. Ta ütles neile: „Isa on ju tõotanud, et me tulen teie juurde keset te elutorme.“ Sest kirjutatud on: „...sel päeval nad mõistavad, et mina olen see, kes ütleb: "Vaata, siin ma olen!" (Jesaja 52:6) Ma olen tulnud te juurde keset te torme. See olen mina, Jeesus, just siin ja praegu koos teiega keset seda kõike, mistõttu olge rõõmsad!“ Nõnda ootab meie Päästja ka meilt samasugust reaktsiooni, kui mured ja tormid ründavad.

reede, 4. märts 2011

TÄIELIKULT SÕLTUV TEMAST

Jumal on alati igatsenud rahva järele, kes elaks täielikult Temast sõltuvat elu maailma ees. See on ka põhjus, miks ta võttis täiesti tähtsusetu väikese rahva, Iisraeli ja eraldas nad ära kõrbe. Ta pani nad proovilepanekute kooli, et tuua esile rahvas, kes usaldaks Teda sõltumata oma olukordadest. Ta tahtis kuulda Iisraeli tunnistamas: „Me võime minna läbi ükskõik, millisest katsumusest ja raskusest – isegi, kui need ületavad meie võimed! Kuidas? Sest me teame, et meie Jumal on meiega igas raskuses ja Ta toob meid alati võitjatena välja!“

Mõelge Moosese sõnadele, mis ta ütles Iisraelile: „Tema (Jumal)...laskis sind nälgida.“ (5Moosese 8:3). Issand ütles neile: „Mina korraldasin selle katsumuse ja mitte Saatan. Kogu selle aja vältel oli kogu leib ja liha, mida te vajasite, minu käes ja ma olin valmis päästma selle taevast valla iga hetk. See oli kõik juba valmis pandud, ootamas võimalust, et saada vastuvõetud teie poolt. Kuid ma hoidsin seda tagasi mõnda aega ja tegin seda ühe kindla põhjusega. Ma tahtsin, et te jõuaksite punkti, kus te enam vähimalgi määral poleks saanud toetuda iseendile. Ma tahtsin teid tuua punkti, kus ainuüksi mina oleks saanud teid päästa. Mina olin see, kes lasi teil kogeda „viimast piiri“, inimliku abituse mõju ja olemust. Ja sellest pääsemiseks oli võimalik vaid vabastus minu käest!“

Tänapäevalgi veel otsib Issand inimesi, kes sõltuksid 100% Temast. Ta igatseb koguduse järgi, kes nii oma sõnade kui tegudega tunnistaks, et kõikvõimas Jumal on tema poolel! Ta tahab, et päästmata maailm näeks, kuidas Ta tegutseb võimsalt nende heaks, kes Teda armastavad.

Iiob kuulutas: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiob 23:10) See on üks võrratu seisukoht, eriti kui arvestada konteksti, milles Iiob seda ütles.

Iiob kannatas kõige hullemaid katsumusi, millest üks inimene eales läbi minna võiks. Ta kaotas traagilise õnnetuse läbi kõik oma lapsed ja seejärel kogu oma rikkuse ja varad. Kõige tipuks aga ka oma füüsilise tervise. Kõik need asjad juhtusid aga nii lühikese aja jooksul, et need olid rohkem kui koorem, mida kanda.

Samas aga oli Jumal olnud see, kes pannud Iiobi käima sellele teele ja ainuüksi Issand ise teadis, milleni see ükskord välja viib. Kogu see plaan oli nii jumalikult välja töötatud, et Jumal lasi isegi Saatanal kiustada Iiobit. See oli ka põhjus, miks Iiob ei suutnud näha Jumalat üheski oma olukorras: „Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka. Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe. Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.““ (Iiob 23:8-10)

Teisisõnu ütles Iiob: „Ma tean, et Jumal teab kõiki mu kannatusi, millest ma läbi lähen. Mu Jumal paneb mind hetkel proovile, kuid ma olen täiesti veendunud, et Ta kannab mind läbi ja kingib mulle seeläbi tugevama usu. Ma tulen sellest välja puhastatud ja tugevamana, omades usku, mis kallim kui kuld.“

neljapäev, 3. märts 2011

JÕUD TEEKONNAKS

Mitte ükski maine võim ei saa sind määrata teenistusse. Sa võid ju saada diplomi mõnest seminarist, olla ordineeritud mõne piiskopi poolt või olla läkitatud mõne konfessiooni kaudu, kuid apostel Paulus ilmutab meile ainsa allika, mille kaudu käib tõeline kutse teenistusse. „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind.“ (1Timoteose 1:12)

Mida Paulus siin silmas peab, kui ta ütleb, et Jeesus on teinud teda vägevaks (otsetõlkes ka: võimeliseks) ja pidanud teda ustavaks? Mõelge tagasi apostli pöördumisele. Kolm päeva peale erilist kohtumist Jumalaga, määras Jeesus Pauluse teenistusse. Kui täpsemalt öelda, siis kannatuste teenistusse: „...sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast." (Apostlite teod 9:16). See on seesama teenistus, millele Paulus viitab, kui ta ütleb: „Sellepärast et meil on selline amet...“ (2Korintlastele 4:1) ja siis ta jätkab, öeldes: „...nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.“ Ta räägib siin kannatuste teenistusest ja annab vägagi selgelt märku, et see on teenistus, mis kuulub meile kõigile.

Paulus ütleb meile, et Jeesus andis talle tõotuse nimetatud teenistuse kohta. Kristus tõotas jääda talle ustavaks ja kanda teda läbi kõigist katsumustest. Kreekakeelne tähendus sõnale võimeliseks tegema on „pidevalt jõuga varustama“. Paulus kuulutab: „Jeesus tõotas anda mulle rohkem kui vaid hädavajaliku jõu selleks teekonnaks ja ta annab mulle võime püsida ustavana selles teenistuses. Tänu talle ma ei väsi ega anna alla ja hoian kinni sellest tunnistusest.“

Issanda muutmistöö leiab aset kõigi me eludes. Veelgi enam – meid muudetakse nende samade asjade kaudu, mis on saanud meie elu suurimaks kinnisideeks. Me muutume otsekui nende asjade sarnasteks, mis meie meeli kõige enam köidavad. Meie loomus saab täiega mõjutatud kõige poolt, mis on võitnud me südame.

Ma tänan Jumalat igaühe eest, kes toidab oma meeli ja hinge vaimsete asjadega. Taolised sulased on kinnitanud oma pilgu sellele, mis püha ja õige. Nende pilgud on naelutatud Kristusele ja nad veedavad väärtuslikku aega ülistades Teda ning ehitades iseendid üles usus. Püha Vaim on tegemas oma tööd kõigi nende pühade seas, muutes nende loomust üha enam Kristuse sarnaseks. Taolised usklikud on valmis rasketeks, plahvatuslikeks kannatusteks, mis on ootel. Laisad, lodevad ja mittepalvetavad kristlased kogevad aga suurt südamevalu ja murdumisi. Nende endi hirmud hävitavad neid, kuna neil pole Püha Vaimu, kes teeks tööd nende sees ja muudaks neid. Ja kui rasked ajad tulevad, ei pea nad vastu.

Siin on aga Pauluse viimased sõnad antud teemal: „Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis... kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.“ (2Korintlastele 6:3-5, 10). Kuidas me „teeme paljusid rikkaks“? Kiirates välja Kristuse lootust keset oma kannatusi. Me pakume tõelisi rikkusi ja pärle, kui paneme teised küsima: „Mis on küll ta saladus? Kust ta küll leiab sellise rahu?“

kolmapäev, 2. märts 2011

RAHULOLU

Rahulolu teema oli meeletult suur proovikivi Pauluse elus. Oli ju Jumal ise öelnud, et Ta saab Paulust võimsalt kasutama. „Sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette.“ (Apostlite teod 9:15). Saades esimest korda teada oma ülesandest, kuulutas ta kohemaid sünagoogis Kristust, öeldes et Jeesus on Jumala Poeg! (9:20)

Paulusel polnud sugugi kiiret nägemaks kõike täitumas oma eluaja jooksul. Ta teadis, et tal on raudkindel tõotus Jumalalt, mistõttu ta hoidis sellest kinni. Ta oli iga hetkega rahul, kuulutades just seal, kus ta parasjagu oli: tunnistades kongikaaslasele, meremehele või mõnele naisele jõekaldal. Sellele mehele oli antud maailmamastaapne ülesanne ja ometigi oli ta ustav kuulutama ka üks-ühele.

Ka ei tundnud Paulus kadedust nooremate meeste pärast, kes tundusid temast ettepoole jõudvat. Ajal, mil nood mööda ilma rändasid ja juute ning paganaid Kristusele võitsid, istus Paulus vangis. Ta kuulis kõiki neid võrratuid uudiseid suurtest rahvahulkadest, kes olid pöördunud tänu meestele, kellega koos Paulus oli „sõdinud“ armuevangeeliumi pärast. Ometigi Paulus ei kadestanud neid mehi, sest ta teadis, et üks Kristusele alistunud mees oskab elada nii vähesega kui ka külluses: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas...Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.“ (1Timoteosele 6:6,8)

Tänapäeva maailm ütleks ehk Paulusele, et: „Sa oled oma eluga lõpusirgel ja sul pole mingeid sääste ega investeeringuid. Kõik, mis sul on, on vaid paar vahetusriideid.“ Ma juba tean, mis Pauluse vastus sellele oleks: „Aga ma olen võitnud Kristuse. Las ma öelda teile – ma olen võitja. Ma olen saanud osa suures tasust. Jeesus kinkis mulle võime panna maha kõik ja võtta see taas üles. Mina aga panin selle maha ja nüüd on aukroon ootamas mind. Mul on siin elus vaid üks eesmärk: näha oma Jeesust silmast silma. Kõik selle aja kannatused pole võrreldavadki rõõmuga, mis mind ees ootab!“

teisipäev, 1. märts 2011

ALISTUMISE TEE

Jumal alustab alistumise protsessi niites meid jalust kõige kõrgemal tipphetkel. See on see, mis põhimõtteliselt juhtus Paulusega. Ta jätkas oma nii paikapandud ja kindlat rada, sõites Damaskuse poole, kui korraga pimestav valgus tabas teda taevast. Paulus langes maha ja värises kui haavaleht kui korraga üks hääl kõneles taevast, öeldes: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Apostlite teod 9:4)

Paulus teadis, et tema elust on midagi puudu. Tal olid küll teadmised Jumalast, kuid mitte ühtegi isiklikku ilmutust. Ja nüüd, põlvedel olles, kuulis ta neid sõnu taevast: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.“ (9:5). Need sõnad pöörasid Pauluse elu peapeale ja hämmingus ning värisedes Issanda ees, küsis ta Jumalalt, mida ta tegema peab? Pauluse pöördumine oli Püha Vaimu drastiline töö.

Püha Vaim juhtis Pauluse alistunud eluni. Ja kui ta küsis Jumalalt, mida ta edasi tegema peab, kisendas ta süda sõna otsese mõttes Jeesuse poole öeldes: „Jeesus, kuidas ma saan sind teenida? Kuidas ma saan sind tunda ja olla sulle meelepärane? Miski muu pole minu jaoks enam tähtis. Kõik, mida ma oma lihas olen teinud, on rämps. Nüüdsest oled sina minu jaoks kõik!“

Pauluse elus polnud ühtki muud ambitsiooni ega edasiviivat jõudu kui vaid „saada kasuks Kristust“ (Filiplastele 3:8). Tänapäeva edustandardite järgi oli Paulus tõeline läbikukkuja. Ta ei ehitanud ühtki hoonet, tal polnud ühtegi organisatsiooni ning meetodid, mida ta kasutas, olid põlatud teiste juhtide poolt. Veelgi enam – sõnum, mida Paulus kuulutas, solvas suurel hulgal tema kuulajaid. Tuli ette aegu, kus teda loobiti isegi kividega selle ees. Ja ta teema oli? Rist.

Seistes ükspäev Jumala kohtujärje ees, ei mõisteta meie üle kohut meie teenistuste, saavutuste või meie kaudu usule tulnud inimeste arvu pärast. Sel päeval kehtib vaid üks edukuse mõõdupuu ja see on küsimus: kas meie südamed olid täielikult alistatud Jumalale? Kas me panime kõrvale omaenda tahte ja plaanid ning järgisime Tema omi? Kas me andsime järgi üldsuse survele ja järgisime kõiki teisi või otsisime ainuüksi Tema juhiseid? Kas me jooksime seminarilt seminarile otsides elumõtet või kas me leidsime oma täiuse Temas?

Mul on vaid üks igatsus ja see on õppida üha enam ja enam ütlema vaid neid asju, mida Isa mulle öelda annab. Sest kõik, mida ma ütlen või teen iseeneses, pole väärt mitte pennigi. Ma tahaksin olla võimeline kuulutama: „Ma tean, et mu Isa on koos minuga, sest ma teen ainuüksi Tema tahet!“