kolmapäev, 27. märts 2013

HÜLJATES ISSANDA NÕU

Kui prohvet Hoosea kirjeldas seda kohutavat lõikust, mis pidi järgnema Jumala troonilt kõrvaldamisele ja omaenda käsivarrele toetumisele, siis ta rääkis rahvast, keda Jumal oli kandnud oma kätel aastaid. Jumal oli õnnistanud Iisraeli ja kinkinud neile erinevaid ande: maju, mida nad polnud ehitanud ja viinapuu aedu, mida nad polnud rajanud. Ta oli tõstnud esile jumalakartlikke mehi kui prohveteid, kõnelema neile ja andnud neile selged juhised. Rahvas oli aastaid näinud Jumala ustavust. Nad olid alati kuulanud Tema nõu ega pöördunud omaenda lihaliku loomuse poole. Kui Jumal rääkis, siis nad kuuletusid, saades imeliselt päästetud oma võimsa vaenlase käest.

Nüüd aga vallutas usust taganemine kogu Iisraeli ja Issand süüdistas neid kohutavas kurjuses: „Nad on sügavalt laostunud (Hoosea 9:9)…Kõik nende vürstid on tõrksad.“ (s.15). Mis oli siis see kohutav patt, millega nad olid hakkama saanud? Oli selleks purjutamine, seksuaalsed perverssused, saamahimu, abielurikkumine, tapmised? Ei. Jumal ütles, et nende kurjus peitus nende ärapöördumises Tema nõuannetest, ignoreerides Tema sõna ja kuuletudes hoopis inimestele: „Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda.“ (s.17). Suurim kuritegu Jumala silmis, millega üks usklik võib hakkama saada, on mitte sõltuda enam Temast. Jumal ütles Iisraelile: „Te ei looda enam minu peale. Ma ei ole enam teie juhiks või tarkuse allikaks, vaid te pöördute hoopis inimtarkuse poole. Te jooksete tagasi Egiptusesse, et saada abi – paika, millest mina teid päästsin! Te olete hüljanud mu sõna ja pööranud oma selja mulle.“

Üks võrratu puritaanlasest prohvet kirjutas kord: „Tõeline vägi ei igatse koostööd. See lihtsalt nõuab.“ Ehk teisisõnu – Jumal ei ütle meile: „Sa tee oma osa ja ma teen oma osa. Astu lihtsalt aegajalt läbi.“ Ei! Jumal on ehe ning puhas vägi ja Ta nõuab, et me järgiks eelkõige ja ainult Teda - kõiges, mida teeme. Peame olema täielikult sõltuvad Temast, sest kõik, mis on lahus Temast, röövib ka Tema trooni meie eludes.