neljapäev, 28. märts 2013

TASU

Tahan siinkohal tuua esile 4 traagilist tagajärge, mis saavad osaks neile, kes tõukavad Issanda troonilt.

1. „Iisrael on vohav viinapuu, mis kasvatab oma vilja; aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid…" (Hoosea 10:1).

Iisraeli rahvas kandis hoolt vaid omaenese heaolu eest ning selle tulemuseks oli tühjus. Hoosea rääkis usklikele, näidates neile pilti, mis saab siis, kui nad Issanda troonilt tõukavad. Neist saavad isekad ja õnnetud inimesed ning iga nende jõupingutus läheb luhta.

2. „Nende süda on valelik…nende altarid purustatakse, nende sambad hävitatakse.“ (s.2).

Ka meie rahvas on lõhenenud. Ameeriklased teenivad küll Jumalat ja religiooni oma huultega, kuid nad ei ülista ega teeni Teda tões ega vaimus. See aga on viinud meid meie endi poolt pühaks peetud institutsioonide langemiseni. Kui sa kaotad usu Jumalasse ja paned oma lootuse millegi muu peale, saab sellest su ebajumal. Ja see on see, mis sünnib ka meie rahvaga praegu. Meie ühiskond ei usalda enam Jumalat, vaid pöördub pigem valitsuse, presidendi, haridussüsteemi ja sotsiaalabi poole ja seda kõike selleks, et leida mingitki stabiilsust. Kuid Jumal ütleb: „Kui te ei usalda mind, siis ma panen langema ka teie poolt usaldatud üksused.“

3. „Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale. (s.13).

Hoosea ütleb: „Te lakkasite uskumast Jumalasse ja peate nüüd lõikama oma tegude vilja!“ Tänapäeva inimkond on väga peen, haritud ja kõikteadlik. Me oleme tõrjunud Jumala troonilt, hüljates nii Piibli kui ka palve ja asetanud troonile teaduse, psühholoogia ja hariduse. Ometigi, las ma küsida teilt: milline on olnud lõikus? Kuhu meie peened ja kõrged teadmised on meid toonud?

4. „Meil ei ole kuningat vaja! Kuna me ei karda Issandat.“ (s.3).

Hoosea oli pandud prohvetiks kogu Iisraeli üle, kuid kui Iisrael hakkas tagasi langema, ei suutnud ta peatada usu kadumist. Ta sõnadel polnud enam mingit meelevalda. Ja millal iganes ta ka ei rääkinud, rahvas lihtsalt vangutas pead ja ütles: „Meil pole mingit juhtimist ega suunda. Oleme lihtsalt kui ulgumerel triivimas.“ Just sama asi on toimumas nii Ameerikas kui kogudusteski. Paljud kristlased pilkavad oma pastoreid, naeruvääristades nende autoriteeti. Aga miks? Sest nende meeste sõnades pole mingit väge. Rahvas ütleb: „Me kogudusel pole enam juhti ja me oleme eksinud ning segaduses.“ See kõik on tasuks selle eest, et Issand on tõugatud troonilt!