kolmapäev, 20. märts 2013

KINDEL KUNI LÕPUNI

Uskmatus – isegi kõige kergemal kujul – on Jumala silmis vastik. See on needust toov patt, mis hävitab hinge. See takistab Jumala tööd meie sees ja on põhjuseks igale Jumalapoolsele taandumisele meist.

Sa võid loobuda kõigist oma maistest varadest ja igatseda Jeesuse tuleku järele. Sa võid kuulda võimsaid jutlusi ja laulda Talle kiitust koguduse kojas. Sa võid isegi nõrkemiseni lugeda Jumala Sõna iga päev, kuid kui su palve ei peegelda igatsust: „Jumal, las ma kuulda seda sõna ka oma seesmise inimese poolest; las ma uskuda, et olen võimeline seda rakendama ja et see võib saada mu eluks“, siis pole sest’ mingit kasu. Kõik, mida kuuled, peab ka segunema su usuga. „Kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.“ (Heebrea 4:2). Lase järgneval juurduda oma arusaamisse: „Seni, kuni kõik, mida loed ja kuuled jutlustatavat, ei segune sinu usuga, pole sulle sellest mingit kasu!“

Piibel ütleb: „Kes (st. Jeesus) - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale.“ (Heebrea 3:2). Mil moel nende ustavust mõõdeti? Milles nende ustavus tegelikult väljendus? Neid peeti ustavaks seetõttu, et nad ei kahelnud kunagi oma Taevase Isa poolt antud sõnas neile. Nad teadsid, et Jumal teeb, mida on tõotanud. Ehk siis – ustavus tähendab lihtsalt usku, et Jumal peab oma sõna.

Ehk siis selles mõttes pidasid nii Jeesus kui ka Mooses „lõpuni kinni sellest, mis neil alguses oli“. (Heebrea 3:14). Neil polnud sellist üles-alla pendeldavat, kord külma-kord kuuma usku. Nende usk ei kõikunud kunagi! Seetõttu ka – nõnda nagu Jeesus oli ustav oma usus Isasse, nõnda mõõdetakse meiegi ustavust sama mõõdupuu järgi: „Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.“ (Heebrea 3:6).

Olukordades, kus meie katsumused kasvavad ja võitlused lähevad pingelisemaks, võib me inimlik loomus ära väsida. Ja paljud kristlased lasevad aja möödudes hirmul ning kahtlustel sisse hiilida. Nad kaotavad nii oma pühendumise kui ka lapsemeelse usu Jumalasse ja nende südameis on mitmeid küsimusi.

Vaadates elule, mis mul jäänud veel elada, näen ajalist piiratust. Seetõttu, enam kui midagi muud, tahan ma rõõmustada lootusest, püsides kindlana kuni lõpuni.