kolmapäev, 13. märts 2013

TEE SEDA JÄLLE!

Kui Iisrael pääses eluga läbi Punase Mere, laulsid nad Jumalale kiitust ja tänu Tema võimsa pääste eest, mille Ta oli neile toonud. Nad ilmselt ütlesid üksteisele: „No sellest suuremat imet ei saa küll enam olema! Ükski tulevane põlvkond kogu ajaloo vältel ei saa tunnistama nii võimast Jumala väe esiletulekut ja veel sellisel nähtaval moel!“ Taavetki vaatas tagasi sellele imelisele pääsemisele Punasest Merest ja ütles: „Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!“ (Ps.66:5-6).

Iisraellastel lasus kohustus jagada iga järgneva põlvkonnaga Jumala imet-tegevast väest. Nad pidid kasutama oma Punasest Merest läbitulemist kui näidet, et jutustada „tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.“ (Ps.78:4). Lapsena oli Taavet eeldatavasti suures vaimustuses, kui seda lugu ikka ja jälle kuulis. Ja nüüd jagas ta seda sama lugu ka oma lastega: „Võite kindlad olla, et Jumal elab, sest Ta viis meie esiisad kuiva jalaga läbi Punase Mere. Ja teie peate sellest rääkima oma lastele ja lastelastelegi!“ Ja nad tegid seda.

Kuid samas ainuüksi sellest ei piisanud, et rääkida sellest, mida Jumal oli teinud kauges minevikus. Psalmist tahtis, et rahvas mõistaks, et Jumal päästab ka tänasel päeval: „Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled sa teinud nende päevil, muistsel ajal. Sina ajasid paganarahvad ära oma käega…“ (Ps.44:2-3). Ehk psalmist ütleb siin: „Issand, ma olen terve oma elu kuulnud kõigest, mida Sa oled minevikus teinud ja kuidas sinu au tuli imelisel moel esile mu isade ees. Mu lapsed on seda kuulnud ja peagi kuulevad sellest ka mu lapselapsed.“ Kuid seejärel purskub psalmisti huulilt: „Sina, mu Jumal ja mu kuningas, käsuta võit Jaakobile!“ (Ps.44:5). Ehk teisisõnu: „Aga Jumal, Sina oled ka minu Kuningas. Seetõttu tee palun neid asju uuesti oma rahva heaks!“

Ajal, mil see psalm kirjutati, läks Iisrael läbi väga suurest katsumuse ajast. Jumala rahvas seisis silmitsi suurte kriisidega ja nad vajasid käega katsutavat abi. Seetõttu tuligi psalmist Jumala ette väga tugevate argumentidega, hüüdes Issanda poole: „Oh Issand, Su lapsed seal Punase Mere ääres võisid ju arvata, et tolle korra sarnast katsumust ei tule enam iial. Ometigi vajame me taaskord väelist kinnitust sinu kõikvõimsast, väljasirutatud käest, mis päästab. Issand, tee seda jälle!“