teisipäev, 25. november 2014

PROOVILEPANEK

Iisraeli lapsed olid täiesti abitud – nii emad-isad, juhid kui valitsejad – ja neil polnud kuhugi pöörduda. Neil puudusid täislaetud kaamelite koormad. Polnud ei kuivatatud puuvilju, kala, leiba, viigimarju, datleid, rosinaid ega pähkleid. Polnud kahtlustki, et nad olid näinud, kuidas vaarao suured toidukaravanid nende endi silme all Punasesse merre uppusid! Ilmselt mõtlesid nad järgmist: „Jumal teadis ju algusest peale, et me lahkume Egiptusest. Ja kuna Mooses suhtleb Jumalaga, siis miks ta ei võinud meile öelda, et tuleb 6 kuu toiduvarud kaasa võtta? Isegi Egiptuse jumalad kohtlevad oma sõdureid paremini! Ja miks pidime me üldse laenama kogu selle kulla, hõbeda ja ehted? Kogu see kraam pole ju söödav, nii et mis tolku sellest kõigest on!“

Nende silmapiiril polnud rohulibletki. Ei ühtki looma, keda jahtida, ei ühtki viljapuud ega välismaalast, kellega kaubelda. Ja isegi kui nad oleks tahtnud minna tagasi Egiptusesse, polnud see enam võimalik, kuna Punane meri blokeeris nende tee! Ja kui nad olekski saanud kuidagi ümber mere, oleks egiptlased ise nende naasmisele keppide ja kaigastega vastu seisnud, sest neil oli juba küllalt neid tabanud katkudest. Nii et nende ees polnud midagi enamat kui vaid tühipaljas haigutav kõrb. Lapsed nutsid ja naised katkusid juukseid. Iga isa ja abikaasa tundis end abitu ja alandatuna. Nad kogunesid kõik Moosese ümber ja kurtsid: „Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (2 Moosese 16:3). See oli juutidele tohutu alandus ja meile samas õppetund tänaseks päevaks. „Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid…ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:6,11). Jumal tõi oma rahva täielikku alanduse punkti.

Iisraellaste proovilepanek ei seisnenud julguses seista vastu oma võimsatele vaenlastele, sest Jumal oli juba tõotanud võidelda nende võitlused nende eest. Küsimus oli neid eesootavates õnnistustes, milleks nad polnud valmis: korralikud majad, ääreni täis veinivaadid, piimajõed ja rikkalikud mee varud, vili ja loomakarjad. Rääkimata sinna juurde kuuluvatest vaimulikest õnnistustest.

„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga…et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:3).