KAMBRI PALVE
Kambri palve sünnib salajas - siis, kui oleme üksi. „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Matteuse 6:6). Kuid see tähendab nii palju enamat. Kreekakeelne tähendus sõnale „kamber“ on „privaatne, salajane paik“. Jeesuse kuulajaile oli see selge, kuna tolle ajastu kodudes oli üks seesmine ruum, mis täitis kui sahvri rolli. Jeesuse korraldus neile oli minna sinna salajasse kambrisse ja sulgeda uks enda järel. See korraldus oli antud üksikisikutele, kuna tegu oli palvega, mis ei saa sündida koguduses või palvepartnerite vahel.
Jeesus ise oli selles osas eeskujuks, käies eraldatud paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta „läks kõrvale“, et veeta aega palves. Kellelgi polnud kiiremat elutempot kui Temal, kuna Teda ümbritsesid pidevalt erinevad vajadused ja Tal jäi vähe aega iseenda jaoks. Ometi on meile öeldud, et „vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Markuse 1:35). „Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.“ (Matteuse 14:23).
Mõtle sellele käsule, mille Saulus Apostlite tegude raamatus sai. Kui Kristus selle koguduse tagakiusaja kätte sai, ei saadetud Saulust kuhugi suurele koguduse koosolekule või Ananiase, suure palvesõduri juurde. Ei! Saulus pidi eraldatuna veetma 3 päeva, palvetades ja õppides tundma Jeesust.
Meil kõigil on mustmiljon vabandust, miks me ei palu üksinda erilises, salajas paigas. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, või et meil ei jagu selleks aega. Thomas Manton, jumalakartlik puritaanlasest kirjanik, ütles selle kohta aga järgmist: „Me ütleme, et meil pole aega salajaseks palveks. Küll aga jagub meil aega kõige muu jaoks nagu väljas söömiseks, joomiseks ja lastega koos olemiseks. Samas aga mitte selle jaoks, mis kõike seda ja muudki me elus alal hoiab. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, kuid Jeesus leidis mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui armastad kedagi, leiad ka koha, kus temaga kahekesi olla.“
Jeesus ise oli selles osas eeskujuks, käies eraldatud paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta „läks kõrvale“, et veeta aega palves. Kellelgi polnud kiiremat elutempot kui Temal, kuna Teda ümbritsesid pidevalt erinevad vajadused ja Tal jäi vähe aega iseenda jaoks. Ometi on meile öeldud, et „vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Markuse 1:35). „Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.“ (Matteuse 14:23).
Mõtle sellele käsule, mille Saulus Apostlite tegude raamatus sai. Kui Kristus selle koguduse tagakiusaja kätte sai, ei saadetud Saulust kuhugi suurele koguduse koosolekule või Ananiase, suure palvesõduri juurde. Ei! Saulus pidi eraldatuna veetma 3 päeva, palvetades ja õppides tundma Jeesust.
Meil kõigil on mustmiljon vabandust, miks me ei palu üksinda erilises, salajas paigas. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, või et meil ei jagu selleks aega. Thomas Manton, jumalakartlik puritaanlasest kirjanik, ütles selle kohta aga järgmist: „Me ütleme, et meil pole aega salajaseks palveks. Küll aga jagub meil aega kõige muu jaoks nagu väljas söömiseks, joomiseks ja lastega koos olemiseks. Samas aga mitte selle jaoks, mis kõike seda ja muudki me elus alal hoiab. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, kuid Jeesus leidis mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui armastad kedagi, leiad ka koha, kus temaga kahekesi olla.“