kolmapäev, 6. aprill 2016

VAJADUSE HETKEL

„Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“

(Heebrealastele 4:16). Üks teine piiblitõlge ütleb „paraja aja“ kohta ka „vajaduse hetkel“. Mis on selleks meie „vajaduse hetkeks“? See, kui oleme oma kallist Issandat alt vedanud. Sel samal hetkel, mil teeme pattu, vajame me armu ja halastust ning Jumal kutsub meid minema julgelt ja kindlalt Tema trooni ette, et saada sealt kõike, mida vajame.

Veelgi enam – me ei pea ootama selle järele, et saada oma hinged puhtaks. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1 Johannese 1:9) Johannes ütleb, et me ei pea püüdma pingutada tunde, päevi või nädalaid selle nimel, et end ise puhtaks saada. See juhtub koheselt niipea, kui oma Issanda ette läheme.

On sul usku Jumala kohesesse andestusse? Suudad sa võtta vastu kohese ja segamatu suhtlemisvõimaluse oma Isaga? Sest see on just see, mida Piibel õhutab meid tegema. Sest see sama usk, mis meid päästab ja meile andestab, on ka usk, mis hoiab meid alal. Peetrus ütleb, et me oleme need, „keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (1 Peetruse 1:5). Milline imeline tõde!

Samas on su uskmatus see, mis hoiab sind saamast osa Jumala alalhoidvast väest. Ja mida enam me aja jooksul patu pidevate rünnakutega silmitsi seisame, seda enam meeleheidet see meis tekitab. Kuid see ei peaks olema nii. Jumal on andnud meile imelised Uue Lepingu tõotused, kuid neist pole mingit kasu, kui me ei usu neisse ega rakenda neid. Meie Issand on tõotanud istutada oma seadused me südameisse, olla meile Jumalaks, hoida meid langemast, külvata meisse jumalakartust, anda meile jõudu kuuletuda ja käia Tema teedel. Kuid me peame täienisti uskuma sellesse.