reede, 26. märts 2010

ELU EI PEITU MAISES KESTAS

Need meie maised ihud ei ole midagi enamat kui vaid tühipaljas kest, kuid elu peitu selles kestas. Kest ei ole loodud alleshoidmiseks, vaid ajutiseks hoiupaigaks pidevalt kasvavale ja küpsevale elujõule. Ihu on kui kest, mis tegutseb ajutise valvurina elu üle, mis temasse pandud. Ja võrreldes selle igavese eluga, mida ta ümbritseb, on kest vaid kui sünteetiline kogum.

Iga tõeline kristlane on täidetud igavese eluga. See on otsekui meie maistesse ihudesse istutatud seeme ja küpseb pidevalt. See on pidevalt kasvav ja laienev arenguprotsess meie sees, mis ühel hetkel peab sellest kestast läbi murdma, et tuua esile elu ühel täiesti uuel kujul. See auline Jumala elu meie sees avaldab survet sellele maisele kestale ja niipea, kui ülestõusmise elu on piisavalt küps, murrab see kestast läbi. Kõik kunstlikud ahelad purunevad ja nõnda nagu linnupoeg koorub munast, nõnda murrab hingki välja oma vangist. Tänu Jumalale!

Surm ei ole midagi enamat kui vaid haprast kestast läbimurdmine. Sel samal hetkel, mil meie Issand otsustab, et meie kest on oma osa täitnud, peavad Jumala lapsedki hülgama oma vanad rikutud ihud, mis saavad taaskord põrmuks. Vaevalt leiduks kedagi, kes korjaks kokku munakoore purunenud killud, sundides vastsündinud linnupoega sinna tagasi minema? Või kes võiks tulla selle peale, et paluda mõnel armsal loobuda oma uuest, ausse viidud ja Kristuse sarnasest kujust, pöörduma tagasi oma kõdunevasse kesta, millest ta äsja end vabaks murdis?

Paulus ütles: „Suremine on kasu!“ (Filiplastele 1:21) Meie tänapäeva kaasaegsete vaimulike sõnavarade jaoks on taoline jutt täiesti mõistetamatu. Meist on saanud sellised elu kummardajad, et meil on väga vähe tahtmist lahkuda ja olla koos oma Issandaga.

Paulus ütles: „Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem.“ (Filiplastele 1:23). Samas, vastpöördunute huvides pidas ta paremaks jääda oma kesta või nagu ta ise seda ütles „ihusse“.

Kas Paulus oli vähe nikastanud? Omas ta mingi haiglaslikku kinnisideed surma kohta? Puudus tal austus elu suhtes, millega Jumal oli teda õnnistanud? Absoluutselt mitte! Paulus elas oma elu kõige täiega! Tema jaoks oli elu kingitus ja ta kasutas seda hästi, võideldes head võitlust. Ta oli ületanud hirmu „surma suu“ ees ja võis nüüd öelda: „Parem on surra ja olla koos oma Issandaga kui jääda oma ihusse.“