reede, 12. märts 2010

JUMALA AARE MAISTES ASTJATES

Üks julgustavamaid salme Piiblis on 2 Korintlastele 4:7: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel aga Paulus jätkab ja kirjeldab neid saviastjaid – surmasuus viibivaid inimhingi, keda rünnatakse igast kaarest; kes on nõutud ja tagakiusatud ning hajevil. Ja kuigi mitte kunagi mahajäetud ega meeleheitel, ägavad need Jumala poolt kasutatavad inimesed pidevalt oma ihude vangis, igatsedes nii väga saada uue ihu osalisteks.

Jumal naerab inimese väe üle. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head. Ta ei kasuta iialgi suuri ja vägevaid, vaid hoopis selle maailma nõrku, et teha häbi iseenda meelest tarkadele.

„Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1Korintlastele 1:26-29)

Kas see kirjeldus võiks vastata ka minule? Nõrguke – halvakspandu – alam teistest – mitte just kõige targem – mitte kõige väärikam? Samas peitub selles kõiges Jumala täiuslik plaan – maailma suurim müsteerium. Jumal kutsub meid keset me nõrkusi. Ta asetab oma väärtuslikud aarded meie maistesse astjatesse, tundes suurt rõõmu võimaluse üle saata korda midagi võimatut eimillegagi!

Ma nägin Israel Narvaez’t – endist Mau Mau gängi liidrit põlvitumas ja võtmas vastu Jeesust kui oma Päästjat. Tegu polnud vaid mingi välise emotsionaalse etteastega, aga ta tõepoolest tegi seda siiralt. Kuid Israel pöördus tagasi oma gängi juurde ja lõpetas vanglas, süüdistatuna mõrvas osalemises. Kuid kas Jumal andis ta suhtes alla? Mitte hetkekski! Olles võtnud vastu Issanda armastuse ja andestuse, on Israel täna evangeeliumi kuulutaja.

Oled ehk sinagi läbikukkunud? On su elus mõnd pattu, mis nii kergelt sind lõa otsa saab? Tunned sa end kui üks hädine argpüks, saavutamata võitu oma salajase patu üle? Kuid kas lisaks sellele nõrkusele on su sees ka üks nälg Jumala järele? Igatsed sa Ta järele, armastad Teda ja sooviksid olla koos Temaga? See nälg ja janu ongi võtmed su võidule! See eristab sind ka kõigist teistest, kes on tundnud end süüdi Jumala altvedamises. See ongi, mis sind eristab. Seetõttu pead sa seda nälga endas alal hoidma! Seetõttu pead sa jätkuvalt janunema õigluse järele. Ära iialgi õigusta oma nõrkusi; ära anna alla neile ja mis veelgi olulisem – ära iialgi aktsepteeri neid kui osana oma elust!